Читать книгу Romanovid. 1613–1918 - Simon Sebag Montefiore - Страница 7

„Raske on Monomahhi müts.”

Aleksandr Puškin, „Boriss Godunov”

„Iseenda valitsemine on ülim valitsemine.”^[1.]

Seneca, „Kiri 113”

Tsaar olla oli raske. Venemaa pole maa, mida oleks kerge valitseda. Romanovite dünastia 20 valitsejat olid võimul 304 aastat, alates aastast 1613 kuni 1917. aastani, mil revolutsioon tsaarivõimu hävitas. Nende tõus algas Ivan Julma ajal ja lõppes Rasputini ajal. Viimase tsaari ja tema perekonna tragöödia viib romantilised kroonikud mõttele, et nad olid neetud, kuid tegelikult olid Romanovid alates mongolite ajast kõige edukamad impeeriumirajajad. Hinnanguliselt kasvas Vene impeerium pärast nende võimuletulekut 1613. aastal 142 ruutkilomeetrit päevas ehk 52 000 ruutkilomeetrit aastas. 19. sajandi lõpuks valitsesid nad üht kuuendikku maakerast – ja nende valdused laienesid veelgi. Impeeriumiehitamine oli Romanovitel veres.

Mõnes mõttes on see raamat uurimus iseloomust ja absoluutse võimu moonutavast toimest isiksusele. Osalt on see perekonnalugu abielust, abielurikkumisest ja lastest, aga see ei ole nagu teised sellised lood – kuninglikud perekonnad on alati erakordsed, sest võim ühtaegu rikastab ja mürgitab tavapärast perekondlikku keemiat. Võimu ahvatlus ja rikkuv mõju osutuvad nii sageli tugevamaks kui lojaalsus oma verele. See on monarhide, nende pere- ja kaaskondade ajalugu, aga samas on see Vene absolutismi portree – mida iganes ka keegi Venemaa kohta ei usuks, on selle maa kultuur, selle hing, selle olemus alati olnud erakordne: ainulaadsus, mida üks perekond püüdis kehastada. Romanovid on saanud mitte ainult dünastia ja suurejoonelisuse, vaid ka despotismi sümboliks, tähendamissõnaks absoluutse võimu narrusest ja ülbusest. Ühelgi teisel dünastial peale Caesari järglaste ei ole säärast kohta rahvalikes kujutelmades ja kultuuris ning nad mõlemad annavad üldkehtivaid õppetunde selle kohta, kuidas isiklik võim toimib – nii nende ajal kui ka tänapäeval. Mitte ilmaasjata ei tulene vene sõna „tsaar” ladina Caesarist ja „imperaatorgi” on üks ühele ladina keelest üle võetud. Romanovid elavad perekondliku rivaalitsemise, keiserlike ambitsioonide, tontliku glamuuri, seksuaalsete liialduste ja kõlvatu sadismi maailmas. See on maailm, kus tundmatud võõrad väidavad end ühtäkki olevat surnud monarhid, kes on uuesti sündinud; kus mõrsjaid mürgitatakse; kus isad piinavad oma poegi surnuks, pojad tapavad isasid, naised mõrvavad mehi; kus mürgitatud ja kuulitabamustega pühamees näiliselt surnuist üles tõuseb; kus habemeajajad ja talumehed tõusevad kõrgele positsioonile; kus hiiglasi ja ebardeid kogutakse, kääbuseid loobitakse, maharaiutud päid suudeldakse, keeli kistakse välja, liha pekstakse nuudiga ihu küljest lahti, pärakusse aetakse teibaid, lapsi tapetakse maha. Siin on moehullud nümfomaanidest keisrinnad, lesbiline ménage à trois, ja keiser, kelle sulest sündis kõige erootilisem kirjavahetus, mille üks riigipea iial on paberile pannud. Samas on see impeerium, mida rajasid kivise ilmega vallutajad ja hiilgavad riigimehed, kes vallutasid Siberi ja Ukraina, tegid ära Berliinile ja Pariisile, ning kelle seast võrsusid Puškin, Tolstoi, Tšaikovski ja Dostojevski; kõrge kultuuriga ja võrratult kaunis tsivilisatsioon.

