Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 7

„Oota,” ütles Zane. Ta tõmbas Tally liidessõrmuse ära ja siis ka enda oma ning juhatas ta sügavamale lõbuaeda. „Parem võtame need ära,” ütles ta. „Pole vaja, et meid jälitataks.”

„Aa, õige.” Tallyle meenus aeg inetuna ja see, kui lihtne oli siis ühikavalvureid ära petta. „Eilsed valvurid ütlesid, et hoiavad mul silma peal.”

Zane kihistas naerda. „Minul hoiavad nad kogu aeg silma peal.”

Ta libistas sõrmused kahe pika kõrre otsa, mis metallrõngaste raskuse all loogu vajusid. „Tuul liigutab neid aeg-ajalt,” seletas ta. „Siis ei saada aru, et me need ära võtsime.”

„Aga kas see ei tundu imelik? Kui me nii kaua ühes kohas oleme.”

„See on lõbuaed.” Zane naeris. „Ma olen siin päris palju aega veetnud.”

Tallyt läbistas ebameeldiv värin, aga ta ei näidanud seda välja. „Aga kuidas me need pärast üles leiame?”

„Ma tunnen seda kanti. Aitab muretsemisest.”

„Jah. Vabandust.”

Zane pöördus tema poole ja naeris. „Pole põhjust vabandust paluda. See on üle pika aja parim hommikusöök.”

Nad jätsid sõrmused sinnapaika ja suundusid jõe ja Valentino Villa poole. Tally mõtles, mis neid toas nr 317 ees võis oodata. Enamikes villades oli igal toal oma nimi – Tally Komachi toa nimi oli Ja nii edasi; Shay oma oli Sinitaevas –, aga Valentino Villa oli nii vana, et seal olid tubadel numbrid. Seal tehti sellistest asjadest alati suur number – peeti oma laguneva kodu iidsetest kommetest kinni.

„Päris kaval koht peitmiseks,” ütles Zane laiutavale villale lähenedes. „Kohta, kus seinad ei räägi, on ilmselgelt lihtsam midagi peita.”

„Sellepärast nad hiilisidki Valentino peole, mitte mõnda teise villasse,” ütles Tally.

„Aga mina pidin kõik ära rikkuma,” ütles Zane.

Tally vaatas talle otsa. „Sina?”

„Me alustasime all kivist osas, aga kui me teid ei leidnud, siis ütlesin mina, et läheme üles peotorni, et seinad teid üles leiaksid.”

„Meil oli täpselt sama mõte,” ütles Tally.

Zane raputas pead. „Jah, noh, kui me oleksime Valentinosse jäänud, poleks erilised Croyd nii ruttu märganud. Tal oleks olnud aega sinuga rääkida.”

„Kas nad siis kuulavad läbi seinte?”

„Jah.” Zane irvitas. „Miks ma muidu sellise nõmeda külma ilmaga piknikule tahtsin minna?”

Tally noogutas ja mõtles selle üle järele. Linna sidekeskus saatis sõnumeid, vastas sinu küsimustele, saatis meeldetuletusi kohtumiste kohta ja pani isegi toas tuled põlema ja kustutas need. Kui Eriolukorrad tahtsid sind jälgida, teadsid nad kõike, mida sa tegid, ja poolt sellest, mida sa mõtlesid. Ta mäletas vestlust Croyga tornis, tal oli liidessõrmus sõrmes, seinad püüdsid kinni iga sõna… „Kas nad jälgivad igaüht?”

„Ei, nad ei suudaks seda teha ja enamikku pole mõtet jälgida. Aga mõned meist saavad erikohtlemise osaliseks. Nagu Eriolukord.”

Tally vandus. Erilised olid eile õhtul nii kiiresti välja ilmunud. Tal oli Croyga vaid mõne minuti koos olnud ja nad oleksid nagu kuskil lähedal oodanud. Võib-olla olid nad juba varem märganud, et peol on võõrad. Või ehk polnud nad kunagi Tally Youngbloodist liiga kaugel…

Ta vaatas puid. Varjud liikusid tuules ja ta kujutles halle kogusid nende vahel hiilimas. „Ma ei usu, et eilne õhtu oli sinu süü, Zane. See oli minu süü.”

