Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 18

Boriss Morozov, Aleksei õpetaja ja tähtsaim minister

Ilja Miloslavski, tema äi ja minister

Nikon, patriarh

Bogdan Hitrovo, õukondlane, Sosistav Soosik

Afanassi Ordin-Naštšjokin, minister

Artamon Matvejev, Aleksei lapsepõlvesõber ja tähtsaim minister

Vürst Ivan Hovanski, kindral, Lobalõug

Tsaarid maeti maha lihtsalt ja kiiresti. Järgmisel päeval pärast Mihhaili surma võttis musta rõivastatud Aleksei lahtise kirstu juures kaastundeavaldusi vastu, siis liikus lihtsa rongkäigu eesotsas Teremi paleest Arhangelski katedraali, kus oli tsaaride viimne puhkepaik, ja sõi siis peiedel meega putru. Moskva oli pinevil: rahumeelset võimu üleandmist ei olnud toimunud juba kuuskümmend aastat. Kroonimine tuli viivitamatult ära korraldada. Tatari khaan ründas tsaaririiki lõunast ja Poola kuningas poputas enda juures üht kolmest uuest troonipretendendist, kes olid tekkinud.

18. augustil suri tsaari ema Jevdokija – teismeline tsaar oli viie nädala jooksul kaotanud mõlemad vanemad. Aleksei läks Sergijev Possadi palverännakule, siis paastus, et ennast puhastada. 28. septembril liikus punases, kuldses ja valges pühitsetud rüüs tsaar streletside rividest möödudes Uspenski katedraali ja veidi hiljem viskas tema nõbu Nikita Romanov münte üle tsaari.

Uus tsaar nägi välja nagu tsaar ja ka elas nagu tsaar: kuus jalga pikk, tugeva kehaehitusega, energiline ja tervisest pakatav, läikiva punase habemega, ning armastas pistrikuid ja küttimist. Räägiti, et esialgu veetis ta suure osa oma ajast naistega Teremi palees, kus oli möödunud tema lapsepõlv, aga sellegipoolest kehtestas ta end kärmesti õukonna üle nii, nagu tema isa polnud iial suutnud seda teha.¹

Aleksei oli üks kõige paremini ettevalmistatud troonipärijaid. Tema isiklikest kirjadest koorub välja intelligentne, püsimatu ja terava keelega uuendaja, kes just meeleldi ei kannatanud rumalaid. Ta kirjutas luuletusi, visandas joonistusi ning pani pidevalt kõikvõimalikel teemadel ideesid kirja; ta otsis alati välismaist tehnikat, mille abil oma sõjaväge ja paleesid täiendada, aimates sellega ette oma poja Peeter I lähenemist.^[1.] Tema raevuhood olid ohtlikud ja ta oli täiesti võimeline keset duuma istungit mõne ministri läbi kolkima. Kui tema kloostrite majapidaja ennast purju jõi, saatis tsaar talle kirja, milles nimetas teda „Jumala-vihkajaks, Kristuse mahamüüjaks, sihiteadlikuks kuradikeseks, neetud pilkajaks vaenlaseks, nurjatuks kavalaks kurjategijaks”, aga Alekseile omaselt oli selle mehe karistuseks ainult selle kirja avalik ettelugemine ja oma pattude siira meelega lepitamine.

Aleksei võis olla sama õrn, nagu ta oli julm. Kui üks tema juhtivaid bojaare, vürst Nikita Odojevski, oli poja kaotanud, lohutas Aleksei teda: „Ära liialt palju leina. Muidugi sa pead leinama ja pisaraid valama, aga mitte liiga palju …” Aga alati oli ta ka Jumalast õnnistatud isevalitseja, oma õukondlaste ülemeelik piinaja. Kui ta ennast pärast aadrilaskmist paremini tundis, siis sundis ta ka kõiki oma õukondlasi aadrit laskma, kuigi tema eakas onu protestis, et ta on selleks liiga nõrk. „Võib-olla sa arvad, et sinu veri on hinnalisem kui minu oma?” küsis Aleksei, lõi teda ja siis vaatas pealt, kuidas tal aadrit lasti.

Aleksei ärkas igal hommikul kell neli, palvetas kakskümmend minutit oma erakabelis, enne kui võttis vastu need kaaskondlased, kel oli eesõigus näha valitseja „säravaid silmi”, kuni kell üheksa algas kahetunnine missa. Lihavõtteajal palvetas ta kuus tundi püstijalu, heites rohkem kui tuhat korda silmili maha.

Lõuna ajal sõi ta üksi, aga bojaarid sõid kõrvallaudade ääres. Mõnikord, mõne võidu tähistamiseks, kutsus ta ühe neist enda juurde sööma või saatis neile ühe oma roogadest. Ametlikud pidusöögid kujutasid endast gurmaanluse maratone – seitsekümmend rooga karu-, veise- ja tuvilihast ning tuurast, mis loputati alla vodka, õlle või kaljaga.

Pärast lõunauinakut läks Aleksei õhtupalvuseks tagasi kirikusse ning sellele järgnes veel kohtumisi, male- ja kabemänge ja palveid. Teda tunti Noore Mungana ning tema usklikkus oli nii kurnav, et isegi küllatulnud kirikumehed olid mõnepäevasest Kremlis viibimisest surmani väsinud. Vagadusejüngrite vennaskond julgustas teda alustama puritaanlikku kõlbelise uuendamise kampaaniat moskvalaste pahede väljaravimiseks. Sakslasest rännumees Adam Olearius kirjeldas oma märkmetes iharaid tantse, palja tagumikuga ringiluusimisi, kõrtside juures käed-jalad laiali vedelevaid alasti naisi ja muidugi lihahimusid, ning lisas, et moskvalased kalduvad sodoomiale, mitte ainult poiste, vaid ka hobustega. Pole just tõenäoline, et sodoomia hobustega oleks Moskva kõrvalistel tänavatel kuigi populaarne olnud, aga ennast silmituks kaanivad naised olid ühiskonna roiskumise näitajaks, nii nagu ka tänapäeval. Aleksei kehtestas muusikariistade, suitsetamise, vandumise ja joomise keelu, mõistis hukka sugulise kõlvatuse, saatis oma kääbused pensionile ja asendas nad lonkuritest ja munkadest koosneva laitmatu kaaskonnaga. Kuratlikud mandoliinid põletati pillide lõkkes Punasel väljakul tuhaks. „Hoolitsege selle eest, et mitte kusagil ei oleks häbiväärseid spektaakleid ega mängusid,” käskis ta, „ega rändlaulikuid tamburiinide ja flöötidega.” Ta pani kirja ka ühe oma heateo: „Andsin kuuekümnele inimesele kuus rubla kümme kopikat igaühele.”²

Otsekohe pärast kroonimist saatis Aleksei vanaduspuhkusele oma isa ministri Šeremetjevi, kes oli 69-aastane, ja edutas oma endise õpetaja Boriss Morozovi, keda ta kutsus oma asendusisaks, kõige tähtsamaks ministriks, kellele allusid mitmed ametid – varakamber, streletsid ja apteegiamet, ning kinkis talle luksusliku palee Kremlis. Üks Morozovi esimesi otsuseid oli korraldada pruudivaatamised.³

Lõppvooru, mida tsaar tuli vaatama, jõudis kuus neidu. 4. veebruaril 1647 valis ta välja Jefimija Vsevoložskaja. Pulmad kavandati kiiresti 14. kuupäevale, et vältida mürgitamist või kurja kätt, aga avalikul tseremoonial tüdruk minestas, kui talle kroon pähe asetati, mistõttu kardeti nõidumist või langetõbe. Oli ta siis mürki söönud või lihtsalt halva õnnega, aga tüdruku õnnetust kasutas ära Morozov, kes oli soosinud teist kandidaati. Jefimijale anti tema pulmadeks valmistatud peened linad lahkumiskingiks ning seejärel visati ta Teremist välja ja saadeti kogu perega maapakku. Aleksei otsis troosti karujahist.

