Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 20

Ivan Jazõkov, Fjodori ülemõukondlane

Mihhail Lihhatšov, Fjodori ülemõukondlane

Artamon Matvejev, Aleksei tähtsaim minister

Vürst Juri Dolgoruki, vana kindral ja streletsiprikaasi ülem

Vürst Ivan Hovanski, mässuliste streletside juht, Lobalõug

Ivan Miloslavski, Miloslavskite fraktsiooni juht, Skorpion

Vürst Vassili Golitsõn, Sofia armuke, ülemminister, feldmarssal

Fjodor Šaklovitõi, Sofia käsilane, streletsiprikaasi ülem

Patrick Gordon, šotlasest palgasõdur, Idakukk

Franz Lefort, šveitslasest palgasõdur

Aleksei maeti Arhangelski katedraali, aga tema troonipärijat, tsaar Fjodor III-t tuli kanda kirstu järel kanderaamil. Natalja sõitis kirstu järel saanis, pea nuuksudes ühe oma ümmardajanna põlvedel.

Uus tsaar, 14-aastane poiss, oli hingeldav, ägisev ja habemeta, peenike nagu pilliroog, kooljalikult kahvatu ja krooniliselt skorbuuti põdev. Ta oli nii nõrk, et oli hobuse seljast maha kukkunud ja jalaluu murdnud. Sellegipoolest oli ta arukas ja haritud, valdas ladusalt poola ja ladina keelt ning osutus valgustatud ja otsusekindlaks valitsejaks – kui ta tervis lubas tal seda olla.

Haigevoodist, kus tema eest hoolitsesid tema tädid ja ta kuus elusolevat õde, vaatas Fjodor abitult pealt, kuidas õukondlased oma kättemaksu teoks tegid. Kõik pöördusid Matvejevi vastu. Miloslavskid olid tagasi. Streletside ülem ning Mihhaili esimese naise sugulane vürst Juri Dolgoruki, kelle selja taga seisid Hitrovo ja Miloslavskid, süüdistasid Matvejevit kelmuses. Nende selja tagant tuli silmi pilgutades valguse kätte pahatahtlik Irina, tsaar Mihhaili vanatüdrukust tütar, kes oli viis aastat tagasi salaplaane sepitsenud Narõškinaga abiellumise peatamiseks. Nüüd tahtsid nad kõik kätte maksta.

3. veebruaril 1676 vabastati Matvejev ametist. Aga see oli alles algus. Asutati uus juurdlusprikaas, et ehitada kohtuasja Matvejevi vastu, ning samal ajal taaskehtestati vanu moskoviitlikke kombeid: „Näidendid ja balletid lakkavad alatiseks.”

Tsaari nõbu Ivan Miloslavski, hüüdnimega Skorpion, asus mestis Irinaga inkvisiitori rolli. 3. juulil arreteeriti Matvejev süüdistusega, nagu oleks ta üritanud apteegiprikaasi kontrollides Fjodorit mõrvata. Üks arst väitis, et Matvejevi majapidamise pärisorjad juut Ivaška ja kääbus Zahharka olid tsaar Fjodorit mürgitanud või nõidunud. Juut Ivaška piinati surnuks. Miloslavski lavastas Matvejevi süüdlaseks, kuid põdur tsaar keeldus teda hukkamast ning saatis ta selle asemel kaugele maapakku.

Nüüd pöördusid Skorpion ja vanatüdruk Narõškinite vastu. Nende silme all piinas nende teenreid otsekohene kindral Juri Dolgoruki, kel olid endal pisarad silmis, küsides, kas sellest veel ei piisa. Kui Natalja astus vapralt Miloslavskile vastu, nimetades teda lesknaiste ja orbude tagakiusajaks, peatas Irina piinamise. Narõškinid pagendati, Natalja ja Pjotr saadeti Preobraženskoje mõisasse.

