Читать книгу Ilusad - Scott Westerfeld - Страница 3

Enamik Krimmidest oli tulnud puuraiduritena, seljas flanellsärgid ja nende all täispuhutud musklid, käes võltsketassaed ja šampanjaklaasid. Oli ka lihunikke, mõned suitsetajad, kes olid ise endale võltssigaretid teinud, ja timukas, kellel rippus õlal suur silmus. Zane teadis väga palju ajaloost ja oli tulnud mingi diktaatori abilisena, kes polnudki täielikult moesoolikata – üleni liibuvate mustade riietega ja ergas punane käeside ümber käsivarre. Ta oli käinud kostüümi jaoks operatsioonil, et huuled kitsamaks ja põsed aukuvajunuks teha, ning nii nägi ta natuke erilise moodi välja.

Nad naersid kõik Perise kostüümi üle ja püüdsid Faustot uuesti süüdata. Kuid neil õnnestus kõigest mõned juuksekiharad põlema panna ja sellest tuli täiega nõmedat lõhna. Tally ja Shay kostüümidele pihta saamiseks kulus neil mõni pinev hetk, aga peagi kogunesid teised Krimmid nende ümber isetehtud kampsuni karedat materjali puudutama ja uurisid, kas see ajab sügelema. (Ajas küll, aga Tally raputas pead.)

Shay seisis Zane’i ligi ja pani ta oma uut silmaoperatsiooni märkama.

„Kas sinu arust on need ilu-tegevad?” küsis ta.

„Ma annaksin 50 milli-Helenat,” ütles ta.

Sellele ei saanud keegi pihta.

„Milli-Helena on piisav kogus ilu, et saata teele täpselt üks laev,” seletas Zane ja kõik vanemad Krimmid naersid. „50 on päris hästi.”

Shay naeratas, Zane’i kiitus pani ta näo särama nagu šampanja.

Tally püüdis ergas olla, kuid mõte teda varitsevast kostümeeritud erilisest oli nii peapööritust-tekitav. Paari minuti pärast põgenes ta peotorni rõdule, et täita kopsud värske külma õhuga.

Torni külge oli seotud paar kuumaõhupalli, mis hõljusid nagu tohutud mustad kuud taevas. Ühes gondlis olevad Kuumaõhulased lasid teiste pihta ilutulestikurakette ja naersid, kui ohutud leegid pimedusse sööstsid. Siis hakkas üks õhupallidest kerkima, leegipahvaku möire kajas üle peomüra ja seda kinni hoidnud kett laksatas vastu torni. See tõusis väikese tulejoa peal ja kadus lõpuks kaugusse. Kui Shay poleks teda Krimmidele tutvustanud, oleks Tallyst ilmselt Kuumaõhulane saanud. Nad kadusid alati ööpimedusse ja maandusid huupi kusagil, kutsusid endale hõljukauto järele kuhugi kaugesse äärelinna või isegi linnast välja.

Tally vaatas üle jõe pimedust, mis kattis Inetuküla, ja see peatas peapöörituse. See oli imelik. Looduses veedetud aeg oli nii ähmane, kuid Tally mäletas väga hästi aega, mil ta oli noor inetu, vaatas oma ühika aknast Uute Ilusate linna ja ihkas kuusteist saada. Ta oli alati kujutlenud end siinpool, mõnes kõrges tornis, ilutulestik kõikjal ümberringi, koos teiste ilusatega ja ise ka ilus.

Loomulikult kandis Tally nendes unistustes tavaliselt ballikleiti, mitte villast kampsunit ja cargopükse, nägu mullane. Ta sõrmitses hargnevat lõngajuppi ja kahetses, et Shay oli selle kampsuni leidnud. Tally tahtis Londoni seljataha jätta, põgeneda kõigi segaste mälestuste eest, põgenemise, enda varjamise ja reeturina tundmise eest. Ta vihkas seda iga hetk liftiukse poole piilumist ja mõtet, kas kostümeeritud eriline on talle siia üles järele tulnud. Ta tahtis täielikult kuhugi kuuluda ja mitte oodata järgmist õnnetust.

Ehk oli Shayl õigus, kui ta korrutas, et tänane hääletus paneb kõik paika. Krimmid olid üks kokkuhoidvamaid klikke Uute Ilusate linnas. Uute liikmete poolt hääletati ja kui sa juba Krimm olid, võisid alati loota sõpradele, pidudele ja erksatele vestlustele. Aitab põgenemisest.

