Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 4

Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991

Оглавление

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tartu, 2. märts 1965

Auustet Hellar Grabbi!

Olen väheke kursis olnud Teie ja mu relvavenna Andres Ehini kirjavahetusega, s.o. lugesin Teie kirju ja Andresele saadetud raamatuid. Veebruaris käisin Tallinnas ja muuseas ka A. E. vanemate juures, kus mul jällegi oli au Teie kirju näha. Koos Andrese pikema sõnumikuga põhjamaa ürglaanest, kuhu tema tuntud iseloom ta nüüd on viinud. Andres kirjutab ka, et ta sealt maalt pole Teile kirjutada saanud. Ja Teie kirjas on pm. soov saada “kassetti”, kus teiste kõrval on ära trükitud ka Teie alandliku teenri luuletusi1. Ma arvan igaks juhuks, et pr. või hr. Ehin seda kassetti saanud ei ole – meil on nõudmine luule järele kõvasti üle pakkumise – ja nii siis saadangi Teile ühe viisiku; ega lõpuks topelt ka ei kärise, kui mujalt peaksite saama.

Olen üllatatud ja liigutatud teatest, mida Teie kirjast Ehinitele lugesin: et ülikooli aastapäeva-aktusel ka J. K. luuletusi loetud on. Neid on ju väga vähe avaldatud ja sedagi väga kättesaadamatutes kohtades!

Igatahes on sellisest ühendusepidamisest kindlasti kasu. Seda tõendavad minu arust armeenlaste ja leedulaste kogemused, kes emigratsioonist on saanud palju andekat ja haritud tööjõudu juurde ja kelle kultuurielule see kohe positiivselt mõjus. Meil (s.o. “pagulasfüürerite” seas) aga suvatsetakse isegi Tartu tudengite (siin sageli apoliitilisuses süüdistatud) värsside lugemist ketserluseks pidada. Tuleb järsku meelde lugu, mida rääkis tõlkija ja literaat Aleksander Kurtna. Neil Petseri vaimulikus seminaris olnud kellegi Vene vürsti poeg, vist Obolenski, kelle isa talle alati kirjale kirjutas “Tema kõrgeaususele vürst X-le”; postiametnik aga saatis kirja saatjale tagasi, kirjutades enne veel ümbrikule “Meil kõrgeaususi pole”. Nojah, ma ei tea, kas noor vürst saigi isalt ühtegi kirja oma õpiaja jooksul. Kes tiitlit üle kõige peab, pidagu, aga ärgu nõudku maailmalt sedasama… Ja kui maailm on vahel jõhkralt loll ja üleolev, tuleb teda sellena võtta; jonnakale lapsele vastu jonnida on küll kõige lollim pedagoogika. Tarvis osata lapsele läheneda, sest ega ta kõige hullem polegi, vahel võtab õppust ja vahel märkad, kuidas ta vargsi hakkab järele aimama seda onu, keda äsja sõimas…

Mis mu kogukesse puutub, siis on temas mitugi häirivat ebakõla, mille olemasolus ma ise kõige vähem süüdi olen. Meil on ikkagi hääks tooniks noori inimesi eest ja tagant toetada ja nende loomingut liiga usinasti sõeluda, eriti muidugi peale suitsutunni lõppu A.D. 19642. Aga nüüd oleme jälle optimistimad, kuigi teil seal vist meie võimete ja perspektiivide suhtes seda rohkem ollakse…

Kui teil seal midagi tänavuse kasseti kohta arvustavat ilmub, oleksin väga tänulik, kui selle saadaksite.


Jaan Kaplinski 1964. aastal noorte autorite kasseti ilmumisel. EKLA fotokogu.


Mõni niisama-täheldus:

Nii J. K. pilt kui ta elulugu on antud preisiliku ametlikkuse ja kuivusega3. Kirjutasin neile küll, et olen abielus, aga see vist pole nende arvates oluline. Niisiis: olen abielus, tütre Maarja isa (3 kuud), 1 meeter 80 cm pikk, lipsu ei kanna, ei suitseta, ei joo, närin küüsi, armastan botaanikat, matemaatikat, ei loe peaaegu ilukirjandust, muusikast armastan Bachi, kunstist Kaug-Ida ja näit. Braque’i (Picasso’d ei talu), tahaksin elada maal ja tegelda lillede kasvatamisega, praegu elan Tartu vanimas elamus kolmandal korrusel. Päritolult olen poolaka ja võrukese segu. Töötan ülikoolis laborandina ja püüan keeleteadust eksaktsemalt käsitleda. Oskan õige mitut keelt ja mulle meeldib neid õppida. Tunnen hingelähedust dzen-budhismi ja katoliiklusega (ka luules meeldib Eliot ja siis jällegi Kaug-Ida). Naine4 on ajaloo-üliõpilane ja ka orientalistikahuviline.

