Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 4

„Näeme, Tally,” ütles Croy, maski tagasi kahmates. Ta kiskus ukse lahti ja peomüra tungis trepikotta, kui ta sellest sisse tormas. Tema hall kostüüm kadus rahvahulga sisse.

Tally lihtsalt seisis, kuni uks kinni vajus. Ta oli liiga hämmeldunud, et liigutada. Nagu ka oma vana kampsunit, mäletas ta inetust täiesti valesti: Croy nägu oli palju hullem kui tema mälupilt londonlastest. Tema vildakas naeratus, tuhmid silmad, see, kuidas tema higine nägu oli punane ja ärritunud sealt, kus mask vastu seda surus…

Aga siis prantsatas uks uuesti kinni ja kajade vahel kuulis Tally samme, mis ikka veel tema poole tõusid. Tõelised erilised olid teel üles ja esimest korda terve päeva jooksul läbis tema pead selge mõte.

Jookse.

Ta tõmbas ukse lahti ja sööstis rahva hulka.

Lifti uksed avanesid parajasti ja Tally takerdus Looduslike klikki, kes olid kaetud kollaste ja punaste hilissügiseste lehtedega. Tallyl õnnestus püsti jääda, põrand oli mahaaetud šampanjast kleepuv ja ta märkas uuesti halli siidi.

Croy suundus rõdu ja teiste Krimmide poole.

Ta kihutas poisile järele. Tally ei tahtnud, et keegi teda luuraks, tema pidusid rikuks ja mälestustega mängiks, kui tema peaks lõbutsema. Ta pidi Croy kätte saama ja keelama tal end jälitada.

See polnud Inetuküla ega London – tal polnud mingit õigust siin olla. Tal polnud õigust tema minevikust siia tulla.

Ja oli veel üks põhjus, miks ta jooksis – erilised. Piisas vaid nende vilksamisi nägemisest, et iga tema keha rakk oleks valvel. Nende ebainimlik kiirus oli talle vastik, nagu vaataks ta prussakat üle taldriku sibamas. Croy liigutused võisid ebaharilikena tunduda, tema londonlase enesekindlus lihtsalt paistis silma peol täis uusi ilusaid, kuid erilised olid täiesti teine liik.

Tally paiskus rõdule just siis, kui Croy rõduäärele ronis ja hetkeks ebakindlalt kätega vehkis. Siis saavutas ta tasakaalu, kõverdas põlved ja hüppas öhe.

Tally jooksis sinna ja kummardus üle ääre. Croy keerles allapoole nägemisulatusest välja, allolev pimedus neelas ta endasse. Pärast üht pöörast hetke ilmus ta taas nähtavale, ülepeakaela, hall siid peegeldamas ilutulestikku, ja hõljukpõrkus jõe poole.

Zane seisis Tally kõrval ja vaatas alla. „Kutsel polnud kirjas, et benjijakke on vaja,” pomises ta. „Kes see oli, Tally?”

Tally avas suu, kuid samal hetkel hakkas alarm üürgama.

Tally pöördus ringi ja nägi rahvast kahte lehte tõmbumas. Erilised valgusid trepikojast sisse ja tekitasid lõhe segaduses uute ilusate vahele. Nende kurjad näod polnud kostüümid sama kindlasti, kui Croy oli inetu, ja neid oli sama šokeeriv vaadata. Hundilikud silmad tekitasid Tallyl külmavärinaid ja nende lähenemine, sihikindel ja ohtlik, nagu jahti pidaval kassil, tekitas tema kehas soovi edasi joosta.

Rõdu teises otsas nägi ta Perist, kes seisis tardunult piirde ääres, vaatepildist haaratud. Tema säraküünlad hakkasid lõpuks kustuma, kuid tuli benjijaki krae äärel hõõgus heleroheliselt.