Kontekstist väljavõetuna näib see ajalugu nii ülepaisutatud ja uskumatu, et askeetlikud akadeemilised ajaloolased tihtipeale häbelikult tõde pehmendavad. Lõppude lõpuks on Romanovite legendid – Hollywoodi filmide ja TV draamaseriaalide mahlakam osa – sama jõulised ja populaarsed kui faktidki. Seepärast peab selle loo jutustaja suhtuma ettevaatusega melodramaatikasse ja mütoloogiasse, olema ettevaatlik teleoloogiaga – ajaloo tagurpidi kirjutamise ohu tõttu – ja ettevaatlik metodoloogiaga. Kergeusklik ei saa olla; teaduslik lähenemine nõuab pidevat kontrollimist ja analüüsi. Kuid üks jutustava ajaloo eeliseid on, et iga valitsus näib oma kontekstis andvat portree Venemaa arengust, tema isevalitsusest ja tema hingest. Ja neis isevalitsusest viltu kasvanud imposantsetes karakterites ilmub nähtavale kõverpeegel, millest vaatavad meile vastu inimloomuse kavalad riukad.

Kui Venemaa valitsemise väljakutse on olnud alati heidutav, siis tõeliselt võis isevalitseja rolli täita ainult geenius – ning enamikus perekondades on neid väga vähe. Läbikukkumise palgaks oli surm. „Venemaa valitsusvormiks on isevalitsus, mida mahendab kägistamine,” märkis teravmeelselt Prantsuse kirjanaine madame de Staël. See oli ohtlik töö. Viimasest kaheteistkümnest tsaarist kuus mõrvati – kaks lämmatamisega, üks pistodaga, üks dünamiidiga, kaks püssikuuliga. 1918. aasta viimses katastroofis tapeti kaheksateist Romanovit. Harva on mõni karikas olnud nii kuldne ja nii mürgine. Eriti võtan ma uurida igat troonipärimist, mis alati oli valitsuskorra stabiilsuse parim näitaja. Isegi tänapäeval, kaks sajandit pärast seda, kui Romanovid lõpuks nõustusid troonipärimisseaduse vastuvõtmisega, nimetavad Venemaa presidendid sisuliselt oma mantlipärijaid samamoodi, nagu seda tegi Peeter I. Olgu tegemist ladusa võimu üleandmise või meeleheitliku üleminekuga, ilmnevad neil äärmiselt pingelistel hetkedel, kui eksistentsiaalne hädavajalikkus nõuab kogu leidlikkuse tarvitusele võtmist ning kõigi intriigide järeleproovimist, selle võimu põhilised reeglid.

Tsaarivalitsuse olemus seisnes majesteetlikkuse ja võimu kehastamises. Ometi tuli see ühendada sellega, mida Romanovite võistleja ja liitlane Otto von Bismarck nimetas „võimaliku ja saavutatava kunstiks, paremuselt teise kunstiks”. Romanovite jaoks oli ellujäämiskunsti aluseks nii oma väikesevõitu õukonna kui ka tohutult suure impeeriumi klannide, huvide ja isiksuste tasakaalustamine. Keisritel oli vaja säilitada sõjaväe, aadelkonna ja administratsiooni toetus. Kui nad kõigist neist kolmest ilma jäid, siis tõenäoliselt tõugati nad troonilt – ja isevalitsuse tingimustes tähendas see tavaliselt ka surma. Lisaks osavusele poliitmängudes pidi valitsejast õhkuma sisemist, lausa metsikut autoriteeti. Tõhus tsaar võis olla karm, kui ta oli järjekindlalt karm. Sageli tapetakse valitsejaid mitte jõhkruse, vaid ebajärjekindluse pärast. Ja tsaarid pidid äratama pühalikku aukartust talupoegkonnas, keda oli nende alamatest 90 protsenti ja kelle meelest tsaarid olid heatahtlikud, kuid ranged isakesed, kes pididki olema karmid oma amentike vastu, sest „tsaar on hea”, ütlesid talupojad, aga „aadlikud on nurjatud”.