Ning kui ma kirja kirjutan, siis tuleb see alati pikk.

Alandlike tervitustega

Jaan Kaplinski

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

22. märts 1965

Tere, Jaan Kaplinski!

Oli üllatus ja hea meel Sinult kirja saada, milles rohkelt huvitavaid kommentaare. See on praegu siin masina kõrval ja kommenteerin omaltpoolt, nii kuidas pähe tuleb. Kuidas Andresel selkuppide juures5 läheb? Vaat, et toob viimati sealt veel pruudi kaasa. Kui talle kirjutad, siis palun tervita minu poolt. Väga tore, et kassett sai mulle teele pandud. Seni pole küll veel kätte jõudnud, kui harilikult võtab raamatupaki teekond kodumaalt siia 3–5 nädalat. Kui selle saan, siis viin lõpule oma praegu märkmete staadiumis oleva ülevaate eesti uue, aomaastike põlvkonna, luulest6. Oleks väga tore, kui selle juurte saaks ka “Manas” avaldada fotosid neist, kelledest juttu. Eelkõige: Kross, Kaalep, Laht, Niit, Suuman, P. – E. Rummo, Traat, Vetemaa ja Sina ise. Kõigist on ju pilte nii nende kogude kaantel või mujal ajakirjanduses ilmunud. Kas Sa saaksid mulle neid saata? Muidugi juhul, kui arvad, et fotode Manas trükkimisest mingit pahandust ei tule. Ühes numbris ilmus Õiglase7 pilt koos tema raamatu arvustusega ja protesti pole kuulda olnud. Sinust endast on ju hea pilt Noorus nr. 2/65 ja kas see pole ka mitte Sina, kes kuulab Vetemaad ette lugemas Nooruses l/65, käed ümber põlve. Kes need teised seal ees on? Runnel? Rummo? Kõrvalleheküljel kah huvitav pilt, kus ma enda arust mitmed ära tunnen, kuid oleks hea, kui Sa kirjutad, kes need on, muidu mul ehk läks arvamine viltu. Tead, oleks väga tore, kui saaks need kaks fotot (s.t. Noorus 1/65, lk. 22–23 grupipildid) kah kuidagi, ehk Nooruse toimetuse kaudu? Või Migdalilt?8 Kui need kirjandusajakirjas ära trükime, ega me siis mingit lööklauselist juttu, mis ebakohane oleks, juurde kindlasti ei pane. Siin välismaal huvi järjest suureneb kodumaa uue põlvkonna luule, proosa (kuidas oleks ka Mati Undi fotoga samast Nooruse numbrist + mujalt Valton?) ja isegi muusika suhtes. Plaate on siiski vähe liikvel. Laabaniga kuulasime nädala eest Singi, Räätsa, Tambergi ja Pärdi asju, kuid need ei olnud vist nende viimased ja paremad. Laaban, kes muusikast rohkem teab kui mina, ütles, et Kuldar Sink olevat kõige huvitavam. Kuid igalt oli ainult üks lugu, nii et selle järele ei tea otsustada.

Jah, nagu mu pr. E. – le9 saadet kirjast nägid, sai üks sinu luuletus ka detsembris New Yorgis ette loetud. Selleks oli meie kõigi hea sõber sms. Tursk. Ega teisi ei olegi nagu mulle kodumaa ajakirjandust jälgides näppu hakanud, Sinu tõlkeid olen küll näinud. P. E. Rummo asjadest sai loetud Hamleti laulud, Ükskord ennepuiste, Me hoiame nõnda ühte, Traadilt: ta avaluuletus kogule “Küngasmaa” ja “Tuimuse ja tuulte poeemi” 3. osa, Vetemaalt “Paduvihm” ja Suumanilt “Poeetilisi portreid 4”. Muid kommentaare selle õhtu kohta oli ju mu selles kirjas, mida Tallinnas nägid. Jah, see Obolenski jutt läheb ikka märki küll. Kuid siin need lapsed on nii lollid, et neid tasa-targu õpetamine ka ei aita. Vastu jonnimine on ju ka muidugi mõtetus. Mis sellesse puutub, et Sa oma koguga sellisel kujul nagu see trükist välja tuli, rahul ei ole, siis ega see pole uudis. Vahest mõtlen, et kas ongi üldse õige tõsiselt arvustada kodumaal trükitud asju (kas nägid juhtumisi Arno Vihalemma huumoritoonis pikka arvustust esimese kasseti kohta?)10,sest see on ju poolik selektsioon. Kuid arvan siiski, et on ja kavatsen seda teha. Mis Sina arvad? Näiteks pole näinud Alliksaare luulet, kes olevat päris tugeva tasemega. Nii et ega me siin nii optimistlikud perspektiivide suhtes küll ei ole. Kui vahest üht-teist me mõtetest tsiteerit on, siis on see läbi kahekordse kõverpeegli. Sest esiteks väänavad emigrantlikud (paras sõna!) ajakirjanikud ära, et neid, kes siiski huvi kodumaal tehtava vastu tunnevad, teistele väliseestlastele lollidena näidata.


