Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 7

Auustet Hellar Grabbi!

Olen väheke kursis olnud Teie ja mu relvavenna Andres Ehini kirjavahetusega, s.o. lugesin Teie kirju ja Andresele saadetud raamatuid. Veebruaris käisin Tallinnas ja muuseas ka A. E. vanemate juures, kus mul jällegi oli au Teie kirju näha. Koos Andrese pikema sõnumikuga põhjamaa ürglaanest, kuhu tema tuntud iseloom ta nüüd on viinud. Andres kirjutab ka, et ta sealt maalt pole Teile kirjutada saanud. Ja Teie kirjas on pm. soov saada “kassetti”, kus teiste kõrval on ära trükitud ka Teie alandliku teenri luuletusi^[1.]. Ma arvan igaks juhuks, et pr. või hr. Ehin seda kassetti saanud ei ole – meil on nõudmine luule järele kõvasti üle pakkumise – ja nii siis saadangi Teile ühe viisiku; ega lõpuks topelt ka ei kärise, kui mujalt peaksite saama.

Olen üllatatud ja liigutatud teatest, mida Teie kirjast Ehinitele lugesin: et ülikooli aastapäeva-aktusel ka J. K. luuletusi loetud on. Neid on ju väga vähe avaldatud ja sedagi väga kättesaadamatutes kohtades!

Igatahes on sellisest ühendusepidamisest kindlasti kasu. Seda tõendavad minu arust armeenlaste ja leedulaste kogemused, kes emigratsioonist on saanud palju andekat ja haritud tööjõudu juurde ja kelle kultuurielule see kohe positiivselt mõjus. Meil (s.o. “pagulasfüürerite” seas) aga suvatsetakse isegi Tartu tudengite (siin sageli apoliitilisuses süüdistatud) värsside lugemist ketserluseks pidada. Tuleb järsku meelde lugu, mida rääkis tõlkija ja literaat Aleksander Kurtna. Neil Petseri vaimulikus seminaris olnud kellegi Vene vürsti poeg, vist Obolenski, kelle isa talle alati kirjale kirjutas “Tema kõrgeaususele vürst X-le”; postiametnik aga saatis kirja saatjale tagasi, kirjutades enne veel ümbrikule “Meil kõrgeaususi pole”. Nojah, ma ei tea, kas noor vürst saigi isalt ühtegi kirja oma õpiaja jooksul. Kes tiitlit üle kõige peab, pidagu, aga ärgu nõudku maailmalt sedasama... Ja kui maailm on vahel jõhkralt loll ja üleolev, tuleb teda sellena võtta; jonnakale lapsele vastu jonnida on küll kõige lollim pedagoogika. Tarvis osata lapsele läheneda, sest ega ta kõige hullem polegi, vahel võtab õppust ja vahel märkad, kuidas ta vargsi hakkab järele aimama seda onu, keda äsja sõimas...

Mis mu kogukesse puutub, siis on temas mitugi häirivat ebakõla, mille olemasolus ma ise kõige vähem süüdi olen. Meil on ikkagi hääks tooniks noori inimesi eest ja tagant toetada ja nende loomingut liiga usinasti sõeluda, eriti muidugi peale suitsutunni lõppu A.D. 1964^[2.]. Aga nüüd oleme jälle optimistimad, kuigi teil seal vist meie võimete ja perspektiivide suhtes seda rohkem ollakse...

Kui teil seal midagi tänavuse kasseti kohta arvustavat ilmub, oleksin väga tänulik, kui selle saadaksite.

Jaan Kaplinski 1964. aastal noorte autorite kasseti ilmumisel. EKLA fotokogu.

Mõni niisama-täheldus:

Nii J. K. pilt kui ta elulugu on antud preisiliku ametlikkuse ja kuivusega^[3.]. Kirjutasin neile küll, et olen abielus, aga see vist pole nende arvates oluline. Niisiis: olen abielus, tütre Maarja isa (3 kuud), 1 meeter 80 cm pikk, lipsu ei kanna, ei suitseta, ei joo, närin küüsi, armastan botaanikat, matemaatikat, ei loe peaaegu ilukirjandust, muusikast armastan Bachi, kunstist Kaug-Ida ja näit. Braque’i (Picasso’d ei talu), tahaksin elada maal ja tegelda lillede kasvatamisega, praegu elan Tartu vanimas elamus kolmandal korrusel. Päritolult olen poolaka ja võrukese segu. Töötan ülikoolis laborandina ja püüan keeleteadust eksaktsemalt käsitleda. Oskan õige mitut keelt ja mulle meeldib neid õppida. Tunnen hingelähedust dzen-budhismi ja katoliiklusega (ka luules meeldib Eliot ja siis jällegi Kaug-Ida). Naine^[4.] on ajaloo-üliõpilane ja ka orientalistikahuviline.

Ning kui ma kirja kirjutan, siis tuleb see alati pikk.

Alandlike tervitustega

Jaan Kaplinski

1 1960. aastatel kirjastati luuledebüüte kassettidena, kus ühes pappkarbis oli mitme autori väikesed raamatukesed. Kaplinski esikkogu „Jäljed allikal” ilmus kassetis „Noored autorid 64” 1965. aastal, koos Ly Seppeli, Viivi Luige, Hando Runneli ja Lehti Metsaalti debüütkogudega. [ ↵ ]

2 Mõeldud on Hruštšovi tagandamist ja konservatiivsema kursi võidulepääsu Kremlis. (JK) [ ↵ ]

3 Ajakirjas Noorus (1965, nr 2, lk 11–12) on JK foto, lühike autoritutvustus, haikud ja pikem luuletus „Baikal“. [ ↵ ]

4 Küllike Kaplinski, s 1937, ajaloolane, olime abielus 1964–1969. (JK) [ ↵ ]