Võim on alati isikuline: ka ükskõik millise tänapäeva lääne demokraatliku juhi kohta tehtud uurimus näitab, et isegi läbipaistva süsteemi ja lühikeste ametiaegade korral kujundavad isiksused administratsioone. Demokraatlikud juhid valitsevad sageli usaldatud kaaskondlaste kaudu ametlike ministrite asemel. Ükskõik millises valdkonnas on võim sama voolav nagu inimisiksus. See voolab allikast välja ja selle juurde tagasi, aga tema voolused muutuvad pidevalt; kogu tema voolu on võimalik ümber või koguni vastupidi suunata. Isevalitsuse korral on võim alati voolamises, see on niisama muutlik nagu ühe inimese meeleolud. Kõik kohtud töötavad sarnaselt. 21. sajandil on palju ühist tsaarivõimuga Venemaa ja Hiina uutel isevalitsustel, mida juhivad tibatillukesed, läbinähtamatud klikid, kes ajavad kokku suuri varandusi, olles ühendatud hierarhiliste kliendi-patrooni suhete kaudu, sõltudes täielikult valitseja kapriisidest. Selles raamatus on minu eesmärk jälgida võimu nähtamatut, salapärast alkeemiat selleks, et vastata poliitika kesksele küsimusele „Kto kogo?” („Kes kontrollib keda?”), mille on lakooniliselt sõnastanud võimumängude maestro Lenin.

Isevalitsuse puhul on isikuline osa suurendatud, kõik isiklik on poliitiline ja igasugune lähedus valitsejale muundub võimuks. Tsaari lähedase usalduse võitmiseks olid olemas kindlad moodused. Esimene neist oli õukonnas, sõjaväes või valitsuses teenimine ning eriti sõjalise võidu saavutamine; teine oli turvalisuse tagamine – iga valitseja, mitte ainult Venemaa oma, vajab möödapääsmatult musta töö tegijat; kolmas oli müstiline – hõlbustada keiserliku hinge ligipääsu Jumalale; ning neljas ja vanim viis oli seotud armastuse ja seksiga, eriti naissoost valitsejate puhul. Vastutasuks võisid tsaarid sellised teenijad raha, pärisorjade ja tiitlitega üle külvata. Tsaarid, kes keerasid selja õukonna vahetalitamisele või kes vastupidiselt oma suurnike, eriti kindralite soovidele välispoliitika dramaatiliselt ümber pöörasid, sageli mõrvati – sest atentaat oli ilma opositsioonita isevalitsuse tingimustes üks väheseid viise, kuidas eliit sai oma protesti väljendada. (Rahva viis protestida väljendus linlike rahutuste ja talurahvaülestõusude kaudu, kuid tsaari jaoks olid tema lähedal olevad õukondlased palju surmaohtlikumad kui kauged talupojad – ja läbi aegade vaid üks tsaar, Nikolai II, kukutati rahvaülestõusu tulemusena.)

Intelligentsed tsaarid taipasid, et nende avaliku ja eraelu vahel ei ole lahutusjoont. Nende isiklik elu, mis avaldus õukonnas, oli vältimatult nende poliitika pikendus. „Sinu saatus,” kirjutas Augustuse kohta Rooma ajaloolane Cassius Dio, „on elada teatris, kus sinu publikuks on kogu maailm.” Ent isegi sellisel laval on tõeline otsuste tegemine alati varjuline ja salapärane. On võimatu mõista Peeter I-t, analüüsimata tema alasti kääbuseid ja dildoga lehvitavaid pilapaavste. On see ajaloo iroonia, et kaks Venemaa kõige võimekamat ministrit, Šuvalov ja Potjomkin, alustasid keiserlike armukestena? Keiser Pauli I türklasest habemeajaja Kutaissov sai sama mõjukaks tegelaseks nagu mõni sünnipärane prints. Romanovite ajaloo kirjutaja peab uurima mitte ainult ametlikke käskkirju ja terasetootmise statistikat, vaid ka Katariina II armusobinguid ja Rasputini müstilist tiirasust. Mida võimsamaks said ametlikud ministrid, seda enam rakendasid isevalitsejad oma võimu selleks, et neist mööda minna ja kasutada oma isiklikke kaaskondlasi. See võis muuta monarhia toimimise salapäraseks, aga samas, nagu me näeme, ajas see valitsuse täielikult rappa.