Kui pruudiotsinguga uuesti alustati, soosis Morozov ühe oma kaitsealuse kahte tütart. Tüdrukud olid ideaalne valik, sest kui tsaar abielluks ühe õega, võiks Morozov võtta naiseks teise. Tõenäoliselt oli Morozov sokutanud tüdrukud viimase kuue kaunitari sekka, kuid pruudivaatamistel oli tsaar tema plaani nurjanud, valides Vsevoložskaja, kes seejärel oli sobivalt minestanud. Nüüd korraldas Morozov tsaarile kokkusaamise väljavalitud tüdrukuga Morozovi õe eluruumides.

Tema nimi oli Maria, ta oli välisasjade ameti pikaajalise sekretäri vennapoja Ilja Miloslavski tütar. Moskvalaste mõõdupuu järgi palju reisinud Miloslavski oli alustanud oma karjääri ühe Inglise kaupmehe juures veinivalajana ning reisinud Hollandisse, et palgata tööle lääne asjatundjaid.

16. jaanuaril 1648 ratsutas Aleksei läbi jääkirmes Moskva saani kõrval, milles sõitis tema mõrsja Maria. Isameheks oli Jakov Tšerkasski, varanduse poolest kolmas bojaar. Hiljem võttis noorpaar vastu õukonna, istudes Granovitaja saalis ühisel troonil. Aleksei sõi pidusöögil safranitäidisega luigepraadi, tsaarinna hane-, imikpõrsa- ja kanapraadi. Tsaari moraalijüngrid veensid peigmeest keelama igasuguse tantsimise ja pummeldamise. Joodi ainult kalja, mitte vodkat, ning ei järgitud ühtegi traditsioonilist paganlikku viljakusrituaali. Sellegipoolest jäi Maria kiiresti rasedaks ja nende abielu kestis kakskümmend üks aastat ning sellest sündis viis poega ja kaheksa tütart. Mariast sai Moskva naise kvintessents, Teremi paleesse varjule pandud vaga tagasihoidlikkuse võrdkuju.

Kümme päeva hiljem abiellus 57-aastane Morozov teismelise Anna Miloslavskajaga, saades tsaari kälimeheks. Anna, kelle õde Maria abiellus nägusa noore monarhiga, polnud oma peigmehe üle tõenäoliselt nii väga õnnelik. Tsaari inglasest arsti sõnutsi oli Anna ihaldusväärne mustaverd noor neidis, kes eelistas noori flirtijaid oma vanale abikaasale, „nii et laste asemel sündisid armukadedused”. Peagi aga tasus see abielu end Morozovi jaoks küllaga ära – see päästis tema elu.

Morozov oli juba neli korda tõstnud soolamaksu, aga samal ajal, kui ta propageeris kasinust, oli tema enda nina sügaval künas. Paari aastaga, ehkki ta oli päranduseks saanud kõigest sada pärisorist talumajapidamist, oli temast saanud rikkuse poolest teisel kohal olev bojaar, aga tema nõbu, juurdlemisülem Ivan Morozov, oli rikkuse poolest viies. Varsti sai temast kõige vihatum mees Moskvas, kus rahulolematus haakus Euroopa sõja, revolutsiooni ja näljahädade lainega.⁴

1. juunil 1648, kui Aleksei oli tagasiteel ühelt oma paljudest palverännakutest, ümbritses teda ühtäkki vihane rahvahulk. Haarati kinni tema ratsmetest, aga ühtlasi pakuti talle tervituseks soola-leiba. Rahvahulk mõistis hukka Aleksei valitsuse vereimejad, eriti Morozovi liitlase Leonid Pleštšejevi, kes juhtis Moskvat. Aleksei lubas asja uurida ja ratsutas edasi. Protestijad lähenesid veelgi ähvardavamalt Pleštšejevi kaaskondlastele, kes ajasid oma ratsud rahva sekka, peksid inimesi piitsadega ja vahistasid ninamehi. Kui Aleksei järgmisel hommikul kirikusse minekuks Punasest trepist alla tuli, nõudis rahvahulk vangide vabastamist. Kui nad Morozovit nägid, hüüdsid nad kooris: „Jah, ja me saame kätte ka sinu!” Rahvahulk peksis bojaarid läbi ja nõudis Pleštšejevi pead.

Pööbel liikus märatsedes Morozovi palee suunas, peksis surnuks tema majaülema, heitis ühe tema teenri aknast välja, rüüstas tema aardeid ja röövis tema veinikeldreid, juues nii hullunult, et nad sõna otseses mõttes kümblesid alkoholis. Nad said kätte tema kohkunud noore naise Anna, kuid lasksid tal minna lohutussõnadega: „Kui sa ei oleks suurvürstinna õde, siis raiuksime su tükkideks!” Samuti rüüstasid nad vihatud ministrite paleesid. Maksukoguja Tšissõi oli haigena voodis, aga tal õnnestus peita end kaseluudade alla, kuni üks teener ta reetis, osutades tema peidupaiga suunas. Teda peksti, lohistati nagu koera välja, võeti alasti ja löödi sõnnikuhunniku otsas surnuks. „See on soola[maksu] eest, reetur!” Seejärel piiras rahvahulk sisse Teremi palee.

Morozov ja tema liitlane Pjotr Trahhaniotov põgenesid salaja Kremlist. Polulaarne Nikita Romanov, tsaari nõbu, tuli välja ja lubas rahvale, et kuritarvituste eest karistatakse; vastuseks õnnistas rahvahulk tsaari, kuid nõudis otsemaid Morozovi ja tema käsilaste väljaandmist. Nikita vandus, et Morozov on põgenenud; jäänud oli vaid Pleštšejev. Rahvas nõudis karjudes verd. Aleksei loovutas ta vastumeelselt. Kui Pleštšejev välja ilmus, tümitasid nad ta „nii pudruks, et ta aju pritsis üle näo, riided rebiti seljast ja tema alasti keha lohistati turuplatsil poris ringi. Lõpuks tuli üks munk ja raius pea jäänused kere küljest lahti”. Morozov, kellel ei õnnestunud tekkinud kaoses linnast välja pääseda, lipsas tagasi Kremlisse. Aleksei teatas, et ta vallandab Morozovi, ja määras tema asemel ametisse Nikita Romanovi ja vürst Jakov Tšerkasski.

Jõugud purjutasid röövitud alkoholi vaatide juures, rüübates tulivett kingadest, kübaratest ja saabastest, ning süüdates lõkkeid, kuni korraga kogu puitlinn põles. Rahvahulk leidis Pleštšejevi pea, trampis selle peal, leotas seda vodkas ja süütas selle põlema, heites seejärel tema moonutatud torso koos tema liitlaste sisikondadeta surnukehadega leekidesse. Trahhaniotov, kes oli otsinud pelgupaika Kolmainu kloostrist, toodi tagasi ja tal raiuti Punasel väljakul pea maha.

Kui lõpuks laskus Moskva peale suitsevate tuletukkide rahu, pöördus Aleksei Nikita Romanovi saatel Punasel väljakul rahva poole, vabandas oma ministrite kuritegude pärast, lubas madalamaid hindu, aga siis lisas väärikalt: „Olen vandunud anda Morozovi teie kätte ja ma ei saa teda täielikult õigustada, aga ma ei saa teda ka loovutada. See inimene, tsaarinna õemees, on mulle kallis. Oleks raske saata ta surma.” Aleksei näol voolasid pisarad. „Elagu tsaar!” hüüdis rahvahulk. 12. juunil lahkus Morozov streletside valve all Moskvast ja siirdus Arktikasse, kus ta pidi elama ühel Valge mere saarel asuvas kloostris vangistuses, aga Aleksei lisas kloostriülemale oma käega kirjutatud kirjakese: „Uskuge seda kirja. Vaadake, et te kaitsete teda kurja eest … ja mina tasun teile.”