Tally püüdis teiste Krimmide vahelt temani jõuda, hinnates nurki ja teades täpselt, millal hüpata. Hetkeks muutus maailm imelikult selgeks, justkui oleks Croy inetuse ja julmilusate eriliste nägemine eemaldanud mingisuguse barjääri tema ja maailma vahelt. Kõik oli ere ja karm, detailid olid nii teravad, et Tally vidutas silmi, justkui sööstaks ta vastu jäist tuult.

Ta jõudis Periseni täpselt õigel hetkel, põimis oma käed ümber tema õlgade ja tema hoog tõstis nad mõlemad õhku ja üle rõdu ääre. Nad lendasid valguse käest pimedusse, Perise kostüüm lõi laskumise tuules veel viimast korda põlema ja sädemed põrkasid vastu Tally põski niisama jahedalt nagu lumehelbed.

Peris naeris ja karjus läbisegi, nagu taluks ta tobedat, kuid samas ergastavat nalja, nagu näiteks külma veega mööda pead saamine.

Poolel teel alla tuli Tallyle pähe, et benjijakk ei pruugi neid mõlemaid kanda.

Ta pigistas poissi kõvemini ja kuulis Perist oigamas, kui tõstukmehhanism avanes. See sikutas ta püstisse asendisse ja peaaegu tõmbas Tally õlad liigestest välja. Tema lihased olid veel toonuses nädalatepikkusest füüsilisest tööst Londonis – kui operatsioon ka midagi muutis, siis vaid tõstis toonust –, kuid ta suutis vaevu kinni hoida, kui jakk nende langemise kiirust pidurdas. Tema käed libisesid allapoole kuni ta hoidis kinni Perise pihast, sõrmed valulikult jaki nööridest haaramas.

Kui nad järsult peatusid, puudutasid Tally jalad muru ja ta lasi poisist lahti.

Peris sööstis üles tagasi, tema põlv põrkas vastu Tally kulmu ja paiskas ta pimedusse. Tally kaotas tasakaalu ja maandus lehehunnikusse, mis tema all krabises.

Hetke lamas Tally liikumatult. Lehehunnik lõhnas kergelt mulla ja kõdu järele, nagu miski vana ja väsinud. Ta pilgutas silmi, kui miski talle silma nirises. Ehk oli sadama hakanud.

Ta vaatas üles peotorni ja õhupallide poole, pilgutas silmi ja hingeldas. Ta suutis eristada paari kogu ülevalt kümne korruse kõrguselt üle rõdu ääre alla vaatamas. Tally mõtles, kas mõni neist võis ka eriline olla.

Perist polnud kuskil näha. Ta mäletas inetuna tehtud benjihüppeid, seda, kuidas jakk kandis su mäest alla. Ilmselt põrkas ta alla jõe poole Croyle järele.

Croy. Ta tahtis talle midagi öelda…

Tally ajas end kuidagi püsti ja vaatas jõe poole. Tema pea tuikas, kuid teda pärast üle rõduääre hüppamist tabanud selgus polnud kuhugi kadunud. Tema süda peksis, kui ilutulestik taevas lahvatas ja puude vahele roosat valgust ja ootamatuid varje heitis, iga rohulible oli selgelt näha.

Kõik tundus väga reaalne – tema terav vastikustunne Croy inetu näo nägemisel, hirm eriliste ees, kujud ja lõhnad tema ümber. Tundus nagu oleks õhuke plastiklint tema silme eest võetud ja nüüd oli maailm žilett-terav.

Ta jooksis mäest alla, jõe peegelduva pinna ja Inetuküla pimeduse poole. „Croy!” hüüdis ta.

Roosa lill haihtus taevast ja Tally koperdas puu juurte taha. See peatas ta.

Miski hõljus pimedusest välja.

„Croy?” Ilutulestik oli jätnud tema vaatevälja rohelised täpikesed.

„Sa ikka ei anna alla, jah?”

