Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 16

Fjodor Šeremetjev, Romanovite nõbu, bojaar

Mihhail Saltõkov, Romanovite nõbu, õukondlane

Vürst Ivan Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar

Vürst Dmitri Tšerkasski, Romanovite tšerkessi soost nõbu, bojaar

Mihhailil polnud Moskvasse minekuga kiiret, aga Moskva vajas hädasti, et ta kohale jõuaks. Kodusõjas olid ülemvõimu taotlejad – aristokraatidest suurnikud, välismaised kuningad, kasakate pealikud, petised ja seiklejad – rajanud endale võideldes teed Moskva suunas, himustades haarata krooni. Kuid Mihhail Romanov ja nunn Marfa polnud kuigi entusiastlikud. Õnnetumat, hädaldavamat ja kurvameelsemat protsessiooni troonile pole küllap kunagi aset leidnud. Ent Venemaa häda oli 1613. aastal kohutav, tema traumad olid düstoopilised. Kostroma ja Moskva vaheline piirkond oli täis ohte; Mihhaili tee viis läbi külade, kus tänavatel vedelesid surnukehad. Venemaa oli palju väiksem kui tänapäeva Vene Föderatsioon, tema piir Rootsiga läks põhjast Novgorodi lähedalt, piir Poola-Leeduga Smolenski lähedalt ja suurem osa lõunapoolsetest territooriumidest kuulus endiselt tatarlaste khaaniriigile. Sellegipoolest oli see tohutu suur maa-ala, kus elas 14 miljonit inimest, kui näiteks Inglismaal elas sel ajal vaid neli miljonit inimest. Kuid seegi Venemaa oli peaaegu et lagunenud; näljahäda ja sõda olid tema rahvastikku kärpinud; poolakad ajasid endiselt poiss-tsaari taga; Rootsi ja Poola-Leedu armeed koondusid pealetungiks Venemaale; kasakapealikud valitsesid maalahmakaid lõuna pool ja andsid enda juures peavarju trooninõudlejatele; raha polnud, kroonijuveelid olid võetud sõjasaagiks; Kremli paleed olid varemeis.

Küllap oli Mihhaili elu ümberkujunemine üsna valulik: tsaari õukond tuli uuesti üles ehitada, üks õukondlane teise järel, üks hõbelusikas teise järel, üks teemant teise järel. Tema ja ta ema kahtlemata kartsid seda, mis neid pealinnas ees ootas, ja selleks oli neil ka igati põhjust. Ent nüüd leidis see tiitlita aadlipere teismeline poeg, kelle isa oli välismaal vangis, et ta külvati üle suurusega, mille eest ta eelkõige oli tänu võlgu oma perekonna esimesele patroonile Ivan Julmale.¹

*

Kolmkümmend aastat pärast Ivan Julma surma langes tema hirmus vari ikka veel Venemaa ja poiss Mihhaili üle. Ivan oli Vene impeeriumi laiendanud ja selle seestpoolt peaaegu et hävitanud. Ta oli esmalt Venemaa hiilgust edendanud ja siis selle mürgitanud – 50-aastase valitsemisajaga täis triumfe ja hullumeelsust. Kuid tema esimene ja armastatuim naine, tema esimese poegade pesakonna ema oli Romanov – oma perekonna õnnele alusepanija.

Ivan ise põlvnes kuninglikust soost, mille esiisa oli Rjurik – poolmüütiline Skandinaavia prints, kelle slaavlased ja teised kohalikud hõimud 862. aastal kutsusid endale valitsejaks ja kellest sai Venemaa esimese dünastia rajaja. 988. aastal võttis Rjuriku järeltulija Vladimir, Russi suurvürst, Bütsantsi keisri ja patriarhi meelevalla all Krimmis vastu õigeusu. See lõdvalt seotud vürstiriikide konföderatsioon, mida tunti Kiievi-Venena ja mida ühendas Rjurikute dünastia, ulatus lõpuks Läänemerest Musta mereni. Aga aastail 1238–1240 purustasid selle riigi mongoli khaanide võitmatud armeed. Sellegipoolest lubasid Tšingis-khaani järeltulijad kahe sajandi jooksul Rjurikutel oma vasallidena väikesi vürstiriike valitseda. Mongolite käsitus ühestainsast kõikjal valitsevast keisrist, kes allub Jumalale, ja nende jõhkralt meelevaldsed kohtuotsused võisid aidata välja kujundada venelaste arusaama isevalitsusest – samuti oli palju segunemist ja abiellumisi mongolitega; neist põlvnesid paljud kuulsad vene perekonnad. Järk-järgult hakkasid suurvürstid mongolite ülemvõimule väljakutseid esitama: 1480. aastal astus Ivan III (Ivan Suur), Moskva suurvürst, kes oli paljud vene linnad Moskva krooni alla koondanud, mongoli khaanidele otsustavalt vastu. Pärast Bütsantsi langemist moslemitest Osmanitele kuulutas ta ennast õigeusklike juhi mantlipärijaks. Nii või teisiti, Ivan abiellus viimase Bütsantsi keisri vennatütre Sophia Paleologosega, mis võimaldas tal esitleda ennast keisrite troonipärijana. Ivan Suur võttis kasutusele tiitli Caesar, millest venepärastatult saigi „tsaar”, ja tema uus keiserlik staatus võimaldas ta munklikel propagandistidel väita, et ta kogub taas kokku Russi territooriumid.^[1.] Tema tööd jätkas poeg Vassili III, aga tolle poeg suri enne oma isa, nii et juba väikese jõmpsikana tõusis troonile tema pojapoeg Ivan IV, kes sai tuntuks Ivan Julmana. Võimalik, et tema ema mürgitati, ja last traumeeris ka see, kui õukondlaste rivaalitsemised vägivallaks üle kasvasid.

Ivani kroonimisel 1547. aastal, 16-aastasena, oli ta esimene suurvürst, kes krooniti tsaariks. Noor isevalitseja oli juba alustanud oma pruudiotsingut. Vastavalt traditsioonile, mis pärines tsaaririigi mõlemalt eelkäijalt – mongoli khaanidelt ja Bütsantsi keisritelt –, kuulutas ta välja pruutide ülevaatuse. Iga kuningliku mõrsja valimine tõi võimule uued klannid ja hävitas teised. Pruutide ülevaatus pidi teadlikult sellist võimupöörist vältima, sest tsaar valis endale mõrsja keskaadlike seast. Kogu riigist kutsuti 500 neitsit renessanslikule iludusvõistlusele, mille võitis neiu nimega Anastassia Romanovna Zahharina-Jurjeva, poiss Mihhaili vanatädi.

Selle klanni väiksema haru tütar oli juba õukonnas, ja Anastassia oli ideaalne valik, sest ta oli õukonna suurnikest turvaliselt kaugel ja samas julgustavalt tuttav. Ivan tundis teda juba, sest neiu onu oli olnud üks Ivani kaitsjaid. Anastassia esiisa oli Andrei Kobõla, kelle suurvürst oli ülendanud bojaariks^[2.] 1346. või 1347. aastal, aga Anastassia perekonna haru põlvnes Andrei Kobõla neljandast pojast, bojaar Fjodorist, hüüdnimega Koška (’kass’). Igat põlvkonda tunti eelmise põlvkonna kõige tähtsama meessoost esindaja järgi, sestap olid Koška lapsed Koškinid, sobilik nimetus, kui arvestada Romanovite perekonna kassilikke ellujäämisoskusi. Anastassia vanavanaisa Zahhar ja vanaisa Juri olid bojaarid, aga Anastassia isa Roman suri noorelt. Sellegipoolest jättis ta oma nime Romanovitšidele, kes hiljem said tuntuks Romanovitena.²

Varsti pärast kroonimist, 2. veebruaril 1547 abiellus Ivan Anastassiaga. Nende abielu oli edukas. Anastassia sünnitas tsaarile kuus last, kellest jäid ellu kaks meessoost troonipärijat, Ivan ja Fjodor, ning tsaarinna oskas ka rahustada oma abikaasa maniakaalset temperamenti. Sellegipoolest väsitas tsaar Anastassia oma ettearvamatute hullumiste ja pidevate reisimistega ära. Tema valitsemisaja algus oli edukas: ta marssis õigeusklike ristisõjaga kagusse moslemitest tatarlaste, Tšingis-khaani järeltulijate vastu, kes olid nüüd killustunud väiksemateks khaaniriikideks. Esmalt vallutas ta Kaasani ja Astrahani khaaniriigid – neid triumfe tähistas ta Püha Basileiose katedraali ehitamisega Punasele väljakule; ta saatis teele kaupmeestest seiklejaid ja kasakatest piraate, et alustada tohutu suure ja rikka Siberi vallutamist; ta tõi Euroopast sisse asjatundjaid ja kaupmehi, et Moskooviat kaasajastada, ja võitles Poola-Leedu ühisriigi vastu, et saada võimu Läänemere-äärsete linnade üle. Ent sellest kujunes pikk sõda, mis õõnestas Ivani võimukate bojaaride lojaalsust, sest paljudel neist olid oma sidemed poolakatega. Ja kogu selle aja käis ka sõda piirkonna teise suurvõimu, lõunas asuva tatarlaste Krimmi^[3.] khaaniriigiga.³

1553. aastal Ivan haigestus. Tema naisevend Nikita Romanovitš püüdis veenda õukondlasi vanduma truudust tsaari väikesele pojale, aga nad keeldusid, sest nad soosisid tsaari täisealist nõbu, Staritsa vürsti Vladimirit. Tsaar paranes, kuid nüüd oli tema kinnisideeks ülikute ebalojaalsus ning vürst Vladimiri ja teiste suurnike sõltumatud truudussuhted. 1560. aastal suri Anastassia 29-aastasena. Ivan oli meeltesegaduses ja veendunud, et vaenulikud ülikud olid ta naise mürgitanud.^[4.] Ta võidi tõepoolest mürgitada, aga sama hästi võis ta surra ka mõnesse haigusse või hästi kavatsetud ravimise tagajärjel. Nii või teisiti, aga Ivani oma suurnike reetmised ja intriigid paiskasid nüüd tsaari vägivallakeerisesse: äkitselt tõmbus ta Moskvast tagasi ühte provintsikindlusse, kust ta jagas riigi oma erivalduseks – opritšninaks ehk eraldatuks – ja ülejäänud maaks. Ta saatis välja hirmuäratava musta riietatud tõusiklike sabarakkude, opritšnikute korpuse, kes ratsutas mustadel hobustel, mida ehtisid luuad ja koerapead, sümboliseerimaks äraostmatust ja raevukat lojaalsust, vallandades sellega terrorirežiimi. Sel ajal kui Ivan tapmise, palvetamise ja hooramise hoogude vahel kõikus, ei võinud keegi end kindlalt tunda. Tema ebastabiilsuse tegi veelgi hullemaks tema dünastia nõrkus: näis, et ainult tema poeg Ivan võib tõenäoliselt elada täiseani, sest noorima poja Fjodori tervis oli vilets. Tsaari jaoks oli ülimalt oluline uuesti abielluda – ja sellest sai tema jaoks sundmõte nagu ka tema kaasaegsel Inglise kuningal Henry VIII-l. Samal ajal, kui ta otsis välismaiseid pruute – Rootsit ja Poolat valitseva dünastia printsessi, lootes võita endale ka Poola krooni, või hoopis Inglismaa kuningannat Elizabeth I-t –, nägi ta vaeva koguni kaheksa naisega, kellest kolm võib-olla mürgitati ja kellest mõned võidi mõrvata tema enda käsul. Kui tema teine naine, tatari printsess 1569. aastal suri, ja jälle kahtlustati mürgitamist, tabas Ivani hullunud raevuhoog ja ta alustas puhastust omaenda ministrite seas, lõigates maha ninasid ja suguelundeid, ja tungis siis koerapäiste opritšnikute salgaga kallale Tverile ja Novgorodile, tappes maha peaaegu kogu nende linnade elanikkonna, töödeldes ohvreid keeva ja seejärel jäise veega, riputades neid üles läbi roiete pistetud konksude otsa, sidudes naised ja lapsed köitega kokku ja lükates nad jää alla. Samal ajal riisus ja põletas tatari khaan Moskvat.

