Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 6

Zane tõmbus eemale ja vidutas silmi.

„Oh, vabandust,” puristas Tally. „Ma ei tea, mida…”

Kui Tally hääl hääbus, noogutas Zane aeglaselt. „Ei, pole hullu.”

„Ma ei tahtnud…” alustas Tally uuesti, kuid Zane viipas, et ta vaikiks, mõtlik ilme levis üle tema kaunite näojoonte. Ta vahtis maha ja kitkus rohuliblesid.

„Nüüd ma mäletan,” ütles ta.

„Mida sa mäletad?”

„See oli tema nimi.”

„Kelle nimi?”

Zane rääkis vaikselt ja tasakaalukalt, justkui ei tahaks kedagi läheduses magavat äratada. „Tema oli see, kes pidi meid Londonisse viima. David.”

Tally kuulis end vaikselt õhku ahmivat. Ta kissitas silmi, nagu oleks päike äkki oluliselt eredamaks muutunud. Ta tundis veel Zane’i huulte varju oma huultel, tema puudutuste soojust, kuid ootamatult hakkas ta värisema.

Ta võttis Zane’i käe. „Ma ei tahtnud seda öelda.”

„Ma tean. Aga vahel asjad meenuvad.” Ta tõstis pilgu, tema kuldsed silmad välkusid. „Räägi mulle Davidist.”

Tally neelatas ja pööras pilgu kõrvale.

David. Tally nägi teda vaimusilmas, tema naljakalt suurt nina ja kõrget laupa. Käsitsi tehtud kingi, mida ta kandis, ja surnud looma nahast kokku õmmeldud jakki. David oli Londonis üles kasvanud ja polnud kogu elu jooksul jalgagi linna tõstnud. Tema nägu oli üleni inetu, ebaühtlaselt päikese käes päevitunud, arm läbistas ühte kulmu… kuid tema meenutamine süütas Tallys midagi.

Ta raputas hämmeldunult pead. Kuidagiviisi oli ta Davidi unustanud.

„Sa kohtusid temaga Roostes Varemetes, eks ole?” käis Zane peale.

„Ei,” ütles ta. „Ma olin Shaylt temast kuulnud, Shay püüdis talle ükskord märku anda. Aga ta ei ilmunudki välja. Samas, tema oli see, kes Shay Londonisse viis.”

„Ta pidi ka minu sinna viima,” ohkas Zane. „Aga sina läksid omal käel Londonisse, eks?”

„Jah. Aga kui ma sinna jõudsin, siis me…” Nüüd meenus Tallyle. See kõik tundus kui miljoni aasta eest, aga ta mäletas ennast, inetut ennast, Davidiga suudlemas, temaga kahekesi mitu nädalat mööda loodust rändamas. Teda läbistas veider surin minevikust – kui tugev ja lõputu oli temaga koos olemine siis tundunud.

Ja siis äkki oli ta kuidagiviisi kadunud.

„Kus ta nüüd on?” küsis Zane. „Kas erilised said ta kätte, kui nad Londoni üle võtsid?”

Tally raputas pead. Ülejäänud mälestused Davidist olid ähmased, kuid nende lahkumise hetk oli lihtsalt… kadunud. „Ma ei tea.”

Tallyl käis pea ringi, juba sajandat korda sel päeval muutus maailma tema ümber häguseks. Ta sirutas käe hommikusöögikandiku poole, kuid Zane haaras tal käest. „Ei, ära söö.”

„Mida?”

„Ära rohkem söö, Tally. Võta hoopis paar seda.” Ta võttis taskust paki kalorikustutajaid – neli oli juba ära võetud.

„See aitab, kui sul süda kiiremini lööb.” Ta pigistas veel kaks tükki välja ja loputas need lonksu kohviga alla.

„Mida see aitab?” küsis Tally.

Zane osutas oma pea poole. „Mõtlemisvõimet. Nälg aitab keskenduda. Tegelikult aitab igasugune erutus.” Ta naeratas kavalalt ja surus paki Tallyle pihku. „Näiteks kellegi uue suudlemine. See toimib eriti hästi.”

Tally vaatas mõistmatult kalorikustutajaid. Läikiv foolium helkis päikese käes valusalt ja lehe ääred oli teravad nagu žiletid.