Autokraatia edu sõltub täielikult indiviidi omadustest. „Aadellikkuse saladus,” kirjutas Karl Marx, „on zooloogia” – aretamine. 17. sajandil kasutasid Romanovid pruutide ülevaatusi – iludusvõistlusi –, selleks et valida endale Venemaalt pruute, kuid 19. sajandi algul valisid nad pruute „Euroopa tõutallist”, Saksa vürstiriikidest, ühinedes seeläbi Euroopa kuningliku soo laiema perekonnaga. Kuid poliitikute aretamine ei ole teadus. Kui paljudest suguvõsadest on võrsunud üks väljapaistev juht – rääkimata kahekümnest monarhide põlvkonnast, kes enamasti valiti bioloogia loterii ja paleeintriigide abil –, kel oleks küllalt vahe mõistus, et olla isevalitseja? Väga vähesed inimesed, kes on poliitikukarjääri valinud, suudavad vastata nii huupi täidetava kõrge ametikoha püüdlustele ja pingetele. Ent iga tsaar pidi olema ühtaegu diktaator ja generalissimus, ülempreester ja isake, ning sellega hakkamasaamiseks pidid tal olema kõik sotsioloog Weberi loetletud omadused: isikliku veetluse and, seaduspärasuse voorus ja igavese eilse autoriteet – teisisõnu, ligitõmbavus, legitiimsus ja traditsioonilisus. Ja lisaks kõigele sellele pidid nad olema ka tõhusad ja targad.

Romanovite perekonnast sündis tõepoolest kaks poliitikageeniust – kaks suurt, Peeter I (Peeter Suur) ja Katariina II (Katariina Suur) – ning mitmeid andekaid ja kütkestavaid isikuid. Pärast keiser Paul I jõhkrat mõrvamist 1801. aastal olid kõik monarhid kohusetundlikud ja töökad, ning enamik neist olid ka karismaatilised, intelligentsed ja kompetentsed, aga sellegipoolest oli see positsioon lihtsureliku jaoks nii heidutav, et mitte keegi ei taotlenud enam trooni; see oli koorem, mis oli lakanud olemast nauditav. „Kuidas suudab üksainus inimene valitseda [Venemaad] ja korrigeerida tema kuritarvitusi?” küsis tulevane Aleksander I. „See oleks võimatu mitte ainult harilike võimetega inimesele nagu mina, vaid isegi geeniusele …” Ta fantaseeris põgenemisest, et elada vaikselt kusagil Reini ääres talus. Tema järeltulijad tundsid kõik krooni ees kohutavat hirmu ja püüdsid sellest võimalusel hoiduda; aga kui neile kroon ulatati, pidid nad võitlema, et ellu jääda.

Peeter I mõistis, et isevalitsus nõuab väsimatut kontrollimist ja ähvardamist. Nii suured olid – ja on – ohud selle kolossaalse riigi valitsemisel, püüdes samal ajal ohjata ilma kindlate reeglite või piirideta despotismi, et on sageli asjatu süüdistada Venemaa valitsejaid paranoias: äärmine valvsus, mida toetab äkiline vägivald, oli ja on nende loomulik ja iseloomulik olek. Pigem peab nende puhul paika keiser Domitianuse vaimukas kurtmine (veidi enne atentaati talle endale), et „printside saatus on äärmiselt õnnetu, sest kui nad vandenõust teatasid, ei uskunud neid keegi enne, kui nad olid mõrvatud”. Aga ainuüksi hirmust ei piisanud: isegi pärast miljonite inimeste surmasaatmist nurises Stalin, et ikka ei kuuletu keegi talle. Isevalitsemine „ei ole nii kerge, kui te arvate”, nentis ülimalt intelligentne Katariina II, piiritu võim oli kui kimäär.

