Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 2

Pidu toimus Valentino Villas, Uute Ilusate linna vanimas hoones. See lookles jõe ääres ja oli kõigest paarikorruseline, kuid selle kohal kõrgus sidemast, mida oli peaaegu poole saare peale näha. Sees olid seinad päris kivist, nii et toad ei rääkinud, kuid villal oli pikk suurte ja vapustavate pidude ajalugu. Valentino elanikuks saamise järjekord oli vähemalt lõputu.

Peris, Fausto, Shay ja Tally jalutasid otse läbi lõbuaedade, mis olid juba täis peole suunduvaid inimesi. Tally nägi inglit kaunite sulgedest tiibadega, mis pidid olema tellitud juba mitme kuu eest, ja see oli täiega petmine, ning kampa uusi ilusaid paksude kostüümidega ja maskidega, mis tekitasid neile kolmekordsed lõuad. Peaaegu alasti piduliste kamp olid riietunud eel-roostekateks. Nad tegid lõkkeid ja lõid trumme ja tekitasid nii oma erapeo, sest seda tegid peolised alati.

Peris ja Fausto muudkui vaidlesid selle üle, millal end uuesti põlema süüdata. Nad tahtsid efektselt siseneda, aga samas oma sädet teiste Krimmide jaoks hoida. Kui nad villa lärmile ja kumale lähemale jõudsid, läks Tally üha närvilisemaks. Londonlaste kostüümid ei tundunud enam erilistena. Tallyl oli seljas tema vana kampsun ja Shayl selle koopia, seljas olid neil seljakotid, jalas kulunud püksid ja isetehtud välimusega jalanõud, mida Tally oli seinale kirjeldanud, sest ta mäletas, kuidas keegi neid Londonis kandis. Eheda räpasuse tagamiseks olid nad oma riideid ja nägusid mullaga hõõrunud, mis oli teel peole väga ergas tundunud, aga nüüd tundsid nad end lihtsalt räpastena.

Uksel olid kaks valvuriteks riietunud valentinolast, kes hoolitsesid selle eest, et keegi ilma kostüümita sisse ei saaks. Kõigepealt peatasid nad Fausto ja Perise, kuid puhkesid naerma, kui nad end põlema süütasid, ja juhatasid nad edasi. Shay ja Tally peale kehitasid nad õlgu, kuid lasid nad sisse.

„Oota, kuni teised Krimmid meid näevad,” ütles Shay. „Nemad saavad pihta.”

Neljakesi liikusid nad läbi rahvamassi ja kostüümide sasipuntra edasi. Tally nägi lumememmesid, sõdureid, pöidlamängu tegelasi ja terve ilusate komitee jagu näopilte kandvaid teadlasi. Hullumeelsetes kostüümides ajaloolisi tegelasi tervest maailmast tuli vastu iga nurga peal ja see meenutas Tallyle, kui erinevad olid kõik siis, kui inimesi oli veel liiga palju. Paljud vanematest uutest ilusatest olid tänapäevastes kostüümides: arstid, valvurid, ehitajad või poliitikud – kelleks tahes nad pärast keskmise ilusa operatsiooni saada lootsid. Kamp tuletõrjujaid püüdis naerdes Perise ja Fausto leeke kustutada, kuid neil õnnestus neid vaid vihale ajada.

„Kus nad on?” küsis Shay muudkui, kuid kivist seinad ei vastanud. „See on täiesti mööda. Kuidas inimesed siin elavad?”

„Minu arust kannavad nad kogu aeg kaasas käsitelefone,” ütles Fausto. „Me oleksime pidanud neid küsima.”

Asi oli selles, et Valentino Villas ei saanud inimesi lihtsalt küsides kutsuda – toad olid vanad ja rumalad, nii et kõik oli nagu väljas. Edasi kõndides pani Tally käe vastu seina ja talle meeldis, kui külm oli vana kivi. Hetkeks meenutas see talle asju looduses – karedaid, vaikivaid ja muutumatuid. Tal polnud tungivat soovi teisi Krimme üles otsida. Nad vaataksid kõik teda ja mõtleksid, kuidas hääletada.

