Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 9

Kõigi Vene daatumite puhul olen ma kasutanud vana (Juliuse) kalendrit, mis oli läänes kasutatavast Gregoriuse kalendrist järel – 17. sajandil kümme päeva, 18. sajandil üksteist päeva, 19. sajandil kaksteist päeva ja 20. sajandil kolmteist päeva järel. Mõningate väheste hästi tuntud daatumite puhul olen ma kasutanud mõlemat kalendrit.

Tiitlite osas kasutan vahelduvalt tsaari, isevalitsejat, vaitsejat ja suurvürsti, kuni Peeter I võttis endale keisri ehk imperaatori tiitli. Pärast seda kasutan kõiki neid tiitleid vaheldumisi, ehkki vastavalt slavofiilsuse kasvule kasutati pigem vene sõna „tsaar” kui euroopalikku-roomalikku keisrit.

Tsaari poeg oli tsareevitš, tütar tsarevna. Hiljem olid kõik monarhide lapsed (ja lapselapsed) suurvürstid (velikije knjazi) ja suurvürstinnad.

Kroonprintsi tunti troonipärijana (naslednik), aga lihtsamalt ka suurvürsti ja tsareevitšina. 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele keisri tiitli ja nimetas oma lapsi tsesareevitšiteks (’Caesari pojad’). 1762. aastal nimetas Katariina II ka oma poja Pauli tsesareevitšiks ja sellest saigi troonipärija tiitel, aga viimane tsaar eelistas venepärasemat tsareevitšit.

Et hoiduda pikkadest aruteludest terminite „slavofiil” ja „panslavism” tähenduse üle, olen kasutanud slavofiili üldiselt nende inimeste kirjeldamiseks, kes soovisid kasutada Venemaa slaavilikku identiteeti sise- ja välispoliitika suunamiseks.

Osmanite pealinna kohta kasutan ma nime Konstantinoopol, mitte Istanbul, sest nii nimetas seda linna enamik tollaseid inimesi, nende seas Osmanite diplomaadid; ma kasutan ka venekeelset nime Tsargrad.

Vene komme on kasutada ees- ja isanime. Nii näitab suurvürst Konstantin Konstatinovitši nimes sisalduv „Konstantinovitš”, et ta on Konstantini poeg. Romanovite suguvõsas kordusid sageli samad nimed, seepärast muutus suguselts aina keerulisemaks – isegi Nikolai II kurtis, et on liiga palju Konstantine ja Nikolaisid, ja samuti oli palju Mihhaile ja Alekseisid. Olen püüdnud seda lugejale hüüdnimede kasutamisega kergemaks muuta.