Ükskõik kui palju neid ka ei piiranud praktilised kaalutlused, meelelaad ja ressursid, suunas indiviidide kapriisne otsus Venemaa sageli teisele rajale, ehkki harva nii, nagu oli kavatsetud. Parafraseerides Preisi feldmarssalit Helmuth von Moltket, „elavad poliitilised plaanid harva üle esimese kokkupuute vaenlasega”. Juhused, hõõrdumised, isiksused ja vedamine, mida kõike piiravad tsiviil- ja kaitsekulutuste vahekorra võimalused, on poliitika tõeline maastik. Nagu Romanovite suurim minister Potjomkin Katariina Suure ees mõtiskles, peab iga riigi poliitik mitte pelgalt reageerima juhustele, vaid sündmusi parandama. Või, nagu väljendus Bismarck, „on riigimehe ülesanne kuulda Jumala samme, kui ta marsib läbi ajaloo, ning püüda tema kuuesabast kinni haarata, kui ta mööda marsib”. Nii tihti juhtus, et viimased Romanovid üritasid üksildaselt ja kangekaelselt ajaloo edasimarssimist trotsida.

Vene autokraatiasse uskuvad inimesed olid veendunud, et vaid Jumalast õnnistatud kõikvõimas indiviid suudab välja kumada kiirgavat majesteetlikkust ning korraldada selle tohutult suure riigi keerukaid huvisid, kehastades samal ajal ka õigeusu püha missiooni ja andes vene rahvale erilise koha ajaloos. Kuna ükski mees ega naine ei suutnud täita selliseid kohustusi üksinda, siis oli delegeerimise kunst hädavajalik. Kõige türanlikum Romanov, Peeter I, oskas ülihästi leida ja ametisse nimetada andekaid kaaskondlasi kogu Euroopast, ning ei ole juhus, et Katariina II edutas ametisse Romanovite ajastu ühe kõige väljapaistvama ministri, Potjomkini, ja väejuht Suvorovi. Stalin, kes ka ise osavalt alluvaid valis, märkis, et see oli Katariina II silmapaistev anne. Tsaarid otsisid ministreid, kel oleks valitsemiseks võimeid, aga samas oodati, et isevalitseja alati ise valitseks: ükski Romanov ei saanud nimetada ametisse mõnda meisterlikku Richelieud või Bismarcki. Keisrid pidid seisma poliitikast kõrgemal – ja olema ka terase taibuga poliitikud. Kui võimu targalt delegeeriti ja nõuannetega mitmekülgselt arvestati, võis isegi mõõdukalt andekas valitseja palju korda saata, ehkki modernne isevalitsus nõudis keerukate küsimuste sama delikaatset käsitlemist nagu tänapäeva demokraatlik poliitika.

Romanovite lepingul Venemaaga oli neli komponenti: usuline, keiserlik, rahvuslik ja sõjaline. 20. sajandil käsitas viimane tsaar end ikka veel isaliinis päritud isikliku valduse isandana, keda Jumal oli õnnistanud valitsemiseks. See oli aja jooksul arenenud; 17. sajandil suutsid õigeusu patriarhid veel tsaaride ülemvõimu kõigutada. Kui Peeter I oli patriarhaadi likvideerinud, võis dünastia esitleda end peaaegu et teokraatiana. Isevalitsus pühitseti kroonimistalitusel võidmishetkel, kus tsaari esitleti transtsendentse ühenduslülina Jumala ja inimese vahel. Ainult Venemaal hakati riiki, mis koosnes igavatest pisiametnikest, iseenesest peaaegu et pühaks pidama. Aga seegi arenes aja jooksul. Väga palju tähelepanu on pööratud Bütsantsi keisrite ning Tšingis-khaani ja tema järglaste pärandile, aga 16. sajandil ei olnud tsaaride staatuses midagi erilist; nende karisma tulenes keskaja kuningate kristoloogiast nagu teistelgi Euroopa monarhidel. Kuid erinevalt ülejäänud Euroopast ei kujunenud Venemaal sõltumatuid rahvakogusid ja kodanikuinstitutsioone, seetõttu kestsid keskaegsed olud Venemaal palju kauem, lausa 20. sajandini, ja selleks ajaks paistis see veidralt iganenuna võrreldes isegi Saksa keisrite õukonnaga. See müstiline missioon, mis oli õigustuseks Romanovite valitsemisele kuni 1917. aastani välja, selgitab paljuski viimase tsaari Nikolai II ja tema naise Aleksandra järeleandmatuid veendumusi.