Ainus „aga” oli see, et vastu ei võetud kedagi, kes polnud inetuna tempe teinud, kellel polnud rääkida häid lugusid välja hiilimistest, öö otsa lauatamisest ja ära jooksmisest. Krimmid olid ilusad, kes polnud unustanud inetu olemist ja kellele meeldisid vingerpussid ja kriminaalsed tembud, mis muutsid Inetuküla omamoodi lõbusaks.

„Palju sa sellele vaatele annaksid?” See oli Zane, kes seisis ootamatult tema kõrval kogu oma kahemeetrises maksimaalses ilusapikkuses ja vanaaegses mustas mundris.

„Annaksin?”

„Sada milli-Helenat? Viissada? Ehk terve Helena?”

Tally hingas sügavalt sisse ja vaatas all mustavat jõge. „Ma ei annaks ühtegi. See on ikkagi Inetuküla.”

Zane kihistas naerda. „Kuule, Tally-wa, pole mingit põhjust meie väikeste inetute õdede-vendade vastu nii kuri olla. Ega see nende süü pole, et nad pole nii ilusad kui sina.” Ta lükkas Tally ühe juuksesalgu tagasi kõrva taha.

„Mitte nemad, see koht. Inetuküla on vangla.” Need sõnad kõlasid suus valesti, liiga tõsiselt peo jaoks.

Kuid Zane’il ei paistnud selle vastu midagi olevat. „Sina ju pääsesid?” Ta silitas kampsuni veidraid kiude nagu kõik teisedki. „Kas London oli parem?”

Tally polnud kindel, kas Zane tahtis ausat vastust. Ta kartis, et räägib jälle nõmedusi. Kui Zane arvab, et Tally on imelik, siis hakkavad vetod lendama, hoolimata Shay ja Perise lubadustest.

Ta vaatas Zane’ile silma. Silmad sädelesid kuldselt, peegeldasid ilutulestikku nagu imepisikesed peeglid ja miski nende taga justkui tõmbas Tallyt ligi. See polnud kõigest tavaline ilusate sarm, vaid miski, mis tundus tõsine, nagu oleks pidu nende ümbert haihtunud. Zane kuulas alati tema Londoni-lugusid süvenenult. Nüüdseks oli ta neid kõiki kuulnud, aga võib-olla tahtis ta veel midagi teada.

„Ma lahkusin ööl enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva,” ütles Tally. „Nii et ma ei põgenenud tegelikult Inetukülast.”

„Õige.” Zane vabastas ta oma ainitisest pilgust ja vaatas teisele poole jõge. „Sa põgenesid operatsiooni eest.”

„Ma läksin Shayle järele. Ma pidin tema leidmiseks inetuks jääma.”

„Tema päästmiseks,” ütles Zane ja pööras oma kuldsed silmad taas Tally poole. „Kas asi oli tõesti ainult selles?”

Tally noogutas ettevaatlikult, sest tema peas keerles eilne šampanja. Või isegi tänaõhtune. Ta vaatas tühja klaasi enda käes ja mõtles, mitu klaasi ta täna juba oli joonud.

„See oli lihtsalt midagi, mida ma pidin tegema.” Neid sõnu lausudes teadis Tally, et need kõlavad täieliku nõmedusena.

„Eriolukord?” küsis Zane vildaka naeratusega.

Tally kergitas kulmu. Ta mõtles, milliste tempudega Zane oma inetu päevadel hakkama oli saanud. Ta ise ei rääkinud eriti midagi. Kuigi ta polnud Tallyst just palju vanem, ei pidanud tema kunagi tõestama, et ta on tõeline Krimm, ta lihtsalt oli.

Isegi kostüümi jaoks opereeritud kitsaste huultega oli ta ilus. Tema nägu oli voolitud äärmuslikumaks kui enamikul, otsekui oleksid arstid tahtnud Ilusate komitee reeglite piire katsetada. Tema põsesarnad olid teravad nagu noolepead ja kulmukaar tõusis naeruväärselt kõrgele, kui miski talle nalja tegi. Tally taipas ootamatu selgusega, et kui mõnda tema näojoont kas või millimeetri võrra nihutada, näeks ta kohutav välja, kuid samas oli raske ette kujutada, et ta oli kunagi inetu olnud.

„Kas sa oled kunagi Roostes Varemetes käinud?” küsis Tally. „Siis, kui sa veel… noor olid?”

„Peaaegu igal õhtul, eelmisel talvel.”

„Talvel?”

