Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 10

Tere,

Su mõlemad kirjad saabusid ühekorraga, nii et ära muret tunne, et esimene neist puuduliku aadressi tõttu ekslema läks. Mai esimestel päevadel saabus ka Su postkaart, milles Saareste kättesaamist teatad. Kommenteerida oleks Su huvitavaid kirju palju, kuid kirjapaberi kasutamine selleks on lootusetu, kiri tuleks liiga pikk ja konkreetne. Katsun allpool ainult mõningaid aspekte puudutada ja Su kirjas olevatele küsimustele vastata.

Kahju, et kodumaa noorkirjanike pilte saata ei saa. Ehk edaspidi? Palun pea seda igatahes meeles. “Nooruses” ilmunud fotol on aga näha nii mõndagi. Mõned assotsiatsioonid tõi Andreseni kuju pildil. Kus ta poeg (oli tal üks?) nüüd on? Oli mu klassivend Tallinna Õpetajate Seminari Algkoolis õppeaastal 1940/41. Samas klassis oli ka teise tolleaegse rahvakomissari poeg, Hion. Mäletan mõlemaid kui vaikseid, tagasihoidlikke ja sümpaatseid poisse. Mitmete teiste klassivendade nimesi olen kodumaa ajakirjanduses tähele pannud (näiteks Eerik Hansen, vahepeal mu pinginaaber ja üks Kadrioru kamba poisse, kelle kodus Koidula t. 12 sai väga tihti käidud, kus ta isa seda Põrgupõhja värki kirja pani^[1.], või Arvo Tikk, kes nüüd vist Tartus med. teaduste kandidaat, oli ka vahepeal mu pinginaaber, jt.) kuid nende kahe omasi mitte. Sellest õppeaastast on omapärase seigana meeles, et klassi eesrindlikku seinalehte ei toimetanud mitte Andresen ega Hion, vaid mina. Oli selle nimi nüüd “Leek” või “Säde”… ei tule meelde. Ütlen seda sellepärast, et teaksid olla ettevaatlik minuga kirjavahetuses – ega sellest Sulle midagi halba järsku ei tule, et oled kirjavahetuses isikuga, kes isikukultuse perioodil oli n.ö. aktiivne nõukogude ajakirjanik – nüüd ju on see isikukultuse värk koos paljude selleaja tegelastega utiili osaliselt heidetud ja minu toimikus kindlasti ka mustplekk praeguse korra suhtes sees. Nojah, see oli küll ju ainult 4. klassis ja mulle on ajakirjade toimetamine alati südamelähedane olnud. Ehk on see patt mulle andestatud. Pealegi pidid ju ajakirjad, niipalju kui võimalik, olema omade poiste käes ja eks ka selle naiivse mõttega seda tehtud sai. Kuidas küll ühe nime mainimine võib pika assotsiatsiooni esile tuua – ka seda veel, et 1940. a. uue võimu saabudes meid korterist välja kupatati ja samasse korterisse Andresenid elama pandi^[2.]. Oh seda elu küll! Olen kodumaa kultuuriajakirjades-ajalehtedes tihti Andresen Sr. nime kui ühte agaramat ja julgemat sõnavõtjat tähele pannud.