Kui opritšnikud olid teinud, mida tsaar oli käskinud, ühendas Ivan oma riigi uuesti, siis aga loobus troonist ja nimetas Venemaa suurvürstiks ühe tatari khaani poja, kes oli pöördunud ristiusku, ja siis võttis trooni tagasi. Tema meeletus polnudki päris mõttetu: Ivani julmused murdsid piirkondlike suurmaaomanike võimu, ehkki kõike seda ehtis tema kuratlikult iseäralik sadism. Anastassia vend Nikita Romanovitš jäi endiselt troonipärijate onuks, aga Romanovid ei olnud tsaari eest rohkem kaitstud kui keegi teine. 1575. aastal vähemalt üks Romanov tapeti ja Nikita maad rüüstati.

1580. aasta septembris korraldatud pruutide ülevaatusel valis Ivan endale uue naise, Maria Nagaja, kes sünnitas talle poja Dmitri, nagu ta ihkas. Ent 1581. aastal tappis tsaar raevuhoos enda ja Anastassia vanima poja Ivani, virutades raudotsaga valitsuskepiga talle meelekohta. See oli tema hirmuvalitsuse kohutav haripunkt. Ta oli Venemaad juba niigi devalveerinud, kuid nüüd paiskas ta riigi kaosesse, sest troonipärijaiks jäid tema ja Anastassia teine poeg, nõrk ja lihtsameelne Fjodor, ja väike Dmitri.

Kui Ivan Julm 1584. aastal suri, aitas Nikita Romanovitš kanda hoolt selle eest, et troonile saaks tema õepoeg Fjodor I. Kuid Nikita suri peagi pärast seda ja tema mõjuvõimu päris tema poeg Fjodor Nikititš Romanov, kellele hiljem sündis poeg Mihhail, tulevane Romanovite dünastia rajaja.

Tsaar Fjodor jättis valitsemise oma võimeka ministri Boriss Godunovi hooleks, kes oli tõusnud esile Ivan Julma opritšnikuna ning kindlustas nüüd oma võimu, andes oma õe tsaarile naiseks. Viimane Rjurikute soost prints oli Ivani noorim poeg, 8-aastane Dmitri, kes oli nüüd vaateväljalt kadunud. Ametliku versiooni järgi oli ta surnud noahaavast kõrri, mille ta oli langetõvehoo ajal endale ise löönud. See oli sedasorti veider õnnetus, mis võis tõepoolest juhtuda, aga paratamatult uskusid paljud, et Godunov oli ta mõrvata lasknud või oli poiss salaja ohutusse paika toimetatud.

Kui tsaar Fjodor 1598. aastal lastetuna suri, sai sellega otsa ka Rjurikute dünastia moskoviitlik liin.⁴

Troonile oli kaks kandidaati – Fjodori minister ja naisevend Boriss Godunov ning Fjodor Romanov, kadunud tsaarinna Anastassia venna Nikita Romanovitši vanim poeg, kes oli tuntud õukonna kõige paremini rõivastuva bojaarina. Fjodor Romanov abiellus Ksenia Šestovaga, aga nende kuuest lapsest, nende hulgas neljast pojast, jäid ellu ainult üks tütar ja üks poeg; tulevane tsaar Mihhail sündis 1596. aastal ja kasvas tõenäoliselt Punase väljaku lähedal Varvarka tänaval asunud mõisas.^[5.] Ta külvati kingitustega üle, aga tema lapsepõlv ei jäänud kauaks rahulikuks.

Maakogu valis tsaariks Godunovi, niisiis oli ta pärast õiguspärase dünastia väljasuremist üsna seaduslik valitseja ning alguses toetas teda ka Fjodor Romanov. Godunov oli andekas, kuid poliitikas on hädasti vaja ka õnne ja seda tal ei olnud. Godunovi püsivaim saavutus leidis aset idapiiril, kus tema kasakatest seiklejad suutsid vallutada Siberi khaaniriigi, avades seega Venemaale Siberi tohutud avarused. Ent Venemaa ise kannatas näljahädade ja haiguste käes ning Borissi enda haigus õõnestas tema niigi ebakindlat autoriteeti.

Fjodor Romanov, kelle intriigides ja põgenemistes ilmnes tema kassilike esivanemate kogu nõtkus, aitas levitada saatuslikke kuulujutte, et Ivan Julma kadunud pojal Dmitril oli õnnestunud põgeneda ja ellu jääda. Lähenemas oli kokkupõrge, ning Romanovid tõid oma sõjalised kaaskondlased Moskvasse. Mihhail Romanov oli kõigest viieaastane, kui tema maailm kokku kukkus.

1600. aastal kargas Godunov Fjodorile ja ta neljale vennale kallale ning süüdistas neid riigireetmises ja nõidumises; ka nende teenrid tunnistasid piinamise tulemusena, et nad olid praktiseerinud nõidumist ja omasid mürgiste taimede salajasi varusid. Tsaar Boriss põletas maha ühe nende palee, konfiskeeris nende maavaldused ja pagendas nad põhjapöörijoone taha. Kindlustamaks, et Fjodor Romanovist kunagi tsaari ei saa, sunniti teda astuma mungaseisusesse, vaimulikunimega Filaret, ja tema naisest Kseniast sai nunn Marfa. Mihhail saadeti elama oma onu Aleksander Romanovi naise juurde kaugele Belozerski külakesse. Seal veetis ta 15 hirmsat kuud, enne kui temal ja ta onunaisel lubati siirduda ühte Romanovite mõisasse, mis asus 80 kilomeetri kaugusel Moskvast. Romanovite viiest vennast kolm likvideeriti või surid nad salapärastel asjaoludel. „Tsaar Boriss sai meist kõigist lahti,” meenutas Filaret hiljem. „Ta laskis mu pea paljaks pügada, tappis mu kolm venda, andes käsu nende lämmatamiseks. Mulle jäi alles ainult üks vend, Ivan.” Kõiki Romanoveid, kel olid erilised sidemed Rjurikute dünastia tsaaridega, ei saanud Godunov tappa, eriti pärast tsareevitš Dmitri kahtlast surma. Kuninglike laste kadumised võimunäljaste sugulaste käe läbi on sobiv viis hävitada just see võim, mida nad taotlevad.

Kogu maal levisid kuuldused, mis veensid paljusid, et Rjurikute tõeline troonipärija tsareevitš Dmitri, on Poolamaal üles kasvanud ja nüüd valmis nõutama oma trooni; see vallandas segadused, mis said tuntuks segaduste ajana.

Esimene trooninõudleja peaaegu kindlasti ei olnud tõeline Dmitri, aga isegi tänapäeval ei ole keegi kindel, kes ta tegelikult oli – seetõttu tuntakse teda tavaliselt Vale-Dmitrina. Ta võis olla oma tõotustest loobunud munk, kes oli varem elanud Kremlis, kus ta tutvus õukonnaeluga. Tõenäoliselt Dmitri kasvaski teadmises, et ta on tõeline prints, ja see andis talle vankumatu usu oma saatusesse. 1604. aasta oktoobris, kui võim üha enam Godunovi käest ära libises, marssis Vale-Dmitri poolakate toel ja sõjaväega, mille arvu kasvatasid kasakatest^[6.] röövlid, Moskva peale. Venemaa usulises atmosfääris näis õiguspärase tsaari ellujäämine või surnuist ülestõusmine sobiva Kristuse-taolise imena. Godunov suri ajuverejooksu tagajärjel ja troonile tõusis tema poeg Fjodor II. Kuid selle poisi kõri lõigati läbi enne, kui salapärane troonipretendent linna vallutas.⁵

20. juunil 1605 sõitis Vale-Dmitri võidukalt Moskvasse. Ivan Julma viimane naine, tõelise Dmitri ema, tunnistas ta oma kadunud pojaks. See jultunud näitekunstnik kroonitigi tsaariks, aga sel ajal kui ta meeleheitlikult üritas lepitada oma erinevaid toetajaid – poolakaid ja venelasi, õigeusklikke ja katoliiklasi, bojaare ja kasakaid – kutsus ta vennad Romanovid tagasi ja nimetas Filareti Rostovi metropoliidiks; selline ametikõrgendus hoidis tolle turvaliselt Moskvast eemal. Nüüd kümneaastane Mihhail ja tema ema siirdusid Filareti juurde Rostovisse.

Tsaar armus oma poolakast toetaja tütresse Marina Mniszechisse, kellega ta abiellus, ja laskis ta Jumalaema Uinumise katedraalis kroonida. Asjaolu, et naine oli Poola katoliiklanna, hävitas Dmitri võlu ja peagi hakati ta abikaasat vihkavalt Nõid Marinkaks hüüdma. Üheksa päeva hiljem, kell neli hommikul, helistasid bojaarid kelli ja blokeerisid palee. Dmitri hüppas aknast alla, aga murdis jala ja saadi kätte; teda tulistati ja talle löödi vähemalt kakskümmend noahaava. Asudes otsustama, kes peaks järgmisena tsaariks saama, kaalusid bojaarid ka Romanovite pretensioone, võttes arvesse nende sidemeid õigusjärgse dünastiaga. Üks vend, Ivan, oli ebapopulaarne, teine vend, Filaret, oli munk, seega jäi järele Filareti poeg Mihhail, aga too oli liiga noor. Lõpuks valiti tsaariks riigipöörde juht Vassili Šuiski, Rjurikute dünastia ühe teise haru liige, ning Filaretist sai õigeusu kiriku patriarh.

Vale-Dmitri alasti surnukeha, millest olid soolikad välja lastud, pandi avalikult vaatamiseks välja: tema kolju oli sisse löödud ja aju vedeles tema kõrval, suhu oli talle topitud rändlauliku torupill, andmaks mõista, et ta mängis kuradi viisi, ja tema genitaalid olid asetatud sisikonna kõrvale. Filaret Romanov sepitses intriige tsaar Šuiski vastu, kuni ta vabastati ametist ja kupatati Rostovisse, kus ta oli metropoliit.

Ebasurnud tsareevitš Dmitri vaim roitis nüüd maad mööda ringi. Rahva usk Ivan Julma väljasurnud dünastiasse oli põhjatult suur: rohkem kui kümme erinevat seiklejat tulid sõjavägede eesotsas ja väitsid end olevat Ivan Julma pojad või pojapojad. Kuid ühest trooninõudlejast, teisest Vale-Dmitrist, kes oli veel salapärasem kui esimene, kujunes tõsine oht.

Endine õpetaja, kes valdas ladusalt poola ja vene keelt ja oli võib-olla ristiusku pöördunud juut, jõudis oma pooldajatega Moskva lähedale Tušinosse, kus talle tuli vastu Nõid Marinka, esimese Vale-Dmitri naine. Kui ta esimest korda nägi tahumatut Vale-Dmitri II-t, keda hüüti Tušino Vargaks, värises Marinka vastikusest. Aga tal polnud muud valikut kui tunnistada ta oma abikaasaks. Seejärel nad abiellusid, aga salaja, sest kui Varas tõepoolest oli Vale-Dmitri I, siis olid nad juba abielus. Varsti ootas Marinka last.

Samal ajal sai Filaret Rostovis uuesti kokku oma endise naise Marfa ja poja Mihhailiga, aga nende katsumused ei olnud veel lõppenud. Moskvas oli tsaar Vassili Šuiski kaotamas sõda Varga vastu, sestap kutsus ta appi Rootsi kuninga, kes tungiski oma armeega Venemaale ja okupeeris Novgorodi.