Isevalitsusele andis legitiimsuse üha laienev, mitmeusuline, paljurahvuseline impeerium, kuid sellegipoolest pidasid hilisemad keisrid end eeskätt vene rahva ja seejärel kogu slaavlaste kogukonna juhtideks. Mida enam võtsid nad omaks vene rahvusluse, seda enam kiusasid nad taga oma tohutu suurt mittevene elanikkonda, sealhulgas näiteks poolakaid, grusiine, soomlasi ja eriti juute. Nagu naljatas „Viiuldajas katusel” juudi piimamees Tevje: „Jumal, tsaari õnnista ja hoia … meist ikka kaugel sa.” Sellest vastuolust impeeriumi ja rahva vahel johtus nii palju raskusi. Romanovite õukond oli segu perekonnamõisast, õigeusu ristisõdijate ordust ja sõjaväe peastaabist – iseloomulikud jooned, mis väga erineval viisil osaliselt selgitavad Romanovite järel tulnud režiimide, Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni innukust ja agressiivsust.

Juba enne tööstusajastu algust oli tsaari päevakava pilgeni täis pühalikke tseremooniaid ja vägede ülevaatusi, rääkimata kildkondlikest vaenutsemistest ja perekonnatülidest, nii et tal jäi ülimalt vähe aega sügavamalt järelemõtlemiseks selle üle, kuidas lahendada keerukaid probleeme. See töö oleks olnud karistus poliitikuks sündinule viie aasta jooksul, rääkimata kogu elust – ja paljud tsaarid valitsesid rohkem kui 25 aastat. Arvestades, et enamik meie demokraatiate valitud juhte pole hullumeelsusest kaugel juba enne, kui neil on möödunud kümme aastat oma ametis, pole ime, et tsaarid, kes valitsesid mitu aastakümmet, väsisid ja sattusid meeltesegadusse. Tsaari võimet teha õigeid otsuseid piiras ka informatsioon, mida tema kaaskond talle jagas: kõik monarhid väitsid, et nad on mähitud valedesse, aga mida kauem nad valitsesid, seda enam nad uskusid seda, mida nad soovisid kuulda. „Hoidu saamast Caesari sarnaseks, purpuriga värvituks,” hoiatas Marcus Aurelius. Sajandite möödudes muutusid nõudmised üha suuremaks. Rongide, telefonide ja drednootide impeeriumi oli raskem juhtida kui sellist, millele olid iseloomulikud hobused, kahurid ja musketid. Ehkki see siin on isikulise võimu uurimus, jätab isikliku osa liiga suur rõhutamine varju ajalooliste jõudude dünaamika, ideede mõjususe ning terase, dünamiidi ja auru toime. Kui lugeda 17. sajandi lõpu nõrkade tsaaride kaootilisest triivimisest ja kapriissest mandumisest ja 18. sajandi hedonistlikest keisrinnadest, tuleb ajaloolasel (ja selle raamatu lugejal) küsida: kuidas sai Venemaa olla nii edukas, kui teda nii kehvasti valitseti? Isevalitsus suutis toimida ka siis, kui troonil istus laps või lollpea. „Jumal on taevas ja tsaar on kaugel,” ütlesid talupojad ning niikaua, kuni keskus kõike koos hoidis, ei läinud neile oma külades korda see, mis toimus Peterburis. Ja keskus hoidis kõike koos sellepärast, et Romanovite dünastia oli alati perekondlike ja isiklike sidemete poliitilise süsteemi tipp-punkt ja fassaad ning kogu see süsteem tegutses omavahel võisteldes või kokku mängides trooni vähemate partneritena riigi valitsemisel. Süsteem oli paindlik. Iga kord, kui mõni tsaar abiellus, liitus pruudi perekond võimu tuumikuga ja tsaarid edutasid andekaid lemmikuid, võidukaid kindraleid ja kompetentseid välismaalasi, eriti tatari vürstisoo liikmeid, baltisakslasi ja Šoti jakobiite, kes värskendasid seda sidemete pühamut, luues sotsiaalse baasi, mis aitas teha Venemaast sellise eduka suurriigi. Niisiis pole see raamat mitte ainult Romanovite, vaid ka teiste perekondade, Golitsõnite, Tolstoide ja Orlovide lugu.

