Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 5

Niisis, oli üks ilus printsess.

Ta oli lukustatud kõrgesse kivist müüridega torni, kus olid külmad tühjad toad, mis ei osanud rääkida. Seal polnud lifti ega isegi mitte tagavaratreppi, nii et Tallyl tekkis küsimus, kuidas printsess sinna üles oli saanud.

Aga seal ta oli, üleval tornis. Tal polnud benjijakki ja ta magas sügavalt.

Torni valvas lohe, kellel olid kalliskividega kaunistatud silmad, kuri ja näljane nägu ning ta liigutas end julma äkilisusega, mis pani Tallyl kõhus keerama. Isegi unes sai ta täpselt aru, keda lohe endast kujutas. Ta oli julm ilus, Eriolukordade agent, või ehk terve hulk neid koos ühe suure halli siidiste soomustega roomaja nahas.

Sellisest unenäost ei saanud puududa prints.

Ta pääses lohest mööda, mitte teda tappes, vaid hoopis hiilides, leides vanas kivimüüris praod, kuhu oma näpud suruda, sest müürid olid juba vanad ja lagunesid. Ta ronis kärmelt üles heidutavasse kõrgusse, pühendas vaid muige lohele, kelle tähelepanu olid mujale juhtinud tema küüniste vahel sibavad mänguhimulised rotid.

Prints pääses sisse kõrgest aknast, kihutas andma printsessile suudlust, äratas ta üles ja lugu saigi läbi. Alla saamine ja lohest mööda pääsemine ei osutunud mingiks probleemiks, sest see oli uni ja mitte film, ega isegi mitte muinasjutt ja kõik lõppes kirgliku suudlusega – klassikaline õnnelik lõpp.

Kui vaid üks asi välja arvata.

Prints oli täiega inetu.

Tally ärkas üles peavaluga.

Nähes oma peegeldust seinal, meenus talle, et peavalu ei tulnud üksnes pohmelusest. Ta avastas, et hoop vastu pead ei ole ilu-tegev. Nagu valvurid eelmisel õhtul hoiatasid, oli peale piserdatud nahk silma kohal tulipunaseks muutunud. Ta peab minema opikliinikusse, et arm lõplikult kustutada lasta.

Aga Tally otsustas seda veel mitte teha. Nagu Peris ütles, nägi see väga krimi välja. Tally naeratas, kui talle meenus tema uus staatus. Arm oli täiuslik.

Sõrmusel oli terve hunnik sõnumeid teistelt Krimmidelt, joobnud õnnitlused ja teated peo edenedes tehtud uutest metsikutest tempudest (kuigi midagi nii ergastavat kui Perisega tornist alla hüppamine ei tehtud). Tally kuulas sõnumeid, silmad kinni, sukeldus taustamelusse ja nautis seda sidet teistega, kuigi ta oli varem koju tulnud. Seda klikki sisse hääletamine tähendaski – teadmine, et sul on sõbrad, ükskõik, mida sa ka ei tee.

Zane oli kokku kolm sõnumit jätnud ja viimases neist kutsus ta Tallyt hommikusöögile. Ta ei tundunud olevat nii purjus kui teised, nii et ehk oli ta juba üleval.

Kui Tally Zane’ile sõnumi saatis, vastas poiss: „Kuidas läheb?”

„Näoga on jamasti,” vastas Tally. „Kas Peris rääkis, kuidas mu pea hoobi sai?”

„Jah. Kas sul oli tõesti veri lahti?”

„Täiega.”

„Vau.” Zane’i hääl oli kuidagi erutatud, tema tavaline rahulikkus oli kadunud. „Päris hea hüppe tegite. Tore, et sa… tead küll, surma ei saanud.”

Tally naeratas. „Aitäh.”

„Kas sa lugesid, mis eile peol juhtus?”

Tally sõnumite hulgas oli olnud ka üks uudissõnum, aga ta polnud tahtnud seda lugeda. „Mis juhtus?”

„Keegi häkkis eile meili sisse ja saatis selle uue kutse, selle kostüümi muutuse. Kõik Valentino peo komitee omad mõtlesid, et see oli keegi teine, ja läksid lihtsalt sellega kaasa. Aga keegi ei tea, kes selle tegelikult saatis. Päris hull, eks?”