Tušino Varga kasakad vallutasid Venemaa lõunaosa ja tungisid peale Rostovi suunas, kus Filaret koondas kaitsejõude, kuni ta 1608. aasta oktoobris vangi võeti. Varas määras ta uuesti patriarhiks. Venemaa lagunemine oli vastupandamatult ahvatlev naaberriikidele Poolale ja Rootsile, kes konkureerisid Venemaaga võimu pärast Läänemere ümbruses ning olid mõlemad lähedalt seotud vene bojaaride ja kaupmeestega. Ivan Julm oli kummagi riigi vastu 24 aastat sõda pidanud, et saavutada ülemvõimu Läänemerel ja ka Poola üle. Poola kuningriik ja Leedu suurvürstiriik olid hiljuti ühinenud tohutu suureks uueks riigiks, millesse kuulus suurem osa tänapäeva Poolast, Ukrainast, Valgevenest ja Baltimaadest. Ivan Julma kuratlik Novgorodi laastamine oli kahtlemata veennud seda kaubalinna, et Rootsi võimu all võiksid nad õnnelikumalt elada. Nõnda oli paratamatu, et neil kasvavatel suurriikidel oli kiusatus Venemaa korjuse kallale pidutsema tulla.

Samal ajal, kui rootslased Novgorodi ja Põhja-Venemaa alla neelasid, kiskusid Poola kuninga Sigismund III vastu tema tahtmist sõtta ta oma suurnike intriigid ja vajadus Rootsit tagasi hoida. Varas põgenes lõunasse, aga Šuiski kukutati riigipöördega, mille viisid läbi seitse tähtsat bojaari, nende seas Ivan Romanov. Nad tulid kokku, et valida uus tsaar. Filaret tegi ettepaneku valida tsaariks Mihhail. Aga kui saabus uudis, et Varas oli lõunas uue kasakate armee kogunud, valisid bojaarid tsaariks Poola kuninga poja Władysławi.

Moskva hõivasid Poola palgasõdurid, kes röövisid Kremlis tsaaride varakambrit. Filaret saadeti pidama läbirääkimisi Poola kuningaga, Mihhail aga jäeti koos oma onu Ivaniga poolakate okupeeritud Kremlisse.

Filaret, kes nähtavasti tõepoolest poolakast tsaari soovis, kohtus Poola kuninga Sigismundiga Smolenski lähedal ja nõudis, et ta poeg võtaks omaks õigeusu, aga poolakad ei näinud mingit põhjust, miks nende prints oleks pidanud katoliiklusest loobuma. Filaret vahistati ja teda hoiti kaheksa aastat Poolas vangis, samal ajal kui Novgorod vastukaaluks Poola troonikandidaadile pakkus, et Venemaa tsaariks saaks Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Venemaa näis olevat hukkumisele määratud, kuni 1610. aasta detsembris saatis patriarh Germogen laiali üleskutse alustada püha rahvasõda selle välismaiste sissetungijate maajagamise vastu. Sellest ülestõusust tulenes ka Romanovi valimine tsaariks.

Sellele üleskutsele vastas Nižni Novgorodis patriootide ja seiklejate koalitsioon. Tušino Varga (Vale-Dmitri II) oli tapnud tema enda ihukaitsja kättemaksuks ühe eest tema paljudest julmadest tegudest, kuid trooninõudlemine polnud veel täielikult lõppenud. Nõid Marinka, kahe Vale-Dmitri poolatarist tsaarinna, sünnitas nüüd poja. Oma pisikese troonipretendendi, „Vargapojukese” lipu all marssis Marinka koos kasakatega Nižni Novgorodi, et ühineda sealsete maakaitseväelastega. 1611. aasta märtsis marssisid need ebatõenäolised liitlased Moskva peale. Ägedas lahingus panid poolakad Moskva põlema ja taganesid Kremlisse, kus nad hoidsid Mihhaili ja bojaare vangidena. Kuid maakaitsevägi ei suutnud poolakatest jagu saada ja lagunes koost.

Lõpuks, 1611. aasta sügisel Nižni Novgorodis, kogusid lugupeetud, kuid keskpärane aadlimees vürst Dmitri Požarski ja kohalik kaupmees Kuzma Minin rahvaliku vabastusarmee ja liikusid selle eesotsas Moskva poole, toetades aristokraadist sõjapealikku ja endist Tušino Varga toetajat vürst Dmitri Trubetskoid, samal ajal kui Nõid Marinka ja Vargapojuke põgenesid lõunasse.

Patrioodid piirasid sisse Kremli, kus poolakaid ja bojaare hakkas nälg kimbutama. Ümber kindluse vedelesid laibad; keegi kaupmees leidis müüride lähedusest kotitäie inimpäid ja -jäsemeid. Mihhail Romanov koos oma emaga viibis selles koolnukambris. Lõpuks, 26. oktoobril 1612 tulid bojaarid Kremlist välja, noor Mihhail Romanov nende seas, ja poolakad andsid alla. Arvestamata Vargapojukest lõunas, oli kodusõda lõppenud.

Otsekohe kutsusid patrioodid kokku Maakogu, et valida kodumaa päästmiseks uus tsaar. Kuid bojaare, kes olid napilt pääsenud kasakate tapatalgutest, hoiatati, et karistuseks reetmise eest ei või nad Maakogule tulla. Õnnelikud, et neil hing sees oli, põgenesid Mihhail Romanov ja ta ema maale, otsides varjupaika Ipatjevi kloostrist. Mitte keegi ei teadnud, kuhu nad olid läinud – ja esialgu ei hoolinudki keegi sellest. Kindlasti oli Romanovitel kui oma nime määrinud kollaborantidel alatiseks lõpp.⁶

1613. aasta kärekülmal jaanuarikuul kogunes lõhutud Kremlisse 800 saadikut: nad asusid selle katuseta saalides laagrisse ja kohtusid aruteludeks mõnikord Jõeäärses palees, mõnikord Jumalaema Uinumise kirikus. Nad paastusid, lootes saada Jumalalt juhatust, aga olid ikkagi erinevatel arvamustel: suurnikud toetasid Rootsi printsi Carl-Philipit, kuninga venda, maa-aadlikud ja kasakad aga nõudsid, et tsaar peab olema venelane. Selle hetke kangelane oli vürst Požarski, aga ta ei olnud bojaar ning tema perekond ei olnud rikas ega väljapaistev. Kasakad soovitasid oma juhti vürst Dmitri Trubetskoid, kes oli kõrgaristokraat ja edukas röövrüütel, aga kõigi teiste meelest oli lähedus Tušino Vargaga tema maine rikkunud.

Kui kõik need kandidaadid olid tagasi lükatud, pakkus Doni kasakate ataman Mihhail Romanovit. Kohe hüüti, et ta on liiga noor. Maakogu hääletas ta kandidatuuri maha. Siis esitati palvekiri, milles tsaariks pakuti Mihhaili, kes võitis toetajaid kui kõigile sobiv kandidaat – ta meeldis konservatiivsetele bojaaridele kui viimaste õiguspäraste tsaaride nõbu ja kasakatele seepärast, et tema isa oli olnud Tušino Varga patriarh. Ta oli liiga noor, et tal oleks saanud olla isiklikke vaenlasi või et teda oleks saanud süüdistada tema onu koostöö pärast poolakatega; ja tema isa äraolek tähendas, et keegi ei suunanud teda. Ta oli laitmatu ettur.

7. veebruaril võitsid kasakad hääletuse „meie seadusliku tsaari Mihhail Fjodorovitši” kasuks, aga osa bojaare, kes olid Maakoguga liitunud, soosisid rootslast. Kasakad piirasid nende paleed sisse ja süüdistasid neid oma maa välismaalastele mahamüümises. Rahvahulgad toetasid süütut poissi. Bojaarid esitasid Mihhaili vastaskandidaadiks Ivan Romanovi, ent tema omakorda soovitas kõige suursugusemat ja rikkamat bojaari, 134 000 aakri omanikku vürst Dmitri Mstislavskit, kes keeldus.^[7.] Mihhaili nõod Fjodor Šeremetjev ja vürst Dmitri Tšerkasski tegid kihutustööd tema poolt, aga tegelikult polnud ta neilegi õieti meelt mööda. Mihhail oskas vaevalt lugeda ja kirjutada, oli haiglane ja mitte kuigi arukas; siiski oli vähemalt tema võimukas isa vangistuses ja upsakas Dmitri Trubetskoi tuli ju peatada. „Võtame Miša Romanovi,” kirjutas Šeremetjev, „sest ta on alles noor ja pole veel tark; ta sobib meie eesmärkidega.” Kuid kasakate häälel oli otsustav kaal. Nagu üks Poola aadlik vang Filaretile ütles: „Doni kasakad tegid sinu pojast valitseja.”

Otsus pidi olema ühehäälne. Kahe nädala pärast paastusid Maakogu liikmed kaks päeva ja siis, 21. veebruaril hääletasid seisuste kaupa Mihhaili poolt. Kremli juures Punasel väljakul ootas rahvahulk, kuni Rjazani metropoliit Fjodorit poodiumile tõusis ja hüüdis: „Mihhail Fjodorovitš Romanov!” Nii valiti Mihhail välja rahva kiiduavalduste saatel nagu mõni kasakate pealik. Ent kõik said aru, et need kahtlased sobingud tuleb unustada ja ajaloost kustutada: ainult Jumala õnnistus saab tõeliselt tsaariks teha. Ja siis oli veel üks probleem: kus uus tsaar asub? Keegi ei teadnud seda täpselt.

Niipea kui kuuldused Mihhaili kohta poolakate kõrvu jõudsid, saatsid nad kasakad teda tapma. Ta viibis kusagil Kostroma ümbruses. Nad kammisid piirkonna läbi ja said teada, et talumees Ivan Sussanin teab Mihhaili asukohta. „Sel ajal, kui meie, suur valitseja, Kostromas viibisime,” kirjutas Mihhail hiljem, „tulid poolakad ja leedulased sinnakanti ning Sussanin juhatas nad valesse kohta ja nad piinasid teda suurte ja mõõtmatute piinadega, et ta avaldaks, kus suur valitseja asub. Aga Ivan, kellele oli meie asupaik hästi teada, kannatas, ilma et oleks neile rääkinud, ja nii nad piinasid ta surnuks.”^[8.]

Mihhail aga ei teadnud sellest ikka veel midagi. 2. märtsil 1613 asus delegatsioon Moskvast teele, et tsaar üles otsida, nagu me proloogis nägime, aga kui nad talle trooni pakkusid, karjus tema ema, et nad polnud kunagi tahtnud tsaariks saada. Mihhail ei olevat piisavalt vana, ja kõikvõimalikud inimesed olid varasemaid valitsejaid patuselt reetnud, ja seepärast olid need patud jätnud Moskoovia ilma Jumala õnnistusest! Ja nähes kõike seda reeturlikkust, valesid, häbi ja mõrvasid ja koletuid tegusid varasemate valitsejate vastu, kuidas koheldaks ka tõelist tsaari pärast sellist valskust ja reetmist?

Läbirääkimiste edenedes muutusid nunn Marfa argumendid pisut praktilisemaks ja selgepiirilisemaks: poisi isa Filaretti rõhutakse Poola vanglas. Kas Poola kuningas ehk karistab poisi isa? Ja kuidas saab poiss trooni vastu võtta ilma oma isa loata?

Saadikuid oli juhendatud, et kui Mihhail vastu ajab, peavad nad anuma teda igat viisi, et ta halastaks ja hakkaks tsaariks, sest selle valimise kaudu on Jumal tema valinud. Marfa tahtis teada, kuidas nad laastatud maal sõjaväge rahastavad. Kuidas saab Mihhaili kroonida, kui kroonid on röövsaagina ära viidud? Kuidas nad läbi röövlitest kubiseva tühermaa Moskvasse pääsevad?