12. juulil tegi Aleksei veel ühe järeleandmise, kutsudes kokku Maakogu, et see koostaks uue seaduskoodeksi, mis pidi kaitsma rahvast ja rahustama aadlikke. „Segaduste aeg taandub,” kirjutas Aleksei Morozovi valvajatele Valge mere saarel, andes korralduse saata tema „isa asendaja” järk-järgult lõuna poole, et ta lõpuks võiks tasahilju Moskvasse naasta. 1. septembril, kui Maakogu Kremlis kogunes, esitles vürst Nikita Odojevski uut koodeksit, mis tõotas „kõigile võrdset õiglust kõige suurematest kõige väiksemateni”, ent ajal, kui Inglise parlament hakkas salvitud kuninga üle kohut mõistma, et otsustada, kas ta peaks elama või surema, ei olnud Aleksei seadustes midagi populistlikku. Ebastabiilsuse ja hirmu perioodil kindlustas tsaar oma võimu õiguspärasust, nõustudes looma aadlikega liidu, millest sai Romanovite valitsemise vundament kuni 1861. aastani. Aleksei kinnitas ka aadlikele maa kasutada andmisi, millest vähehaaval said alalised valdused. Maaomanikud ise mõistsid õigust pärisorjade üle, kes kuulusid nüüd täielikult oma isandatele ega võinud kolida kuhugi mujale. Kui nad põgenesid, võis nad kinni püüda.^[2.]

Surmanuhtlus, sealhulgas säärased uued maiuspalad nagu elusalt matmine ja põletamine, olid ette nähtud 63 süüteo eest. Karistused olid metsikud, aga tõenäoliselt mitte hullemad kui need, mida samal ajal Inglismaal kasutati. Oluline tööriist oli nuut, mida mainitakse Aleksei seaduskoodeksis 141 korral: toornahast piits, sageli metallist rõngaste või traatidega, mis naha maha kiskusid ja luudeni lõikasid. Nuudihoobid võisid tappa, ja kui neid määrati üle neljakümne, võrdus see peaaegu et surmaotsusega. Vastutasuks Romanovite isevalitsuse ja sõjaväelise mobiliseerituse eest kuni tipuni välja andis Aleksei aadlikele türanliku võimu talupoegade üle, keda oli elanikkonnast 90 protsenti. Aadliseisust defineeriti teiste inimolendite omamise eesõiguse kaudu, mis kehtestas veneliku käitumismudeli: orjalikkus endast kõrgemal, türannia endast allpool olijate suhtes.

Aleksei tundis ennast piisavalt kindlalt, et oma uued ministrid lahti lasta ja edutada oma äiapapat Miloslavskit, „Heraklese mõõtu jäsemete ja lihastega” jõhkrat kelmi, kes oli „ahne, ülekohtune ja kõlvatu”, naisteahistaja ja riigiraha varas, kes peagi ehitas endale riigiametist riisutud varaga Kremlisse häärberi. Alekseid ärritas ta nii palju, et ühe duuma nõupidamise ajal lajatas ta äiapapale vastu vahtimist. Kui tsaar nurises ministri üle, kelles on „kõiksugu kurjust, salalik moskvalase iseloom”, siis pidas ta kindlasti silmas oma äia. Ent tegeliku võimu usaldas ta sootuks muljetavaldavamale tegelasele.⁵

Piibliaegade prohvetit meenutav Nikon oli talumehe poeg ja olnud noorpõlves pakaselises Kaug-Põhjas munk. Kuus jalga pikk, toekas, pööraste silmadega, kõrk ning jäiga ja dogmaatilise olekuga mees nõtkutas tuhat korda päevas põlvi ning tema paastud ja muud lihasuretamised olid nii märkimisväärsed, et ta nägi nägemusi. Ühtlasi oli ta karmi käega poliitik: kui mässud olid Novgorodi levinud, surus Nikon need maha.

Aleksei hüüdis Nikonit, kelle ta oli hiljuti edutanud Novgorodi metropoliidiks, oma eriliseks sõbraks ja suureks säravaks päikeseks ning neil oli ühine maailmavaade, milles domineeris pühalik monarhia. Kui Inglise kuningal Charles I-l pea maha raiuti, tundis Aleksei tülgastust: ta kihutas inglased Venemaalt välja. Samal ajal puhkes Poolale kuuluvatel Ukraina ääremaadel raevukas kodusõda, milles õigeusklikud tõstsid mässu katoliikliku poola aadelkonna vastu. Kui maailm kaldus ohtlikus suunas kreeni, jutlustas Nikon, et Vene tsaari õigeusklikku missiooni tuleb puhastada, olemaks valmis ristisõjaks katoliiklike poolakate ja moslemitest tatarlaste vastu.

Jeruusalemma patriarh Paisos, kes Moskvat külastas, õhutas samuti seda püha keiserlikku missiooni, tervitades Alekseid kui „kuningas Taavetit ja Konstantinos Suurt, uut Moosest”. Samal ajal, kui Aleksei oma sõjaväge ristisõjaks valmistas, võttis Nikon selle missiooni üle. 25. juulil 1652 pühitseti Nikon patriarhiks ning ühe oma ametisseseadmise rituaali käigus sõitis ta pidulikus rongkäigus piki Kremli müüre, Aleksei ise tema ratsmeid hoidmas. „Sinus,” kirjutas Aleksei, „olen ma leidnud kellegi, kes juhib kirikut ja annab mulle nõu riigi valitsemisel.” Nikon hakkas alla kirjutama enamikule tsaari käskkirjadest.

Nikon, kelle kinnismõtteks oli Moskva kui uue Jeruusalemma roll,^[3.] uskus, et tsaaririigi korruptsiooniga on võrreldavad ainult kõrvalekalded kirikus: esmalt pöördus ta välismaalaste vastu, keelates neil kanda venelikke rõivaid ning piirates nende tegutsemist niinimetatud välismaalaste või Saksa kvartaliga, kus nad võisid palvetada oma uskmatutes protestantlikes kirikutes, suitsetada oma tubakat ja pidutseda oma hooradega. Sellele vaatamata võttis Venemaa jätkuvalt tööle veelgi rohkem sõjanduseksperte. Mis puutus kirikusse, siis olid selle bütsantslike teenistuste puhtust rikkunud Ivan Julma ajal sisse viidud uuendused, mis nüüd tuli välja rookida: sestpeale tuli ristimärki teha ainult kolme sõrmega, mitte kahega. Nikon väitis, et ta pöördub tagasi õige bütsantsliku tava juurde, aga traditsioonide pooldajad, keda tunti vanausulistena, olid valmis pigem kirjeldamatut surma surema kui kolme sõrmega ristimärki tegema. Samal ajal kui Nikon neid teisitimõtlejaid maha surus, puhkes Ukrainas düstoopiline põrgu – ning õigeusklikud mässajad pöördusid palvega tsaari poole, pakkudes talle vastupandamatut võimalust laiendada oma impeeriumi ning võita tagasi Kiievi-Vene kaotatud maad.⁶

Õigeusklike juht Ukrainas oli kasakaohvitser Bogdan Hmelnitski, kes oli teeninud Osmanite sultaneid ja Poola kuningaid, õppinud Osmanite juures vangistuses türgi ja prantsuse keelt, ja taandunud talupidajaks – kuni üks katoliiklasest aadlik peaaegu et oleks tapnud tema kümneaastase poja. Hmelnitski alustas suurt ülestõusu, saades jõudu kasakate vihkamisest katoliiklike poola isandate vastu. Tema ja teised mässajad ei sallinud ka juute, kes sageli tegutsesid poola suurnike käsilastena. Nad valasid oma vihkamise välja suurte juudi kogukondade peale, kes olid leidnud sallivast Poolast pelgupaiga pärast tagakiusamisi, millega nad olid välja aetud Hispaaniast ja suurest osast Lääne-Euroopast. Zaporožje kasakate hetmaniks valituna saatis ta oma apokalüptilised ratsanikud raevuka puhastuslainena katoliiklaste ja juutide kallale. Kahjurõõmsalt metsikutes tapatalgutes leidis oma otsa 20 000 kuni 100 000 juuti: neil lasti sisikond välja, neid tükeldati, raiuti pea maha; lapsed lõigati viiludeks, praeti ja söödi vägistatud emade silme all – Ida-Euroopa „veremaadel” ei nähtud midagi sellesarnast kuni 20. sajandi holokaustini.