Poiss oli hõljuklaual meetri kõrgusel maapinnast, jalad tasakaalu hoidmiseks laiali, ja näis end mugavalt tunduvat. Hall siid oli vahetatud mustade riiete vastu, julm mask kadunud. Tema taga sõitsid veel kaks musta kogu, nooremad inetud, kes kandsid ühikavormi ja tundusid närvilised.

„Ma tahtsin…” Tema hääl kustus. Ta oli poisile järgnenud, et öelda: „Mine ära, jäta mind rahule, ära tule kunagi tagasi.” Ta oli tahtnud seda talle karjuda. Aga kõik oli muutunud nii selgeks ja intensiivseks… nüüd tahtis ta vaid sellest eredusest kinni hoida. Kuidagi ta teadis, et Croy tungimine tema maailma oli osa sellest.

„Croy, nad tulevad,” ütles üks noorematest.

„Mida sa tahtsid, Tally?” küsis Croy rahulikult.

Tally pilgutas ebakindlalt silmi, kartis, et ütleb midagi valesti, et selgus kaob ja barjäär ilmub tagasi.

Ta mäletas, mida Croy oli talle trepikojas pakkunud. „Sul oli mulle midagi?”

Croy naeratas ja tõmbas vöölt vana nahast kukru. „See? Jah, ma arvan, et sa oled selleks valmis. Ainult üks probleem – parem, kui sa seda praegu minu käest ei võta. Valvurid tulevad. Ehk isegi erilised.”

„Jah, umbes kümne sekundi pärast,” hädaldas üks närvilistest inetutest.

Croy ei teinud temast välja. „Aga me jätame selle sulle Valentino 317sse. Kas see jääb sulle meelde? Valentino 317.”

Tally noogutas, siis pilgutas uuesti silmi. Tema pea käis ringi.

Croy kortsutas kulmu. „Ma loodan küll.” Ta pööras graatsilise liigutusega oma laua ringi ja teised inetud matkisid teda. „Hiljem näeme. Ja vabandust su silma pärast.”

Nad kihutasid jõe poole ja sööstsid minema, kadudes kolmes eri suunas pimedusse.

„Vabandust mu mille pärast?” küsis Tally vaikselt.

Siis hakkas ta uuesti silmi pilgutama ja silmanägemine muutus ähmaseks. Ta pani käe otsaesisele. Kui ta uuesti sõrmi vaatas, olid need kleepuvad, ja kui ta neid juhmistunult vahtis lisandus pihku veel tumedaid tilku.

Lõpuks tundis ta valu, pea tuikas samas rütmis südame pekslemisega. Kokkupõrge Perise põlvega oli vist tema otsaesise katki teinud. Ta kompas vereniret, mis tilkus ümber kulmu ja ühte põske mööda alla, kuum nagu pisarad.

Tally istus äkki üle kere värisedes murule.

Ilutulestik valgustas taas taevast ja muutis vere tema peopesal erepunaseks, iga piisk peegeldas plahvatust taevas. Nüüd olid tema kohal ka hõljukautod ja neid oli seal päris palju.

Tally tundis, kuidas koos voolava verega kadus temast miski, miski, millest ta oleks tahtnud kinni hoida…

„Tally!”

Üles vaadates nägi ta Perist mäest üles ronides kihistamas.

„See polnud küll eriti ergastav lüke, Tally-wa. Ma oleksin peaaegu jões lõpetanud!” Ta matkis uppumist – püüdis veest kinni haarata ja vajus uuesti vee alla.

Tally isegi itsitas tema näitemängu peale ja tema veider vappumine muutus erksaks, nüüd kui Peris siin oli. „Mis viga? Kas sa ei oska ujuda või?”

Peris naeris, vajus tema kõrvale murule ja mässas benjijaki nööridega. „Mul pole õigeid riideid seljas.” Ta hõõrus oma õlga. „Ja veel… teinekord ära nii kõvasti pigista.”