Suurnikud vastasid, et mitte keegi ei reeda Mihhail Romanovit, sest ta on nende viimase tõelise tsaari Fjodori, ema poolt Romanovi troonipärija. Kõik seisused olid ta ühehäälselt tsaariks valinud. Ja nad korraldavad nii, et tema isa lastakse vabadusse. See veenis Romanoveid. Mihhail võttis troonipakkumise vastu.

Kaugel Poolas teatati poisi isale Filaretile, et tema poeg oli tsaariks valitud. Ta vihastas, et poeg oli pakkumise ilma tema loata vastu võtnud. „Kui ma temast lahkusin, oli ta nii noor ja ilma pereta.” Filaret kehitas õlgu: „Mida mu poeg siis tegema pidi?”⁷

Moskva suunas liikudes kurtis Mihhail igal sammul. 19. aprillil peatus ta Jaroslavlis, kus sattus jälle paanikasse: „Meile polnud isegi pähe tulnud, et me võiksime valitseda nii paljude suurte valduste üle – me ei ole isegi veel küpses eas. Moskva riik on varemeis ja Moskva rahvas on oma pattude tõttu nii nõdra vaimuga … Kuidas hakkab seadusliku päriliku valitseja, eriti veel minu käsi käima Moskvas?”

„Halasta meie, orbude, peale, suur valitseja,” vastasid suurnikud, paludes tsaaril kiirustada. Mihhail peatus Jaroslavlis, kus tema „kasakad lakkamatult tüütavad meid oma palvetega, aga meil ei ole midagi – kuidas me saame oma sõduritele maksta? Üsna varsti on meil oodata leedulasi ja rootslasi!”. Ja Mihhail vajas kuninglikke võimusümboleid: ilma nendeta oleks ta keiser, kel pole rõivaid.

17. aprillil asus ta lõpuks jälle teele. „Me tuleme aeglaselt vähese transpordiga ja meie sõjaväelased olid kehvas seisus, sest paljud musketimehed ja kasakad peavad kõndima jala,” nurises ta Maakogule, „ja mitte paljud minu õukondlased pole isegi kohale jõudnud.” Kui ta Moskva lähistele Kolmainu kloostrisse jõudis, täpsustas ta, millised Kremli apartemendid tuleb tema ja ta ema jaoks ära parandada. 28. aprillil olid tema ja ta ema pahuras tujus. Metropoliit Fjodorit ja bojaar Fjodor Šeremetjev kirjutasid kiireloomuliselt Moskvasse, et valitseja ja ta ema rääkisid vihaselt ja pisarsilmil kõigi kloostrisse kogunenud seisustega.

„Te avaldasite meile austust ja ütlesite, et võtate aru pähe ja loobute bandiitlusest, aga te rääkisite valet,” nuttis ema.

„Meie, teie orjad,” vastasid sõjapealikud Požarski ja Trubetskoi, „oleme kannatanud nälga ja raskust ja karme piiramisi. Nüüd ootavad paljud meist Moskva külje all ja paluvad, et teie, meie valitseja, õnnistaksite meid oma tulekuga meie juurde.” Teisisõnu, oli aeg vingumine jätta.

2. mail sisenes Mihhail kõigi kirikukellade helistamise saatel pühasse linna: venelased pidasid oma pealinna Moskvat uueks Jeruusalemmaks. Isegi sellel usulise tulisuse ajastul hämmastas välismaalasi venelaste rituaalne vagadus ja range käitumiskoodeks. Vene mehed kandsid pühaliku austusavaldusena Jumalale pikki habemeid ja pikki rüüsid, kaftaneid, millel olid peaaegu maani rippuvad plisseeritud varrukad, ja peas soobli- või mustrebasenahast mütse. Muusikainstrumendid ja suitsetamine olid keelatud ning aadlinaised, olgu neitsid või abielunaised, võisid viibida ainult oma perekonna terem’is, Moskva naiste eraldatud eluruumides, kus nad olid looritatud ja varjatud. Ometi ei takistanud kõik see sugugi venelaste rahvuslikku meelelahutust, joomist. Lihtsaid naisi võis näha umbjoobes tänavail lebamas.

Mihhail liikus rongkäigus veerandruutkilomeetrisesse Kremlisse, selle uue Jeruusalemma kindlusesse, paleesse ja pühale esplanaadile, millest oli saanud armetu vaatepilt. Kremli väljakutel olid kiviprügi hunnikud; toolid ja voodid olid kütteks ära põletatud; paleesid oli kasutatud koolnukambritena, mis olid täis pikkade piiramiste ajal virna laotud surnukehi. Tsaari eluasemete laialivalguvat kompleksi – kolmekorruselist Teremi paleed, kus asusid seinamaalidega troonisaal ja kuldkamber, ning Granovitaja paleed parandati kiiruga, et seada need kroonimiseks valmis. (Uus tsaar laskis paleele juurde ehitada kaks korrust, kus tema perekond elama hakkas, aga nende valmimiseks kulus kolm aastat.) Esimestel kuudel elas Mihhail oma ülikute paleedes, mis traditsiooniliselt asusid samuti Kremlis.

Kreml oli rajatud sellele Moskva ja Neglinnaja jõe vahel asuvale künkale vürsti eluasemeks 12. sajandi keskpaigas, kui Moskva oli veel vähetähtis linn võrreldes suuremate Vene vürstiriikide Vladimiri ja Rostoviga ning Suur-Novgorodi vabariigiga. 1326. aastal ehitas Ivan I ehk Ivan Kalita (’tengelpung’) Jumalaema Uinumise (Uspenski) katedraali, kus suurvürste kroonima hakati, ja Peaingel Miikaeli (Arhangelski) katedraali, kuhu nad maeti. Ivan oli Moskvat kui usulise ja kuningliku autoriteedi keskust esile upitanud. Mihhailile tuntud Kremli tõeline looja oli Ivan III (Ivan Suur). Oma Itaalia haridusega Bütsantsi printsessist naise nõuannete kohaselt palkas Ivan Itaaliast renessansikunsti meistreid mõlemat katedraali ümber ehitama, püstitama Ivan Suure kellatorni, kujundama Granovitaja (tahutud kividest fassaadiga) paleed ning kindlustama kogu seda akropoli sakmete ja laskepiludega punastest tellistest müüridega, mis tänapäeval nii venelikud tunduvad, aga mis tollal eksootiliselt itaalialikult mõjusid.

Mihhail marssis uhkelt läbi selle püha rajatise templimäe, et palvetada viiekuplilises Uspenski katedraalis, kus ta võttis vastus truudusvanded. Poiss pidi omandama monarhia pühaliku karisma ja selle saavutamiseks oli vaid üks viis – kroonimise rituaalide kaudu. Monarhia oli lakanud olemast: kroonimine pidi muutma Mihhaili selle taastamise kehastuseks. Paraku algas see müstiline hetk ebapüha lamendiga.⁸

11. juuli hommikul 1613. aastal, üks päev enne Mihhaili 17. sünnipäeva, kohtus poiss kuldses kambris bojaaridega, kuid peagi pöördus see kokkusaamine vaidluseks selle üle, kes on tähtsam, milleks tuli arvestada sugupuud ja teenistusaja pikkust, mis omandas selles taastatud õukonnas ülima tähtsuse. Mihhail andis korralduse, et tähtsusjärjekorra reeglid jääksid kroonimise ajal tagaplaanile, ent kui tema sekretär teatas, et krooni kannab Mihhaili onu Ivan Romanov, mitte uhke sõjapealik vürst Trubetskoi (kes oli tahtnud ise tsaariks saada), keeldus viimane seda lubamast, sest tema esivanemad olid silmapaistvamad. „On tõsi, et sinu esivanemad on Ivan Romanovi omadest silmapaistvamad,” vastas Mihhail. „Aga nüüd tuleb talle kõrgem auaste omistada, sest ta on minu onu.” Vastumeelselt nõustus Trubetskoi kandma kroonimisel hoopis valitsuskeppi.

Sama päeva pärastlõunal kell kaks tuli Mihhail, seljas Bütsantsi stiilis kuldne rüü, mida oli eelnevalt pühitsenud metropoliit Jefrem (patriarhi kroonimisel ei viibinud, sest tsaari isa Filaret oli endiselt vangis), pidulikult Granovitaja paleesse. Bojaarid kummardasid peagi seitsmeteistkümneseks saava poisi ees maani.

Kui Kremli kolmkümmend kolm kella kumisema hakkasid, tulid Punasest sammaskäigust õukondlased ja bojaarid, kandes helepunastel patjadel uuesti valmistatud võimusümboleid – krooni, riigiõuna (mida hoidis sõjakangelane Požarski), valitsuskeppi ja kuldkandikut –, kummardasid kolm korda ning liikusid siis mööda Punast treppi ja üle Katedraali väljaku Uspenski katedraali suunas. Katedraalist tuli välja metropoliit, kes pritsis laiali pühitsetud vett, et Mihhail ei peaks astuma pühitsemata maapinnale. Kui tsaar katedraali sisenes, lauldi vaimulikku laulu „Palju aastaid”, õigeusu jumalateenistustele omaselt ilma muusikariistade saateta. Kui Mihhail kirikus pühakupiltidega kuldse ikonostaasi ees seisis, palus Jefrem talle Jumala õnnistust. Siis oli Mihhaili kord, ja poiss, kes polnud kunagi varem sellisest tseremooniast osa võtnud ega avalikkuse ees ametlikult kõnelnud, teatas, et Venemaa oli pidanud läbi elama kohutavaid katsumusi alates viimase õiguspärase tsaari, tema tädipoja Fjodori, Ivan Julma poja surmast. Nüüd tuleb venelastel taas rahu ja kord jalule seada.

Jefrem sidus poisile kaela reliikvia, killukese Jeesuse ristist, siis suudles tema pead ja ütles pühitsevad õnnistussõnad otsekui preestrit ordineerides. Seejärel asetas ta talle krooniks pähe Monomahhi mütsi, karusnahaga ääristatud ning rubiinide ja smaragdidega kaunistatud peakatte, ning ulatas talle riigiõuna ja valitsuskepi. Mihhail istus Monomahhi troonile. Õieti polnud see müts kunagi kuulunud Bütsantsi keisrile Konstantinos Monomachosele, kelle järgi ta oli nime saanud, vaid tegemist oli mongolite kuningliku kiivriga, mida oli 14. sajandil kohandatud. Jefrem kuulutas Mihhaili Venemaa suurvürstiks, tsaariks ja isevalitsejaks. Pärast seda võttis Mihhail krooni peast, asetas selle kuldkandikule ja ulatas oma onule Ivan Romanovile, valitsuskepi aga ulatas Trubetskoile (kes oli sellise asjade korralduse üle nurisenud) ja riigiõuna oma nõole Šeremetjevile. Nüüd salviti ta pead pühitsetud õliga, mis andis talle pühaliku karisma. Seejärel tuli rituaal, mida pärast teda järgis iga tsaar kuni 1896. aastani välja – ta läks Uspenski katedraali kõrval asuvasse Arhangelski katedraali, et palvetada Ivan Julma ja Fjodori haudade juures, samal ajal kui vürst Mstislavski heitis kolm korda münte üle tsaari, et tähistada Venemaa peigmehe õnnelikku käekäiku. Tegelikult aga oli Mihhail parajas kitsikuses.⁹

Mihhaili ümbritsesid isemeelsed bojaarid, kellest mõned olid soovinud ise tsaariks saada. Rootsi ja Poola kuningas kogusid kumbki sõjavägesid, et teda pihuks ja põrmuks teha; tatari khaanid rüüstasid lõunapoolseid alasid ning Vargapojuke – Ivan Julma valepojapoeg – pidas Astrahanis õukonda. Maa oli laastatud. Edu saavutamise võimalused ei paistnud just kuigi suured.