Hmelnitski saavutas Krimmi khaani toetuse ning selle ületamatud tatari ratsanikud aitasid tal alistada mitu Poola armeed. 1648. aasta detsembris ratsutas ta valge hobuse seljas Kiievisse ja kuulutas end mitte ainult uue kasakate riigi hetmaniks, vaid Russi suurvürstiks. See hämmastav ülemvõim ei kestnud kaua: kui Krimmi liitlased ta maha jätsid ja ta poolakatega peetud lahingus lüüa sai, pöördus ta meeleheites uue kaitsja poole. 1654. aasta jaanuaris vandus ta truudust tsaar Alekseile ja see omakorda tunnustas Hmelnitski hetmanaati. Venelaste jaoks oli see hetk, millest alates Ukraina sai nende omaks; ukrainlaste jaoks hetk, millal Venemaa tunnustas nende iseseisvust.^[4.] Tegelikult oli see otstarbekas sõjaline liit Aleksei toetatud sõjas selleks, et rünnata Poolat ja vallutada Ukraina.⁷

Niipea kui Hmelnitski oli nõustunud panema välja 20 000 kasakat Poola ründamiseks, kuulutas Aleksei sõja. 23. aprillil 1654. aastal kogunesid tuhanded sõdurid usulise ülenduse seisundis Kremlisse, kus Nikon neile püha sõja pidamiseks oma õnnistuse andis. „Kui lahing algab, peate teie ja te mehed edasi minema, lauldes Jumala ülesandest. Minge lahingusse rõõmuga!” kirjutas Aleksei oma kindralile vürst Nikita Trubetskoile üsna samasugusel toonil nagu tema kaasaegne Oliver Cromwell. Ka Aleksei läks sõtta: seepärast andis ta Nikonile „suure valitseja” tiitli, mis oli kuulunud tema vanaisale: võib-olla oli ka nende suhe samasugune nagu tema isal Mihhailil ja Filaretil.

18. mail sõitis 25-aastane tsaar Morozovi ja Miloslavski saatel oma suure polgu eesotsas Moskvast välja Smolenski suunas. Seljas pärlitega kaetud rüü ning käes riigiõun ja valitsuskepp, sõitis ta helepunase satiiniga vooderdatud kuldses tõllas, mida vedasid pärlitega kaunistatud kapjadega hobused, saateks kakskümmend neli husaari ja kakskümmend viis lahingulippu, kõige kõrgemal aga lehvis tema isiklik kuldse kotkaga lipp. Aleksei piiras Smolenski sisse ning hakkas kindlustusi pommitama. Tsaar ise suunas kahurituld sellise ballistikaalase andega, mille päris ka tema poeg, tulevane Peeter Suur. 16. augustil üritas ta müüridele tormi joosta, aga poolakad õhkisid miini ühe torni all, mis oli vene sõdureid täis. „Ärge leinake selle rünnaku pärast, me tegime neile säru,” rahustas Aleksei oma õdesid, kes olid jäänud Moskvasse. 23. septembril Smolensk langes, tema järel veel kolmkümmend linna ning see kogemus võimaldas tsaaril rangemalt hinnata oma kaaskonda: ta armastas endiselt Morozovit, kuid põlastas Miloslavskit. „Meiega ratsutab kaks vaimu,” kurtis ta. „Ühest õhkub rõõmu, usaldusväärsust ja lootust, teine on tusane, tormakas ja nurjatu – kuidas saab usaldadada kahepalgelisi mehi?”

1657. aasta veebruaris võtsid moskvalased, kes olid äsja üle elanud katkupuhangu, Aleksei pidulikult vastu, kui ta tuli uhkeldades kuuekümne Poola lahingulipuga – ikkagi pärast Ivan Julma esimene tsaar, kes oli säärase võidu saavutanud. Nikon oli nüüd temaga suheldes veelgi võimukam, kuid patriarh jäi suureks valitsejaks, kui Aleksei tagasi sõtta läks ja vallutas Minski ning suuri maalahmakaid tänapäeva Ukrainast, Valgevenest ja Leedust. Uhkelt lisas ta Valgevene oma valduste nimekirja. Kuid tema võitudest ärevusse sattunud rootslased tõid oma väed Venemaale, kahandades tema võidurõõmu.

Mõistlik oleks olnud poolakatega läbi rääkida ja seejärel püssitorud rootslaste poole pöörata, kuid Nikoni pealekäimisel läks Aleksei rootslaste vastu sõtta enne, kui oli poolakatega rahu teinud. Rootsi oli arenenud Euroopa suurriik, mis oli Kolmekümneaastases sõjas karastunud – ja Aleksei leidis, et on sattunud ummikusse. Omaette probleem oli Nikon, kes nüüd väitis, et patriarh on tsaaristki kõrgem.

Vihaselt põrnitsev preester ja noor isevalitseja põrkusid avalikult ühel jumalateenistusel. „Sa oled tülinorija talupoeg,” ütles tsaar.

„Miks sa mind sõimad?” küsis patriarh vastu.

Aleksei pidi Nikonit toetama igasuguse usualastele uuendustele avaldatava vastupanu mahasurumisel, aga küllap nurisesid tsaari kaaskondlased patriarhi talumatu upsakuse üle. Aleksei lakkas temaga nõu pidamast, pooleldi austades, pooleldi jälestades seda „hoorapoega”. Olukord muutus halvemaks. Kui Hmelnitski suri, pakkusid poolakad kasakatele paremat tehingut kui venelased ja kasakad vahetasid poolt: 1659. aasta juunis sai Aleksei armee hävitavalt lüüa poolakate-kasakate-tatarlaste koalitsioonilt, kaotades lahingutes ligi 40 000 meest. Ent Nikon, kes oli sõda propageerinud, tundis nüüd mõnu suure valitseja võimutäiusest ja pidas tsaarile loengut, nagu oleks too poisike. Nikon elas suurejooneliselt omaenda poolkuningliku õukonna keskel ning tema 30 000 rubla maksvad rüüd olid vääriskive nii täis, et tal oli raske nendes püsti seista. Käisid kuulujutud tema kloostrites ringi kepsutavatest nõtketest nunnadest.⁸

Õukondlane pidi mitte ainult kuuletuma monarhi käskudele, vaid ka ette aimama tema sõnastamata soove, selliseid soove, mida monarh ehk isegi endale ei tunnistanud. Tajudes Aleksei pahameelt, ühinesid ka bojaarid äkitselt vaenulikkusega Nikoni vastu. Aleksei ema perekond – Strešnevid – jälestas Nikonit: Simon Strešnev pani lööpjalast mastifile nimeks Nikon ja õpetas looma käpaga patariarhi õnnistust andma, vihjates sellega, milline oli suhtumine patriarhisse tsaari lähiringis.

4. juulil 1658 ei kutsunud Aleksei Nikonit pidusöögile, mis oli korraldatud Gruusia kuninga Teimurazi^[5.] visiidi auks. Nikon saatis ühe oma õukondlastest, vürst Dmitri Meštšerski, asja uurima – kindlasti oli see lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Meštšerski leidis Punast treppi valvamas ülemrelvahoidja Bogdan Hitrovo, karjääriredelil ülespoole liikuva õukondlase hüüdnimega Sosistav Soosik, ametisau käes, et pealetükkivat rahvahulka tagasi tõrjuda.^[6.] Ta lõi Meštšerskit rusikaga.

