Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 10

Kaks teismelist poissi – mõlemad haprad, süütud ja nõrga tervisega – alustavad ja lõpetavad selle dünastia loo. Mõlemad olid troonipärijad poliitilises perekonnas, kelle saatus oli valitseda Venemaad isevalitsejatena, mõlemad kasvasid revolutsiooni, sõja ja tapatalgute ajal. Kummagi neist valisid teised pühalikku, kuid hirmutavasse rolli, mille täitmiseks nad ei olnud sobivad. Kuigi neid lahutasid teineteisest 305 aastat, etendasid nad oma saatust erakordsetes ja kohutavates stsenaariumides, mis toimusid Moskvast kaugel asuvates hoonetes, mis kandsid Ipatjevi nime.

17. juulil 1918 kell pool kaks öösel Uurali mägedes Jekaterinburgis Ipatjevi majas, 1300 kilomeetrit Moskvast ida pool, äratati 13-aastane hemofiiliat põdev Aleksei, endise tsaari Nikolai II poeg, koos oma vanemate, nelja õe, kolme nende pere kaaskondlase ja kolme koeraga, ja neile öeldi, et nad peavad end kiiresti valmis seadma turvalisemasse paika üleviimiseks.

13. märtsi öösel 1613. aastal Ipatjevi kloostris, mis asus Volga ääres pooleldi varemeis oleva Kostroma linnakese lähedal, Moskvast 300 kilomeetrit kirdes, äratati 16-aastane Mihhail Romanov, nõrkade jalgade ja tõmbleva silmaga poiss, oma vanemate viiest pojast ainus, kes ellu oli jäänud, koos oma emaga unest ja neile öeldi, et saatkond on kohale jõudnud. Ta peab ennast kiiresti valmis seadma, et koos nendega tagasi pealinna minna.

Kumbagi poissi üllatas see erakordne olukord, mis neid ees ootas. Poiste vanemad olid püüdnud saavutada neile ülimat auhinda, krooni, ent kaitsta neid samas selle ohtude eest. Aga neid ei olnud võimalik kaitsta, sest mõlema perekond oli ilma taganemisteeta astunud Venemaa päritava võimu julma mängu ning poiste nõrgad õlad valiti kohutava valitsemiskoorma kandmiseks. Kuid vaatamata kõigile paralleelidele Aleksei ja Mihhaili elu ebamaiste hetkede vahel, liikusid nad, nagu me näeme, kumbki väga erinevas suunas.

Aleksei – bolševike vang Venemaal, mis oli metsikust kodusõjast ja välisriikide invasioonist purustatud – pandi koos oma vanemate ja õdedega riidesse. Nende riietesse olid õmmeldud Romanovite dünastia kuulsad ehted, mis peideti sinna loodetava põgenemise tarbeks. Poisil ja tema isal, endisel tsaaril Nikolai II-l, olid seljas lihtsad sõjaväelised särgid, püksid ja nokkmütsid. Endine keisrinna Aleksandra ja tema teismelised tütred kandsid valgeid pluuse ja musti seelikuid ilma jakkide ja kübarateta. Neil kästi vähe asju kaasa võtta, aga loomulikult püüdsid nad kokku korjata oma padjad, käekotid ja talismanid, sest nad ei teadnud, kuhu nad lähevad või kas nad tagasi tulevad. Vanemad teadsid, et sellest vapustusest nad vaevalt eluga välja tulevad, aga esialgu, unesegastena, ohus ja ebakindluses elamisest kurnatutena, ei osanud nad midagi kahtlustada.¹

Mihhail Romanov ja tema ema, nunn Marfa, olid hiljaaegu olnud vangid, nüüd aga peaaegu et põgenikud, kes end varjates otsisid pelgupaika kloostrist düstoopilisel Venemaal, mida kodusõda ja välisriikide invasioon laastasid. Nemadki olid surmahirmus elamisega harjunud. Neil oli põhjust karta, sest poissi otsisid taga surmasalklased.