Mihhail oli poliitiliselt kogenematu ja isegi tema pooldajad kirjeldasid teda tuhmi ja tasasena. Välismaalased panid tähele tema lahket naeratust, aga oma pika valitsusaja jooksul vihastas ta vaid paaril korral nii palju, et see oleks kellelegi mingit muljet jätnud. Suure osa ajast oli ta haige. Tema silm tõmbles ja tal olid nõrgad jalad, aga on raske öelda, kas ta oli lihtsalt nõrk eimiski või olid tema tõmblused segaduste ajal läbi elatud traumade tagajärg. Ta oli punktuaalselt vaga – nagu oli tõelise tsaari puhul ootuspärane. Talle meeldis uus tehnika, ta kogus kellasid ja nautis läänelikke meelelahutusi, võttis oma Potešnõje (Lõbustuste) paleesse tööle akrobaatide, klounide ja kääbuste trupi. Kääbuseid ja ebardeid peeti õnnetoovateks maskottideks, aga samuti väljendasid nad tsaaride erakordsust: Mihhaili meeliskaaslane oli kääbus Mosjaga. Oli tantsu, trummimängu ja köielkõndimist. Tsaar oli entusiastlik aednik ja jahimees. Kõigest jääb mulje kui passiivsest, healoomulisest ja rõõmsameelsest poisist, kes elas rutiini ja korra järgi. Meil ei ole elutruid pilte temast: tema kui leebeloomulise tsaari kuvand oli tähtsam kui ta otsustusvõime.¹⁰

Alguses jagas poiss oma võimu bojaaride ja Maakoguga. Ta nõustus, et ei „hukka kedagi ilma õiglase kohtumõistmiseta, vaid koos bojaaridega”. Maakogu istungid kestsid peaaegu alaliselt. Kremlis andsid tooni sõjalise ülestõusu kangelased, keda saadeti igas suunas võitlema tsaarivõimu vaenlaste vastu. Mihhaili valimine oli patriootliku vastuhakkamise akt, tema ülesanne oli koordineerida võõramaiste sissetungijate purukslöömist, seepärast pidid Romanovid algusest peale tegelema sõjaväelise juhtimisega.

Kõigepealt alistasid tema kindralid Vargapojukese ja Nõid Marinka armee; nad mõlemad võeti kinni. Marinka kõige viimane mees, kasakaataman, aeti Punasel väljakul pärakust teibasse; Marinka näljutati surnuks; 4-aastane Vargapojuke poodi Kremli müürile. See polnud aeg, mil oleks saanud midagi juhuse hooleks jätta. Tatarlastel, poolakatel ja rootslastel löödi vähemalt nina veriseks. 15. oktoobril 1615 kirjutasid rootslased alla Stolbovo rahulepingule. Novgorod anti Venemaale tagasi, kuid Gustav II Adolf pani aluse Rootsi impeeriumile Liivimaal; Venemaa lõigati Läänemerest ära.

Mihhail sai nüüd keskenduda oma peamisele vaenlasele, poolakatele. Ent keegi ei saanud unustada, et Mihhaili isa Filaret oli ikka veel poolakate käes vangis. Tsaari esimene kiri Filaretile tegi selgeks, et sellest vanemast mehest võib saada tema poja valitsemise tegelik jõud. „Kõige auväärsemale ja ülevamale metropoliidile, isade isale, suurele valitsejale Filaretile, kes on väärt pühalikku ja jumalikult ehitud auastet, kadunud lammaste usinale otsijale sinu pojalt – sinu väljapaistvalt kuulsa tüve võsu Mihhail, kogu Venemaa tsaar, suurvürst ja isevalitseja, kummardab innukalt maani …”

Kui Filaret Poolas vangistajate silme all poja esimest saadikut vastu võttis, pidi ta kokku sobitama oma varasema truuduse poolakatele oma poja tsaariks valimisega. „Olen siiamaani tegutsenud heas usus, aga nüüd on minu oma poeg valitud valitsejaks. Sel viisil olete käitunud minu vastu ebaõiglaselt. Te oleksite võinud valida kellegi teise, aga nüüd tegite seda minu teadmata …” Kõige olulisem punkt aga oli see: „Ta sai valitsejaks mitte omaenda soovil, vaid Jumala armust.” Poolakad olid kindlalt nõuks võtnud Mihhail hävitada ega olnud neil kavas vabastada ka tema isa – aga mingil hetkel pidi tsaar välja kuulutama pruutide ülevaatuse, et valida endale naine.¹¹

Mihhail ja rahvas, kes oli ta valinud, soovisid meeleheitlikult tõelist tsaari tõeliselt särava õukonnaga, et jääks mulje, nagu poleks viimase kümne aasta koledusi kunagi olnudki. Rituaale tuli täita, iidsus taastada, kuid õukond tuli luua algusest peale – ja kõik see uus pidi jätma traditsioonilise mulje. Ivan Julma surmale järgnenud lagunemine oli näidanud, mis võib juhtuda, kui isevalitseja hävitab kogu opositsiooni, jättes isevalitsuse ilma toetuspinnata. Romanovid valitsesid algusest peale koos suursuguste perede tuumikuga, keda nad autasustasid maaga, pomestjega, mida sai kasutada ajutiselt vastutasuks sõjaväeteenistuse eest.

Kõigepealt taastasid Mihhaili kaaskondlased monarhia pühaliku tseremoniaalsuse. Võlvitud laega audientside kambris, mis oli kaunistatud stseenidega Piiblist, istus noor tsaar, seljas teemantidega ehitud rüü ja peas teemante täis tipitud sooblinahast äärega müts, käes kuldne valitsuskepp, kõrgel troonil, mille nelja kullatud samba otsas olid kuldsed kotkad. Trooni kõrval oli keeglipallisuurune kuldne keiserlik riigiõun hõbedase püramiidi otsas ning kullast kauss, veekann ja rätik. Kummalgi pool trooni seisid valgest damastist rüüde, ilvesenahast mütside ja valgete saabastega bojaarid ja ametnikud, kuldketid kaelas, kiiskavad hõbedased kirved õlal.

Mihhaili elus domineerisid usulised talitused, mis sageli kestsid koidikust videvikuni, ja kõigi usupühade range järgimine, mida jätkus peaaegu et aasta igaks päevaks. Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril tuli tsaar ümbritsetuna oma õukondlastest ja musketäridest, streletsidest – see oli Ivan Julma rajatud eliitpolk –, Moskva jõe jäässe raiutud augu juurde, et „õnnistada Jordani vett”: rituaal, mis propageeris Moskvat kui uut Jeruusalemma ja Venemaad kui Püha Maad.

Õukonna täpselt õigeks sätitud hierarhia taasloodi. Autokraatliku korra puhul mõõdetakse soosingut alati lähedusega valitsejale. Moskvas nimetati seda „valitseja säravate silmade nägemiseks”. Õukond oli võimu kaubaait, kus ülikud pakkusid oma tunnustust ja teeneid monarhile, kes omakorda jagas neile ametikohti, rikkusi, võimu, tiitleid ja abielusid ning ootas omalt poolt, et nad aitaksid juhtida tema armeesid ja organiseerida ressursside mobiliseerimist. Õukonnas vahendati võimu, võimaldati selle osalistel varandust kokku ajada, seoti nad pühaliku lojaalsusega monarhile, aga samuti lubati neil konkureerida ilma kodusõja või revolutsioonita. Siin leidsid aset nende konfliktid – poliitilised rivaalitsemised, seksuaalsed intriigid –, mille vahekohtunikena tegutsesid monarh ja tema usaldusväärsed käsilased. Segaduste aeg oli kõigil meeles ning isevalitsust peeti hädavajalikuks, et riiki ühendada ja kaotatud maid tagasi vallutada, aga ka selleks, et vältida igasugust kaosesse tagasilibisemist. Kui Romanovid olid kord troonile saanud, esitati nende dünastia seaduspärasusele harva väljakutseid.

Igal hommikul lähenesid bojaarid ja õukondlased^[9.] Punasele trepile, mis viis Katedraali väljakult Teremi palee privaatsetesse eluruumidesse. Nooremametnikud, „väljaku inimesed”, ootasid all, kuid õnnelikud vähesed, „eluruumide inimesed”, võisid minna edasi üles. Tsaari apartement koosnes järjest kasvava ja läbitungimatuma pühadusega ruumidest. Vaid kõige kõrgemad võisid minna kuldkambrisse, mida tsaari magamistoast lahutas vaid kaks tuba. Tsaar oli nii püha, et mitte keegi ei tohtinud talle silma vaadata, ning tema alamad tervitasid teda silmili maha heites. Kui arstid tal aadrit lasksid, õnnistati verd ja see maeti erilisse verehauda, et hoida ära selle kasutamist nõidumisel.

Nii nagu Kremlis alati, oli julgeolek äärmiselt oluline. Juhuks, kui tema laialt propageeritud, leebeloomulisest pühadusest ei peaks piisama, andis Mihhail korralduse, et kes iganes kuuleb „tsaari sõna või tegu” – hirmus väljend, mis tähendas, et kui keegi kahtlustas riigireetmist –, siis pidi ta sellest teavitama tsaari korravalvurit vürst Juri Sulešovi, ristiusku pöördunud tatari Kuldhordi vürstipoega, kes juhtis juurdlusametit. Ikka veel oli tsaari õukonnal tugev tatari hõng, kuulusid ju sinna paljud pöördunud vürstipojad, kellest polnud vägevamaid kui Mihhaili pooltatarlastest nõod, vürstid Tšerkasskid.¹² Õukond olid taastatud, kuid Mihhail ei saanud enam oodata oma isa tagasitulekut. Ta pidi leidma endale naise, tsaarinna, mis oli suurejooneline, kuid ohtlik roll õukonnas, kus mürgitamist peeti vaid üheks poliitikategemise tööriistaks. 1615. aasta lõpus kuulutas ta välja pruudivaatamise.

Õukondlased sõitsid igale poole üle tsaaririigi laiali, et valida välja teismelisi neitseid, enamasti keskpärastest maa-aadlike perekondadest, et saata nad Moskvasse, kus nad elasid kas sugulaste juures või eriliselt selleks valitud mõisas. Kandidaatidest, keda võis olla ligi viissada, valiti välja kuuskümmend neidu, keda nende sugulased ja toetajad õukonnas järgnevaks ette valmistasid.

Esmalt ilmusid võistlejad õukondlastest ja arstidest koosneva žürii ette, kes sõelus välja kõige nõrgemad. Tsaarile ja tema nõuandjatele saadeti neidude kirjeldused, aga lisaks ilule ja tervisele võeti arvesse ka igasuguseid sugulussidemeid Kremli klannidega. Samal ajal, kui perekonnad närviliselt ootasid, uuriti nende sugupuid üksikasjalikult.

See iidne tava lummas välismaa külalisi, kes pidasid seda kõige eksootilisemaks Moskva traditsiooniks. See andis edasi isevalitseja salapärast, kuid värskendavat majesteetlikkust, aga tegelikult peegeldus selles tsaaride praktiline vastus raskusele meelitada välismaalt naisi oma isoleeritud ja kaugesse õukonda. Pruudivaatamised olid mõeldud selleks, et leevendada õukonna fraktsioonide vahelist jõhkrat konkurentsi, kasutades avalikku rituaali lugupeetava näitsiku valimiseks provintsiaadli seast, kellel polnud sidemeid Kremli suurnikega. Tsaarid soovisid abielluda madalamast seisusest neidudega, et hoiduda sidemeist bojaaride fraktsioonidega, kes ei tahtnud, et tsaari pruut oleks seotud nende rivaalidega. Sellegipoolest lootsid nad igaüks salamisi ette lükata mõnd tüdrukut, kes oleks nendega (ükskõik kui kauges) suguluses.

Parimad tüdrukud valiti välja järgmiseks etapiks, vaatamiseks (smotrinõ), millel tsaar ise kärpis osalejate arvu. Seejärel vaatasid järelejäänud tüdrukud läbi riikliku õukonnaameti ülem ja tsaari arstid, et hinnata nende viljakust, mis oligi kogu asja mõte. Väljapraagitud saadeti kingitustega koju, aga õnnelikud kuus või pisut enam finalisti kolisid spetsiaalsesse Kremli häärberisse ja siis esitleti neid tsaarile, kes andis oma valikust märku oma taskurätiku ja kuldsõrmuse kinkimisega väljavalitud näitsikule.