Tally pilgutas silmi, tuba muutus äkki häguseks. Päris hull tõesti. Maailm näis tema ümber pöörlevat, nagu oleks ta millegi suure kõhus ja kaotanud igasuguse kontrolli enda üle. Ainult inetud tegid selliseid tempe nagu meilide häkkimine. Ja ta suutis mõelda vaid ühele inimesele, kes võis tahta, et Valentino pidu oleks kostüümipidu. Croy oma julmilusa maski ja kahtlaste pakkumistega.

See tähendas, et kõige selle põhjuseks oli Tally Youngblood.

„See on täiesti nõme, Zane.”

„Täiesti. On sul kõht tühi?”

Tally noogutas ja tundis, kuidas peavalu tagasi tuli. Väljas kõrgusid Garbo Villa kõrged ja peenikesed tornid. Tally vahtis neid, justkui võiks ühte punkti vaatamine peapööritust vähendada. Ju ta liialdas, ega kõik ümber tema ka ei tiirelnud. Need võisid olla ka sihitult tempe tegevad inetud, või oli keegi Valentino peo komiteest mõistuse kaotanud.

Aga isegi kui see oli olnud kõigest eksitus, pidi Croyl kostüüm valmis olema. Roostes Varemetes ja looduses, kus londonlased end peitsid, polnud seintes auke ning kõike pidi ise tegema ja see nõudis aega ja vaeva. Ja Croy polnud valinud mingit suvalist kostüümi… Tallyle meenusid külmad, kalliskividega kaunistatud silmad ja ta tundis, et hakkab minestama.

Ehk on toidust abi.

„Jah, väga tühi. Sööme hommikust.”

Nad kohtusid Denzeli lõbuaias, mis vookles Uute Ilusate kesklinnast Valentino Villani. Villat ennast varjasid puud, aga näha oli sidemast, mille otsas laperdas külmas tuules vanamoodne Valentino lipp. Aiast oli eelmise õhtu segadus enamjaolt ära koristatud, välja arvatud mõned mustunud laigud piduliste lõketest. Koristusrobot hõljus ühe tuhasõõri kohal, pööras kombitsatega maakamarat ettevaatlikult ümber ja piserdas seemneid kõrbenud maapinda.

Zane’i ettepanek piknikule minna oli Tally kulmu kergitama pannud (ja seda oli päris aia teha), aga värskes õhus jalutamine tegi pea natuke selgemaks. Valvurite antud tabletid leevendasid haava valu, aga ei mõjunud sugugi üldisele ähmasele olekule. Uute Ilusate linnas levis kuulujutt, et arstid oskavad pohmelust ravida, aga hoiavad ravimit põhimõtte pärast saladuses.

Zane jõudis kohale täpselt, hommikusöök tema taga jahedas tuulekeses õrnalt hüplemas. Kui ta lähemale tuli, tegi ta Tally otsmikuarmi peale suured silmad. Ta sirutas käe välja, nagu oleks ta peaaegu tahtnud seda puudutada.

„Päris nõme, onju,” ütles Tally.

„Sa näed väga kriminaalne välja,” vastas Zane, ikka veel pärani silmi.

„Ei saaks just liiga palju milli-Helenaid, eks?”

Zane jäi hetkeks mõttesse. „Ma ei mõõdaks seda Helenates. Aga ma pole päris kindel, mida ma selle asemel kasutaksin. Midagi erksamat.”

Tally naeratas – Perisel oli õigus olnud, kui ta soovitas näo kordategemisega oodata. Armist vaimustunult oli Zane eriti ilus ja tema ilme tekitas Tallys surinat, nagu oleks ta kõige keskmes, aga ilma peapöörituseta.

Zane’i kostüümiopi jäljed olid maha kulunud, tema huuled olid taas lopsakad nagu enne. Siiski nägi ta päevavalguses üsna äärmuslik välja. Tema nägu oli täis kontraste, lõug ja põsesarnad olid teravad, laup kõrge. Tema nahk oli samuti oliivikarva nagu kõigil teistel, aga päikese käes tundus see tema tumedate juuste raamis kuidagi kahvatu. Operatsioonireeglite järgi ei tohtinud kellelgi pigimusti juukseid olla, sest komitee pidas seda värvi liiga äärmuslikuks, aga Zane värvis oma juukseid kalligraafiatindiga. Kõigele lisaks ei söönud ta eriti palju ja nii püsis ta nägu kondine ja pilk terav. Kõigist ilusatest, keda Tally oli pärast operatsiooni kohanud, oli ta ainuke, kelle välimus tõeliselt silma paistis.