Poisi ema, viiekümnendate eluaastate keskel olev Marfa, oli selle segaduste aja jõhkrates saatusepöörangutes palju kannatanud, näinud oma perekonna langemist võimu ja hiilguse positsioonilt vangistusse ja surma; poisi isa Filaret oli seniajani poolakate käes vangis; paljud pereliikmed olid surnud. Mihhail oli vaevalt kirjaoskaja, ilmselgelt mitte käskijalik, ja krooniliselt põdur. Arvatavasti lootsid tema ja ta ema lihtsalt ellu jääda, kuni isa tagasi tuleb. Aga kas ta üldse tuleb tagasi?

Ema ja poeg, kelle südames olid kartus, lootus ja ootus läbisegi, vastasid Moskvast tulnud suurnikele, et nad kohtuvad poisiga hommikul Ipatjevi kloostri juures, teadmata, mida koidik kaasa toob.²

Jekaterinburgis asuva Ipatjevi maja valvurid jälgisid, kuidas Romanovid trepist alla tulid ja risti ette lõid, kui möödusid trepimademel olevatest emakaru ja kahe karupoja topistest. Nikolai kandis oma haiget poega.

Komandör, bolševike komissar Jakov Jurovski, juhatas perekonna õue, üle õue ja keldrisse, mida valgustas ainult üks elektripirn. Aleksandra palus tooli ning Jurovski laskis tuua kaks tooli kahele kõige nõrgemale pereliikmele – endisele keisrinnale ja Alekseile. Aleksandra istus ühele toolile ja Nikolai seadis oma poja teisele istuma. Siis seisis Nikolai nende ette. Neli suurvürstinnat – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia, kollektiivse hüüdnimega OTMA – seisid Aleksandra selja taha. Jurovski kiirustas ruumist välja. Vaja oli teha palju ettevalmistusi. Mitu päeva olid šifreeritud telegrammid keiserliku perekonna saatuse kohta liikunud Jekaterinburgi ja Moskva vahet, samal ajal kui valgekaartlased Jekaterinburgi suunas edasi tungisid. Aeg sai otsa. Kõrvalruumis ootas mahalaskmissalk, mille mõned liikmed olid purjus ja kõik hambuni relvastatud. Perekond Romanovid, muretud ja vaiksed, olid ikka veel sassis juustega ja unesegased, võib-olla lootsid nad, et selle kiirustava jalutuskäigu ajal võiksid nad kuidagi langeda juba nii lähedal olevate päästvate valgekaartlaste kätte. Nad istusid ukse poole vaadates rahulikult ja ootusrikkalt otsekui fotografeerimisel.

14. märtsi koidikul tuli Mihhail, vormikohane karusnahaga vooderdatud rüü seljas ja sooblinahaga ääristatud müts peas, ema saatel kloostrist välja, et vaadata rongkäiku, mille eesotsas olid bojaarid ja õigeusu metropoliidid. Väljas oli käre pakane. Saadikud lähenesid. Bojaarid kandsid moskoviitlikke kaftaneid ja karusnahku, metropoliit (õigeusu piiskop) hoidis käes Jumalaema Uinumise imettegevat ikooni, mille Mihhail otsekohe ära tundis, sest see oli pärit Kremlist, kus teda alles hiljuti oli vangis hoitud. Et veel veenvamalt mõjuda, hoidsid nad kõrgel Fjodorovi Jumalaema, ikooni, mida Romanovid austasid oma perekonna kaitsjana.