Pruudivaatamised ei olnud nii ausad, nagu nad välja paistsid: kuigi nende tulemust ei saanud täielikult ette kavandada, oli manipuleerimine siiski võimalik. Viimastena tsaarile esitletavad tüdrukud valiti väga ägeda politikaanluse tulemusena, mida see rituaal just oleks pidanud ära hoidma. Pruudivaatamiste võitmise kunst seisnes rohkem kui ühe sobiliku kandidaadi lõppvooru sokutamises. Rohkem õukondlased midagi teha ei saanud. Tsaaril polnud kontrolli selle üle, kes lõppvooru satuvad, aga mitte kellelgi ei olnud kontrolli selle üle, millise neiu ta lõpuks valib.

Võitja ja ta isa muutsid oma nime, tähistamaks oma uut staatust tsaari langudena; tüdruk sai „tsarevna” tiitli ning kolis oma emaga Teremi paleesse, et saada koolitust – aga et ka teda valvata, sest nagu Mihhaili pruut varsti teada sai, oli pruudivaatamiste võitja elu ohus.¹³

Veidi enne 1615. aasta jõule jõudsidki neiud kohale, Mihhail uuris neid ja valis välja keskpärasest aadliperekonnast pärit Maria Hlopova, kinkides talle sõrmuse ja taskurätiku. Neiu võttis uueks nimeks Anastassia ja sai „tsaarinna” kõrgema tiitli, mille järel ta pandi koos vanaema ja tädiga elama Teremi palee kõige kõrgemale korrusele, tema onu Gavril Hlopov aga liitus tsaari saatjaskonnaga. See aga ohustas Mihhaili kõige võimsamaid õukondlasi. Mihhaili nõbu Fjodor Šeremetjev, kes oli sõitnud Kostromasse talle trooni pakkuma, juhatas suurt osa valitsusest, aga kõige rohkem oli kaotada Mihhail Saltõkovil – tsaari joogikallajal ja relvakandjal ning tsaari ema Marfa õepojal, kes oli koos nendega Kostromas viibinud. Saltõkov ja Marfa olid Hlopova vastu.

Umbes kuus nädalat pärast kihlust uurisid tsaar, Saltõkov ja pruudi onu Hlopov relvalaos Türgi saableid. „Selliseid saableid saaks ka Moskvas teha,” hooples Saltõkov, kes tsaari relvakandjana juhatas relvaladu. Tsaar ulatas saabli oma tulevase naise onule, küsides, kas ka tema arvates suudaks relvaladu sama head sepatööd teha.

„Mitte sama head,” vastas Hlopov. Saltõkov kahmas mõõga tagasi enda kätte ja kaks meest hakkasid tsaari ees vaidlema.

Varsti pärast seda hakkas pruut oksendama ja minestas kogu õukonna ees. Ta oli liiga palju maiustusi söönud, tunnistas tema onu hiljem, aga see võimaliku toidumürgituse juhtum tekitas saatuslikke küsimusi: kas pruut on piisavalt terve, et sünnitada lapsi, ja kas tema perekond oli varjanud mõnda ta salajast haigust? Tsaar – või tema ema – andis Saltõkovile hämmastava naiivsuse või pahatahtlikkusega korralduse tüdruku tervist jälgida. Saltõkov hakkas manustama tüdrukule ravimikojast toodud ravijooke, mispeale viimast haarasid krambid ja oksendamishood. Kõik olid kohkunud – nagu nad pididki olema. Tõenäoliselt tsaari ema kui selle pahatahtliku intriigi kavandaja toetusel kehutas Saltõkov arste ütlema, et tüdruk varjab ravimatut haigust ega suuda lapsi sünnitada. Vaene tüdruk pagendati koos oma perega Siberisse, kus tema isa määrati kauge Vologda kuberneriks. Pärast kuus nädalat kestnud kuninglikku elu olid tüdruk ja tema pere hävitatud. Mihhail armastas küll seda neidu, aga ta ei uurinud asja põhjalikumalt: ta ei leidnud endas piisavalt tugevust, et astuda vastu oma emale. Sellega aga lugu päriselt ei lõppenud.¹⁴

1617. aasta oktoobris tõi Poola prints Władysław oma armee Moskvast 240 kilomeetrit ida poole jäävasse Vjazmasse ning kindlustas end seal. Järgmise aasta 9. septembril kutsus Mihhail rahva mobiliseerimiseks kokku Maakogu ja tema käitumisest paistis välja paanika. 1. oktoobril ründasid poolakad Moskvat ja jõudsid Arbati väravateni, aga talve tulekuga murdsid mässud ja nälg Poola armee selles segaduste aja viimases lahingus. 2. veebruaril 1619 nõustus Mihhail 14-aastase Deulino rahuga, mis loovutas Poolale Smolenski. See oli alandus, kuid Mihhailil oli õnnestunud tsaaririiki koos hoida – mis polnudki nii vähe –, ja ta sai tagasi midagi peaaegu sama tähtsat.¹⁵

14. juunil 1619. aastal sõitis nüüd juba 23-aastane Mihhail elevil rahvahulkade saatel linnast kaheksa kilomeetri kaugusele Prjesna jõe äärde ja jäi ootama. Lähenes oma kaitsemeeskonnaga vanker. Kui see kohale jõudis, ronis sellest välja tema isa Filaret, halli habemega peaaegu seitsmekümneaastane mees. Pärast üheksa aastat kestnud lahusolekut olid isa ja poeg nii liigutatud, et kallistasid ja heitsid pikaks ajaks silmili maha, nuttes rõõmust. Koduteele asudes sõitis Filaret saaniga, Mihhail aga kõndis selle kõrval tagasi Moskvasse, mis võttis neid vastu kellamägu ja rõõmuhõisetega. Nädal aega hiljem nimetas küllatulnud Jeruusalemma patriarh Theophanes Filareti Moskva patriarhiks. Võimukast ja pahura loomuga Filaretist, Ivan Julma ja Fjodori aja, paguluse ja mungapõlve, kahe Vale-Dmitri ja Poola vangipõlve üleelanust ei pidanud enam kunagi saama lihtsat vaimulikku. Mihhail nimetas ta suurvalitsejaks, sisuliselt kaastsaariks, kes nüüd valitses diarhias koos oma pojaga. Patriarh, kes ainult „üsna hästi tundis pühakirja”, oli valitsemist liiga kaua oodanud. Ta oli kergesti ärrituv, kahtlustav ja nii võimukas, et isegi tsaar kartis teda – ja tema poliitilised oskused on andnud nii mõnelegi alust võrdlemaks teda tema kaasaegse kardinal Richelieuga. Filaret oli impressaario terve rea silmatorkavate tseremooniate ja arhitektuuriliste täienduste puhul, mis pidid krooni prestiiži taas üles ehitama.^[10.]

Tsaari ja patriarhi kirjadest on näha, kuidas isa ja poeg ametlikult teineteise poole pöördusid. „Me palvetame kõigeväelise Jumala poole, et näeksime teie püha kaunist ja ingellikku nägu ja võiksime suudelda teie pühaduse pead ning kummarduda alandudes maha,” kirjutas Mihhail. Filaret tegi läbi nõuandmise formaalse mängu – „Ja kuidas kavatsete te, valitseja, jagada korraldusi Krimmi asjades?” –, seejärel aga vastas omaenda küsimusele: „Mulle, valitseja, ma arvan, et …” Suursaadikuid võtsid nad vastu kõrvuti täpselt samasugustel troonidel istudes, mõnikord diplomaatiliselt eri rolle etendades. „Ära anna teada, et see on minu kirjutatud,” juhendas Filaret Mihhaili ühes küsimuses.

Nende vahel oli lugupidamist, aga mitte lähedust. „Poja loomupärane kiindumus,” märkis üks Hollandi saadik, „oli pika lahusoleku tõttu suunatud emale palju rohkem kui isale.” Sellegipoolest lahendasid nad asju koos. „On kirjutatud, oo valitseja,” kirjutas tsaar oma isale, „et teie, suur valitseja ja meie isa ja palverändur, soovite viibida kolmainupüha ajal Moskvas, aga see ei ole teie jaoks mugav, sest maanteed on teie vankrile läbimatud. Ehk oleks parem, kui te tuleksite esmaspäeval … Aga sündigu nii, nagu meie suur valitseja soovib.”

Filaret oli Kremli jõumees ja mitte keegi ei teinud Romanovite trooni kindlustamiseks rohkem kui tema. Ta valitses oma usaldusisikute kildkonna, oma palju noorema venna Ivani ning nõbude Šeremetjevite ja pooltatarlasest vürsti Ivan Tšerkasski kaudu. Kui mõni bojaar käsust üle astus, ootas teda vangistus. Üheksa bojaari saadeti maapakku. Suure osa oma ajast mõistis Filaret kohut bojaaride üle, kes pidevalt vaenutsesid tähtsusjärjekorra pärast ega peljanud sageli kasutada ka füüsilist vägivalda. Paljud bojaarid mäletasid teda kui ühte nende hulgast: ükskord kirus tõre, kuid lojaalne vürst Lõkov-Obolenski Filaretti kirikus. Tipus olla oli üksildane: Filaret kurtis pojale, et tema ainsad sõbrad on Tšerkasski, Lõkov ja vend Ivan.

Kuid Filareti eesmärk ja Romanovite missioon oli kogu Venemaa mobiliseerida. Ta haldas kõike, mis puudutas tsaarivõimu ja sõjaväge ning pidas oma kõige kiireloomulisemaks ülesandeks kättemaksu sepitsemist Poolale ning oma pojale naise leidmist. Maksukogumist reformiti; kirikut distsiplineeriti ja selle maad liideti dünastia omadega, pannes aluse selle rikkusele. Maaomanikele anti suurem voli oma pärisorjade üle ja vastutasuks pidid nad valmis olema sõtta minema. Kui piirikokkupõrked Poolaga ägenesid, teadis Filaret, et tema poolakatest ja rootslastest vaenlased on tehnika poolest küll Venemaast kaugel ees, aga kuna Euroopat parasjagu vapustas Kolmekümneaastane sõda, siis oli kogenud palgasõdureid küllaga, ning ta palkas Inglise ja Šoti ohvitsere oma armeed moderniseerima. Kuid dünastia vajas ka troonipärijat.¹⁶

Mihhail keeldus neli aastat ühegi teise pruudikandidaadi peale mõtlemast, sest ta unistas ikka veel mürgitatud Maria Hlopovast. Kuid 1621. aastal pakkus Filaret oma poja kätt kahele välismaisele printsessile, mispeale lääneriikide monarhid otsekohe neile tahumatutele tõusikutele nina peale andsid – kahtlemata Mihhaili kergenduseks, sest nüüd veenis ta oma isa uuesti vaatama Maria Hlopova juhtumit. Filaret käskis oma arstidel Billsil ja Bathseril Nižni Novgorodis maapaos elav tüdruk läbi vaadata ning nood tulid tagasi teatega, et neiu on täiesti terve. Seejärel pöördus Filaret relvakandja Saltõkovi poole: miks oli too väitnud, et neiu põeb ravimatut haigust?

Filaret ja Mihhail, kes istusid kohtunikupingis koos Ivan Romanovi, Ivan Tšerkasski ja Šeremetjeviga, mõistsid Saltõkovi ja ta venna üle kohut. Šeremetjev saadeti Nižni Novgorodi Mariat usutlema ja too selgitas, et ta oli oksendanud ainult ühe korra – kuni Saltõkov oli manustanud talle tsaari ravimikojast toodud tinktuuri.