Tsaar Fjodor üritas ennast maksma panna. 4. aprillil 1680, palmipuudepühal, ilmus tsaar tavatult palmipuudepüha rongkäigule, kus ta märkas Agafja Grušetskaja nimelist tüdrukut, kes oli „kaunis nagu ingel”. Peagi sai ta teada, et tüdruk oskab rääkida neljas keeles ja mängida klavessiini; Fjodor armus temasse. Ta ütles õukonnale, et kavatseb selle tüdruku naiseks võtta. Kuid tema onu Miloslavski sundis tsaari hirmutamisega otsima endale pruuti traditsioonilisel viisil, pruutide ülevaatamise kaudu. Kaheksateistkümnest poolfinalistist sõeluti välja kuus, kes viidi tsaari ette. Fjodor ei valinud neist kedagi. Seejärel esitas Miloslavski Agafjale ja tema emale valesüüdistuse, nagu tegeleksid nad prostitutsiooniga. Fjodor oli nii suures masenduses, et heitis voodissse ja keeldus söömast, aga kaks tema soosikut, Ivan Jazõkov ja Mihhail Lihhatšov, kuulasid ema ja tütre üle ning tõendasid nende süütust.

18. juulil abielluski tsaar väikesel privaatsel laulatusteenistusel Agafjaga. Jazõkov, kes oli kogu seda partiid tagant õhutanud ja võib-olla algusest lõpuni korraldanud, ülendati kammerhärraks ja relvahoidjaks. Skorpion saadeti maapakku. 18. juulil 1681 sünnitas Agafja poja. Kolm päeva hiljem ema ja laps surid. Fjodori tervis halvenes järsult.

Samal ajal marssisid Osmanid kahel korral Kiievi peale. Esimesel korral sundis nad tagasi pöörduma tõusev bojaar, vürst Vassili Golitsõn, kelle Fjodor oli nimetanud lõunapoolsete vägede juhatajaks, teisel korral aga oleks kindralitevaheline tüli tähtsusjärjekorra pärast neile peaaegu et terve sõja kaotamise maksma läinud. 24. novembril 1681 teatas Fjodor, kellele Golitsõn nõu oli andnud, Maakogule, et „tähtsusjärjekorra mõtte on sisendanud kurat”. Kõik vastavad ürikud põletati lõkkes. Miloslavskitest mitte välja tehes rehabiliteeris ta Narõškinid.

Fjodor oli kindlalt nõuks võtnud sigitada troonipärija. Uuel pruutide ülevaatusel valis ta välja Marfa Apraksina, Matvejevi ristitütre ja Jazõkovi nõo, keda too ka aktiivselt soovitas. 15. veebruaril 1682 abiellus valitseja Marfaga, kes veenis teda Matvejevit tagasi kutsuma. Tsaaride paaripanemise halastamatus võistluses tähendas kaotus seda, et allajäänud kandidaat Praskovja Saltõkova saadeti koos oma isaga Siberisse maapakku.

Fjodor ei tundnud oma pruudist kauaks rõõmu. Tsaar oli suremas. Õukond ei täitnud oma rolli monarhi, kildkondade ja sõjaväelaste vahendaja ja vahekohtunikuna just siis, kui mitu üheaegselt tekkinud kriisi ähvardasid riigi lõhki kiskuda. 23. aprillil 1682 hakkas üks streletsipolk protestima, et nende polkovnik varastab palgaraha. Kui nad kaebasid streletsiprikaasi ülemale Dolgorukile, käskis too neile nuuti anda. Polk aga tõstis mässu – teadmata, et Teremi palees oli tsaar Fjodor 21-aastasena äsja surnud.¹

Järgmisel päeval kohtusid bojaarid kuldkambris, et otsustada, kummale tsareevitšile antakse troon. „Kummast printsist saab tsaar?” küsis patriarh. 15-aastane Ivan oli vaimselt ja füüsiliselt vigane Miloslavskite võsuke. 10-aastane Pjotr (Peeter) oli Narõškinite tervisest pakatav lootus. Bojaarid ja kiiresti kokku tulnud Maakogu valisid Pjotri, ja tema viis Narõškinitest onu ülendati kõrgetele ametikohtadele. Kuid kadunud tsaari õde Sofia protestis, et Ivani huvid olid kahe silma vahele jäetud. Fjodori matustel tuli ta matuserongkäiku ilma tavapäraste liikuvate sirmideta ja andis mõista, et tsaar Fjodor mürgitati.

