Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 8

Käesolev raamat ei ole Venemaa täielik ajalugu, pole majanduslik, diplomaatiline ega sõjaline ajalugu ega ka Peeter I ja Nikolai II täielik biograafia, revolutsiooni anatoomia ega genealoogiline uurimus. Teised ajaloolased on neid teemasid käsitlenud palju paremini kui mina. Ainult kaks suurt ajaloolast – üks ameeriklane ja teine britt – on kirjutanud kogu Romanovite dünastiast; nad mõlemad on teinud seda suurepäraselt. Professor Bruce Lincoln, kes on suurte reformide ja palju muu asjatundja, kirjutas autoriteetse teose „Romanovid: kõigi Venemaade isevalitsejad” (The Romanovs: Autocrats of All the Russias), milles vahelduvad sise- ja välispoliitikast rääkivad peatükid. Kadunud professor Lindsey Hughes avaldas raamatu „Romanovid: valitsedes Venemaad 1613–1917” (The Romanovs: Ruling Russia 1613–1917), meisterliku, teadusliku analüüsi. Ma soovitan lugeda neid mõlemat, aga käesolev on esimene Romanovite ajalugu, milles isikuline ja poliitiline pool on ühendatud üheks narratiiviks, kasutades selleks arhiivimaterjale ja ilmunud teoseid.

Kogu seda raamatut või oma eriala puudutavaid osi on lugenud ja kommenteerinud mõned maailma silmapaistvad õpetlased. Dr Sergei Bogatõrjov, 16. ja 17. sajandi monarhia uurija, Ivan Julma käsitleva raamatu „Valitseja ja tema nõunikud” autor, kes nüüd kirjutab Rjurikute ajalugu, luges ja parandas 17. sajandi osa alates Mihhailist kuni Peeter I-ni. Simon Dixon, Londoni University College’i Vene ajaloo professor, „Katariina Suure” autor, kontrollis 18. sajandi osa alates Peeter I-st kuni Paul I-ni. Professor Dominic Lieven, kes on kirjutanud „Venemaa Napoleoni vastu” (Russia against Napoleon) ja hiljem „Leegi poole: impeerium, sõda ja tsaristliku Venemaa lõpp” (Towards the Flame: Empire, War and the End of Tsarist Russia), kommenteeris 19. ja 20. sajandi lõike Aleksander I-st kuni Nikolai II-ni. Professor Geoffrey Hosking, raamatute „Venemaa ja venelased: rahvas ja impeerium” (Russia and the Russians: People and the Empire) autor, luges ja parandas kogu raamatut, nagu tegi ka professor Robert Service, „Uusaja Venemaa ajaloo” autor. Dr John Casey minu vanast kolledžist, Cambridge’is asuvast Gonville’ist ja Caiusest, vaatas samuti minu käsikirja üle oma piinlikult täpse stilisti- ja toimetajapilguga. Ma loodan, et selline tohutu hulk õpetatust on aidanud mul hoiduda vigadest, aga kui neid siiski peaks leiduma, vastutan ma nende eest ise. Kõigi selle dünastia tsaaride valitsemisaega käsitledes olen toetunud paljudele unustatud materjalidele, enamasti esmastele dokumentidele, millest mõned on trükis avaldamata, aga paljud ka ilmunud 19. sajandi ajalooajakirjades. Samuti olen läbivalt kasutanud paljusid hilisemaid teoseid, nõnda on kogu raamat mõlemate allikate süntees.

Ametlikud materjalid on tohutult ulatuslikud, rääkimata isiklikest materjalidest. Iga tsaar kirjutas ministritele, armukestele, sugulastele, juhtides samal ajal välis-, sise- ja kultuuripoliitikat. See on uurimus dünastiast, monarhia, perekonna, õukonna ja areneva riigi omavahelistest seostest – Venemaa poliitilise võimu ülevaade 17. sajandist kuni 20. sajandini. 19. sajandi lõpus – lisaks iga tsaari kolossaalsele ametlikule kirjavahetusele – pidas enamik Romanoveid ja ministreid ka päevikut, ja Romanovite suguselts ise oli tohutult suur.