Hellar ja Irja Grabbi poegade Indreku ja Kristjaniga 1965. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.


Vaadates “Noorus” 2/65, lk. 11 Su kommentaare enda kohta, siis tuli mulle pähe uuesti asi, mis mu südant vaevanud on. Nimelt Andres küsis mult juba tüki aja eest, et kas saaksin saata Antillide luulet originaalis, kuna seal teil selle tõlkimine käsil. Selle kandi luule oli mulle valge laik poeetilisel kaardil ja mees, kes seda mulle otsida lubas, ei täitnud oma lubadust. Nii et ka mina ei ole oma lubadust täitnud ja Antillide luulet saatnud. Vahepeal olen lugend, et see tõlkekogu vist juba valmis saamas?11 Kui veel olete huvitatud, siis kirjuta kohe ja konkreetsemalt, mis teil veel puudus ja ma luban kohe saata. Kuid praegu ma muidu otsima ei hakka, sest vist hilja ja aega vähe mul kah. Küll panen Sulle posti pool Saareste sõnaraamatut, lisaks kaks ingliskeelset romaani, paperbackina. Pärast saadan lisaks veel teised Saareste vihikud, mis seni ilmunud ja kui viimased paar vihikut, mis seni ilmumata, ka välja selle aasta kestes tulevad, siis ka need. Võibolla Sul on juba see mõisteline sõnaraamat, eks siis anna mõnele teisele kirjamehele. Need ingliskeelsed romaanid olid mul Andrese jaoks, kuid läkitan need nüüd sulle, mis nad siin ikka hallitavad. Mis Sa muidu tahaksid raamatute osas saada? Mainid, et oled huvitatud zenbudhismist. Kas soovid sellest valdkonnast raamatuid? Ma ei tea, missugused seal kättesaadaval on. Kirjuta aga, mis raamatud sind huvitaks. Ega mul nende saatmine ülejõu ei käi, paperback väljaanded väga odavad ja Saareste sõnaraamatu kirjastajaga mul kauaaegne kontakt. Ära nüüd ka mõtle, et ma järsku Su kirja selliselt tõlgitsesin, et tahad raamatuid saada. Olingi veidi üllatunud, et sa seda maininud ei olnudki. Mina näiteks kirjutan kohe, et tahaks saada kõike huvitavat, mis Eestis ilmub. Eks sa ise tea, mis väärib saatmist. Miks kord Sirbis ja Vasaras mainit Kaalepi Järvemaastikud pole veel välja tulemas? Kas seda on siiski sel aastal oodata?12

Mulle meeldis väga, mis Sa Nooruse lühitutvustuses ütled, et kui saaks kooliteed uuesti alustada, siis kirjandusteaduse asemel õpiks loodusteadusi. Ma arvan, et kirjandusemehed on – ingliskeelset väljendit tarvitades – “too much interbreeding” ohvriks langenud. Liiga literaarsed, liiga humanitaaralade kammitsas, liiga omasuguste kambas. Aga miks sa ei tee asja uuesti üle, kasvõi ilma diplomitaotluseta n.ö. mõne kursuse viisi? Muidugi, lugeda saab ju ka ilma koolis käimata.

Samas äratrükit haikudest osa on väga head. Kas järgmisel leheküljel olev “Baikal” on ka Sinu oma? Küllap vist. Seda lugedes tabas mind hämmastus, sest see sarnaneb väga ühe mu tuttava luuletusega. Teema küll teine, kuid kõnekeelne toon, kujundid ja isegi ülesehitus võrdlemisi lähedased. Peale selle juhuslikud kokkusattumised: võrdle näiteks esiridu!, või kohti “Ainult vahel” Baikalis ja “Vahest ainult” teises. Samuti see dünaamiline-geoloogiline koht “Baikalis” (Siin kord lõigati maa lõhki…) ja teises (Kuid lubjakivi…). Samuti huumorivarjundid mõlemis luuletuses. Lisan siia selle luuletuse “Paekivi kainusest”. Lisan siia peale selle ka veel 6 muud Kaarel Saare13 luuletust. Ta luuletused sattusid minu kätte sellepärast, et olen seotud kahe ajakirja toimetamisega ja nii satub mu kätte asju tihti. Saare luulet pole seni veel avaldatud. Laaban ja Grünthal tahavad küll Mana jaoks. Saatsin kord enne Tartu ka Eduard Krantsi luuletusi, milledest mõnedel oli teatavat sarnasust Suumani luulega. Krants elab Torontos, Saar New Yorgis. Oleksin tänulik, kui Sina ja ehk ka mõni teine kirjandusemees kodumaal mõne kommentaari Saare asjade kohta teeks. Mind huvitab kõige rohkem küsimus, kuidas mõjub kodumaalt eemalolek just keelelisest küljest, kas on näiteks näha erinevus keelepruugis, keeletoonis. Sina oled ju selle küsimuse spets, lugesin ühest Keelest ja Kirjandusest Sinu ülevaadet semantika konverentsist14.