Ütled, et Sa pole sugugi rahul oma “luulekrantsikesega”. Vaatan, et oled koos oma huviga orientalistika vastu ka hiina viisakuse selgeks õppind. Ilma hiina viisakuseta, ilma eesti tagasihoidlikkuseta ja ilma ameerika reklaamiplärinata ütlen Sinu vastu, et selle koguga astusid kindlalt. P. E. Rummo, M. Traadi ja A. Suumani kõrvale neljanda uue värske talendina, mis kuradi sõnu ma siin tarvitan, mitte talendina, vaid luuletajana, kes oma talendid juba väärtusena rahva sekka viinud on. Kuna kavatsen ka Sinu luulet ühes kirjutuses peatselt puudutada ja selle Sulle siis saata, siis analüüsi jätan selleks ajaks. Ütlen vaid, et mulle eriti meeldisid järgmised: avaluuletus, Tõed (küll on tore luuletus! – kuna sa Lihavõttesaarel käisid?), Nurmenukk, Karjala rapsoodia, Du Fu’d lugedes, Merest (2. osa, kuna 1. ja 3. osa rikub ära Tursa sissetoomine), Laul elust ja surmast. Nüüd ka neist, mis ei meeldi ja miks. Näiteks see pikk “Maast, veest ja mitmest muust asjast”. Liiga palju lobisemist, asjade ülekordamist, truismide targutamist, Krossilikku asjade mehhaanilist ülelugemist. “Viimne seanss” – see võib küll teil seal olla avangardistlik oma sürrealismis ja seega omal kohal ja vajalik luuletus (nagu umbes Kruus viitab S. & V.-s)^[3.], et tabusid murda, kuid mulle tundub väga kuivana (vahemärkusena – gestaapo ei tulnud kunagi ees, ka mitte poliitiline SS, vaid sörkisid kui marutõbised koerad sõjaväe ja relva-SS-i järel) – jah ainult lõpuosa, sellest saadik kui “siis lõpeb film” annab nagu midagi huvitavamat. “Tervitus tulevikku” – nagu veidi trafareetne. Teised luuletused langevad eelpoolesitet kategooria vahepeale, kuid kõik neist on väärt avaldamist. “Tursk õlis” – hea satiir, kuid miks ei ole ses sees “Loomingus” varem ilmunud Tursa luuletust? See on minu arvates oma elupuuga parem kui see konservikarbi oma. Tugevam, reljeefsem, julgem, aga seejuures mitte sellise veidi ninatarga varjundiga kui “T. õlis”. Toredaid kohti on “Kahe sügise lauludes”. Baikali juba veidi puudutasin eelnevas kirjas – siin tuleb meelde Su hinnang Saare luuletustele, mis just kõige parem ei olnud. Kuule, aga Su hinnang Saare kohta “liiga palju seletamist” – see käib Su enda kohta täpselt. Ka Su paremates asjades on seletav, eepiline joon väga tugev. Ja mis selles nii halba on? Niikaua kui seletamine mehhaaniliseks-kuivaks ei lähe, kui poeesia ära ei kao. Nii hea luuletaja kui Krossi juures juhtub seda tihti, kahjuks. Kuid Kross on ikka teil seal kui suur jäälõhkuja, kelle poolt lahti sõidetud teest nooremad avamerele purjetavad. Tema mõju on väga tugev, kohati näeb seda ka Sinu juures, rohkem näiteks Seppeli juures. Seppeli kogu, üldiselt tubli ja sümpaatne, viga on vast just selles, et tema on “aomaastiku põlvkonna” uue luulekeele liiga tüüpilinegi esindaja, oma näotüüp jääb kahvatuks. Sinul, nagu Suumanil see aga kindlalt on. Ja mis sellest, et Remmelgas ütles kord (oli see intervjuus Noorte Hääles?), et tema sellest mõhkugi aru ei saa, miks Kaplinski luuletab^[4.]. “Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista.”^[5.] Üks naisisik, nimi ei tule praegu meelde, oli S. & V.-s ka Su luulet koos teiste kassetisolijatega arvustanud^[6.]. Mõned mõtted on tal ju õiged, kuid üldiselt paistab, et temagi pole aru saanud, või kui on, siis ei kirjutanud sellest. Runneli väärtus seisab eelkõige muidugi ta omapärases temaatikas ja maapoisilikus ütlemisviisis. Kas ehk võiks tema puhul Hendrik Adamsoni nime meenutada? Igal juhul tasus trükkida, tasus tal kirjutada. Kas aga Luike liiga vara lendu ei lastud? Annet tal on, kuid paar aastat oleks see anne veel vähemalt küpsema pidand. Ega siis esimesi luuletusi nii noore inimese juures kohe ei maksa trükkida, s.t. ajakirjades küll, kuid esikkogu jaoks jäävad nad nõrgaks, pealegi kui luuletaja ise iga aastaga neist üle astub.

Kui juba luulejutt libisema hakkas, siis tahaks kommenteerida S. & V.-st loetud uudist, et möödunud aasta väljapaistvaimaks luuletuseks auhinnati Vaarandi “Eesti mullad”^[7.]. Eks see luuletus ole ju päris hea, Vaarandi üks paremaid (kas “Vaalade elu” pole aga mitte tugevam!), kuid möödunud aastal ilmunud silmapaistvamad luuletused on ju kirjutanud P. E. Rummo ja mitte Vaarandi. Eriti kui Liivi nimeline luuleauhind anti. Rummo on eesti uus Liiv. “Me hoiame nõnda ühte” oleks pidand auhinna saama. “Jälle, jälle….” – see on ju Liiv ka. Või kui neile ehk teema pärast auhinda anda ei saanud, siis miks mitte “Hamleti laulud”?!