Kui nad Mihhaili ja ta ema juurde jõudsid, kummardasid nad sügavalt ja andsid hämmastava sõnumi talle edasi juba oma esimeste sõnadega. „Ülemvalitseja, Vladimiri ja Moskva isand, kogu Venemaa tsaar ja suurvürst,” tervitas teda nende juht, Rjazani peapiiskop Feodorit. „Moskoovia ei saanud jääda püsima ilma valitsejata … ja Moskoovia oli varemeis”, seepärast oli Maakogu valinud tema oma ülemvalitsejaks, kes hakkab „paistma Vene tsaaririigile nagu päike”, ning nad palusid, et ta „osutaks neile oma soosingut ega põlgaks kuulda võtmast nende palveid ning soostuks tulema Moskvasse nii ruttu kui võimalik”. Mihhailil ja tema emal ei olnud kuuldu üle hea meel. „Nad teatasid meile suure viha ja karjumisega,” kandsid saadikud ette, ,,et poeg ei taha olla valitseja ning ema ei anna talle õnnistust valitsemiseks, ja nad läksid ära kirikusse.” Me võime peaaegu et kuulda selle ema suurejoonelist viha ja poja nuuksuvat nõutust. Venemaa kroon ei olnud ahvatlev ettepanek.

Kell veerand kolm hommikul ootasid Aleksei ja tema perekond ikka veel unises vaikuses, kui üha rohkem rahvast täis ruumi sisenesid seltsimees Jurovski ja kümme relvastatud käsutäitjat. Üks neist pani tähele, kuidas haiglane ja vahakarva Aleksei vahtis neid uudishimulike pärani silmadega. Jurovski käskis Alekseil ja ta perel püsti tõusta, pöördus Nikolai poole ja teatas: „Võttes arvesse fakti, et teie sugulased jätkavad kallaletungi Nõukogude Venemaale, on Uurali oblastinõukogu otsustanud määrata teile surmanuhtluse.”

„Issand Jumal!” hüüatas endine tsaar. „Oo, mu Jumal, mis see on?” Üks tüdrukutest hüüdis: „Issand küll, ei!” Nikolai pööras selja: „Ma ei saa teist aru. Lugege palun uuesti.”

Moskva suurnikud ei lasknud end Mihhaili keeldumisest heidutada. Maakogu oli ette kirjutanud konkreetsed vastused, mille saadikud pidid esitama igale Mihhaili vastuväitele. Olles pikalt palvetanud, suurnikud lausa anusid Mihhaili. Nad suudlesid risti ja palusid alandlikult poissi, keda nad nimetasid valitsejaks, kas ta nõustuks olema tsaar. Romanovid olid aastatepikkusest tagakiusamisest ja alandustest haavunud. Neil oli vedanud, et nad üldse ellu jäid. Jällegi keeldus Mihhail kaebliku nutu ja raevuga.

Jurovski luges surmaotsuse uuesti ette ning nüüd lõid Aleksei ja teised risti ette, aga Nikolai kordas endiselt: „Mida? Mida?”

„SEDA!” hüüdis Jurovski. Ta tulistas endist tsaari. Hukkamissalk tõstis püssid ja suunas need Romanovitele. Järgnesid kõrvulukustav laskude müra, naiste kriisked ja oiged, Jurovski hüütud käsklused, paanika ja suits. „Keegi ei kuulnud midagi,” meenutas Jurovski. Aga kui lasud hõredamaks jäid, saadi aru, et tsareevitš Aleksei ja naised polnud peaaegu viga saanudki. Silmad pärani, hirmunud ja rabatud, vahtis endiselt oma toolil istuv Aleksei neid läbi püssirohusuitsu ja krohvitolmu, mis peaaegu et varjutas lambivalguse selles tagurpidi keeratud toolide, vehkivate jalgade, vere ning oiete, karjatuste ja vaiksete nuuksatuste stseenis.

Kostromas laskusid suurnikud pärast kuus tundi kestnud veenmist põlvili, nutsid ja anusid, et kui Mihhail krooni vastu ei võta, toob Jumal Venemaale kaela täieliku hävingu. Lõpuks Mihhail nõustus, suudles risti ja võttis terasotsaga tsaarisaua vastu. Suurnikud lõid risti ette ja tõttasid uue tsaari jalgu suudlema. Pärast ohtlikku teekonda Moskvasse ootasid teda ees varemeis pealinn, laastatud kuningriik ja meeleheitel rahvas.