Venemaa eripärad tegid temast kõige aukartustäratavama eeluusaegse impeeriumi. Romanovid olid tugevas liidus aadelkonnaga, kes vajas tsaari toetust oma pärisorjade ja mõisate juhtimiseks. Selle partnerluse aluseks oli pärisorjus. Praktiliselt oli isevalitsuse ideaaliks kokkulepe, mille kohaselt Romanovitele kuulus absoluutne võim ja keiserlik au, samal ajal kui aadlikud valitsesid oma mõisaid, ilma et keegi oleks selle kohta küsimusi esitanud. Tsaar oli samal ajal ka suurim maaomanik ja seetõttu ei saanud monarhiast kunagi aadlike ripatsit, nagu juhtus Inglismaal ja Prantsusmaal. Kuid omavahel suguluses olevate aadliklannide võrgustik teenis sellegipoolest valitsuses, kohtutes ja eelkõige klassikalises dünastilises-aristokraatlikus armees, mis harva tsaaridele vastu hakkas, ning toimis impeeriumi laienemise ja riigi kooshoidmise tõhusa masinana, ühendades maa-aadlikud ja talupojad tsaari, Jumala ja rahvuse võimsa ideoloogia lipu alla. Kuna Romanovid tulid võimule kurnava kodusõja ajal, rahututel aegadel (1603–1613), siis oli nende režiimil algusest peale sõjaväeline alus. Alalised sõjad poolakate, rootslaste, Osmanite, brittide, prantslaste ja sakslaste vastu tähendasid seda, et isevalitsus arenes väejuhtimiskeskusena, mis mobiliseeris oma aadlikke ja võttis pidevalt kasutusele lääne tehnikat. Tsaarivõim ja aadlikud kurnasid pärisorje. Pärisorjad maksid makse, varustasid riiki viljaga ning teenisid sõjaväes soldatitena, keda oli palju odavam lahinguväljale saata kui sõdureid mujal Euroopas. Romanovite edukus riigi ühendamisel ja sügav hirm igasuguste edaspidiste rahutuste ees tähendasid seda, et isegi kui mõned üksikud tsaarid likvideeriti, oli monarhia seisund üldiselt kindel, sest aadlikud toetasid neid alati – aastad 1730, 1825 ning 1916 ja 1917 olid selles suhtes haruldased erandid. Enamasti suutsid Romanovid ja nende kaaskondlased teha koostööd võõramaise agressiooni tagasitõrjumise ja impeeriumiehitamise pühas, mainekas ja tulusas ettevõtmises.

Selle liidu sõlmpunkt oli õukond – auhindade kaubaait, glamuuri ja majesteetlikkuse klubi –, kus sellised arvatavalt kergekaalulised keisrinnad nagu näiteks Anna ja Jelizaveta osutusid eriti osavateks suhete timmimises oma uhkeldavate suurnikega. See partnerlus toimis edukalt kuni 1850. aastate Krimmi sõdadeni, mil tekkis vajadus muundada vana režiim kuidagiviisi elujõuliseks moodsaks riigiks. Piiride taga peetav võitlus nõudis, et Romanovite impeerium konkureeriks kurnaval geopoliitilisel võimuturniiril Suurbritannia, Saksamaa ja Ameerikaga, kelle jõukus ja tehnoloogia jätsid Venemaa kaugele selja taha. Venemaa potentsiaali oli võimalik valla päästa vaid reformidega talupoegadele maa andmise, lääne krediidile toetuva hullumeelses tempos industrialiseerimise ning osaluse laiendamise ja korrumpeerunud, repressiivse autokraatia lammutamise teel – mida viimased kaks Romanovit, Aleksander III ja Nikolai II, olid juba ideoloogiliselt võimetud tegema. Nende ees seisis keerdküsimus – kuidas säilitada oma riigi tohutu avaraid piire, kuvades samal ajal tagurlikust ühiskonnast oma keiserlikele pretensioonidele vastavat võimu. Kui nad välismaal läbi kukkusid, kaotasid nad ka oma legitiimsuse kodus. Mida rohkem nad kodus läbi kukkusid, seda vähem suutsid nad välismaal impeeriumi mängida. Kui nad bluffisid ja vahele jäid, pidid nad kas alandavalt taanduma või vastu hakkama ning riskima revolutsiooni katastroofiga.