Hea, et mainisid mislaadi raamatuid soovid. Olen juba neid otsinud ja peatselt panen paki teele. Indiaanlastest muidugi ka. Küsid, kuidas läheb Native American Churchil. See pole enam keelatud ja seda usku praktiseerivad navajod on selle “vande” alt väljasaamise üle päris rõõmsad. Muidu aga käib indiaanlaste käsi Põhja-Ameerikas väga sitasti. Su mõtted selle metsade “vaimus ja tões” elu kohta on veidi hilinenud. Vaimu on ammu asendanud viin, tõe on asendand kapitalismi jätised (s.t. et ameerika kõrgest kapitalistlikust elustandardist indiaanidel ainult jätised, on ka erandeid, kuid üldiselt ei käi nende käsi hästi). Nende niigi kokkusurutud reservatsioone piiratakse suurkapitali ärimeeste pealekäimisel järjest, küll maavarade ekspluateerimise, küll tammide ehitamise ettekäänetel. Pidevalt murtakse lepinguid, mis veel 19. saj. saadik jõus on. Alles äsja murti New Yorgi ühes põhjaosariigis oleva suguharuga George Washingtoni enda poolt sõlmitud leping ja nende maa ujutatakse üle paisjärvega. Ei aidanud isegi see, et New York Times, siinse maa mõjukaim ajaleht, tugevalt indiaanlaste lepingu säilitamise poolt välja astus. Progress on progress, eriti kui sellega koos äri käib. Ühinen Su kirjas esitatud mõtetega, et progress on pahatihti regress. Siiski – ajaloolist aega ignoreerides küll elada ei saa. Selles vaidlen vastu. Võibolla on mul liiga palju “aktivisti” ja “engage” hingelaadi, kuid me elame ajaloolises ajas, kas tahame või ei taha, ja miks mitte siis selle sarvist kinni haarata (kuigi tulemuseks on, et ise oled selili ja mitte ajahärg… kuid selili oleme ju kõik kord niikuinii, ka siis kui me metsas kännu otsas istudes ajaloolist aega ignoreerides elame).

Kus indiaanlastel tulevikku on, on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuskilt on meelde jäänud, et umbes 19 miljonit on seal neid, kellede emakeeleks on veel indiaani keeled. Kuid ka selles osas lööb su muidu nii toredaid kohti sisaldav luuletus “Neile, kes elavad” põhiliselt viltu. Indiaanlased mässavad seal küll, kuid nende aktiivne element on üle siirdunud hispaania keelele. Kuid Boliiviat ja osalt ka Peruud ja Ekuadori ning osalt isegi Mehhikot võib kutsuda indiaanlaste riikideks. Kuid kultuuriliselt­tsivilisatsioonilt on need indiaanlased muutunud “kadakateks”. Siiski on tendentse, et siis kui rahvamasside elementaarvajadused kätte võidetakse, et siis hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ka oma vanale keelelekultuurile. Ei ole isegi võimatu teatav renessaans selles osas. Kuid karta on, et see tuleb rohkem “hobbyna”, umbes nii nagu praegu Iiri Vabariigis. Sa räägid selles luuletuses “ladiino” – tähenduses hispaanlane. Kuid ladiino tähendab poolindiaanlast, mestiitsi, seda vähemalt näiteks Guatemalas, ühes riigis, kus on indiaanlaste ja mestiitside (s.t. ladiinode!) enamus. Guatemala indiaanikeelne nimi on muide Quauhimallán, mis tähendab “metsade ala”. Ja just need ladiinod-mestiitsid on need, kes mõtlevad selliseid mõtteid nagu su poiss selles luuletuses. Ega puhtaid indiaanlasi pole palju enam järel isegi kesk- ja lõuna-ameerikas.