“Ning kui kirja kirjutan, siis tuleb see alati pikk” – see on Sinu kirja viimane lause. Võtan selle täiesti omaks. Tänu sellele eelnenud lühitutvustuse eest. Minust oled mõnesuguse mulje saanud ju Andrese kirju lugedes. Nii et lisan ainult, ühte Su lauset veidi parafraseerides: olen abielus, kahe poja isa (4 ja 6), lipsu harilikult ei kanna (Sul on aga siiski “Nooruses” lips ees!) 1 meeter 87 cm pikk, kaalun 100 kilo, armastan kõiki asju, mis huvitavad, tahaksin elada mererannas maal, suitsetan vähe, viina võtan, töötan Ameerika Kongressi Raamatukogus, tunnen hingelähedust kõigi inimliku ja terve looduse vastu, olen 35 a. vana.

Tervitustega ja lugupidamisega,

Hellar Grabbi

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tartu, 15. aprill 1965

Tervist, Hellar Grabbi!

Oli väga meeldiv Sinult kirja saada ja virgutas mõnelegi asjale mõtlema.

Kõigepealt aga katsun vastata küsimustele ja lahtised otsad kinni sõlmida.

Mis fotodesse puutub, siis leidsime mõne mehega, et praegu nagu ei sobiks neid saata.15 Ehk saate kasutada “Nooruses” ilmunut; kuidas Noorusest neid saada ja saata, ei oska momendil ütelda, aga pean meeles ja küsin targemate inimeste käest. Nüüd kommentaare piltide manu. Nooruses 65/1 olen käed ümber põlvede tõesti mina, minust paremal, vaatajale lähemal on Hando Runnel, vasemale jäävad järjekorras Mati Unt, Lii (Ly) Seppel, Viivi Luik, tema abikaasa Jaan Paavle, põigiti pingil näotsi vaataja poole istuv mees poolkiilas peaga on väga armas inimene Nigol Andresen.

Ümber laua istuvad (nimetan ainult neid, kellest on natuke nägu näha, nii et tunda võimalik) vasakult Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, August Sang, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Mati Unt.

Kaalepi Järvemaastike ilmumise ajast ei tea mina midagi… Ei usu, et nad niipea välja tuleksid. Aga ma küll ausalt öelda ei ole eriti kursis nn. kirjanduseluga. Ainult niipalju kuulukse, et üx uus katamadin oodata on, kus kohut peetakse eksotismi, mitmesuguste meeleolude ja üldse vist elukauguse ja kaasaegsusetuse üle16.

Kas siinseid kogusid maksab tõsiselt arvustada? Enamikku kindlasti. Minu laulukrantsikene on koguna küll lausa jama ja sealt võib tõsiselt võtta ainult osa laulusid. Ja peale-kauba olen viimasel ajal oma luules ka üldse pettunud. Kord ma olin imelaps, aga nüüd juba ülikooli lõpetanud ja peaks midagi olema, seevastu aga ilmneb ikka selgemalt, et oleks viimane aeg millegagi tõsiselt tegelema hakata. Mõne asjaga aga ei saa, mõneks ei jätku püsivust ja jonni otsast peale alustada, peale muu tuleb teha raha ja hoida last, kes ei ole terve ja vajab palju hoolt. Unistan tõesti õppida korralikult botaanikat ja matemaatikat juurde – nendest olen kõige rohkem saanud.

Mis puutub mulle omistatud lausetele Noorusest 65/217, siis minu laused nad ei ole. Ajakirjaniku rumalus ja ajalehekeel läbini. Ma pole ms. kirjandusteadust üldse kunagi õppinud, hariduselt olen lingvist ja ainult. “Leiab peegelduse kunstilises sõnas” – sellist eesti keelt ma küll veel ei räägi; loodan, et mõtlemisvõime säilib ja seda ka edaspidi ei tee.

Antillide luule on vist trükikojas ja jääb üle ainult tänada meelespidamise eest; ega tegelikult küll rohkem materjali vaja ka poleks, seda on ehk ülearugi.