„Aga ma pole peaaegu midagi söönud. Mitte piisavalt, et juurde võtta.”

„Asi pole kaalu kaotamises. Ma pean sinuga rääkima, Tally. Mul on sind veel minutiks vaja. Ma olen kedagi sinusugust kaua oodanud. Mul on vaja, et sa oleksid… ergas.”

„Kas kustutajad peaksid mind erksaks tegema?”

„Need aitavad kaasa. Ma selgitan hiljem. Usalda mind, Tally-wa.” Tema peaaegu hullumeelselt tungiv pilk püsis Tallyl, nagu siis, kui ta Krimmidele mõnda uut tempu seletas. Zane’ile oli raske vastu panna, kui ta selline oli, kuigi tema jutt tundus segane.

„Okei siis.” Kohmakalt võttis Tally kaks tabletti välja ja tõstis need suu juurde, kuid kõhkles. Neid ei tohtinud tühja kõhu peale võtta. See oli ohtlik. Roostekate ajal – enne operatsiooni, kui kõik olid inetud – levis haigus, mille puhul inimesed meelega ei söönud. Nad kartsid meeleheitlikult paksuks minemist ja jäid liiga kõhnaks, mõnikord lausa näljutasid end surnuks maailmas, mis oli täis toitu. See oli üks nendest hirmutavatest asjadest, millest operatsiooniga vabaneti.

Aga paar kustutajat ei tapa teda. Kui Zane Tallyle oma kohvi ulatas, neelas tüdruk need alla ja tegi kibeda maitse peale nägusid.

„Kange kohv, eks?” ütles Zane muiates.

Hetke pärast hakkas Tally süda kiiresti lööma, kui ainevahetus kiirenes. Silmanägemine oli terav. Nagu eelmisel öölgi, tundus talle, nagu oleks kile tema ja ülejäänud maailma vahelt ära võetud. Ta kissitas ereda päikese käes veel enam silmi.

„Olgu,” ütles Zane. „Mis on viimane asi, mida sa Davidi kohta mäletad?”

Tally püüdis oma värisevaid käsi paigal hoida ja tuhnis mälus, et pääseda läbi inetu mälestusi varjavat udust. „Me olime kõik varemetes,” ütles ta. „Kas sa mäletad Shay lugu sellest, kuidas me ta röövisime?”

Zane noogutas, kuigi Shay rääkis seda lugu mitut moodi. Mõnes versioonis röövisid Tally ja londonlased Shay otse Eriolukordade peakontorist. Teistes lahkus ta linnast, et päästa Tally londonlaste käest ja koos põgenesid nad linna tagasi. Loomulikult polnud need ainult Shay lood, mis aeg-ajalt muutusid. Krimmid liialdasid alati minevikust rääkides, sest asja erksaks muutmine oligi põhiline. Kuid Tallyle tundus, et Zane tahtis teada tõde.

„Erilised hävitasid Londoni,” jätkas ta. „Aga mõned meist varjasid end veel varemetes.”

„Uus-London. Nii kutsusid teid inetud.”

„Just. Aga kuidas sina sellest tead? Kas sa polnud siis juba ilus?”

Zane irvitas. „Kas sa arvad, et sa oled ainus uhiuus ilus, kellelt ma neid lugusid pinnin, Tally-wa?”

„Aa.” Meenutades hetk tagasi toimunud suudlust, hakkas Tally mõtlema, kuidas Zane need teised inetuaegu meenutama oli pannud.

„Aga miks sa linna tagasi tulid?” küsis Zane. „Ära ütle, et Shay tõepoolest päästis su.”

Tally raputas pead. „Vist mitte.”

„Kas erilised said su kätte? Ja Davidi ka?”

„Ei.” See sõna tuli üle tema huulte igasuguse kõhkluseta. Kui ähmased tema mälestused ka polnud, David oli ikka veel kuskil seal, selles oli ta kindel. Nüüd nägi ta teda selgelt oma vaimusilmas, varjamas end varemetes.

„Ütle, Tally, miks sa siia tagasi tulid ja end üles andsid?”