„Sa ei tohi mind lüüa – olen siin ametikohustusi täitmas.”

„Kes sa selline oled?” küsis Hitrovo, kes seda tegelikult väga hästi teadis.

„Olen patriarhi teenistuses.”

„Ära arva endast nii väga palju. Miks me peaksime patriarhist lugu pidama?” Seepeale virutas ta teisele sauaga pähe, nii et Meštšerski läks veritseva peaga tagasi Nikoni juurde. Järgmisena astus patriarhile vastu bojaar, vürst Juri Romodanovski, kes talle ütles: „Sa solvad tsaari majesteetlikkust. Sa nimetad ennast suureks valitsejaks.”

„Tsaar ise andis mulle selle tiitli …”

„Jah,” vastas Romodanovski, „ja nüüd tema tsaarilik majesteet keelab selle.”

Vana vaatemängude ekspert üritas tsaarile avalikult väljakutset esitada, aga see gambiit oleks võinud talle elu maksma minna. Keset Uspenski katedraalis peetavat jumalateenistust teatas ta: „Ma ei saa enam olla teie karjane … Suur valitseja on oma vannet murdnud … Pean selle templi ja selle linna maha jätma.” Jahmunud koguduse ees pani ta seejärel selga mungamantli ja ootas, et tsaar teda ümber veenaks. Kuid Aleksei ei teinud seda. Nikon lahkus uuest Jeruusalemmast. Aga enne seda oli tema käes veel üks kaart.⁹

Nikoni langemine ei muutnud sõjaõnne. Aleksei ei olnud enam sama mees, kes oli 1654. aastal ristisõda alustanud. Ta tuli tagasi enesekindla sõjapealikuna, kes oli näinud, kuidas poola isandad elasid. Ta andis ühele inglise agendile tellimuse seinavaipade, puude, pitsi, laulvate papagoide ja kuninglike tõldade ostmiseks, et kaunistada oma värskelt luksuslikuks muudetud paleesid, ning võttis tööle mineralooge, alkeemikuid, klaasipuhujaid ja inglasest arsti Samuel Collinsi, kes peagi märkas, et „ta hakkab muutma oma õukonda ja hooneid väärikamaks, ehtima oma tube seinavaipadega ning kavandama lõbustuste maja rajamist”. Ta võttis tööle 2000 uut välisametnikku, reformis armeed ja uuris ballistikat, juhtides Venemaad oma salajaste asjade ameti kaudu.

Kui bojaarid koidikul peetavad jumalateenistused maha magasid, pani ta nende nimed kirja, laskis nad kokku koguda, käed selja taha siduda ja nad koos riietega jõkke heita, kus nad oleksid võinud kergesti uppuda või surnuks külmuda. „See on teie autasu,” naeris ta, „selle eest, et eelistasite magada oma naise kaisus, selle asemel et tähistada selle õndsa päeva ilu.” Ta pidas sellist despootlikku hirmutamist oluliseks ja kirjutas oma sõpradele: „Olen võtnud kombeks igal hommikul õukondlasi tiiki kasta. Ristimine Jordanis on hästi tehtud. Ma kastan neli või viis, mõnikord tosin korda vette neid, kes minu ülevaatuse ajaks kohale ei ilmu.”

Ent need mängud olid tapvalt tõsised. Ta pani vanad bojaarid paika. Kui ta pidi edutama sellist vana vusserdajat nagu vürst Ivan Hovanskit hüüdnimega Lobalõug, siis tegi tsaar seda, „ehkki kõik nimetavad sind lollpeaks”. Ta noomis leebelt Sosistavat Soosikut Hitrovot selle eest, et too pidas poola seksiorjadest koosnevat haaremit, aga tema oma äiapapa Miloslavski ajas teda täiesti raevu: Aleksei käskis tal seksist loobuda või ruttu abielluda.

Nüüd kaldus sõda katastroofi suunas. Poolakad ja rootslased sõlmisid omavahel rahu, ja nii sai Poola koondada oma jõud Venemaa vastu. Aleksei armeed löödi puruks, tema vallutused Liivimaal võeti tagasi ning peagi oli tema vusserdajast kindral Hovanski, Lobalõug, kaotanud ka suure osa Ukrainast. Hoolimata kehvadest väljavaadetest õnnestus tsaari võimekal äsja edutatud ministril, Pihkvast pärit vaesel aadlikul Afanassi Ordin-Naštšjokinil 1661. aasta juunis rootslastega Kardises rahu sõlmida. Aleksei pidas duumaga nõu. Seal teatas härjalik Miloslavski, et kui tema ülemjuhatajaks määrata, tooks ta Poola kuninga ahelais Venemaale.

„Misasja!” hüüdis Aleksei. „Sinul mühakal on jultumust hoobelda oma oskustega? Millal oled sa iial relva kandnud? Räägi meile õige neist toredatest lahingutest, milles sa oled võidelnud! Vana narr … Või on sul ülbust mind jultunult pilgata?” Ta haaras vanamehel habemest kinni, lajatas talle vastu nägu, lohistas ta kuldkambrist välja ja lõi ukse tema taga pauguga kinni.

Naštšjokin^[7.] soovitas mitte üksnes rahu Poolaga, vaid tõelist liitu või lausa uniooni, mille puhul Aleksei võiks olla Poola kuningas. Aga samal ajal oli tema kindralil vürst Grigori Romodanovskil raskusi Ida-Ukraina alleshoidmisega. Kui tal hästi läks, siis Aleksei kiitis teda, aga kui ta ebaõnnestus, sai ta tsaarilt maruvihase epistli, mille peale tal kindlasti juuksed peas püsti tõusid: „Issand Jumal tasugu sulle sinu kuratliku teenimise eest … kolmekordselt neetud ja häbiväärne kristlaste vihkaja, tõeline saatana poeg ja kuradite sõber, sa langed põhjatusse hauda selle eest, et sa neid vägesid ei saatnud. Pea meeles, reetur, kes sind edutas ja autasustas ning kellest sa sõltud! Kuhu on sul end peita? Kuhu on sul põgeneda?”

Sõjakoormat tundis ka rahvas.¹⁰

25. juulil 1662 oli Aleksei koos oma perega jumalateenistusel tsaari armastatud Kolomenskoje palees Moskva lähistel, kui tohutu suur rahvahulk hakkas nõudma tema äia Miloslavski pead, sest teda kui varaameti juhti vihati raha vasega devalveerimise pärast. Aleksei saatis oma pere tsaarinna eluruumidesse varjule ja tuli ise välja, et rahvaga arutleda, aga samas kutsus ta Moskvast ka abijõude, mõistmata, et pealinn on mässajate käes ja et protestijaid tuleb veelgi rohkem juurde.

Aleksei oli hobuse seljas ja valmis tagasi Moskvasse ratsutama, kui see maruvihane inimeste meri temast üle uhtis. Teda tuuseldati, tsaarinnat solvati ja tema kaaskondlased olid juba mõõka välja tõmbamas, kui tsaari väed selja tagant rahvahulka ründasid. „Päästke mind nende koerte käest!” hüüdis Aleksei ja kannustas oma hobust. Rahvahulk aeti jõkke ja paljud vahistati. Aleksei ise käis piinakambrites ja täpsustas karistusi: kümme või kakskümmend varast poodi otsekohe üles, kaheksateist jäeti mädanema Moskvasse viivate maanteede äärde võllapuudele ja sada Kolomenskojesse; keeled tõmmati välja, ihuliikmed raiuti küljest.