Memuaaridesse tuleb suhtuda skeptiliselt, kuid päevikud ja kirjad on hindamatu väärtusega. Esile tõusevad viis mahukat kirjavahetust: Peeter I ja tema armukese-keisrinna Katariina I; Katariina II (Suure) ja tema partneri Potjomkini; Aleksander I ja tema õe Catiche’i; Aleksander II ja tema armukese-naise Katja Dolgorukaja ning Nikolai II ja Aleksandra kirjavahetus. Mõned neist kirjadest on juba kuulsad, näiteks mitmed Katariina II ja Potjomkini ning Nikolai II ja Aleksandra kirjad, kuid mõlemad paarid kirjutasid mitu tuhat kirja, mille seas oli nii lõhnastatud armastuskirjakesi kui ka pikki poliitilisi arutelusid. Loomulikult on enamik neist vähe tuntud. Aleksander II ja Katja Dolgorukaja kirju on umbes 3000 ning valdav enamik neist on trükis avaldamata. Vähesed ajaloolased on töötanud selle erakordse varamu kallal ja ükski neist pole kõiki kirju lugenud, osalt seetõttu, et kirjad olid pikka aega erakätes ja jõudsid tagasi Venemaa arhiividesse suhteliselt hiljuti.

Ma jälgin kahtekümmet monarhi ja mitut regenti kolme sajandi jooksul. 20 tsaarist kolm – Peeter I, Katariina II ja Nikolai II – on kõigile tuntud nimed, Rasputin aga on juba ammu läinud ajaloost üle müütide valdkonda. Kuid vähem tuntud monarhid on sama põnevad. Minu siht on kohelda kõiki tsaare võrdselt, aga materjali üha kasvav maht koos suguseltsi suurusega tähendab seda, et viimastel kümnenditel tuleb rääkida ka paljust muust.

Eelarvamuste ja legendide, märterluse ja romantika koorem ripub eelkõige Nikolai II ja Aleksandra kohal. Viimase keisripaari elu igast aspektist on kirjutatud tuhandeid raamatuid ning neist on saanud kirjastamise ja interneti omaette tootmisharu. Mitmed biograafide ja blogijate põlvkonnad kujutavad Nikolai II-t armastava pereisana ja koos oma naisega romantilise paari võrdkujuna, kuid selles uurimuses käsitletakse neid ja Rasputinit intiimsete ja poliitiliste tegelastena värskel, ilustamata viisil, ilma kaebliku romantika, nõukoguliku vastumeelsuse või liberaalse põlguse koormata. Romanovite perekonna koletu mõrvamine ühtaegu varjutab ja valgustab nende elu. Lõppude lõpuks on Nikolai II ja tema perekond nüüd pühakud.

Selles titaanlikus ettevõtmises on mind aidanud paljud lahked õpetlased ja asjatundjad, kelle teadmised ja otsustusvõime pole minu omaga võrreldavad. 15 aasta jooksul, tehes uurimistööd Katariina II, Potjomkini ja nüüd kogu Romanovite dünastia kohta, olen külastanud suuremat osa Romanovite paleedest, paljusid olulise tähtsusega paiku ja riiklikke arhiive Moskvast ja Peterburist kuni Tsarskoje Selo ja Odessa, Thbilisi, Bordžomi, Bakuu, Sevastoopoli, Bahtšisarai, Jalta, Livadija, Dnipropetrovski, Nikolajevi ja Hersonini, ning olen kasutanud arhiive ka Euroopa linnades – Londonis, Varssavis ja Pariisis –, liiga paljusid, et mainida igat kuraatorit, direktorit ja giidi. Kuid eelkõige pean ma tänama Riikliku Ermitaaži muuseumi direktorit dr Mihhail Pjotrovskit, riiklike Kremli muuseumide direktorit dr Jelena Gagarinat ja Vene Föderatsiooni riikliku arhiivi, GARF-i direktorit dr Sergei Mironenkot.