Saadetud raamatute eest olen ülimalt tänulik Sulle! Saareste MS on küll meil olemas ja saadud juhtnööride järgi ma kingin ta kellelegi edasi, kel tarvis. Mõtlesin küll, et kõige parem oleks ta teaduskonna raamatukogule annetada, kus teda ei ole ja kus kõik noored tudengid teda kasutada saaksid, Pm. on see raamat siin maal nii kallis, et isikule kingituseks alati ei sobigi.

Jah, nendest raamatutest üleüldse…

Olen enda arust suur raamatunorija ja seda juhtub harva, et välismaalt mõnda ei soovi. Omal maal käin tihti raamatupoes, aga seal on muidugi ainult omamaist kraami.

Mis mind huvitab? Dzeni kohta loeksin heal meelel, sellest on U.S.A. – s ka kõrgel tasemel teoseid.

Kõige rohkem kiusavad mind raamatud nn. cultural anthropology üle. Autoritest Margaret Mead, Ruth Benedict (ka tema indianistika), need naised on väga palju kirjutanud ja loodetavasti ka paperback-väljaannetesse. Autoreid on muidugi ka teisi, aga mul pole neist head ülevaadet, indiaanlased on alati huvitanud, ka nende elu-olu ja kultuuripüüdlused tänapäeval. Ehk on sellest midagi või tead niisama kirjutada midagi huvitavat? Järsku kirjutavad punanahad ise ka vahest endast? Mul puudub üldse pilt praegusest olukorrast sellel alal, viimased asjalikud andmed olen saanud Roosevelti-aegse indiaaniameti peamehe John Collieri kirglikust ja targast raamatust The Indians of the Americas. Väga tahaks teada, kuidas elab The Native American Church, mis 20 a. tagasi veel keelatud oli – peyote18 pruukimise eest. Sellesse kirikusse astuksin mina, muidugi mitte peyote pärast… Tuhande aasta eest elati Maarjamaal minu arust täpselt sellises vaimus ja tões, nagu viiesaja aasta eest ja tükati tänini Põhja-Ameerika metsades. Olen sellest kõigest palju mõelnud, aga siin ei viitsi kirja panna.

Eestlastele panen pahaks, et nad iga hinna eest tahavad kellekski ja millekski saada, peavad oma maad provintsiks ja vabandavad endid. Ma vihkan mõisteid pealinn, perifeeria, keskajakirjandus jm. kesk-, lihtsalt ei suuda taluda, et ikka rohkem iseseisvaid kultuurikeskusi silme all muutub provintsiks ja on sellega sügavasti rahul. Kurat küll, kolmesaja aasta eest oli iga kirikla ja suur osa mõisadest kultuurikeskused raamatukogudega jne., nüüd on maailm nii vaene, et ainult “pealinn” saab midagi veel täielikult.


Noored autorid Tallinnas Kirjanike majas 1965. aastal. Esineb Enn Vetemaa, kuulavad (paremalt): Jaan Kaplinski, Mati Unt, Ly Seppel, Viivi Luik, Jaan Paavle. Vasakul Nigol Andresen. EKLA fotokogu.


Nojah, see on ühe Tarto-liina eks-universiteedi ekstudengi igapäevane nutulaul.

Kui veel raamatuid mainida, siis huvitavad Aldous Huxley viimase aja tööd (eriti esseed), muu ilukirjandus vaevalt, sest seda ulatub siia kõige rohkem ja mina sealt midagi hingekosutavat leidnud ei ole.

Tuleb meelde, et kirjutasid Andresele kord, et pead Ivar Grünthali parimaks, mis seal luuletatud. Viimastel aegadel olen ka ise nii hakanud tundma ja arvama. Imelikke sulameid kõigist asjust oskab see mees kokku sulatada, end vabaks laulda valudest, mida enamik harjumusest tähele ei pane. Suur ja üllatavalt lihtne katharsis on selline luule… Muuseas, mis kuupäeval on I. G. sündinud? Ega ta pole november või isegi jaanuar? Oleks huvitav ka Sinu sünnipäeva teada, mulle näib nimelt, et astroloogias on naljakal kombel palju tabavat… Ehk saad kirjas mõne I. G. luuletuse viimasest ajast saata (tunnen ainult mõnda ühest mullusest Manast, kus näit. Ahti-mariin oli)! Mis Kaarel Saarest öelda oskan, on see, et liiga palju seletamist ja seetõttu liiga vähe luulet. Keeles võõrapärasusi leian vähe ja alati ei tea, kus need, kus licentia poetica. Muidugi on “kaigub” pro “kaikub”. Usun ka, et meil öeldaks “mul tõmmati välja kaks hammast”. Kas sealsed noored veel julgeksid öelda “ta suri sinna” ja tarvitada muid selliseid kummalisi rektsioone? TEE VÄRSSEluuletuses häirib mind, et “samaaegselt” seisab seal ja mitte ei ole öeldud kuidagi lihtsamini. Pole igatahes hea keel. Muidugi ei pruugi selles kõiges (nagu sõnastiku vaesuseski ja urbaniseerituses) olla midagi ameerikalikku, ega meie koolilapsed ja tudengid, kes just Wiedemanni lugenud pole, paremat eesti keelt kirjuta. Olen eesti filoloogi tõlgitud aafrika muinasjuttudesse küll ja küll korralikku eesti keelt sisse parandanud. Olen ms. tundnud folkloristi lõpukursuselt, kes ütles kord umbes järgmist: “Ah et Eestis oli keskajal katoliku usk… mina arvasin, et oli ristiusk…”