Läbi Moskva ratsutades oli Alekseil käes tsaari traditsiooniline terasotsaga sau, seesama, millega Ivan Julm oli mõrvanud oma poja. Kui üks mees valvurite vahelt läbi tormas, tappis Aleksei ta oma sauaga. Tuli välja, et see mees polnud oma palka kätte saanud. „Ma tapsin süütu mehe, aga väejuht, kes talle palka ei maksnud, on süüdi tema veres.”

Vasemäss vapustas tsaari, teda vaevasid südamepekslemine, ninaverejooksud ja seedehäireid, mida tema arstid Collins ja Engelhardt ravisid kõhulahtistite, oopiumi ja seatubakaga, et aeglustada südame tööd. Ent tema tarmukas tegutsemine annab tunnistust hämmastavast kehaehitusest, nagu seda tõestasid ka tema pojad. Vanim poeg sai samuti nimeks Aleksei ning nüüd sünnitas Maria teise poja, Fjodori. Kui hoolega haritud vanim poeg 13-aastaseks sai, esitleti teda kui troonipärijat.¹¹

18. detsembri öösel 1664. aastal sõitis lumisesse Kremlisse kümnest saanist koosnev konvoi ja peatus Uspenski katedraali juures. Välja astus Nikon. Aleksei käskis tal otsekohe lahkuda, aga see salapärane külastus tõi esile tsaari ümber särisevad konfliktid.^[8.]

Aleksei andis käsu, et kõik peavad kas täitma õigeusu rituaalide uusi reegleid või surema. Ta püüdis lepitada vanausuliste juhti Avvakumi, kuid see jäi trotslikuks. Kangekaelsed olid ka kaks heade sidemetega naisõukondlast: Feodossia Morozova, tema kadunud ministri vennanaine, ja vürstinna Jevdokija Urussova. Nad pagendati õukonnast, seejärel vahistati ja neile pakuti vabadust, kui nad ainult uuel viisil risti ette löövad, aga kui Aleksei neid vangikongis külastas, näitas Morozova talle trotslikult kahte sõrme. Aleksei võttis nõuks mitte luua märtreid, niisiis laskis ta neid piinata ja näljutas nad surnuks. Avvakumi naine ja lapsed maeti elusalt tema silme all; ta ise saadeti kõigest maapakku. Aga kogu Venemaal põletati vanausulisi elusalt. Paljud neist põgenesid Siberisse ja kasakate võimu all olevatele aladele; osa kindlustasid Valge mere Solovetsi saare kloostrit.

1666. aasta detsembris mõisteti Nikoni üle kohut ja ta leiti olevat süüdi. Ta tagandati patriarhi ametist ja saadeti maapakku. Nikoni hävitamine kõrvaldas igasuguse konkurentsi tsaari suhtes, kellest sai Jumala püha asevalitseja maa peal, kirikust aga lihtsalt monarhia usuline käepikendus. Selle probleemi lahendamise ajal, 1667. aasta jaanuaris saavutas Naštšjokin läbirääkimistel Poolaga rahu, võites Venemaale Smolenski ja (esialgu kaheks aastaks) Kiievi. Kasakate hetmanaat jagati Poola ja Venemaa vahel ning neli sajandit pärast Kiievi-Vene langemist oli alanud Ukraina tagasivallutamine. Naštšjokin ülendati tähtsaimaks ministriks. Just sel ajal, kui Aleksei lisas oma valduste hulka Väike-Vene, tabas vastvermitud müntidelt vastu vaatavat „kõigi Venemaade tsaari”^[9.] tragöödia.¹²

3. märtsil 1669. aastal sünnitas 43-aastane tsaarinna Maria pärast kahtekümmet üht abieluaastat oma kolmeteistkümnenda lapse, aga laps ja ema surid varsti pärast seda. Tsaari vanemad pojad, 13-aastane troonipärija Aleksei Aleksejevitš ja hapra tervisega Fjodor võtsid osa matusetalitusest. Lisaks neile olid kaks põdurat sülelast: Simeon ja Ivan. Simeon suri juunikuus. Juba varem oli Aleksei võtnud endale armukese Ariana, kes sünnitas talle samuti poja, Ivan Mussin-Puškini, aga ta vajas rohkem seaduslikke järeltulijaid.

Novembris korraldas Hitrovo pruutide ülevaatamise. Aleksei vaatas kahest kuni kaheksast tüdrukust koosnevate väikeste rühmadena üle kolmteist neidu. Siis, 17. jaanuaril 1670, suri tsareevitš Aleksei haiguse tagajärjel ja troonipärijaks jäi Fjodor (tema järel oli pärimisjärjekorras vigane sülelaps Ivan). Uus abielu oli möödapääsmatult vajalik. Pruutide ülevaatustel oli tunda paanikat. Aprillikuus sõelus tsaar välja kaks kandidaati – Ovdotja Beljajeva ja Natalja Narõškina. Beljajevat toetas tsaari kõige vanem õde, juba 42-aastane vanatüdruk Irina, Narõškina aga oli Aleksei lapsepõlvesõbra ja õukondlase Artamon Matvejevi hoolealune ja naise sugulane.

Beljajeva oli sellegipoolest suursoosik, ehkki Hitrovo juba küsis, kas tema „kõhetutest käsivartest” võiks välja lugeda viljatust. Tüdruku onu püüdis keelitada ametlikku arsti tõendama, et neiu on terve, ja süüdistas Hitrovot nõidumises. Just siis, kui tsaar näis juba olevat valimas Beljajevat, leiti Granovitaja saalist ja Kremli Tornisaalist kaks anonüümkirja, milles Narõškinat süüdistati seni teadmata, kuid kuratlikes mahhinatsioonides, mis tõenäoliselt olid seotud tsaari ärategemisega, ja väideti, et enne Moskvasse tulekut oli ta flirtinud ühe poola aadlikuga.

Tsaar andis korralduse vahistada Beljajeva onu ning naisteenijad ja sugulased, keda kõiki piinati, aga nad ei avaldanud midagi. Kirjade kirjutajat ei leitud kunagi, aga küllap olid nende taga tsaari õde ja tema kaks nõbu Miloslavskit. Selle asemel et hävitada Narõškina, hävitasid nad oma kandidaadi. Aleksei kohtus Narõškinaga uuesti, võib-olla Matvejevi majas, kus ka mõned pruutide vaatamised olid toimunud.

Matvejev, kes oli saanud hariduse koos Alekseiga ning seejärel käsutanud tema ihukaitset ja juhtinud tema luureteenistust, elas teistmoodi kui muud moskvalased – ja ka tema protežee näis olevat teistsugune. Matvejev oli abielus puritaanlikult Inglismaalt pärit Šoti katoliiklasest sõjapõgeniku tütre Mary Hamiltoniga, keda ei peidetud terem’isse, vaid kes oli haritud, käis hästi riides ja võis vabalt sõna võtta kodus, mis kujutas endast lääneliku arengu varamut, kus olid näitlejad ja muusikud ja mida ehtisid maalid, isegi peeglid, mida terem’is tavaliselt olla ei tohtinud.