Mihhail oli maruvihane. Saltõkov vabastati ametist ja pagendati „tsaari meelehea ja abielu reeturliku takistamise eest. Valitseja soosing sinu ja su ema vastu oli suurem, kui te väärt olite, aga sina tegutsesid ainult omaenda rikastumise huvides, tagamaks, et valitseja soosing ei saaks osaks kellelegi peale sinu”. Saltõkov pääses pea maharaiumisest vaid seetõttu, et teda kaitses tsaari ema; aga sellega ei olnud Saltõkovidel veel lõpp peal.

Nüüd arvas Mihhail, et ta saab Maria Hlopovaga abielluda, kuid nunn Marfa keeldus seda liitu õnnistamast: tüdruk oli tema meelest rikutud kaup. Tsaari emal oli parem kandidaat, tema sugulane vürstinna Maria Dolgorukaja. Tsaar jäi oma emaga lähedaseks ning too juhatas ka pruutide ülevaatust, millel Mihhail valis välja oma ema soosiku. 19. septembril 1624, kui ta abiellus Dolgorukajaga, oli see tema ema intriigide triumf. Kuid neli kuud hiljem pruut suri.^[11.]

Leinata polnud aega; Mihhail pidi uuesti abielluma ja tegema seda kiiresti. Pruutide ülevaatamisel andis Mihhail sõrmuse ja taskurätiku Jevdokija Strešnevale, vaese maa-aadliku tütrele. Kihluse ajal laskis Filaret teda Teremi palees hoolikalt valvata. 5. veebruaril 1626 nad laulatati ning pulmaööl olid neil traditsiooniliselt nisutuumad linade vahel, rukkivihud voodi all ja ikoonid selle kohal.

Jevdokija pidi taluma oma ämma, nunn Marfa pidevat vahelesegamist, kuid ka seda arvestamata oli tsaarinna elu lämmatavalt puritaanlik ja piiratud. Majapidamist tuli juhtida rõõmutu „Domostroi”, ühe munga kirjutatud majapidamisreeglite kogumiku järgi, milles nähti ette, et „sõnakuulmatuid naisi tuleb karmilt piitsutada”, aga vooruslikke naisi tuleb peksta „aeg-ajalt ainult kenasti salajas, vältides rusikahoope, mis jätavad verevalumeid”.

Kuninglikud naised olid terem’is eraldatud üsna samamoodi nagu mosleminaised haaremis. Nägu varjamas tihe loor, vaatasid nad kirikus jumalateenistust läbi võre; nende tõldadel olid taftist kardinad, läbi mille nad said välja vaadata, aga jäid ise nähtamatuks; ja kui nad kõndisid kiriklikel protsessioonidel, varjasid neid avalikkuse pilkude eest sirmid, mida kandsid teenijad. Teremi palees tegid naised päev läbi õmblustööd ja põlvitasid punase ikooninurga ees, enne kui nad toast välja läksid või kui nad sinna tagasi tulid. Nad kandsid plisseeritud varrukatega pikki kleite, sarafane, ja peakatteid, mida nimetati kokošnikuteks; kosmeetika ja isegi peeglid olid saatanlike asjadena keelatud. Ühiskondlikus hierarhias madalamal oli suhtumine vabam: kaupmehenaised tegid oma hambaid mustaks, kandsid valget grimmi ja põsepuna ning värvisid kulmud ja ripsmed mustaks: „nõnda näevad nad välja, nagu oleks keegi neile kamalutäie jahu näkku visanud ja nende põsed pintsliga üle värvinud”. Alamklassidel oli lõbu laiemalt, nad käisid alasti segasaunas, pillerkaaritasid tänavatel, aga just sedasorti tiirastest joomingutest hoidumiseks tuligi nii rangelt tagada terem’i vagadust.

Siiski käis tsaarinna Jevdokija käsi seal hästi. Nende kümnest lapsest esimene, Irina, sündis täpselt üheksa kuud pärast pulmapidu; tsaarinnad sünnitasid Teremi palee saunas ämmaemanda kaasabil. Iga lapse auks korraldati kuldkambris pidusöök. Pärast veel üht tütart sündis 1629. aastal troonipärija Aleksei ja tema järel nägid ilmavalgust veel kaks poega.¹⁷

Poolakate kunagine vang Filaret ootas pikisilmi võitlust Poola vastu, ehkki vaid vähesed bojaarid arvasid, et Venemaa on selleks valmis. 1632. aasta aprillis saigi ta selleks oma võimaluse: suri kuningas Sigismund III. Poola-Leedu ühisriik oli tohutu suur maa, mis ulatus Läänemerest peaaegu Musta mereni, aga see oli kahe eraldi kuningriigi ebakindel liit, konstitutsiooniline vasturääkivus, millel oli kaks valitsust ja üks parlament, mille valis kogu aadelkond ja milles igal delegaadil oli vetoõigus. See parlament, Seim, valis riigile kuningaid, jättes kuningavalimised välismaiste mahhinatsioonide ees kaitsetuks. Poola eripärased reeglid, ülemäära vägevad suurmaaomanikud ja laialt levinud altkäemaksu andmine sundis riiki sageli anarhilises peataolekus kiduma.

Filareti sõda algas farsiga ja lõppes tragöödiaga. Ta kogus oma armeesse muljetavaldavad 60 000 meest, aga see vanamoodne Moskva armee, mida juhtisid omavahel nääklevad bojaarid, oli iganenud. Ainult tema 8000 palgasõdurit, keda juhtisid šotlasest kolonel Leslie ja inglasest kolonel Sanderson, olid võrreldavad Kolmekümneaastase sõja moodsate armeedega.^[12.] Kui ta saatis kaks bojaari Smolenskit vallutama, hakkasid need tähtsusjärjekorra üle vaidlema ja nad tuli ametist vabastada.

Uued väejuhid – bojaar Mihhail Šein, kes oli koos Filaretiga Poolas vangistuses olnud, ja kammerhärra Artemi Izmailov – asusid 1633. aasta augustis Smolenskit piirama, aga linna kindlusse tõi lisajõude äsja valitud Poola kuningas Władysław IV, kes ikka veel nõudis endale ka Venemaa trooni. Oktoobrikuuks olid venelased kaotanud ühes väiksemas tapluses 2000 meest ja nende toiduvaru hakkas otsa lõppema. Šein oli kiidukukk, kes piiramiselt lahkudes oli tsaari ees hoobelnud, et kui enamik bojaare oma lõkketulede ääres istus, oli tema üksi võidelnud – talle polnud kedagi võrdset. Aga peagi sattus ta paanikasse. Mihhail püüdis Šeini rahustada vaga mõtisklusega, et sõjas juhtub palju asju, aga Jumala halastus on ikkagi olemas, kuid olukord laagris muutus hullemaks.

Leslie ja Sanderson vihkasid teineteist nii tuliselt, et šotlane süüdistas inglast riigireetmises. Sõdurite ees kraaklemise käigus laskis Leslie Sandersoni maha. Šein hakkas poolakatega läbirääkimisi pidama ning 19. veebruaril 1634 ta alistus ja marssis minema, möödudes kuningas Władysławist, kes arvas lõpuks olevat tulnud võimaluse Moskva vallutamiseks. Sel ajal kui poolakad lähenesid, arreteeriti Šein ja Izmailov ning nende üle mõisteti kohut riigireetmise ja katoliiklike ristide suudlemise eest; karistuseks raiuti neil pea maha. Kuid poolakate pealetungile tegi äkilise lõpu teade, et Osmanite sultan Murad IV^[13.] on Poolasse tunginud. 17. mail kirjutasid Poola ja Venemaa alla alalisele rahule. Władysław sai Smolenski endale jätta, aga lõpuks pidi ta Mihhaili tsaarina tunnustama.¹⁸

1633. aasta oktoobris, kriisi kõige ägedamas faasis, suri 80-aastasena Filaret ja tema järel varsti ka Marfa. Kolmekümne viiene Mihhail valitses oma sugulaste Tšerkasski ja Šeremetjevi abil, samal ajal kui tema troonipärija Aleksei, kes oli niisama ülevoolav, nagu tema oli tasane ja leplik, kasvas Teremi palee õdusas sünguses.

Kui Aleksei oli 5-aastane, määras Mihhail talle õpetajaks heast soost, kuid vaesunud aadliku Boriss Morozovi. Traditsiooniliselt anti printsidele vaid algharidus, kuid Morozov andis Alekseile teadmisi lääne tehnika kohta, tutvustas talle ladina, kreeka ja poola keelt ning aitas tal koostada raamatukogu. Aleksei isa, kes armastas aedu ja vidinaid, kinkis talle köögiviljaaia ja näitas oma uusimat mänguasja, kullatud orelit, millel olid mehaanilised käod ja ööbikud. Isal ja pojal oli sama maitse ka meelelahutuse valdkonnas – neid lõbustasid kuusteist punastes ja kollastes kostüümides kääbust.

Morozov oli suurepärane valik ning Alekseil oli intriigiderohkes Kremlis üles kasvanud printsile ebaharilikult õnnelik lapsepõlv. Morozov korraldas nii, et Alekseid õpetatakse koos kahekümne teise poisiga, ja kui ta oli 9-aastane, tuli talle seltsiks temast neli aastat vanem poiss Artamon Matvejev. Nagu Mihhail ise hiljem meenutas, sai Morozovist – kes „elas pidevalt meie juures” kolmteist aastat – lausa nagu oma pere liige.¹⁹

Siis, 1639. aastal, surid kaks Mihhaili poega peaaegu samaaegselt, üks viiesena, teine vahetult pärast sündimist. Perekondlikud tragöödiad mõjusid tsaarile rängalt. 1645. aasta aprillis haigestus ta skorbuuti, vesitõppe ja tõenäoliselt põdes ka depressiooni. Kolm arsti analüüsisid tsaari uriini. Ta nuttis nii palju, et arstid diagnoosisid tal tõemeeli pisarate üleujutuse maos, maksas ja põrnas – mis jättis tema siseelundid ilma loomupärase soojuseta ja jahutas tema verd. Nad kirjutasid talle ürtidega maitsestatud reinveini ja kõhulahtistit ilma õhtusöögita. 14. mail kirjutasid nad välja veel ühe kõhulahtisti. 26. mail leidsid nad, et tsaari uriin on värvitu, sest tema magu ja maks ei tööta liigse istumise, külmade jookide ja leinast põhjustatud kurvameelsuse tõttu, mis oli 17. sajandi depressiooni diagnoos. Aga tsaari tervis ei paranenud. Šeremetjev, kes oli talle kolmkümmend aastat tagasi trooni pakkunud, põetas Mihhaili isiklikult, aga sellest polnud abi.

12. juulil tsaar minestas kirikus. „Minu sisikond,” ägas ta, „kistakse puruks.” Tema kõhtu masseeriti palsamiga ja õukond hakkas aru saama, et 49-aastane tsaar on suremas. Higi ja uriini lehas, preestrite leelotamise, küünalde võbelemise ja viirukipannide kõigutamise saatel oli tsaari surivoodi väärikuse ja pühaduse näitelava – ootuspäraselt pidid monarh, kes oli kuningana valitsenud, oskama ka surra nagu kuningas. Monarhid ei sure nagu ülejäänud inimesed: tsaar hääbus, kuid võim anti vägagi elusana järgmisele edasi. Nende surivoodi oli avalik ja praktiline tehing. Õukondlased leinasid oma armastatud isandat, aga ühtlasi osalesid nad ühe valitsuse lõpus ja teise alguses. Võimu üleandmine on alati režiimi stabiilsuse test – aga kuni 1796. aastani ei olnud Venemaal troonipärimisseadust, seepärast tähendas surivoodi ohtlikku poliitilist kriisi, millest sageli kujunes surmatoov turniir. Sosinal öeldud viimseid sõnu peeti tähtsaks, aga vaid hetk pärast viimset hingetõmmet olid õieti olulised vaid uue tsaari tujud. Säärased pingelise meeleoluga kulissid olid ühtlasi ka perekondlikud sündmused ja riiklikud tseremooniad. Surikambris viimasel minutil punutud intriigid võisid kõik pea peale pöörata.