29. aprillil valgusid Kremlisse streletsid – oma piikide, musketite, karusnahkse äärisega mütside ja pikkade helepunaste mantlitega kardetav vaatepilt – ja nõudsid oma korrumpeerunud polkovnikute piitsutamist. Selle päritavuse alusel komplekteeritava jalaväekorpuse oli asutanud Ivan Julm selleks, et kaitsta tsaari ja Kremlit kõige uuemate tulirelvadega, aga ajapikku osutus nende relvastus vananenuks ning nad kinnistusid oma positsioonidele kui pretoriaanlikud võimumängurid ja rikkad kaupmehed. 25 000 raevunud streletsiga silmitsi seisvad võimuesindajad andsid järele. Süüdistatavatele polkovnikutele anti piitsa, kuid streletside seas hakkas levima kuuldus, et Narõškinid ohustavad tsareevitš Ivani kui õiguspärast vanemat troonipärijat – seda ideed levitasid Miloslavskid ja tsarevna Sofia.

7. mail edutati tsaari 23-aastane onu Ivan Narõškin ettevaatamatult ja kiirustades bojaariks ja relvaülemaks. Liikusid kuulujutud, et see kehkenpüks olevat istunud tsaari troonile ja tema krooni pähe proovinud. Ivan oli hädaohus. Peagi hakkasid streletsid uskuma, et Ivan on mõrvatud. Sofia ja Miloslavski saatsid oma käsilase Pjotr Tolstoi streletse üles ässitama. Viimasele oli toeks ka vürst Ivan Hovanski, vapper, kui hoopleja kindral hüüdnimega Lobalõug, kes veenis streletse, et nad peavad Ivani päästma. Nad tormasid palee juurde.

Keskpäevaks olid Punase trepi jalamile kogunenud tuhanded streletsid, kes nõudsid, et neile näidataks Ivani, olgu elusana või surnuna. Tsaarinna Natalja, keda toetas patriarh, tõi kaks poissi, Ivani ja Pjotri, välja palee katusega kaetud ukseesisele. Karuste streletside summ vakatas. Lobalõug Hovanski kutsus üles rahulikkusele ja mõned sõdurid tulid poisse lähemalt uurima. Seejärel karjusid streletsid, et nad tahavad tsaariks Ivani – ja kõigi Narõškinite päid. Streletsid piirasid nende väikese salga sisse, mispeale tuli välja valge habemega Matvejev ja soovitas, et nad poistelt andeks paluksid ja laiali läheksid. Streletsid jäid vait.

Matvejev läks tagasi paleesse. Siis ähvardas kindrali poeg Mihhail Dolgoruki neid nende jultumuse pärast. „Surm reeturitele!” karjusid streletsid ja jooksid Punasele trepile tormi. Nad viskasid Dolgoruki rõdult alla, nii et ta üles tõstetud piikide otsa kukkus. „Raiuge ta tükkideks!” Samal ajal kui Dolgorukit tükeldati, tungisid streletsid paleesse ning leidsid Matvejevi pidusaalist rääkimas Nataljaga, kes hoidis Pjotril ja Ivanil käest kinni. Ta püüdis ka Matvejevist kinni hoida, aga jõhkardid viskasid temagi poiste silme all piikide otsa. Pjotr ei unustanud iialgi neid koletuid vaatepilte, mis võisid põhjustada tema langetõve väljalöömise. „Streletsidele mõtlemine pani mind vappuma,” ütles ta hiljem, „ega lasknud mul magada.” Pjotr ja Ivan saadeti tagasi paleesse, aga streletsid jooksid Kremlis amokki.

Marodöörid otsisid Kremli hoonehaaval läbi. Nende tapanimekirjas oli kakskümmend sihtmärki – mitte ainult Narõškinid, vaid ka Fjodori soosikud. Üks vendadest Narõškinitest peitis end kirikusse, aga üks kääbus andis ta välja: ta visati Punaselt trepilt alla piikide otsa. Kõik ohvrid tassiti Punasele väljakule, millest oli saanud omamoodi vabaõhu-tapamaja, kus Matvejevi tükid olid vaatamiseks välja riputatud. Selle päeva peaauhinnaks oli kõrk Juri Dolgoruki. Streletside saatkond läks tema juurde koju, et vabandada tema poja piikide otsa viskamise pärast. Isa pakkus neile vodkat, aga kui nad juba lahkumas olid, ilmus välja poja pisarais lesk. „Ära nuta, tütar!” lohutas Dolgoruki teda. „Minu poeg on surnud, aga tema hambad elavad edasi!” Kuulnud seda kättemaksuähvardust, raiusid streletsid kindrali tükkideks, tema sisikond aga viidi Punasele väljakule, kus käsivarte, soolikate ja peadega vehkivad rahvahulgad karjusid: „Siin on bojaar Matvejev! Tehke talle teed!” Hiljem lubati Matvejevi teenril tema kehaosad padjale kokku korjata ja matmiseks ära viia.