Võib-olla sellepärast oligi ta Krimmide liider – sa pead kõigist teistest erinema, et olla tõeline kriminaal. Tema kuldsed silmad välgatasid, kui ta sobivat kohta otsis, ja tema pilk peatus suure tamme kirjul varjul.

Nad istusid maha murule ja lehtedele ja Tally hingas sisse kaste ja mulla lõhna. Hommikusöök maandus nende vahel. Helkivatest elementidest, mis hoidsid jahtumast munaputru ja praekartuleid, õhkus soojust.

Tally kuhjas taldriku täis mune, juustu ja avokaadoviile ja toppis suhu pool muffinit. Zane’ile otsa vaadates nägi ta, et poisil oli käes vaid kohvitass ja ta hakkas kahtlema, et äkki oli sea moodi kugistamine nõme.

Aga mis tähtsust sel oli? Ta meenutas endale, et nüüd on ta Krimm, tema poolt hääletati ja ta valiti kliki liikmeks. Ja lõpuks oli Zane ta siia kutsunud, ta tahtis temaga koos olla. Oli aeg lõpetada muretsemine teiste arvamuse pärast ja hakata end hästi tundma. Oli ka hullemaid asju kui kaunis pargis istuda ja ilusal poisil end vaadata lasta.

Tally sõi ära ülejäänud muffini, mis auras seest ja oli täidetud poolsulanud šokolaaditükkidega. Siis võttis ta kahvli, et muna kallale asuda. Ta lootis, et hommikusöögiga olid kaasas ka kalorikustutajad. Nende toime oli tõhusam, kui neid kohe pärast sööki võtta, ja ta kavatses palju süüa. Ehk tegi verekaotus ta nii näljaseks.

„Kes see kutt eile õhtul siis oli?” küsis Zane.

Endiselt mäludes kehitas Tally vaid õlgu, aga Zane ootas kannatlikult, kuni ta suutäie alla neelas.

„Lihtsalt mingi peole sisse hiilinud inetu,” ütles Tally lõpuks.

„Seda ma arvasingi. Keda muud erilised taga ajaksid. Aga kas sa tundsid teda?”

Tally vaatas mujale. Tal oli piinlik, et tema inetu elu talle üle jõe järele tuli, vähemalt sellisel kujul. Aga Peris oli kuulnud teda eile sellest valvuritele rääkimas, nii et Zane’ile valetada oleks olnud nõme. „Jah, vist tundsin. Londonist. Kutt nimega Croy.”

Üle Zane’i näo libises veider ilme. Tema kuldsed silmad vahtisid kaugusse ja otsisid midagi. Hetk hiljem ta noogutas. „Mina tundsin teda ka.”

Tally tardus, kahvel poolel teel suhu. „Sa teed nalja.”

Zane raputas pead.

„Aga ma arvasin, et sa ei jooksnud ära,” ütles Tally.

„Ma ei jooksnudki.” Ta tõmbas jalad enda ligi, haaras ühe pika käega ümber põlvede kinni ja võttis lonksu kohvi. „Igatahes mitte kaugemale kui Roostes Varemed. Aga me olime Croyga sõbrad, kui me pisikesed olime, ja elasime samas inetute ühikas.”

„See on… naljakas.” Tally võttis lõpuks munaampsu ja mälus aeglaselt. Linnas oli miljon inimest ja Zane tundis Croyd. „Kui tõenäoline see on?” ütles ta vaikselt.

Zane raputas uuesti pead. „See pole kokkusattumus, Tally-wa.”

Tally lõpetas mälumise, munal oli imelik maitse, nagu hakkaks maailm uuesti pöörlema. Viimasel ajal oli olnud liiga palju kokkusattumusi.

„Mis mõttes?”

Zane kummardus ettepoole. „Tally, sa ju tead, et Shay elas minuga ühes ühikas, eks ole? Kui me veel inetud olime?”

„Muidugi,” ütles Tally. „Sellepärast ta pärast oppi teie juurde tuligi.” Tally vakatas hetkeks ja tundis, kuidas arusaamine vaikselt kuju võtab. Mälestused Londonist tulid alati ajuvaba tempoga nagu mingis paksus kleepuvas vedelikus kerkivad mullid.

„Londonis,” ütles ta ettevaatlikult, „tutvustas Shay mulle Croyd. Nad olid vanad sõbrad. Nii et te kolmekesi tundsite üksteist?”