Nad käisid mööda rahvast täis koridore ja piilusid tubadesse, mis olid täis vanaaegseid astronaute ja seiklejaid. Tally luges kokku viis Kleopatrat ja kaks Lillian Russellit. Ta nägi ka paari Rudolph Valentinot; tuli välja, et villa sai oma nime ühe roostekate aja loomuliku ilusa järgi.

Mõned klikid olid kõik ühesugustes kostüümides – spordimeeskonnad hokikeppide ja hõljukuiskudega, Väänlejad olid haiged kutsikad, kellel olid kaelas koonusjad plastikkraed. Ja loomulikult oli kohal Parv – kõik üksteisele liidessõrmustele sõnumeid saatmas. Parve liikmetele oli külge pandud nahaantennid, et nad saaksid üksteisele igal pool helistada, isegi Valentino Villa rumalate seinte vahel. Teised klikid viskasid alati Parve üle nalja, sest nad julgesid ainult suure kambana ringi liikuda. Nad olid kõik riietunud suurte silmadega kärbesteks, mis oli vähemalt loogiline.

Ühtegi teist Krimmi kostüümide möllu hulgas ei paistnud ja Tally hakkas kahtlema, kas nad pole äkki ära läinud, et mitte tema poolt hääletada. Paranoilised mõtted hakkasid teda piinama ja talle tundus, et näeb pidevalt kedagi teda pimeduses jälitamas, rahva hulgas peidus, aga kogu aeg tal kannul. Iga kord, kui ta ümber pöördus, kadus hall siidkostüüm silmist.

Tally ei saanud aru, kas see oli poiss või tüdruk. Tundmatul oli mask – hirmuäratav, kuid kaunis, julmad hundisilmad hõõgusid hämarate ja vilkuvate peotulede valguses. Plastmassist nägu äratas midagi Tallys, valusa mälestuse, mis jõudis mõne aja pärast kohale.

Siis mõistis ta, mida kostüüm kujutas – Eriolukordade agenti.

Tally nõjatus vastu külma kivist seina, kui talle meenusid hallid siidürbid, mida erilised kandsid, ja kurjad, kuid ilusad näod, mis neile anti. See vaatepilt pani tal pea ringi käima nagu alati, kui ta looduses veedetud aega meenutas.

Selle kostüümi nägemine siin Uute Ilusate linnas ei olnud loogiline. Peale tema ja Shay ei olnud peaaegu keegi erilisi üldse näinud. Enamike jaoks olid nad kõigest kuulujutud ja linnalegendid, keda süüdistada, kui midagi veidrat sündis. Erilised varjasid end hästi. Nende ülesandeks oli valvata linna väliste ohtude eest nagu sõjaväelastel ja nuhkidel roostekate ajal, kuid ainult tõelised kriminaalid nagu Tally Youngblood kohtusid nendega isiklikult.

Sellegipoolest oli keegi väga korraliku kostüümi teinud. See keegi pidi olema kunagi erilist näinud. Aga miks ta Tallyt jälitas? Iga kord, kui Tally kuhugi pööras, oli ta seal, liikus kohutava ja kiskjaliku graatsiaga, mida Tally mäletas hirmsast päevast, mil teda Londoni varemetes taga aeti, päevast, mil nad tulid talle järele, et teda linna tagasi viia.

Ta raputas pead. Mineviku meenutamine tõi alati esile nõmedad mälestused, mis ei sobinud omavahel kokku. Loomulikult polnud erilised Tallyt jahtinud. Miks nad peaksidki? Nad päästsid ta, tõid ta tagasi koju pärast seda, kui ta oli linnast lahkunud, et Shayd otsida. Mõte erilistele pani Tallyl alati pea ringi käima, aga see tuli kõigest nende julmadest nägudest, mis olid loodud hirmutama, samamoodi nagu tavaliste ilusate vaatamine tekitas alati hea tunde.