Hommikuks oli streletside seas sugenenud veendumus, et tsareevitš Ivani tahavad mürgitada pöördunud juutidest arstid, kelle vandenõu läbi oli arvatavalt surnud ka tsaar Fjodor. Streletsid tapsid kahtlustatavad juudid, aga seni olid nad kätte saanud ainult ühe Narõškini ja nad tõepoolest tahtsid ka Ivan Narõškiniga arveid õiendada. Kogunenud hulgakesi Punase trepi juurde, nõudsid nad tema pead: „Me teame, et ta on seal teie juures.” Palees seisid oma elu pärast väriseva, kuid erimeelsustes perekonna ees väljakannatamatult rasked otsused. Narõškinid peitsid ennast Pjotri väikese õe lastetoas. Ainult Sofia, kel olid Hovanski kaudu otsesidemed streletsidega, säilitas rahu. Juba andis ta ka korraldusi. Ta tuli koos tsaarinnade Natalja ja Marfaga välja, et põlvili paluda Ivan Narõškini elu pärast, kuid streletsid ähvardasid: „Andke ta üle, või me otsime ise – siis ei lähe teil enam nii hästi!”

„Sinu vend ei pääse streletside käest,” ütles Sofia Nataljale. „Ära lase meid kõiki tema pärast tappa. Sa pead oma venna loovutama.” Ivan Narõškin oli sellega nõus. Küllap nägi ka kümneaastane Pjotr oma nutvat ema ja oma onu lahkumist; Natalja ja ta vend palvetasid Spasski kirikus ja seejärel läks Ivan, ikoon käes, vapralt välja teda nõudvate streletside juurde. Noort meest piinati tundide kaupa, aga ta ei tunnistanud, nagu oleks ta püüdnud tsaari mõrvata, isegi siis, kui tema liigesed murdusid. Lõpuks, käed ja jalad valepidi rippumas, torgati ta piikide otsa, seejärel raiuti käed ja jalad küljest ning siis trampisid streletsid ta pudruks.

Nüüd ilmus varjust välja Sofia. See raevukas tüdruk oli alles 25-aastane ja oma senise elu eraldatuses veetnud, ent ometi oli tal julgust tegelda kogu selle veriste streletside ja kavaldavate bojaaride kupatusega, kes kõik olid mehed. Tavaliselt kujutatakse teda tõmmuna, ümara näoga ja ilutuna, aga tegelikult me ei tea, kuidas ta välja nägi.^[1.] Võib-olla kõige parema kirjelduse tema kohta on jätnud inimene, kes teda tõepoolest hästi tundis. Ta oli printsess, keda „oli õnnistatud täiusliku keha ja vaimuga, kui poleks olnud tema piiritut auahnust ja kustutamatut valitsemisjanu”, kirjutas tema poolvend Pjotr, kellel olnuks igati põhjust teda vihata, aga kes sellegipoolest tunnistas Sofia andekust. Kahtlemata oli Sofia oportunistlik, sõnaosav ja poliitiliselt paindlik, surmaohtlik vastane. Esialgu aga püüdis temagi selles ettearvamatus verelaskmisorgias ellu jääda.

Ööl vastu 17. maid tunnustasid streletsid oma eestkõnelejat Hovanskit oma juhina ning surusid läbi Jazõkovi ja Lihhatšovi hukkamise, aga Sofia, keda saatis Natalja, keelitas neid teisi Narõškineid säästma. Streletside „isana” rääkiv Hovanski tervitas Sofiat kui valitsejannat, tsarevnat ning palus, et ta tõstaks troonile mõlemad tsaarid. 26. mail kuulutati Ivan ja Pjotr mõlemad tsaarideks ja Sofia „suureks valitsejannaks” – Venemaa esimeseks naissoost valitsejaks.²

Hovanski põlgas oma noort marionetti Sofiat, sest ta uskus, et Venemaad peaks valitsema hoopis tema ise. Nagu ka paljud streletsid, oli ta vanausuline. Nüüd nõudis ta, et Sofia korraldaks avaliku koosoleku oma isa uuenduste tagasivõtmiseks. Sofia nõustus. Esmalt pidi ta aga tegema midagi uut, topeltkroonimise. Valmistada tuli uued kroonid ja juveelid.