18-aastane Natalja Narõškina, kellel olid „suured tumedad silmad, ümar armas nägu, kõrge laup, kogu figuur kaunis ja jäsemed heas proportsioonis”, oli Smolenskist pärit polkovniku tütar, Matvejevi naise sugulane. „Olen leidnud sinus endale sobiliku kaaslase, tuvike,” ütles tsaar. Saades julgustust tsarevna Irinalt ja teistelt Miloslavskitelt, süüdistasid teiste tüdrukute perekonnad nüüd Matvejevit ja Hitrovot tsaari äranõidumises ja arstide lummamises võlukunstiga, et nad nende tütred kõrvale jätsid. Nõidumine oli sageli poliitilise vandenõu tundemärk. Aleksei juhtis isiklikult juurdlust ja pani kirja ühe süüdistuse: „Päästa mind, Issand, salalike ülekohtutegijate eest!” Oli see vihje tema õele? Kui nii, siis olid tolle kavatsused jälle nurja läinud. 1670. aasta kevadel, kui Aleksei valmistus pulmadeks Nataljaga, liikus kasakast röövel Stenka Razin ärajooksnud orjadest ja vanausulistest koosneva armee eesotsas mööda Volga jõge Moskva suunas.¹³

Tsaari pulmapeol 22. jaanuaril 1671. aastal oli Natalja Narõškina noorusest ja ilust õitsev, aga Aleksei kõige vanem tütar oli tema pruudist vanem. Tsaari kuut tütart hoiti Teremi palees kloosterlikus toreduses ja hambaid kiristama panevas igavuses, kuid Aleksei laskis neile haridust anda. Neist kõige intelligentsem, 13-aastane Sofia vihkas eriti pruuti ja tema perekonda, Narõškineid, kes ohustasid Miloslavskite kui juhtiva perekonna positsiooni õukonnas.

16. juunil tähistas Aleksei hoopis teistlaadi tseremooniaga Stenka Razini kasakate ülestõusu lüüasaamist. Razinit piinati Punasele väljakule püstitatud platvormil Aleksei võikate näpunäidete järgi: teda peksti nuudiga, tema liikmed venitati liigestest välja ja suruti siis tagasi oma kohale, teda põletati hõõguva rauaga ja tema pea peale niristati tilkhaaval külma vett, seejärel aga raiuti ta jäsemed keha küljest, ta kisti elusalt neljaks, tema pea raiuti maha ja sisikond söödeti koertele. Kuid legend Razinist jäi pikaks ajaks Romanoveid kummitama.

Pulmad muutsid kõike. Uue tsaarinna patroon Matvejev võttis valitsuse üle,^[10.] kaks Miloslavskit aga saadeti kubernerideks kaugetesse provintsidesse. 30. mail 1672 sünnitas Natalja tugeva poisslapse, kellele pandi nimeks Pjotr. Selle tähistamiseks edutas Aleksei oma äia ja Matvejevi kammerhärradeks. Osmanid, kes pärast aastakümneid kestnud haaremiintriige jälle esile tõusid, tungisid oma vägedega Poolasse, kus kasakad tervitasid uut petist tsaari surnud poja Semjonina, tuues hirmutavalt meelde segaduste ajad. Aleksei unistas sellest, et ta võiks olla „kõike vallutav keiser, kes ajab türklased kristlikelt maadelt välja”, ja saatis oma väed Ukrainasse. Kasakad andsid vale-Semjoni talle üle ja 1674. aasta septembris piinasid tsaari ministrid teda, et ta annaks välja oma toetajad. Punasel väljakul lõigati tema jäsemed viilhaaval otsast ja tema tõmblev kere aeti pärakust teibasse – hoiatuseks kõigile pretendentidele.¹⁴

Samal ajal kui ta lääneriikidega läbirääkimisi pidas, hakkas Aleksei oma paleesid ümber kujundama, tõenäoliselt saades inspiratsiooni Päikesekuningas Louis XIV suurejoonelisusest. Ta tellis esimese näidendi, mida iial oli tsaari ees etendatud, ning Preobraženskojesse, kus asus üks tema paljudest Moskva eeslinnapaleedest, rajas ta esimese tsaristliku teatri, kus vaatas „Artaxerxese komöödiat”, mis kunstiliselt kujutas tema enda armulugu Nataljaga (tsaarinna ja lapsed said seda nautida läbi võreseina). See oli nii õnnestunud, et ta ehitas ka Kremlisse endisele Miloslavski palee asukohale teatri ja lõbustuste palee^[11.] ning kinkis Nataljale veel kakskümmend kaks kääbust.

Tsaarinna tõmbas eest oma tõlla kardinad ja näitas avalikkusele oma nägu, hiljem aga sõitis ilma looritamata lahtises tõllas ning tuli kirikus sirmi tagant välja, samal ajal kui Aleksei pidas pidusid, kus ta „jõi nad kõik purju”. Keset melu nähti vilksamisi ka tulevast hiilgust: ühe diplomaatide vastuvõtu ajal kostis saali ukse tagant jalgade sahistamist ning seejärel lõi väike taltsutamatu Pjotr ukse jalaga lahti ja jooksis sisse – ema tema kannul.

Sellal kui tsaar ja tema nooruke naine külastasid oma lõbustustepaleesid, sõitis Peeter väikeses kullaga inkrusteeritud tõllas neile järele, aga neli kääbust ratsutas selle kõrval ja üks tõlla taga, kõik miniatuursete hobuste seljas. Kuid Pjotr oli alles 4-aastane ja troonipärijaks oli nüüd haiglane teismeeas Fjodor. Miloslavskid sepitsesid salaplaane Narõškinite vastu, aga samas näis ebatõenäoline, et Fjodor oma energilisest isast üldse kauem elab.

Samal ajal, kui tsaar oma noorest perest rõõmu tundis, juhtis ta ka sõda umbes 500 relvastatud vanausulise vastu, kes olid ennast Solovetsi saare kloostris kindlustanud. 22. jaanuaril 1676 sai ta teate, et tema väed olid kloostrile tormi jooksnud. Aga samal õhtul oma uues teatris komöödiat vaadates kõigest 47-aastane Aleksei haigestus ning tema keha läks ärevust tekitavalt paiste. Apteegiameti ülem Matvejev juhatas ravimite valmistamist. Arstid segasid rohud valmis, siis maitsesid igat ravijooki kõigi ees esmalt arstid, siis Matvejev, seejärel magamiskambri ülem, ja kui kellelgi neist mürgistuse nähtusid ei olnud, jõi ka tsaar ise – ja Matvejev võttis viimase sõõmu. Ent miski ei suutnud takistada tsaari suremast neeru- ja südamepuudulikkusesse.

„Sel ajal, kui ma impeeriumi valitsesin,” mõtiskles ta, „teenisid miljonid mind orjadena ja pidasid mind surematuks, aga nüüd lehkan ma mitte just meeldivalt ja olen haaratud kurbusest, sest julm haigus on mind voodisse naelutanud … Paraku olen ma suur imperaator, aga kardan kõige pisemaid ussikesi.” Troonipärija Fjodor oli nii haige, et ta toodi kanderaamiga isa juurde surikambrisse, kus isa asetas valitsuskepi tema kätte ja soovitas tal järgida Sosistava Soosiku Hitrovo nõuandeid.

„Ma poleks iial abiellunud,” ütles Aleksei nuuksuvale Nataljale, „kui oleksin teadnud, et meie aeg peab jääma nii lühidaks.” Ta ei saanud enam oma noort naist kaitsta. Uus tsaar Fjodor on Miloslavski.