Ei ole tõenäoline, et isegi Peeter I või Katariina II oleksid suutnud lahendada revolutsiooni ja maailmasõja kimbatused, millega Nikolai II pidi 20. sajandi alguses silmitsi seisma, kuid õnnetuseks oli Romanov, kelle ees seisid kõige süngemad kriisid, kõige vähem võimekas ja kõige kitsarinnalisem – ja tal polnud ka sugugi õnne. Nikolai II oskas halvasti otsustada inimeste üle ega soovinud oma ülesandeid delegeerida. Ta ei suutnud ise täita isevalitseja rolli ja kasutas samas oma võimu selleks, et ka keegi teine ei saaks seda teha.

Just vanade tegutsemisviiside edu 17. ja 18. sajandil tegi nende muutmise 19. sajandil raskemaks. Nii nagu Nõukogude Liidu radikaalset ja mõrvarlikku kultuuri on võimalik mõista vaid marksistlik-leninistlik-stalinistliku ideoloogia abil, on ka viimaste Romanovite sageli pentsikut, opakat ja kilplaslikku trajektoori võimalik mõista üksnes püha isevalitsuse ideoloogia prisma läbi. Lõpuks isevalitsus moonutas monarhiat, saades eesmärgiks omaette, fetišiks, mis hakkas takistama moodsa autokraatia juhtimist; võimatu keerdsõlm seejuures oli tõmmata ligi võimekaid poliitikuid ja laiendada osalust režiimis, minetamata selle iganenud sambaid, aadelkonda ja kirikut – seda, mida Trotski nimetas „ikoonideks ja prussakateks”.

Lahendused ei olnud nii lihtsad, kui nad näivad nüüd, tagantjärele tarkusega, mida võimendab lääne enesega rahulolev üleolek. Nagu sai selgeks reformaator Aleksander II-le, „kuninga osa”, nagu ütles Marcus Aurelius, on „olla hea ja hukka mõistetud”. Lääne ajaloolased sarjavad viimast kaht tsaari selle eest, et nad ei suutnud kohe demokraatiat rakendada. See võib olla pettekujutelm: säärane radikaalne kirurgia oleks võinud patsiendi veel palju varem tappa.

Romanovite perekonna saatus oli talumatult julm ja sageli väidetakse, et see oli vältimatu, aga tasub meeles pidada, et monarhia tugevus oli selline, et Nikolai II valitses 22 aastat – esimesed kümme neist suhteliselt edukalt – ja ta elas üle sõja, lüüasaamise, revolutsioonilise käärimise ja kolm aastat maailmasõda. 1917. aasta veebruarirevolutsioon hävitas monarhia, aga tsaaripere polnud surmale määratud enne kui alles oktoobris, kui nad langesid bolševike kätte, seitse kuud pärast troonist loobumist. Isegi siis kaalus Lenin erinevaid stsenaariume, enne kui andis mandaadi selleks jubedaks kuriteoks – vanemate ja süütute laste mõrvamiseks. Ajaloos ei ole mitte miski paratamatu.

See verepulm tähistab dünastia ja meie jutustuse lõppu, aga mitte kogu loo lõppu. Tänapäeva Venemaa tuksub oma ajaloo järelkajast. Ainuüksi Romanovite luude üle toimuvad ägedad poliitilised ja usulised vaidlused, aga nende impeeriumi huvid – Ukrainast Baltimaadeni, Kaukaasiast Krimmini, Süüriast ja Jeruusalemmast Kaug-Idani – määratlevad endiselt Venemaad ja meile tuttavat maailma. Vereplekilised, kuldnaastulised, teemantidega pikitud, mõõku täristavad, pihikuid rebestavad ja õnnetu tähe all sündinud – Romanovite tõus ja langus on ühtviisi põnev ja ajakohane, inimlik ja strateegiline, isade ja poegade, suurushullude, koletiste ja pühakute kroonika.¹

1 „Imperare sibi maximum imperium est” (ld). – Tlk. [ ↵ ]