„Kuidas nii?”

„Kõik on alati minu süü.”

„See on täielik nõmedus, Tally,” ütles Zane vaikselt. „Eriline olemisel pole midagi viga.”

Tema hääl vaibus, kui nad Valentino Villa peavõlvi alt läbi jalutasid. Jahedate kivimüüride vahel oli haudvaikne.

„Pidu veel kestis, kui me ära läksime,” sosistas Zane. „Ilmselt läksid kõik lihtsalt magama.”

Tally noogutas. Isegi koristusrobotid polnud veel tööle asunud. Koridorides vedelesid kostüümide jäänused. Mahaaetud jookidest oli õhus kleepuv lõhn ja põrand kleepus samuti. Peo glamuur oli täielikult kadunud, nagu erksus muutub pohmelliks.

Sõrm tundus ilma liidessõrmuseta kuidagi paljas ja meenutas inetuna üle jõe hiilimist ja vahele jäämise hirmu. Kuid hirm hoidis teda erksana, tema tajud olid piisavalt teravad, et kuulda peoprahti koridori tuuletõmbes lohisemas, et eristada mahaaetud šampanja rosinahõngu liisunud õlle omast. Kui nende enda sammud välja arvata, valitses villas vaikus.

„Kes tahes toas nr 317 elab, tõenäoliselt magab ta praegu,” sosistas Tally.

„Siis äratame ta üles,” ütles Zane vaikselt, silmad hämaruses välkumas.

Esimese korruse tubade numbrid algasid kõik sajaga, nii et nad otsisid teed üles. Mingil hetkel olid villasse lisatud uued liftid, aga ilma liidessõrmusteta ei avanenud uksed neile. Kivist trepp viis Tally ja Zane’i kolmandale korrusele, toa nr 301 juurde. Numbrid läksid piki koridori suuremaks, paaritud ühel ja paaris teisel pool. Zane pigistas tema kätt, kui nad jõudsid numbrini 315.

Aga järgmise toa number oli 319.

Nad liikusid tagasi ja vaatasid ka teisele poole, aga leidsid ainult toad 316, 318 ja 320. Tervet korrust läbi otsides leidsid nad veel numbreid 320 ja 330, paaris ja paarituid, aga mitte Valentino 317.

„See on päris ergastav mõistatus,” ütles Zane, omaette itsitades.

Tally ohkas. „Äkki see oli nali.”

„Kas sa arvad, et uus-londonlased näeksid vaeva kogu linnale kutse saatmisega, hiiliksid üle jõe ja peole ainult selleks, et meie aega raisata?”

„Tõenäoliselt mitte,” tunnistas Tally, kuid ta tundis, et miski temas hääbub. Ta avastas end mõttelt, et ehk on kogu see ettevõtmine lame, otsida mingit suurt saladust, mille inetud talle jätsid. Lõpuks oli kellegi teise villas ringi luusimine ka päris nõme. „Mis sa arvad, kas hommikusöök on veel soe?” küsis ta.

„Tally…” Zane pööras oma pingsa pilgu talle. Värisevate kätega lükkas poiss tema juuksed kõrva taha. „Jää minuga.”

„Ma olen siin,” ütles ta.

Zane tõmbus lähemale, huuled peaaegu Tally huuli puudutamas. „Ma mõtlesin, et jää erksaks.”

Tally suudles teda ja Zane’i huulte surve muutis maailma taas teravaks. Ta tõrjus nälja mõtteist välja ja ütles: „Olgu. Aga lift?”

„Milline neist?”

Ta viis Zane’i tagasi tubade 315 ja 319 vahele. Pikas kiviseinas oli just nende vahel liftiuks.

„Siin oli enne tuba,” ütles Tally.

„Aga nad panid selle asemele lifti.” Zane naeris. „Laisad ilusad. Ei saa kahte korrust ka trepist käia.”

„Äkki on 317 nüüd lift.”

