Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 9

Kallis Tally!

Sina oled mina.

Või ilmselt võiks seda öelda ka nii – mina olen sina, Tally Youngblood. Sama inimene. Aga kui sa seda kirja loed, siis me oleme ka kaks erinevat inimest. Vähemalt on nii meie, uus-londonlaste arvates nüüdseks juhtunud. Sind on muudetud. Sellepärast ma sulle kirjutangi.

Huvitav, kas sa mäletad nende ridade kirjutamist. (Tegelikult lasen ma Shayl kirjutada, sest ta õppis koolis kirjutama.) Kas need tunduvad päevikusissekandena ajast, mil sa alles pisike olid, või üldse kellegi teise päevikuna?

Kui sa selle kirja kirjutamist üldse ei mäleta, siis oleme mõlemad suures hädas. Eriti mina. Sest kui ma ise ennast ei mäleta, siis tähendab see seda, et see mina, kes selle kirjutas, on kuidagi kustutatud. Aia. Ja ehk tähendab see seda, et ma olen surnud, mingis mõttes. Nii et palun vähemalt püüa meenutada.

Tally tegi pausi ja libistas sõrmega üle kritseldatud sõnade, püüdes meenutada nende ettelugemist. Shayle meeldis näidata, kuidas pliiatsiga tähti saab teha, see oli üks nippidest, mida ta oli Londonisse minekuks valmistudes õppinud. Ta oli jätnud Tallyle kirja juhistega, kuidas talle sinna järele jõuda. Aga kas see on tõepoolest Shay käekiri?

Veel olulisem, kas need sõnad on tõsi? Tally tõesti ei suutnud meenutada. Ta hingas sügavalt sisse ja luges edasi…

Igatahes, ma tahan sulle öelda järgmist – nad tegid midagi sinu ajuga, meie ajuga. Sellepärast ehk tundubki see kiri sulle veider.

Meie (ehk siis meie siin Londonis, mitte sina ja mina) ei tea täpselt, kuidas see toimib, aga me oleme päris kindlad, et midagi