Tsaarinna ja troonipärija kutsuti sinna koos Morozovi ja patriarhiga. Mihhail jättis oma naisega hüvasti, õnnistas troonipärijat koos riigiga ja ütles Morozovile: „Oma bojaari hoolde ma usaldan oma poja ja palun sind, et nii nagu sa teenisid meid rõõmsalt, elades meie juures kolmteist aastat, teeniksid sa teda ka nüüd edasi!”

Kell kaks hommikul Mihhail pihtis. Aleksei pani tähele, et tema isa kõht liikus ja mürises surmakorinas. Sel ajal, kui Mihhail suri, ilmus eestuppa Aleksei vanaonu Ivani poeg Nikita Romanov, et olla esimene, kes uuele tsaarile truudusvande annab, korrates oma vandetõotuses, et ühtki võõramaalast ei tohi tunnustada tsaarina ning et igal kodanikul on kohustus teada anda kurjadest kavatsustest – samal ajal kui üksainus kell lõi ning lesk ja tsaari tütred leinates ulgusid. Troonipärimise kinnituseks ei tulnud kokku Maakogu. Romanovid ei vajanud seda enam. Jumala tahtel oli tsaar Aleksei, mitte keegi teine.²⁰

1 Kahe peaga kotkas võeti tõenäoliselt omaks seepärast, et suurvürstid püüdlesid Habsburgide dünastiaga võrdse staatuse poole. Alles hiljem hakkasid mungad väitma, et kahe peaga kotkas kujutas Roomat ja Konstantinoopolit, Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi pealinna, kusjuures Moskvast sai kolmas Rooma. [ ↵ ]

2 Bojaarid nimetas tsaar. Sellel seisusel polnud midagi ühist päritava vürstitiitliga, mida tsaar traditsiooni kohaselt ei saanud anda. Vürstid olid Moskva vallutatud linnade valitsejate järeltulijad, sageli loendamatu Rjurikute soo või Leedu esimese suurvürsti Gediminase või tatari khaanide vähetuntud võsukesed. Mõned vürstid olid ülirikkad suurnikud, kellele kuulus rohkem kui 100 000 aakrit maad; aga paljud vürstid ei olnud rikkad ega bojaarid. Tiitlid ei olnud alati olulised: Romanovid olid olnud bojaarid, aga mitte kunagi vürstid. [ ↵ ]

3 Tatarlaste Krimmi khaaniriik, mida valitses perekond Geray, Tšingis-khaani järeltulijad, oli kaks sajandit eksisteerinud väiksema Euroopa riigina, mida tunti Krimmi Tataariana ning mis ulatus Lõuna-Ukrainast Põhja-Kaukaasiasse ning baseerus Krimmis Bahtšisarais. Selle 50 000-meheline ratsavibuküttide armee oli nii kardetav, et nad olid vallutanud Moskva enda ja pikka aega maksid tsaarid neile andamit. Osmanite sultanitega tihedasti liidus krimmitatarlased aitasid neil hoida kontrolli strateegilise tähtsusega Musta mere üle. [ ↵ ]

4 Kui 20. sajandil tema säilmeid analüüsiti, leiti nendest ohtlikul määral elavhõbedat, aga sama tulemuse andis teistegi 16. sajandi inimsäilmete testimine. Elavhõbedat kasutati sageli ravimina. [ ↵ ]

5 1856. aastal ostis nende järeltulija, keiser Aleksander II selles kohas asuva hoone kõrvalasuvalt kloostrilt oma kroonimise tähistamiseks ära. Suurem osa hoonest on ehitatud palju hiljem, aga selle vundament on 15. sajandist. On tõenäoline, et Mihhail Romanov kasvas selles majas. [ ↵ ]

6 Kasakad, kelle nimetus tuleneb türgi ja araabia sõnast kazak, mis tähistab seiklejat või mereröövlit, olid algselt tatari sõdalased, kuid 16. sajandil kandsid seda nime peamiselt slaavlaste kogukonnad, kes asustasid Moskoovia, Tatari- ja Poolamaa äärealasid ning elatusid küttimisest, kalastamisest ja röövimisest. Sõjad tatarlaste, Osmanite, venelaste ja poolakate vahel pakkusid kasakatele rohkesti võimalusi võidelda palgasõduritena või sõltumatute rüüstajatena (algselt jalaväelased, siis võitlesid tšaika-paatidel ja hiljem said neist ratsaväelased). Segaduste ajal olid kasakad, kellest mõned võitlesid poolakate poolel, teised kodusõja teiste osaliste ridades, küllaltki võimsad. Neil oli oluline roll ka Mihhail Romanovi tsaariks valimisel. Talupoegade üha kasvav rõhumine ja pärisorjastamine tsaarivõimu ja maaomanike poolt tõi kaasa tuhandete põgenemise oma kodupaigast ja liitumise kasakatega. Nad elasid uhkete vabatmeeste vennaskondadena suuremate kasakavägede koosseisus ja valisid endale juhid – hetmanid (ukrainapäraselt) või atamanid (venepäraselt). [ ↵ ]

7 Kaks kõige ilmsemat kandidaati puudusid: Mihhaili isa Filaret Romanov ja vürst Vassili Golitsõn olid mõlemad Poolamaal vangis. Filaret välistati, sest ta oli preester, kuid Golitsõni eeldused – kuninglik põlvnemine Leedu riigi rajajast suurvürst Gediminasest, seisuselt bojaar, vapustavalt suure varanduse ja isikliku prestiižiga – olid laitmatud. Kui ta oleks Maakogul kohal viibinud, võiksime ehk praegu kirjutada Golitsõnite dünastia ajalugu, kui mitte arvestada, et säärane eeskujuliku sugupuuga mees poleks pruukinud meeldida kasakatele, kelle sõna hääletamisel maksis. [ ↵ ]

8 Ivan Sussanini loo tõesust kinnitab tsaar Mihhaili kirjalik teadaanne vaid kuus aastat hiljem. Sellest sai alguse Romanovite ametlik müüt. Nikolai I mängis selle ilustamisel erilist rolli. Kui helilooja Glinka kirjutas ooperi „Ivan Sussanin”, pani Nikolai I sellele pealkirjaks „Elu tsaarile”, mis muutis selle tähendusrikkuse väga selgeks ja tegi sellest Romanovite poolametliku hümni. (See ooper oli ka üks Stalini lemmikuid.) Selle sangarlikult lojaalse talupoja järeltulijaid kutsuti kõigile Romanovite kroonimistele kuni Nikolai II omani 1896. aastal ning neid austati eriliselt ka dünastia 300. aastapäeva tähistamisel 1913. aastal. [ ↵ ]

9 Tsaar nimetas kümmekond bojaari, kes istusid tema nõukogus. Mõned neist ülendas ta riigibojaaride auastmesse. Nii rikkad ja suursugused kui bojaarid olidki, kirjutasid nad oma kirjades tsaarile alati alla lapselike hellitusnimedega, nagu näiteks „teie alandlikud orjad Mitka ja Saška”. Neist madalamal olid kammerhärrad – okolnitši, siis duuma-aadlikud – dumnõje dvorjaninõ. Tegelikult juhtisid riigi valdkondi djakid, madalast soost ametnikud, kellest kõige tähtsamatest said duumasekretärid – dumnõje djaki. Need neli tipptaset istusid duumas (nõukogus) ning nende seast valiti ministrid ja õukondlased. Õukonda ja riiki juhtisid umbes 50 valitsusameti esimehed – mõned neist olid poliitilised, näiteks välisamet või riigi rahaamet, mõned piirkondlikud, näiteks Kaasani amet, teised isiklikud, näiteks riigi õukonnaamet. Õukonnas, kus sageli kasutati mürgitamist, oli tsaari arstirohtude eest vastutav ravimiamet nii oluline, et seda kontrollis peaaegu alati tähtsaim minister. Kuid tsaari elu juhtisid sellised õukondlased nagu pitsatihoidja, toidulõikaja, tallmeister ja relvameister ning kõige tähtsamana postelnitši, magamiskambri ülemad, kellele olid abiks paljud kammerhärrad, joogikallajad ja magamiskambriteenrid. [ ↵ ]

10 Filaret võttis tööle Šoti arhitekti Christopher Galloway, et see kujundaks ümber Kremli Päästja (Spasski) kellatorni, lisades sellele ühe kella, mis isale ja pojale heameelt valmistas. Ta pidas kõrge au sees selle superpatriarhaadi teatraalsust: palmipuudepühal etendas Mihhail Kristuse tulekut Jeruusalemma – aga eesli seljas ei ratsutanud mitte tema, vaid patriarh. Tsaar, kel oli Monomahhi müts peas ja täielik tsaarirüü seljas, palvetas koos bojaaridega Kremlis, siis aga liikus koos patriarhiga välja, nende järel kogu õukond. Punasele väljakule püstitatud platvormi juures, mis kujutas Kolgatat, pidas tsaar hobuse kinni (hobune oli maaliliselt, valekõrvadega, eesliks maskeeritud), patriarh istus selle selga ja liikus tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla. [ ↵ ]

11 Dolgorukid arvestasid oma sugupuud Kiievi suurvürstist Juri Dolgorukist (Pikk-käest), kes 1156. aastal Moskva rajas. Aga see oli müütiline lugu. Tegelikult oli nende esiisa palju hiljem elanud vürst Obolenski-Dolgoruki, kes sai alles 1606. aastal bojaariks. See polnud Romanovite viimane abielu mõne Dolgorukajaga, ehkki öeldi, et igasugune Romanovite ja Dolgorukide abielu oli neetud. Dolgorukid olid üks neid perekondi kõrvuti Šeremetjevite, Saltõkovide ja Golitsõnitega, kes aitasid valitseda Venemaad kuni 1917. aastani. Nikolai II viimane peaminister oli Golitsõn ja Siberisse maapakku läks Nikolai koos Dolgorukiga. [ ↵ ]

12 Traditsiooniliselt kogusid Moskva sõjavägesid aadlisoost pomestšiki, kes tasuks tsaarilt saadud maavalduse ehk pomestje eest varustasid teda sõduritega. Sel viisil kogus Filaret kokku 26 000 meest, kuid paljud neist olid relvastatud vaid vibu ja nooltega. Ta värbas ka 11 000 distsiplineerimatut ratsakasakat ning 18 000 ambudega relvastatud tatari ja tšuvaši ratsanikku. 20 000 streletsi suutsid veidi parema mulje jätta. [ ↵ ]

13 Murad IV-l oli Caesari sõjaline andekus kõrvuti Caligula meelehaige sadismiga ning ta oli viimane Osmanite suur sultan (tema järel sai troonile tema vend Ibrahim Hull), kes oli karusnahkadest, aroomidest ja tohutult paksudest naistest sisse võetud erotomaan. Osmanite sultanid-kaliifid, kes valitsesid oma riiki Konstantinoopolist, olid vallutanud tohutult suure impeeriumi, mis ulatus Iraagi piiridest kuni Egeuse mereni, hõlmas Balkani maid (tänapäeva Kreekat, Bulgaariat, Rumeeniat ja endist Jugoslaaviat), Põhja-Aafrikat, tänapäeva Türgit ja kogu Lähis-Ida, sealhulgas Jeruusalemma ja Mekat. Krimmitatarlased olid Osmanite lähedased liitlased ja nad pidasid Musta merd enda omaks. Euroopas olid nende alamateks valdavalt õigeusklikud slaavlased, keda lapsena orjaks müüdi, islamisse pöörati ja kellest siis said Osmanite kõige paremad kindralid, ametnikud ja konkubiinid. Osmanid olid saavutanud oma kõrgpunkti sada aastat varem Suleiman Toreda ajal, aga kuni 18. sajandi lõpuni oli neil tohutu suurte sõjaliste ressurssidega kardetav impeerium. [ ↵ ]