„No see on küll nõme,” ütles Zane. „Me ei saa seda ilma sõrmusteta kutsuda.”

„Me võiksime oodata, kuni keegi teine lifti kutsub ja siis sisse hiilida.”

Zane vaatas tühjas koridoris mõlemale poole – see oli täis plasttopse ja dekoratsioonide jäänuseid. „Selleks läheb tunde,” ütles ta ohates. „Siis pole me enam erksad.”

„Jah. Pole erksad.” Tally nägemine hakkas jälle hägustuma, tema kõht korises näljaselt ja tõi silme ette pildi soojast šokolaadimuffinist. Ta raputas pead, et sellest lahti saada ja kujutles selle asemel Eriolukordade halli vormi. Eile õhtul oli halli siidi nägemine teda mõtteid koondama ja Croyle järele sööstma pannud ning varuväljapääsu juurde juhtinud. Kõik see oli olnud tema ajutöö kontrollimiseks. Ehk oli see järjekordne test. Lõbus mõistatus, nagu Zane oli öelnud.

Tally vahtis liftiust. Kuidagi pidi sinna sisse saama.

Aeglaselt hakkas talle meenuma. See oli inetuajal, kuid mitte nii väga ammu. Tallyle meenus, kuidas ta langes mööda pimedat šahti. See oli üks nendest lugudest, mida Shayle meeldis kuulata, lugu sellest, kuidas Tally ja David hiilisid Eriolukordade peakorterisse… „Katuselt,” ütles Tally.

„Mida?”

„Katuselt saab liftišahti ronida. Ma olen seda ennegi teinud.”

„Tõsiselt?”

Vastamise asemel suudles Tally teda uuesti. Ta ei mäletanud, kuidas see täpselt käis, aga ta pidi ergas püsima, et see talle meenuks. „Tule.”

Katusele saamine ei olnud nii lihtne, kui ta arvanud oli – trepp, millest nad üles läksid, lõppes kolmandal korrusel. Tally kortsutas kulmu, pettumus hakkas taas kõike summutama. Komachi villas oli katusele saamine lihtne. „See on täiesti nõme. Mida nad siis teevad, kui tulekahju on?”

„Kivi ei põle,” ütles Zane. Ta osutas väiksele aknale koridori lõpus, kust päike läbi vitraažipaneelide sisse paistis. „Sealt saab välja.” Ta sammus sinnapoole.

„Mida? Ronime mööda välisseina üles?”

Zane pistis pea välja, vaatas alla ja tõi kuuldavale pika vile. „Pole paremat ergutit kui kõrgus.”

Tally kortsutas kulmu, kaheldes, kas ta ikka tahab nii ergas olla.

Zane hüppas aknalauale, upitas end veel kaugemale ja haaras akna ülemisest äärest kinni. Ta tõusis ettevaatlikult ja aeglaselt püsti, kuni Tally nägi vaid tema saapaid puidust aknalaual. Tema süda hakkas uuesti nii kõvasti peksma, et ta tundis seda isegi sõrmeotstes. Maailm muutus teravaks kui jääpurikad.

Pikka aega olid Zane’i jalad liikumatud, siis nihkusid äärele lähemale, kuni vaid tema varbad toetusid kivile ja tasakaal näis väga habras.

„Mida sa seal üleval teed?”

Vastuseks kerkisid Zane’i saapad kergelt õhku. Siis kuulis Tally taldu summutatult vastu kivi kraapimas. Ta pistis pea välja ja vaatas üles.

Tema kohal kõlkus Zane katuse ääre küljes, jalad rippu ja kraapimas. Siis leidis üks tema saabastest kivide vahel prao ja ta vinnas end üles ning kadus Tally vaateväljast.

Hetk hiljem ilmus nähtavale tema laia naeratusega nägu. „Tule üles!”

Tally tõmbas pea sisse tagasi, hingas sügavalt sisse ja pani käed aknalauale. Kivi oli kare ja külm. Sisse vuhisev tuul pani tillukesed karvad tema käsivartel turri tõusma.