29. jaanuari öösel Aleksei suri. Tema kaplan Savinov oli parasjagu kirja panemas tsaari hüvastijätuhartat, kui patriarh temast ette jõudis ja oma versiooni veel jahtumata tsaari käte vahele poetas. Samal ajal, kui lesk ja lapsed leinasid, algas surnukeha juures võimuvõitlus. Savinov hüüdis: „Ma tapan patriarhi – olen kogunud juba viissada meest!” Pistodad olid paljastatud.¹⁵

1 Seega ei sarnane tõeline Aleksei kuigivõrd oma mainega –„vagurake”, heasüdamlik, täiesti venelik pühakust mittekeegi, kes läks moodi 19. sajandi slavofiilide juures vastandina läänelikele sõdalaskeisritele, kelle kehastuseks oli Peeter I. Alekseist sai eeskuju viimasele tsaarile Nikolai II-le, kes pidas sellist lihtsat slaavilikku vagadust endale omaseks ja pani ka oma pojale tema järgi nime. [ ↵ ]

2 Pärisorjus, mis oli suures osas Ida- ja Kesk-Euroopas laialt levinud, oli tugevdanud oma haaret Venemaa üle alates Ivan Julma aegadest. Soovides võita väeteenistuskohuslaste ja provintsiaadli lojaalsust, oli talupoegade pärisorjust kinnitanud ka tsaar Boriss Godunov. Aleksei seadused viisid selle protsessi lõpule. Lääne inimestes tekitab pärisorjuse mõiste mõnikord segadust; pärisorjad olid kinnistatud maa külge ja algselt oli maa, mitte talupojad ise see, mis kuulus päriseks isandatele. Paljud olid ka kroonupärisorjad, kes kuulusid tsaarile; neid ei tohtinud soosikutele kinkida. Kuid nad olid erinevad mustanahalistest orjadest, kes hiljem Kariibi mere saarte ja Ameerika mandri istandustes tööle hakkasid: pärisorjad maksid makse, omasid väikesi maatükke ning pidid teenima sõjaväes. Pärisorjad oma maksudega andsid tsaarile sissetulekut ja varustasid teda elavjõuga oma sõjaväeteenistuse läbi. Jõukust ei mõõdetud enam aakrites, vaid „hingedes” – ja see viitas ainult meeshingedele või majapidamistele, sest naissoost pärisorjad olid palju vähem väärtuslikud. Sel ajal kuulus kõige rohkem pärisorje tsaarile – 27 000 peret, tema järel Nikita Romanovile, kel oli 7000, ja Tšerkasskile, kel oli 5000, aga kahel nõol Morozovitel oli 10 000 peret. Sajandite jooksul lubasid Romanovid aadlikel vastutasuks toetuse eest tugevdada kontrolli pärisorjade üle. 18. sajandil kuulusid pärisorjad juba füüsiliselt oma isandatele, kes võisid neid müüa ja osta, karistada oma äranägemise järgi ja otsustada, kellega nad abielluvad. 1861. aastal viitas Aleksander II Alekseile ja tema seaduskoodeksile, kui ta ütles: „Isevalitsus kehtestas pärisorjuse ja isevalitsuse asi on ka pärisorjus kaotada.” [ ↵ ]

3 Oma ilmalikku võimu tähistas Nikon uue palee rajamisega Kremlisse, ning oma visiooni Moskvast kui Jeruusalemmast propageeris ta Uue Jeruusalemma kloostri rajamisega, kusjuures kloostri katedraal oli ehitatud täpselt Jeruusalemma Püha Haua kiriku järgi. [ ↵ ]

4 Tähistamaks Hmelnitski Alekseile antud vande 300. aastapäeva, otsustas Stalin vahetult enne oma surma anda Krimmi, mis sel ajal oli Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja vene eliidi meeliskuurort, Ukraina liiduvabariigile, ja seda otsust toetas 1954. aastal ka Stalini ametipärija Nikita Hruštšov. Mitte kumbki neist ei näinud ette, et Nõukogude Liit laguneb ja Ukrainast saab iseseisev riik, mis võõrutab Krimmi Venemaast. [ ↵ ]

5 Teimuraz oli Kahhethi ja Kharthli, Gruusia kahe põhivürstiriigi pagenduses viibiv poeedist ja sõdalasest kuningas. Gruusia kuningriik oli Bagrationi dünastia ajal vägev ja valitses 12. sajandil kogu Kaukaasiat. Gruusia oli üks vanimaid kristlikke kuningriike, tugeva luule- ja autraditsiooniga ning täiesti eripärase tähestikuga. Nüüd aga olid selle maad ja dünastia lõhenenud feodaalriikideks, mida ahmisid endale ahned islamiimpeeriumid, šiiitlik Pärsia ja sunniitlik Osmanite riik, ning hiljem konkureerisid viimasega veel venelased. Kui šahh Abbas Suur Teimurazi pagendusse saatis, tuli too asjatult Alekseilt abi paluma. Moskva polnud sekkumiseks veel piisavalt võimas, aga sellest sai alguse Gruusia pikaajaline kibestunud, sõltuvuslik suhe Venemaaga – see on säilinud tänase päevani. [ ↵ ]

6 Hitrovo tohutu suurt vääriskividega inkrusteeritud ametisaua ja ülemrelvakandja – õukonna vaatemängude juhataja – täisturvist hoitakse tänapäeval Kremli Relvapalatis. [ ↵ ]

7 Kui sellel otsustaval ajal Naštšjokini poeg vaenlase poole üle jooksis ja häbistatud isa oma tagasiastumispalve saatis, keeldus Aleksei seda rahuldamast. Tema vastus kõlab sallivalt ja üsnagi moodsalt: „Me saime teada, et sinu poeg on vargsi lahkunud, põhjustades sulle hirmsat meelehärmi. Meid, valitsejat tsaari, solvas see valus ahistus, see nurjatu pistoda, mis on tunginud sinu hinge ... me kurvastame ka sinu naise pärast … aga sa peaksid jälle üles tõusma, tugevaks saama, usaldama. Mis puutub sinu poja reeturlikkusesse, siis me teame, et ta tegutses sinu tahte vastaselt. Ta on noor mees, ja nii lendab ta nagu lind siia ja sinna, aga nagu lind väsib ta peagi lendamisest ja tuleb tagasi oma pessa.” [ ↵ ]

8 Lahkudes loovutas Nikon kirjad ühelt bojaarilt, kes väitis, et tsaar ise oli patriarhi salaja külla kutsunud. Tõenäoliselt vastas see pooleldi tõele, sest Aleksei mängis erinevate võimalustega, kuidas tulla toime Nikoni ja vanausuliste probleemidega. Kuid see bojaar vahistati ja teda kuulati Aleksei juuresolekul üle. Hõõguvate tangidega piinamisel muutis bojaar oma tunnistust ja asus tsaari kaitsma. Aga kui tegemist oli õukonna provokatsiooniga patriarhi suurushullustuse paljastamiseks, siis läks see korda. Kui see oli mõeldud diskrediteerima tema reforme, siis kukkus see läbi. [ ↵ ]

9 Romanovid pretendeerisid „kõigile Venemaadele”, mida Kiievi-Vene oli omal ajal valitsenud: Moskva vürstiriik oli Suur-Vene, Ukraina oli Väike-Vene ja Valgevene oli ikka Valgevene. Krimmi khaaniriigi ja Osmanite sultanaadi maid tänapäeva Ukraina lõunaosas nimetati Uus-Veneks. Galiitsia, mida tollal valitses Poola ja hiljem Austria, oli Puna-Vene. [ ↵ ]

10 Matvejev võttis üle välisasjade ameti ja tsaari ravimikoja. Naštšjokin, kes oli olnud „suure pitsati hoidja ja valitseja suursaatkonnaasjade kaitsja”, aga ka välisasjade ja Ukraina asjade ameti eesistuja, vallandati. „Teie edutasite mind,” nurises Naštšjokin Alekseile, „seepärast on teist häbiväärne mind nüüd mitte toetada ja valmistada seega rõõmu minu vaenlastele.” Kuid see tagasihoidliku päritoluga karjäärihimuline minister oli teinud oma karjääris panuse liidule Poolaga, mis nurjus. [ ↵ ]

11 Potešnõi paleel on uusaja ajaloos eriline koht: seal asusid 1920. aastate lõpus Stalini ja paljude tippbolševike korterid. Seal sooritas 1932. aastal enesetapu Stalini naine Nadežda. Oivaline roosa palee on endiselt alles, selles asuvad Kremli turvateenistused. Väljapoole Moskvat jäänud Aleksei uus Kolomenskoje palee oli kuplite ja viilkatustega eklektiline puidust fantaasia, mis ühendas endast Ivan Julma ajastu, Bütsantsi ja Versailles’ elemente. Selle troonisaalis pööritasid silmi kaks mehaanilist vasklõvi, kes möirgasid samamoodi nagu need, mis olid lummanud külastajaid Konstantinoopolis. [ ↵ ]