„Mulle meeldivad varemed, kui nad on lumega kaetud,” ütles Zane. „Nii on servad ümaramad ja vaade on kohe mega-Helenate võrra parem.”

„Ahaa.” Tally mäletas, kuidas ta varasügisel looduses jalutas ja kui külm siis oli. „See kõlab täiesti… jääkülmalt.”

„Keegi polnud kunagi nõus koos minuga tulema.” Tema silmad tõmbusid vidukile. „Kui sa varemetest räägid, siis ei maini sa kunagi, et oleksid seal kedagi kohanud.”

„Kedagi kohanud?” Tally sulges silmad ja tundis, et tasakaal oli täielikult kadunud. Ta toetus vastu rõduäärt ja hingas sügavalt sisse.

„Jah,” ütles poiss. „Kas kohtasid?”

Tühi šampanjaklaas libises Tallyl käest ja kukkus pimedusse.

„Ettevaatust seal all,” pomises Zane, naeratus huulil.

Pimedusest kostis klirinat ja üllatunud naer levis nagu lutsulaine. See kõlas nagu tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Tally hingas sisse veel mitu suurt sõõmu külma öist õhku ja püüdis end kokku võtta. Kõhus keeras. Tal oli häbi selline olla, kohe-kohe toit üles tulemas pärast paari hädist klaasitäit šampanjat.

„Kõik on hästi, Tally,” sosistas Zane. „Lase endal ergas olla.”

Tally mõistis kui nõme see on, et keegi peab talle ütlema, et ta erksam oleks. Kuid isegi läbi kostüümiopi oli näha, et Zane’i pilk muutus mahedamaks, nagu oleks ta tõesti soovinud, et Tally end vabamalt tunneks.

Tally pööras end tema all laiuvast tühjusest eemale ja haaras selja taga mõlema käega rõduäärest kinni. Shay ja Peris olid nüüd ka rõdul; teda ümbritsesid kõik tema uus-Krimmidest sõbrad, ta oli kaitstud ja kuulus kuhugi. Aga ka nemad vaatasid teda tähelepanelikult. Ehk ootasid kõik temast täna õhtul midagi erilist.

„Ma ei näinud seal kunagi kedagi,” ütles Tally. „Keegi pidi tulema, aga ei tulnudki.”

Ta ei kuulnud Zane’i vastust.

Varitseja oli taas välja ilmunud. Ta seisis rahvast täis torni teises otsas ja vahtis teda ainiti. Maski välkuvad silmad justkui tajusid hetkeks tema pilku ja siis pöördus kogu ringi, libises Ilusate komitee valgete mantlite vahele ning kadus kõigi suuremate ilusate tüüpide näopiltide taha. Ja kuigi Tally mõistis, et see on täiesti nõme, tõmbus ta Zane’ist eemale ja sööstis läbi rahvahulga, sest ta ei saanud ennast täna õhtul kokku võtta, enne kui ta saab teada, kes see on, Krimm või eriline või suvaline uus ilus. Ta pidi teada saama, miks keegi teda Eriolukordadega narritab.

Tally põikles valgete mantlite vahel ja põrkus nagu kummipall läbi paksudeks riietunud kliki, sest nende polsterdatud kõhud panid ta korduvalt keerlema. Ta komistas üle hokimeeskonnaliikmete, kes tuigerdasid oma libedatel hõljukuiskudel nagu pisikesed. Halli siidi välgatused õrritasid Tallyt pidevalt paari sammu kaugusel tema ees, aga rahvast oli tihedalt ja kõik liikusid ja selleks ajaks, kui Tally oli torni keskele jõudnud, oli kogu kadunud.

Kui Tally heitis pilgu tuledele liftiuste kohal, nägi ta, et lift sõidab üles, mitte alla. Võlts-eriline oli ikka veel siin, kusagil tornis.

Siis märkas Tally tagavaraväljapääsu ust, see oli erkpunane ja peal suur hoiatussilt, et selle avamine paneb tööle alarmi. Ta vaatas uuesti ringi, kuid ikka polnud halli kogu näha. Kes tahes see ka polnud, ta pidi mööda treppe põgenema. Alarmid saab välja lülitada; ta oli seda isegi inetuna tuhandeid kordi teinud.

Tally sirutas väriseva käe ukse poole. Kui sireen tööle hakkab, vahivad kõik teda ja sosistavad ning samal ajal tulevad valvurid ja evakueerivad torni. See oleks tõeliselt ergas lõpp tema karjäärile Krimmina.