„Jah, tundsime.” Zane tegi grimassi, nagu oleks midagi vastikut tema kohvi sisse roninud.

Tally vaatas õnnetult oma toitu. Kui Zane jätkas, tungis kogu eelmise suve nõme lugu täpselt nagu eelmisel õhtul ebameeldivalt tagasi tema mällu.

„Meie ühikas oli meid kokku kuus,” ütles Zane. „Me nimetasime end ka siis Krimmideks. Me tegime kõiki tavalisi inetute tempe – hiilisime öösel välja, petsime ühikavalvurid ära, tulime üle jõe uusi ilusaid luurama.”

Tally noogutas. Talle meenusid Shay lood ajast enne nende tutvumist. „Ja käisite Roostes Varemetes?”

„Jah, pärast seda, kui mõned vanemad inetud meile teed näitasid.” Ta vaatas üles Uute Ilusate linna kõrguva keskuse poole. „Seal olles saad aru, kui suur on maailm. Ma tahan öelda, et selles vanas Rooste linnas elas 20 miljonit inimest. Sellega võrreldes on see siin pisike.”

Tally sulges silmad ja asetas kahvli taldrikule; isu oli kadunud. Pärast kõike eelmisel õhtul juhtunut polnudki ehk hommikusöök Zane’iga kõige parem mõte. Vahel paistis poiss end endiselt inetuks pidavat, püüdis ergas olla ja tõrkus ilus olemise lihtsat lõbu nautimast. Sellepärast ta nii hästi Krimmide liidriks sobiski. Aga kahekesi olles võis ta pea pööritama panna.

„Jah, aga roostekad surid välja,” ütles Tally vaikselt. „Neid oli liiga palju ja nad olid täiesti rumalad.”

„Ma tean, ma tean. Nad oleksid peaaegu maailma hävitanud,” deklameeris poiss ja ohkas siis. „Aga varemetesse hiilimine oli kõige põnevam asi, mida ma eales teinud olen.”

Zane’i silmad välkusid, kui ta seda ütles, ja Tallyle meenusid tema enda retked varemetesse ning see, kuidas kummituslinna tühi majesteetlikkus oli iga tema keharakku ärevil hoidnud. Tunne, et sind võib varitseda tõeline oht, polnud võrreldavgi kuumaõhupalliga õhkutõusmise või benjihüppega.

Tally judistas end, kui ta meenutas seda põnevust ja tema pilk Zane’i omaga kohtus. „Ma tean, mida sa mõtled.”

„Ja ma teadsin, et pärast operatsiooni ei lähe ma sinna enam kunagi. Uued ilusad ei tee midagi nii keerulist. Kui mu kuueteistkümnes sünnipäev lähenes, hakkasin ma linnast lahkumisele ja loodusesse minemisele mõtlema. Vähemalt mõneks ajaks.”

Tally noogutas aeglaselt. Ta mäletas, et Shay oli nende kohtumisel sama öelnud – sõnad, mis olid juhtinud ta Londonisse viivale teele. „Ja sa veensid Shayd, Croyd ja teisi endaga kaasa tulema?”

„Ma püüdsin.” Ta naeris. „Alguses pidasid nad mind hulluks, sest looduses ei saa elada. Aga siis kohtusime seal ühe kutiga, kes…”

„Oota,” ütles Tally. Äkki hakkas tema süda taguma nagu siis, kui kustutajat võtad ja ainevahetus kaloreid põletama asub. Ta tundis niiskust oma näol ja tuuleke oli äkki jahe. Ta tundis, et tema põsed on märjad, kuid ilusate näod ei higistanud…

Tally pilgutas silmi, käed tõmbusid rusikasse ja küüned tungisid peopesadesse. Maailm oli kuidagi muutunud. Päikesekiired tungisid halastamatult läbi pea kohal olevate lehtede, kui ta püüdis sügavalt ja aeglaselt hingata. Nüüd meenus talle, et eile, kui ta Croyd nägi, oli sama juhtunud.

„Tally?” uuris Zane.