„Püsi erksana,” ütles Tally vaikselt. Ta tõmbas end aknalauale istuma, kivi kintsude all külm, ja vaatas korraks alla. Laiali langenud lehtede ja puujuurteni oli päris pikk maa. Tuul kogus jõudu ja kiigutas lähedalasuvaid oksi ja Tally nägi neist iga pisematki. Männilõhn ta sõõrmeis läks teravamaks. Erksus ei osutu ilmselt probleemiks.

Ta libistas ühe jala aknalauale, siis teise.

Püsti tõusmine oli kõige hirmsam. Tally haaras ühe käega kõvasti aknaraamist ja otsis samal ajal teisega välisseinalt pidepunkti. Ta ei julgenud lasta endal uuesti alla vaadata. Külm kivi oli täis auke ja pragusid, kuid ükski neist ei paistnud olevat piisavalt suur, et sinna rohkem kui sõrmeots sisse mahuks.

Kui ta jalad täiesti sirged olid, tardus Tally hetkeks paigale. Ta kõikus kergelt tuule käes nagu õige toestuseta liiga kõrgeks ehitatud torn.

„Päris erksakstegev, kas pole?” kostis ülevalt Zane’i hääl. „Võta äärest kinni.”

Ta kiskus pilgu seinalt tema ees ja vaatas üles. Katuseäär oli natuke liiga kõrgel. „Kuule, see pole aus. Sa oled minust pikem.”

„Pole probleemi.” Zane sirutas ühe käe tema poole.

„Kas sa oled kindel, et jõuad mind tõsta?”

„Kuule, Tally-wa. Miks mul siis kõik need uue ilusa lihased on, kui ma neid millekski ei kasuta.”

„Näiteks surma saamiseks?” ütles Tally endamisi, kuid sirutas käe poisi oma poole.

Tema uued lihased olid tugevamad, kui ta arvas. Sõrmed tugevasti ümber Zane’i randme, vinnas Tally end kergesti aknalaualt üles. Vaba käega haaras ta katuseäärest ja leidis ühele varbale villa kiviseinast tuge. Mõmina saatel oli Tally üleval ja veeretas end üle ääre katusele. Ta lamas julgustavalt kindlal kivil ja itsitas teda haaranud kergendustundest.

Zane irvitas. „Ma mõtlesin seda tõsiselt. Seda, mida ma enne ütlesin.”

Tally vaatas talle küsivalt otsa.

„Ma olen kedagi sinusugust oodanud.”

Ilusad ei punasta, vähemalt mitte inetult, kuid Tally upitas end püsti, et oma reageeringut varjata. Nende surmatrotsiva ronimise erksus oli Zane’i pilgu liiga pingsaks muutnud. Tally seisis ja nautis vaadet.

Katuselt nägi ta Uute Ilusate linna torne, mis siiski nende kohal kõrgusid, ja lõbuaedade rohelisi viirge keskmise mäe nõlvadel looklemas. Teisel pool jõge oli Inetuküla juba ärkvel. Jalgpalliväljakutäis uhiuusi inetuid siblis ümber musta-valgekirju palli ja tuul kandis tema kõrvu raevuka vile. Kõik tundus olevat kohutavalt lähedal ja selge, tema närvisüsteem kumises veel kajana hetkedest, mil ta Zane’i käe otsas rippus.

Kivikatus oli lame, seal olid vaid kolme ventilaatori pöörlevad labad, kõrguv sidemast ja metallist kuur, mis polnud suurem mõne inetu riidekapist. Tally osutas viimasele. „See on täpselt lifti kohal.”

Nad läksid üle katuse. Kuuri iidvanal uksele, mis kujutas endast roostetanud metallplaati, mida varemetes rohkelt vedeles, oli hoolikalt kraabitud: VALENTINO 317.

„Väga mitte-nõme, Tally,” ütles Zane naeratades. Ta kiskus ust, kuid läikiv kett tõmbus kolinal pingule. „Hmm.”

Tally vaatas seadet, mis ketti kinni hoidis, ja pingutas oma veel pöörlevat mõistust. „Selle nimi on… tabalukk. Vist.” Ta sõrmitses siledat teraseset, püüdes meenutada, kuidas need töötasid. „Londonis olid sellised, et kaitsta asju, mida teised võisid varastada.”