Vist sel aastal ilmuvasse kogumikku “Kirjakeel” kirjutasin, mida arvan keele tendentsidest ja perspektiividest19. Arvan, et see väljaanne teile raamatukokku vist ei jõua, nii et pean katsuma ta saata, kui ta kord ilmub ja teda liiga kiiresti ära ei osteta. Usun küll ise, et keel läheb kuradile, sest ainult mõne kandi taluinimesed oskavad veel õiget ja ilusat keelt kõnelda. Nooremad linnainimesed ei oska üldse mitte midagi peale transistori kuulamise ja niisama molutamise. Mõni küll oskab ka natuke matemaatikat ja mõni mootorratast parandada. Neid õpetavad õpetajad, kes ei tea, mis vahe on ristiusul ja katoliiklusel…

Vihalemma arvustust ma näinud ei ole, olen ainult kuulnud ühelt kaasvõitlejalt sellest.

– Naine tuli postiga, kus oli ka Su kaart. Raamatuid ei ole veel. Loodetavasti nad siiski tulevad. –

Ühest asjast tahaks veidi pikemalt kuulda. See on tolle tüli ajalugu, millest vist sündis Mana. Mana ühesainsas numbris, mida mina näinud olen, oli umbes kümme enam või vähem selget rünnakut Kangro pihta20. Peab küll tõsine tüli selle taga olema. Ma vist aiman umbes, milles on asi ja kuidas on olukord praegu, aga oleks niisama huvitav täpsemalt teada. Kas on alust lugeda Tulimulla tegelasi eesotsas tolle Vana-Antsla poisiga21 reaktsionääride hulka (halb termin, kuna pm. ma ise kaldun ajaloo maastaapides Sumerist peale ikka vana paremaks pidama kui uut)? Vahest kipub jääma mulje, et õigus on kahe vahel. Mana vist loeb näit. Kangro parimateks luuletusteks kodumaal kirjutatuid, mina tahaksin tema tipu asetada rohkem pagulusse, kuigi see on absoluutselt saavutatud Ammukaares ilmunud värssidega (vist rohkem tuntud Põlenud puust); sinna kuulub Pühapäev veel kindlasti, edasi algab vist aeglane langus, mis väga trööstitult suubub Septembris, mida olen juhuslikult ka lugenud. Paljudest kogudest ei tea küll midagi (Seitsmes öö (?), Eikellegimaa ,Tulease). Veebruar on üksikute eranditega mage. Siiski kasvasin kuni 19–20 eluaastani Kangro valdava mõju all ja teadsin teda lehekülgede kaupa peast. Ja olen talle üsna tänulik tänini, kuigi teda suurt enam lugeda ei himusta. Kõige lihtsam hüpotees on mul see, et seletan vahet Mana ja Tulimulla (see on siis ka eriti ja selgelt vahe G. ja K. vahel) akkulturatsiooniga, mis nooremad on teinud reservatsioonidetult eurooplasteks, teised aga, kes siin hariduse saanud ja rohkem veel seotud selle taluinimestest haritlaskonda jõudmise ajaga, ei ole veel eurooplased, kuna eestlased seda õieti kunagi pole olnud (tänu taevale!) ja alles nüüd hakkavad olema (kurat võtku!). Muidugi pole Tulimullal noortele seal midagi anda, kuna nende maailm on sootuks teistsugune. Ma vihkan kogu hingest linnu, mootorrattaid, televisiooni jm. ning mõne pariislase eksistentsialistlikud probleemid on mulle kentsakad ja võõrad. Eks nad ole seda ka vist päris maalt tulnud inimestele. Ja need inimesed muutuvad seal siis võibolla ja tõe-näolikult varsti kibestunud vanahärradeks, kes noori süüdistavad mitmesugustes pahedes… Aga muidugi, kui ma teaksin, ma ei küsiks. Ainult seda ma usun, et ajaga kaasaminek on surmapatt, ajale vastu seismine on lollus, peaks elama aega täielikult ignoreerides (ajaloolist aega). See on muidugi ka dzeni sisu. G. võiks tõesti olla skorpioni tähtkujust, mis ta muidu nii armastab sõdida!