Tally püüdis meenutada, miks tornist alla hüppamine oli nii hea mõte tundunud, aga enda vere nägemine oli ta mõistusevabaks teinud ja ta tahtis vaid magada. Kõik oli ere ja särav. „Vabandust.”

„Järgmine kord lihtsalt hoiata mind ette.” Nende kohal kestis ilutulestik ja Peris kissitas tema poole silmi, nägu kaunilt nõutu. „Mis värk selle verega on?”

„Aa, jah. Su põlv põrutas vastu mu otsmikku, kui sa tagasi põrkasid. Täiesti nõme, eks.”

„Pole just ilu-tegev.” Ta sirutas käe ja pigistas õrnalt Tally kätt. „Ära muretse, Tally. Ma kutsun valvurite auto. Neid on täna palju väljas.”

Aga üks oli juba tulemas. See sõitis vaikselt nende kohalt üle, sõidutuled värvisid muru nende ümber punaseks. Tulevihk märkas neid. Tally ohkas ja lasi end ümbritseval ebamugaval säral minema libiseda. Nüüd mõistis ta, miks täna oli olnud täiesti nõme päev. Ta oli liiga kõvasti püüdnud, muretsenud Krimmide hääletuse ja oma kostüümi pärast; ta oli olnud tõsine ja mitte ergas. Pole ime, et peole tungijad olid pannud ta jalgealust kaotama.

Ta itsitas. Sõna otseses mõttes jalgealust kaotama.

Aga nüüd oli kõik korras. Inetud ja kurjad ilusad olid kadunud ja Peris oli siin tema eest hoolitsemas. Naljakas, kuidas see hoop vastu pead oli ta mõistusevabaks teinud. Ta rääkis nende inetutega, nagu oleks neil mingit tähtsust.

Hõljukauto maandus nende lähedal, kaks valvurit hüppasid välja ja tulid nende poole, ühel esmaabikott käes. Tally mõtles, et ehk võiksid nad samal ajal, kui otsmikku kohendavad, teha talle sarnase opi nagu Shayle. Mitte täpselt sama, see oleks nõme, aga midagi sarnast.

Ta vaatas üles valvurite keskmiste ilusate nägudesse, mis olid rahulikud ja arukad ja teadsid, mida teha. Nad olid mureliku ilmega ja Tally ei häbenenud enam oma verega kaetud nägu.

Nad talutasid ta ettevaalikult autoni, piserdasid haavale uut nahka ja andsid talle paistetuse vastu tableti. Kui ta sinikate kohta küsis, siis nad naersid ja ütlesid, et selle ajas operatsioon korda. Ei mingeid sinikaid enam.

Kuna tegemist oli peahaavaga, vaatasid nad Tally üle, jälgisid punase tulukesega edasi-tagasi vehkides tema silmahiire liikumist. See tundus üsna tobe kontroll, aga valvurid kinnitasid, et nii teevad nad kindlaks, et tal pole peapõrutust ega ajukahjutust. Peris rääkis loo sellest, kuidas ta Lillian Russelli Villas vastu klaasust oli kõndinud ja pidi ärkvel püsima, et mitte ära surra, ja nad kõik naersid.

Siis esitasid valvurid mõningad küsimused kavalate inetute kohta, kes olid sel ööl üle jõe tulnud ja nii palju pahandust teinud. „Kas sa tundsid mõnda neist?”

Tally ohkas, ta ei tahtnud sellest eriti rääkida. Tal oli häbi olla inetute peole sisse sadamise põhjus. Aga seda küsisid keskmised ilusad ja neile ei saanud valetada. Nad teadsid alati, mida nad teevad, ja oleks täielik nõmedus nende rahulikele ja võimukatele nägudele valetada.

„Jah. Ma vist mäletan ühte neist. Croy.”

„Ta on Londonist, kas pole, Tally?”