Zane hoidis ikka veel tal käest kinni ja pigistas seda vastust oodates kõvasti. Tema nägu oli taas lähedal, kuldsed silmad hiilgasid võbelevas varjus. Ta ahmis ahnelt kõike, mida Tally rääkis. Kuid millegipärast mälestused tõrkusid. Selle aja peale mõtlemine oli nagu pea vastu seina tagumine.

Tally pures huult. „Miks ma ei mäleta. Mis mul viga on, Zane?”

„See on hea küsimus. Aga mis tahes see ka poleks, see on meil kõigil nii.”

„Kellel? Krimmidel?”

Zane raputas pead ja vaatas nende kohal kõrguvate peotornide poole. „Mitte ainult meil. Kõigil. Vähemalt kõigil siin Uute Ilusate linnas. Enamik pole nõus oma inetuajast isegi rääkima. Nad ütlevad, et ei taha igavatest lasteasjadest rääkida.”

Tally noogutas. Ta oli sellest Uute Ilusate linna iseärasusest üsna kiiresti aru saanud – mujal kui Krimmide hulgas oli inetuajast rääkimine täiesti moevaba.

„Aga kui neile survet avaldada,” jätkas Zane, „tuleb välja, et enamik neist ei mäletagi.”

Tally kortsutas kulmu. „Aga meie, Krimmid, räägime kogu aeg oma minevikust.”

„Me olime kõik paharetid,” ütles Zane. „Sellepärast on meil põnevad mälestused. Aga neid lugusid tuleb rääkida pidevalt, tuleb üksteist kuulata ja reegleid rikkuda. Tuleb püsida erksana, muidu unustad lõpuks kõik oma minevikust. Jäädavalt.”

Kui Zane taas oma mõjuva pilgu temale pööras, mõistis Tally järsku. „Selleks Krimmid ongi, eks?”

Zane noogutas. „Täiesti õige, Tally. Et me ei unustaks ja et mul õnnestuks aru saada, mis meil viga on.”

„Kuidas sa… miks sa nii teistsugune oled?”

„Veel üks hea küsimus. Ehk ma lihtsalt sündisin sellisena, või ehk sellepärast, et ma lubasin endale pärast eelmisel kevadel araks löömist, et ühel päeval lahkun ma linnast, olen ma siis ilus või ei.” Zane’i hääl kustus viimaste sõnadega ja ta ohkas läbi hammaste. „See osutus lihtsalt keerulisemaks, kui ma arvasin. Siin läks mingi hetk päris igavaks ja mõned asjad hakkasid ununema.” Ta muutus veidi rõõmsamaks. „Aga siis ilmusid sina oma pööraste lugudega, mis tunduvad ebaloogilised. Nüüd on asjad kohe kindlasti erksad.”

„Tundub nii.” Tally vaatas oma kätt poisi käes. „Mul on veel üks küsimus, Zane-la.”

„Lase tulla.” Ta naeratas. „Mulle meeldivad sinu küsimused.”

Tally vaatas pisut häbenedes mujale. „Kui sa mind enne suudlesid, kas see oli selleks, et erksana püsida ja minu mälu värskendada? Või oli see…” Ta vaikis ja vaatas närviliselt Zane’ile otse silma.

Zane muigas. „Mida sa arvad?” Aga ta ei lasknud Tallyl vastata. Ta võttis tal õlgade ümbert kinni, tõmbas ta endale lähemale ja suudles teda seekord veel kirglikumalt ning tema huulte soojus segunes tema haarde tugevusega, kohvi maitse ja tema juuste lõhnaga.

Kui suudlus läbi sai, nõjatus Tally tahapoole ja hingeldas, sest suudlus oli ta täiesti hingetuks võtnud. Aga see oli ta paremini erksamaks muutnud kui kalorikustutajad või isegi eelmisel õhtul peotornist alla hüppamine. Ja talle meenus veel midagi, mida ta oleks ilmselgelt juba varem pidanud mainima, aga millegipärast polnud ta seda teinud.

Ja see teeb Zane’i väga õnnelikuks.

„Eile õhtul,” ütles Tally, „ütles Croy, et tal on mulle midagi, aga ta ei öelnud, mis see on. Ta lubas selle siia Uute Ilusate linna jätta, aga valvurite eest ära peita.”

„Midagi Uus-Londonist?” Zane ajas silmad pärani. „Kuhu?”

„Valentino 317.”