Mu poolt saadet “Mõistelise sõnaraamatu” anna muidugi edasi vastavalt oma heale äranägemisele, jah, miks mitte “Loomingu raamatukogule” nagu viimases kaardis mainid. Panen nüüd ülejäänud seni ilmunud vihud Sulle posti. See töö viiakse siin siiski lõpule, kuid võtab veel aega. Kas ehk “Loomingu R.” ei saaks mulle saata jooksvalt kõik ilmuvad raamatud? Oleksin väga tänulik. Lugesin kord S. & V.-s ülevaadet välismaa kirjanduse tõlkimise kohta, s.t. õigemini üht kriitilist sõnavõttu ja selle autoriks oli, kui mälu ei peta, Kurtna. Tal olid seal kahjuks eriti ameerika kirjanike osas andmed veidi sassis, eriti mis puutus nende generatsioonidesse liigitamisel^[8.]. Ka Uno Laht ajas veidi segast juttu “Keeles ja kirjanduses” beat generationist rääkides^[9.]. S.t. oli meeldiv lugeda, et Laht oli niigi hästi asjadega kursis ja et tal asja vastu huvi, kuid mitmed ta ütlemised olid vildakad puhtfaktiliselt. Seda muidugi kogemata, nagu Kurtnagi juures. Näiteks T. S. Eliot ei ole nende eeskuju, vaid William Carlos Williams. Kümmekond tuntumat sellesse “koolkonda” (kasutan seda parema sõna puudumisel) luuletajat just eriliselt toonitavad, et Eliot on üks “paha vaim”. Sellest võiks kirjutada palju, kuid mis ma ikka loran. Iseasi oleks, kui saaks klaasi viina (või kuremariini) juures istudes juttu ajada. Kuid mitte ei jõua kodumaa teed jalgade alla võtta. Pole raha. Te Inturisti hinnad on ju kohutavalt suured. Muidu võtaks naised-lapsed kaasa ja tuleks Tarto-Liina kaema. Romaanidest, mis Sulle ja Andresele olen saatnud, soovitan Sul eelkõige lugeda Bellow “Vihmakuningas Henderson”. Kuid oled seda lugedes esimesed viiskümmend lk. välja kannatanud ja koos peategelasega Aafrikasse jõuad, siis olen kindel, et Sulle see raamat meeldib. Miks seda mitte eesti keelde tõlkida? Bellow väärib seda. Samuti peaks teil ilmuma midagi Fitzgeraldist. Näiteks “Õrn on öö” või “Great Gatsby”. Tõlgiks kasvõi ise, kui te mulle selle eest seal kodumaa sõidu ja olemise kinni taote. Kuid vaevalt, et sellist kombiinat annab teha. Võib juhtuda, et laulupeo ajal mõni mu tuttav külastab Eestit. Nii et ära kohku kui järsku telefonikõne saad, või midagi sellist. Kas Andres tuleb selleks ajaks tagasi?

Nüüd on veel vastamata Su küsimused seoses Managa ja Grünthaliga. Nende jaoks praegu ei jää aega. Olen üllatund, et oled vaid üht M. nr. näinud. Minu teada liikuvat neid Tallinnas rohkesti ringi, ka mahakirjutatud kujul. Grünthali luulekogusi ehk saad Rummo Sr. küsida? Ka viimast Mana. Mu aeg läheb praegu Mana elushoidmise peale, Mana on Rootsis suurtes raskustes ja seisma jäämas. Katsume teha praegu päästeaktsiooni Ameerikas. Lisan mõned Grünth. viimaseid asju. A. A. asjad tänuga käes.

Tervisi.

Hellar Grabbi

1 Eerik Hansen oli Anton Hanseni, s.t Tammsaare poeg; Tammsaare viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan” ilmus 1939. [ ↵ ]

2 Hellar Grabbi isa oli president Pätsi käsundusohvitser. 1940. aasta augustis pidi Grabbide perekond välja kolima oma korterist Kadrioru administratiivhoones. Asemele kolis ENSV Rahvakommisaride Nõukogu esimehe asetäitja ja hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni perekond. Sama maja teise tiiba kolis ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares. [ ↵ ]

3 Oskar Kruus on oma vastustes luuleankeedile nimetanud seda luuletust, viidates, et see võib küll tunduda formalistlikuna, kuid „segipaisatud fraasid omavad suure energia”, mis tegevat luuletuse äärmiselt sugestiivseks. Vt Sirp ja Vasar, 02.04.1965. [ ↵ ]

4 Intervjuu on ilmunud ajalehes Noorte Hääl 18. aprillil 1965. Lembit Remmelgas on noortest autoritest kõneldes öelnud Kaplinski luulekogu kohta: „..ühe aastaga ei jõua seda lahti mõtestada, kui seal üldse mingit mõtet sees on” (lk 3). [ ↵ ]

5 Grabbi tsiteerib siin P.-E. Rummo luuletust “Mõistmisest”. [ ↵ ]

6 Grabbi peab silmas Marju Lauristini retsensiooni „Viis visiitkaarti”. Vt Sirp ja Vasar, 09.04.1965. [ ↵ ]

7 1965. aastal anti esimest korda välja Juhan Liivi luulepreemia, just Vaarandi luuletusele „Eesti mullad”. [ ↵ ]

8 Grabbi mälu petab. Aleksander Kurtna artikkel „„Beats” ja anarhilise mässu kultus” on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 1964, nr 11, lk 703–704. [ ↵ ]

9 U. Laht, “„Vaimsed isad” ja „vaimud” ise”. (USA kirjanikest-biitnikest). – Keel ja Kirjandus 1965, nr 2, lk 126–128. [ ↵ ]