Ta noogutas ja tundis end rumalalt, kuna ta kandis londonlase kampsunit, mis oli mulla ja verega koos. See oli kõik Valentino Villa süü, et nad peoriietust muutsid. Pärast peolt lahkumist veel kostüümis olla oli eriti nõme.

„Kas sa tead, mida ta tahtis, Tally? Miks ta siin oli?”

Tally vaatas abipaluvalt Perise poole, kes kuulas hoolega iga sõna, helendavad silmad pärani. See pani Tallyt end olulisena tundma.

Tally kehitas õlgu. „Lihtsalt inetute tembud, muud midagi. Ilmselt tahtsid lihtsalt sõprade ees uhkustada.” See kõlas nõmedalt. Lõpuks ei elanud Croy enam Inetukülas. Ta oli londonlane ja elas linnade vahelises looduses. Teised kaks võisid olla ka linnalapsed, kes lihtsalt kaasa mängisid, aga Croyl oli kahtlemata mingi plaan.

Aga valvurid lihtsalt naeratasid ja noogutasid, nad uskusid teda. „Ära muretse, seda ei juhtu enam. Me hoiame sul silma peal ja tagame sinu turvalisuse.”

Tally naeratas neile vastu ja nad viisid ta koju.

Kui Tally oma tuppa jõudis, ootas teda ees sõnum Periselt, kes oli peole tagasi läinud.

„Tead, mida?” hüüdis ta. Rahva sumin ja muusika segunesid tema sõnadega ja tekitasid Tallys soovi, et ta oleks isegi uue, haavale piserdatud otsmikunahaga ka peole tagasi läinud.

Ta kortsutas kulmu ja viskus voodile ülejäänud sõnumit kuulama. „Kui ma tagasi jõudsin, olid Krimmid juba hääletanud! Nende arvates oli see väga ergastav, et päris erilised peol olid, ja meie hüpe sai Zane’ilt kuussada milli-Helenat. Sa oled täiega Krimm! Homme näeme. Ja muide, ära lase armi ära kustutada, enne kui kõik on seda näinud. Parimad sõbrad igavesti!”

Kui sõnum läbi sai, tundis Tally voodit veidi pöörlemas. Ta sulges silmad ja tõi kuuldavale pika ja rahuliku kergendusohke. Lõpuks oli ta täieõiguslik Krimm. Kõik, mida ta oli soovinud, oli lõpuks täide läinud. Ta on ilus, elab Uute Ilusate linnas koos Perise ja Shayga ja hulga uute sõpradega. Kõik eelmise aasta jubedused ja hirmud – Londonisse põgenemine, seal Rooste-eelses mustuses elamine, läbi looduse linna tagasi jõudmine – kuidagi oli kõik laabunud.

See oli nii tore ja Tally oli nii väsinud, et võttis aega, kuni ta seda päriselt uskuma hakkas. Ta mängis Perise sõnumit veel paar korda, võttis siis haisva Londoni kampsuni värisevate kätega seljast ja viskas selle nurka. Homme sunnib ta auku seinas seda taaskasutama.

Tally lamas voodil ja vaatas natuke aega lakke. Shaylt tuli sõnum, aga ta ei teinud sellest väljagi ja pani oma sõrmuse unerežiimile. Kõik oli nii täiuslik, et reaalsus näis kuidagi habras, justkui võiks ka pisim vahelesegamine tema ilusat tulevikku ohustada. Voodi tema all, Komachi Villa, ja isegi linn tema ümber – kõik tundus hõre nagu seebimull, võbelev ja tühi.

Tõenäoliselt oli see hoop vastu pead, mis põhjustas veidra puudustunde, mis tema rõõmu õõnestas. Ta vajab vaid korralikku und (ja loodetavasti ei vaeva teda homme pohmelus) ja siis tundub kõik taas kindel, nii täiuslik, kui see tegelikult on.

Mõne minuti pärast jäi Tally magama, õnnelik, et ta on viimaks Krimm.

Aga tema unenäod olid täiesti nõmedad.