Olen proovinud lugeda Robbe-Grillet’d, Sartre’i, Beckett’it, aga nad ei ütle mulle midagi. Camus ütleb rohkem; tema on nagu provintslane ja ei edvista nagu Sartre oma radikaalsusega. Ja ta on oma südames usklik katoliiklane. Ionesco mulle meeldib mõneti. Ainus inglise noor vihane mees mu loetuist, kes raevus tagasi vaatas22, oli mu arust narr ja hüsteerik, kes oma sugulaste kannatustega kelgib. Ameeriklastest meeldis mulle väga Truman Capote: olen kaht asja lugenud. Salinger mitte nii. Luuletajaist meeldib äärmiselt Perse. (Kirjuta, mismoodi seda meest võiks eesti rahva ees tutvustada, kas tema päris nime või varasema Saintléger vms. pseudonüümi all, või praeguse nimega? Mida arvad?)

Ms. üx paradox, võibolla on Andres sellest kirjutanud, seoses Laabani luulega. Tuli Moskvast üx kehkadivei, sealse mingi poollegaalse baratšnikute23 luulekoolkonna esindajaid. Andres tutvustas talle Laabanit tõlkes, poiss leidis, et olevat XIX sajandi maailmatunnetus, aiad, kaljud, meri jm., tema ise luuletas muudkui suure linna agulitest, trammidest jm. nagu vuturistid saj. algul.

Niisiis, meie ülikoolis on seadus, et paberilehed tuleb täis kirjutada mõlemalt poolt ja paberikorvi ei tule visata lehti, millel üks pool veel puhas. Nii tuli ka seekord välja. Lisan mõned värsid lugemiseks. Ka Alliksaarelt. Mõistetavalt ei kuulu neist midagi trükkimisele.

Nii jääb seekord; olen esitanud monoloogi ja avaldanud soove. Loodetavasti saan Sulle või kellelegi mingeid raamatuid vastu saata. Järsku on venekeelsest kirjandusest huvitatuid? Meil on raamatud üldiselt väga odavad.

Alandlisi tervisi

Jaan Kaplinski

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

24. mai, 1965

Tere,

Su mõlemad kirjad saabusid ühekorraga, nii et ära muret tunne, et esimene neist puuduliku aadressi tõttu ekslema läks. Mai esimestel päevadel saabus ka Su postkaart, milles Saareste kättesaamist teatad. Kommenteerida oleks Su huvitavaid kirju palju, kuid kirjapaberi kasutamine selleks on lootusetu, kiri tuleks liiga pikk ja konkreetne. Katsun allpool ainult mõningaid aspekte puudutada ja Su kirjas olevatele küsimustele vastata.

Kahju, et kodumaa noorkirjanike pilte saata ei saa. Ehk edaspidi? Palun pea seda igatahes meeles. “Nooruses” ilmunud fotol on aga näha nii mõndagi. Mõned assotsiatsioonid tõi Andreseni kuju pildil. Kus ta poeg (oli tal üks?) nüüd on? Oli mu klassivend Tallinna Õpetajate Seminari Algkoolis õppeaastal 1940/41. Samas klassis oli ka teise tolleaegse rahvakomissari poeg, Hion. Mäletan mõlemaid kui vaikseid, tagasihoidlikke ja sümpaatseid poisse. Mitmete teiste klassivendade nimesi olen kodumaa ajakirjanduses tähele pannud (näiteks Eerik Hansen, vahepeal mu pinginaaber ja üks Kadrioru kamba poisse, kelle kodus Koidula t. 12 sai väga tihti käidud, kus ta isa seda Põrgupõhja värki kirja pani24, või Arvo Tikk, kes nüüd vist Tartus med. teaduste kandidaat, oli ka vahepeal mu pinginaaber, jt.) kuid nende kahe omasi mitte. Sellest õppeaastast on omapärase seigana meeles, et klassi eesrindlikku seinalehte ei toimetanud mitte Andresen ega Hion, vaid mina. Oli selle nimi nüüd “Leek” või “Säde”… ei tule meelde. Ütlen seda sellepärast, et teaksid olla ettevaatlik minuga kirjavahetuses – ega sellest Sulle midagi halba järsku ei tule, et oled kirjavahetuses isikuga, kes isikukultuse perioodil oli n.ö. aktiivne nõukogude ajakirjanik – nüüd ju on see isikukultuse värk koos paljude selleaja tegelastega utiili osaliselt heidetud ja minu toimikus kindlasti ka mustplekk praeguse korra suhtes sees. Nojah, see oli küll ju ainult 4. klassis ja mulle on ajakirjade toimetamine alati südamelähedane olnud. Ehk on see patt mulle andestatud. Pealegi pidid ju ajakirjad, niipalju kui võimalik, olema omade poiste käes ja eks ka selle naiivse mõttega seda tehtud sai. Kuidas küll ühe nime mainimine võib pika assotsiatsiooni esile tuua – ka seda veel, et 1940. a. uue võimu saabudes meid korterist välja kupatati ja samasse korterisse Andresenid elama pandi25. Oh seda elu küll! Olen kodumaa kultuuriajakirjades-ajalehtedes tihti Andresen Sr. nime kui ühte agaramat ja julgemat sõnavõtjat tähele pannud.