Samuti tahaksin tänada tema kuninglikku kõrgust Walesi printsi, kes on soojalt ja lahkelt julgustanud mind ja kaasa aidanud minu tööle Venemaal ning jaganud minuga materjale Romanovite paleede taastamise kohta; tema kuninglikku kõrgust Edinburghi hertsogit, kes lahkesti minuga kohtus, et arutada oma perekondlikke sidemeid; tema kuninglikku kõrgust Kenti printsi Michaelit, kes jagas oma mälestusi Nikolai II ja tema perekonna matustest; vürtsinna Olga Romanoffi, suurvürst Alekander Mihhailovitši (Sandro) ja Ksenia Aleksandrovna pojatütart, kes rahuldas minu uudishimu oma perekonna vastu; Jugoslaavia printsessi Elizabethi ja tema poega Nick Balfouri, kes jagas minuga oma perekonna fotosid ja kirju; vürstinna Katya Galitzinet; krahvinna Stefania Calicet, kes uuris oma perekonna kirjade kollektsiooni ning jagas minuga Romanovite avaldamata kirju, nende seas suurvürstinna Aleksandra Jossifovna kirjeldust Nikolai I surma kohta; professor Catherine Merridale’i nõuannete ja julgustuse eest; Lars Tharpi Rasputini meripura info eest, Adam Zamoyskit, kes jagas minuga väärtuslikke uurimistulemusi Nikolai I kohta; dr Mark Donenit, kes uuris Sorbonne’i arhiivis krahv Langeroni kirjeldust Paul I mõrvamise kohta; Ben Judah’d, kes jagas oma uurimistööd Vladimir Putini mõtetest Nikolai II kohta; „Nelja õe” autorit Helen Rappaporti, kes hoiatas mind Romanovite teema uurimisel ilmnevate ohtude eest; minu armsat sõpra Musa Hlebnikovi, kes jagas minuga oma kadunud ja kibedalt taga igatsetava abikaasa Pauli käsikirja Stolõpinist; Galina Oleksjukki, kes õpetas mulle vene keelt, kui hakkasin kirjutama „Katariina Suurt ja Potjomkinit”, ja tema tütart Olesja Novat, kes aitas mind uurimistöös, aga ka võrratut noort ajaloolast Lucy Morganit, kes tegi minu jaoks uurimistööd Inglismaal. Üle kõige olen tohutult tänulik dr Galina Babkovale, kes aitas mul teha uurimistööd mu kõigi varasemate raamatute jaoks ning kes tutvustas mulle hindamatut Daulet Žandarjevit, äärmiselt andekat noort ajaloolast, kes aitas mind tohutu suure uurimuse tegemisel. Mul on vedanud superagendi Georgina Capeli toetusega ja tema väljapaistvate kolleegide Rachel Conway, Romily Withingtoni ja Valeria Huertaga; ja et mul on olnud säärased suurepärased kirjastajad nagu Bea Hemming Weidenfeldis ja Sonny Mehta Knopfis.

Ma tänan võrratut Isabel de Madariagat, kes küll suri enne, kui oleks saanud seda raamatut lugeda, aga kes mulle õpetas Katariina II – keda ta meenutas – võluva, kuid karmi rangusega, kuidas kirjutada ajalugu ja kuidas analüüsida Venemaad.

Minu imetlusväärne isa dr Stephen Sebag-Montefiore suri selle raamatu kirjutamise ajal, kuid ma tunnen väga puudust tema lahkusest ja tarkusest kõigis asjus – ja tema toimetajaoskustest. Ma tänan oma ema April Sebag-Montefioret tema kuldaväärt nõuannete, kirjandusande ja suurepärase seltskonna eest. Minu naisevanemad Charles ja Patty Palmer Tomkinson on alati mind lahkelt toetanud. Olen südamest tänulik oma naise Santa rõõmsa meele, lahkuse, ilu, armastuse ja vastutulelikkuse eest – elanud üle Stalini ja Jeruusalemma, on ta nüüd välja kannatanud ka Romanovid. Olen talle tänu võlgu kõige eest: ta on tõesti minu tsaarinna. Minu innustajateks on muidugi ka mu kallid lapsed. Aitäh, Lily ja Sasha, teie armsa sarmi, üleannetuse, ülemeelikuse ja kiindumuse eest, mis on andnud mulle jõudu. Minu raamatud on pühendatud vaheldumisi Santale ja lastele. See on Lilyle.

Ootamatult on see raamat puudutanud ka minu perekonna lugu: mind lõbustas tõsiasi, et minu esiisa Sir Moses Montefiore kohtus keisrite Nikolai I ja Aleksander II-ga. Samas olen ma oma olemasolu eest tänu võlgu – kui sellist väljendit üldse kasutada – kahele Vene-juudi ajaloo tragöödiale. Minu emapoolse vanaema perekond, Woolfid, võitles 1863. aastal Poola eest Romanovite vastu ja põgenes siis Suurbritanniasse. Minu emapoolse vanaisa perekond, Jaffed, põgenes Venemaalt pärast 1904. aasta Kišinjovi pogrommi. Nad ostsid piletid Leedust New Yorki ja olid üllatunud, kui nad Iirimaal maha pandi. Neid oli tüssatud! Kui nad protestima hakkasid, selgitasid inimsmugeldajad, et olid lubanud toimetada nad New Corki, mitte New Yorki. Nad asusid elama Limericki, kus nad aeti oma kodust välja pogrommi ajal, mis pandi toime Briti saartel 1904. aastal. Kui kirjutasin Gallipolist, ei saanud ma unustada, et minu vanavanaisa major Cecil Sebag-Montefiore jäeti seal laipade hunnikusse surnu pähe maha ega paranenud oma peahaavast õieti enam kunagi, ja kui kirjutasin lääneriikide 1918. aasta interventsioonist bolševike vastu, siis osales tema poeg, minu vanaisa kolonel Eric Sebag-Montefiore Briti ekspeditsioonis, mis hõivas Batumi. Säärased seosed pole muidugi midagi erilist, aga kuidagiviisi nad aitavad liivatera pärlikarpi poetada.

Simon Sebag Montefiore