Ehk ei jälitanud see tüüp üldse teda; ehk oli neid rohkem kui üks, ehk oli mõni klikk ühtemoodi riides ja neid oli igal pool, aga jäi mulje nagu oleks üks neist tema järel luuranud. See mõte tundus palju vähem hullukstegev.

Ta jõudis teistele järele ja viskas nendega nalja, kuni nad teisi Krimme otsisid. Aga ühe silmaga jälgis Tally hämaruses liikuvaid kogusid ja tasapisi veendus ta, et see polnud mingi klikk. Seal oli alati ainult üks kogu, ta ei rääkinud kellegagi ja luuras selgelt. Ja kuidas ta liikus, nii graatsiliselt…

Tally püüdis end rahustada. Eriolukordadel polnud mingit põhjust teda jälitada. Ja polnud just eriti loogiline, et üks eriline tuleks kostüümipeole iseendana.

Ta sundis end naerma. Tõenäoliselt mängis talle vingerpussi mõni teistest Krimmidest, keegi, kes oli sadu kordi Shay ja Tally lugusid kuulnud ja teadis kõike Eriolukordade kohta. Kui see nii oli, siis oli täiesti tobe sellise asja pärast kõigi ees endast välja minna. Mõistlikum oli võltserilisest mitte välja teha.

Tally vaatas oma kostüümi ja mõtles, et ehk ajavad Londoni riided teda veel rohkem endast välja. Shayl oli õigus – vana käsitsi tehtud kampsuni lõhn meenutas aega linnast väljas, päevi täis kontimurdvat tööd ja end soojendades lõkke ääres veedetud öid. Nendega segunesid mälestused inetutest vananevatest nägudest, mille peale ta siiani vahel öösel karjudes üles ärkas.

Londonis elamine oli Tally korralikult segadusse ajanud.

Keegi teine ei maininud seda kogu. Kas nad kõik mängisid kaasa? Fausto muretses, et tema säraküünlad põlevad ära enne, kui teised Krimmid neid näevad. „Vaatame, kas nad on mõnes tornis,” ütles ta.

„Vähemalt saame neile tõelisest hoonest helistada,” nõustus Peris.

Shay turtsatas ja suundus lähima ukse poole. „Ma olen kõigega nõus, kui siit nõmedast kivihunnikust välja saan.”

Pidu voolas niikuinii välja ja vajus laiali ümber iidsete kivimüüride. Shay juhtis neid suvalise peotorni poole läbi kobara mesilastaruparukate, mille ümber tiirles igaühel oma metsmesilaste süsteem, mis koosnes tegelikult kollaseks ja mustaks värvitud mikro-tõstemehhanismidest.

„Nad pole suminale pihta saanud,” ütles Fausto, aga Tally sai aru, et ta oli nende kostüümidest vaimustuses. Säraküünlad Fausto juustes hakkasid särinal kustuma ja inimesed vaatasid teda arusaamatu pilguga.

Peotornist helistas Peris Zane’ile, kes ütles, et Krimmid on kõik üleval. „Sul oli õigus, Shay.”

Neljakesi trügisid nad lifti, kus olid veel kirurg, trilobiit ja kaks purjus hokimängijat, kellel oli tegemist, et hõljukuiskudel püsti püsida.

„Korista see närviline ilme oma näolt, Tally-wa,” ütles Shay tema õlga pigistades. „Küll sa sisse saad, ära muretse. Sa meeldid Zane’ile.”

Tally suutis naeratuse näole manada ja mõtles, kas see võib tõsi olla. Zane küsis temalt alati inetuaja kohta, aga seda tegi ta kõigiga, ahmis oma kuldselt helklevate silmadega Krimmide lugusid. Kas ta tõesti pidas Tally Youngbloodi eriliseks?

Oli selge, et keegi pidas, sest kui liftiuksed sulgusid, märkas Tally halli siidi graatsiliselt läbi rahvamassi liikumas.