„Väga tore. Pärast kõike seda on meil ikka sõrmuseid vaja.”

Tally raputas pead. „Londonlased ei kasuta liidessõrmuseid, Zane. Tabaluku avamiseks on vaja…” Ta sobras oma ajus, otsis mälust veel üht vana sõna ja leidis selle. „Kuskil peab olema võti.”

„Võti? Nagu salasõna?”

„Ei. See võti on väike metallist asi. See tuleb siia sisse pista, keerata ja siis tuleb lukk lahti.”

„Milline see välja näeb?”

„Lame terasetükk, umbes pöidla pikkune, hammastega.”

Zane itsitas selle kirjelduse peale, kuid hakkas otsima.

Tally vahtis ust. Kuur oli selgelt palju vanem kui kett, mis seda lukus hoidis. Huvitav, milleks seda kasutati? Ta kummardus lähemale kitsale praole, mille Zane oli lahti tõmmanud, varjas kätega päevavalguse ja piilus pimedusse. Tema silmad harjusid tasapisi, kuni ta suutis eristada tumedaid piirjooni.

Seal paistis olevat tohutu trossiratas ja rohmakas mehaaniline mootor nagu need, mida Londonis kasutati. Varem liikus lift trossiga. See kuur oli vana; ilmselt loobuti selle kasutamisest siis, kui uus liftisüsteem leiutati, ja see juhtus ka juba väga ammu. Kaasaegsed liftid töötasid samal põhimõttel kui hõljuklauad, benjijakid ja muu. (Mis oli palju turvalisem kui trossi otsas kõlkuda… Tally värises selle mõtte peale.) Kui uuele süsteemile üle mindi, jäeti vana mehhanism ilmselt siia katusele roostetama.

Ta sikutas uuesti tabalukku, kuid see oli kindlalt kinni. Raske ja robustsena ei sobinud see kuidagi siia linna. Kui valvurid tahtsid midagi kaitsta, siis seadsid nad üles sensori, mis käskis sul eemale hoida. Vaid uus-londonlased oleksid kasutanud metallist tabalukku.

Croy oli käskinud tal siia tulla, nii et võti pidi kuskil siin olema.

„Veel üks tobe test,” pomises ta.

„Misasi?” küsis Zane. Võtit otsides oli ta kuuri otsa roninud.

„Nagu Croy eriliseks riietumine,” seletas ta. „Ja meid Valentino 317 otsima saatmine. Võtit peab olema keeruline kätte saada, sest see kõik on test. Nende eesmärk oli selle Croy jäetud asja leidmine keeruliseks teha. Nad ei taha, et me selle erksad olemata üles leiaksime.”

„Või äkki,” ütles Zane kuuri ääre kohal kõlkudes, „tahavad nad, et otsimine meid erksaks muudaks, et meie pead oleksid selged, kui me selle üles leiame.”

„Mis iganes see ka pole,” ütles Tally ja ohkas. Ta tundis, kuidas temas võttis võimust ärritus koos tundega, et see test ei saagi kunagi läbi, et iga lahendus viib nad vaid järgmise mõistatuste tasemeni, nagu mõni tobe pöidlamäng. Võib-olla oleks kõige targem käega lüüa ja lihtsalt hommikust süüa. Miks ta end üldse uus-londonlastele tõestada tahtis? Nad pole olulised. Tema on kaunis ja nemad on inetud.

Aga Zane’i mõistus käis veel täiskäigul. „Nad peitsid võtme ilmselt kuhugi, kust seda eriti keeruline kätte saada oleks. Aga mis saab olla keerulisem kui siia üles ronimine?”

Tally silmitses kogu katust, kuni tema pilk peatus vibalikul sidemastil. Selle otsas, kakskümmend korrust neist kõrgemal, lehvis tuules Valentino lipp. Kui ta seda nägi, muutus maailm taas kargeks ja ta naeratas.

„Sinna üles ronimine.”