„Hea Krimm küll,” mõtles ta. Ta oleks üsna nõme kriminaal, kui ta aeg-ajalt alarmi tööle ei paneks.

Ta lükkas ukse lahti. See ei teinud ainsatki häält.

Tally astus trepikotta. Uks sulgus tema taga ja summutas peomelu. Ootamatus vaikuses kuulis ta, kuidas tema süda rinnus taob, ja ta hingamine oli tagaajamisest veel ebaühtlane. Muusika tundus ukse alt sisse tungivat ja pani betoonist põrandad värisema.

Kogu istus trepil paar astet kõrgemal. „Sa jõudsidki kohale.” See oli poisi hääl, mida mask kergelt summutas.

„Kuhu ma jõudsin? Peole?”

„Ei, Tally. Uksest sisse.”

„See polnud ju lukuski.” Ta püüdis vaadata läbi kalliskividega kaunistatud maski silmade. „Kes sa oled?”

„Kas sa ei tunne mind ära?” Ta tundus tõeliselt imestunud, nagu oleks ta vana sõber, keegi, kes kannab pidevalt maski. „Kelle moodi ma välja näen?”

Tally neelatas ja ütles vaikselt: „Eriolukorrad.”

„Väga hea. Sa mäletad.” Tally kuulis poisi häälest, et ta naeratab. Ta rääkis aeglaselt ja ettevaatlikult, nagu oleks Tally idioot.

„Muidugi ma mäletan. Kas sa oled üks nendest? Kas ma tunnen sind?” Tally ei suutnud meenutada kedagi erilistest; tema mälus sulasid kõigi nende näod üheks julmaks, kuid ilusaks häguks.

„Aga vaata järele.” Kogu ei liigutanud, et maski ära võtta. „Lase käia, Tally.”

Äkki taipas Tally, mis toimub. Kostüümi äratundmine, selle tagaajamine, alarmiga uksest sisenemine – see oli kõik tuleproov. Mingisugune värbamine. Ta istus seal ja ootas, kas Tally julgeb temalt maski ära võtta.

Tallyl oli tuleproovidest kõrini. „Hoia minust eemale,” ütles ta.

„Tally…”

„Ma ei taha Eriolukordade heaks töötada. Ma tahan lihtsalt Uute Ilusate linnas elada.”

„Ma pole…”

„Jäta mind rahule!” hüüdis Tally, käed rusikas. Tema hüüatus kajas betoonseintelt vastu ja hetkeks valitses vaikus, nagu oleks see neid mõlemaid üllatanud. Peo muusika hiilis aralt ja summutatuna läbi trepikoja.

Lõpuks kostis läbi maski ohe ja poiss sirutas välja käe rohmaka nahast kukruga. „Mul on sulle midagi. Kui sa selleks valmis oled. Kas sa tahad seda, Tally?”

„Ma ei taha sinult…” Tally hääl kustus. Altpoolt kostusid summutatud helid. Mitte peolt. Keegi tuli trepist üles.

Nad mõlemad liikusid korraga ja vaatasid üle käsipuu alla. Kaugel all nägi Tally halli siidi ja käsipuust kinni hoidvaid käsi – 5-6 inimest tulid uskumatult kiiresti trepist üles, nende samme oli vaevu kuulda, sest peomuusika summutas need.

„Hiljem näeme,” ütles kogu püsti tõustes.

Tally pilgutas silmi. Poiss lükkas Tally eest ja oli tõelisi erilisi nähes selgelt ehmunud. Kes ta siis oli? Enne kui tema käsi ukselingini jõudis, tõmbas Tally tal maski peast.

Ta oli inetu. Tõeline inetu.

Tema nägu polnud ligilähedanegi paksude peoks tehtud suurte ninade ja pilusilmadega inetute nägudele. Mitte pelgalt liialdatud näojooned ei teinud teda teistsuguseks – kõik oli teistmoodi, nagu oleks ta mingist täiesti teistsugusest materjalist. Tally täiuslik silmanägemine tajus paari sekundiga iga haigutavat poori, juhuslikke pusasid juustes, segase näo kriipivat ebasümmeetriat. Tema nahk hakkas kihelema, nähes neid puudusi, teismelise habemetüükaid, korrigeerimata hambaid, vinne otsaesisel. Ta tahtis eemale tõmbuda, hoida vahemaad enda ja selle õnnetu, räpase ja haiglase inetuse vahel.

Aga millegipärast teadis ta tema nime…

„Croy?” ütles ta.