Tally raputas pead. Ta ei tahtnud, et Zane midagi ütleks. Midagi selle kohta, et ta nägi kedagi Roostes Varemetes. Ta avastas end kiiresti vatramas, et takistada teda edasi rääkimast, kordamas seda, mida Shay oli talle rääkinud. „Sa kuulsid Londonist, eks ole? Kus inimesed elavad nagu eel-roostekad ja on kogu elu inetud. Nii et te otsustasite sinna minna. Aga kui ärajooksmise aeg kätte jõudis, lõi enamik põnnama. Shay rääkis mulle sellest ööst – tal olid asjad pakitud, aga lõpuks lõi ta kartma ja ei läinudki.”

Zane noogutas ja vaatas oma kohvitassi.

„Sina lõid ka põnnama, eksju?” ütles Tally. „Sa pidid siis ära jooksma?”

„Jah,” ütles Zane tujutult. „Ma ei läinud, kuigi see oli kõik minu mõte. Ja ma sain ilusaks, täpselt siis, kui pidin.”

Tally vaatas mujale, ta ei suutnud selle suve mälestusi eemal hoida. Shay sõbrad olid kõik kas Londonisse põgenenud või ilusaks saanud, jättes ta üksi Inetukülasse. Siis kohtusid nad Tallyga ja said parimateks sõbrannadeks. Ja kui Shay teine katse ära joosta õnnestus, kiskus ta ka Tally sellesse jamasse kaasa.

Tally ohkas pikalt, sundides end rahunema. Eelmine suvi võis ju olla õudusunenägu, aga see oli ka põhjuseks, miks ta oli nüüd Krimm ja mitte mingi igav uhiuus ilus, kes püüab mõnda tobedasse ja mitte-erksasse klikki pääseda. Võib-olla oli kogu asi seda väärt, et siia jõuda ja ilus ja populaarne olla.

Ta vaatas Zane’i, poisi ilusad silmad põrnitsesid endiselt kohvitassi ja ta rahunes. Ta naeratas. Zane nägi välja nii traagiline – istus seal, tumedad kulmud meeleheites kerkinud, endiselt kahetsemas, et ta Londonisse põgenemise ees põnnama oli löönud. Tally sirutas käe poisi kätt võtma.

„Kuule, sellest pole midagi. Seal polnudki nii äge. Ainult päikesepõletused ja putukahammustused.”

Zane vaatas Tallyle silma. „Sa vähemalt riskisid, Tally. Sa olid piisavalt julge, et selles ise veenduda.”

„Mul ei jäänud tegelikult muud üle. Ma pidin Shayd otsima minema.” Tally judistas end ja tõmbas käe tagasi. „Mul lihtsalt vedas, et ma tagasi pääsesin.”

Zane nihkus lähemale ja sirutas käe välja, tema peened sõrmed puudutasid armile piserdatud nahka ja kuldsed silmad olid taas pärani. „Mul on selle üle hea meel.”

Tally naeratas ja puudutas tema käeselga. „Mul ka.”

Zane’i sõrmed libisesid Tally juustesse ja tõmbasid ta õrnalt lähemalt. Tally sulges silmad ja lasi tal huuled oma huulte vastu suruda ning tundis käe all tema põse siledat ja veatut nahka.

Tally süda peksis taas, mõtted tormasid isegi huuli paotades. Maailm nihkus taas tema ümber, aga seekord see tunne talle meeldis.

Kui ta Uute Ilusate linna oli jõudnud, oli Peris teda seksi osas hoiatanud. Täiesti uhiuuena võis teistele ilusatele liiga lähedale minek liiast olla. Võttis aega, et harjuda kõigi nende ilusate nägude, täiuslike kehade ja säravate silmadega. Kui kõik on ilusad, võid sa armuda esimesse ilusasse, keda suudled.

Ehk oli õige aeg käes. Ta oli olnud siin kuu aega ja Zane oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et ta on Krimmide juht ja näeb teistest erinev välja, vaid sellepärast, kuidas ta püüab erksaks jääda ja piire nihutada. Kuidagi muutis see ta veel ilusamaks kui teised.

Ja kõigist viimase kahekümne nelja tunni ootamatutest pööretest oli see kõige meeldivam. Zane’iga suudlemine pani pea ringi käima, aga mitte nii nagu pimedusse langedes. Zane’i huuled olid soojad, pehmed ja täiuslikud ja Tally tundis end turvaliselt.

Pärast pikka hetke tõmbusid nad teineteisest veidi eemale. Tally silmad olid endiselt kinni. Ta tundis endal Zane’i hingeõhku, tema sooja ja pehmet kätt oma kaelal. „David,” sosistas ta.