Ütled, et Sa pole sugugi rahul oma “luulekrantsikesega”. Vaatan, et oled koos oma huviga orientalistika vastu ka hiina viisakuse selgeks õppind. Ilma hiina viisakuseta, ilma eesti tagasihoidlikkuseta ja ilma ameerika reklaamiplärinata ütlen Sinu vastu, et selle koguga astusid kindlalt. P. E. Rummo, M. Traadi ja A. Suumani kõrvale neljanda uue värske talendina, mis kuradi sõnu ma siin tarvitan, mitte talendina, vaid luuletajana, kes oma talendid juba väärtusena rahva sekka viinud on. Kuna kavatsen ka Sinu luulet ühes kirjutuses peatselt puudutada ja selle Sulle siis saata, siis analüüsi jätan selleks ajaks. Ütlen vaid, et mulle eriti meeldisid järgmised: avaluuletus, Tõed (küll on tore luuletus! – kuna sa Lihavõttesaarel käisid?), Nurmenukk, Karjala rapsoodia, Du Fu’d lugedes, Merest (2. osa, kuna 1. ja 3. osa rikub ära Tursa sissetoomine), Laul elust ja surmast. Nüüd ka neist, mis ei meeldi ja miks. Näiteks see pikk “Maast, veest ja mitmest muust asjast”. Liiga palju lobisemist, asjade ülekordamist, truismide targutamist, Krossilikku asjade mehhaanilist ülelugemist. “Viimne seanss” – see võib küll teil seal olla avangardistlik oma sürrealismis ja seega omal kohal ja vajalik luuletus (nagu umbes Kruus viitab S. & V. – s)26, et tabusid murda, kuid mulle tundub väga kuivana (vahemärkusena – gestaapo ei tulnud kunagi ees, ka mitte poliitiline SS, vaid sörkisid kui marutõbised koerad sõjaväe ja relva-SS-i järel) – jah ainult lõpuosa, sellest saadik kui “siis lõpeb film” annab nagu midagi huvitavamat. “Tervitus tulevikku” – nagu veidi trafareetne. Teised luuletused langevad eelpoolesitet kategooria vahepeale, kuid kõik neist on väärt avaldamist. “Tursk õlis” – hea satiir, kuid miks ei ole ses sees “Loomingus” varem ilmunud Tursa luuletust? See on minu arvates oma elupuuga parem kui see konservikarbi oma. Tugevam, reljeefsem, julgem, aga seejuures mitte sellise veidi ninatarga varjundiga kui “T. õlis”. Toredaid kohti on “Kahe sügise lauludes”. Baikali juba veidi puudutasin eelnevas kirjas – siin tuleb meelde Su hinnang Saare luuletustele, mis just kõige parem ei olnud. Kuule, aga Su hinnang Saare kohta “liiga palju seletamist” – see käib Su enda kohta täpselt. Ka Su paremates asjades on seletav, eepiline joon väga tugev. Ja mis selles nii halba on? Niikaua kui seletamine mehhaaniliseks-kuivaks ei lähe, kui poeesia ära ei kao. Nii hea luuletaja kui Krossi juures juhtub seda tihti, kahjuks. Kuid Kross on ikka teil seal kui suur jäälõhkuja, kelle poolt lahti sõidetud teest nooremad avamerele purjetavad. Tema mõju on väga tugev, kohati näeb seda ka Sinu juures, rohkem näiteks Seppeli juures. Seppeli kogu, üldiselt tubli ja sümpaatne, viga on vast just selles, et tema on “aomaastiku põlvkonna” uue luulekeele liiga tüüpilinegi esindaja, oma näotüüp jääb kahvatuks. Sinul, nagu Suumanil see aga kindlalt on. Ja mis sellest, et Remmelgas ütles kord (oli see intervjuus Noorte Hääles?), et tema sellest mõhkugi aru ei saa, miks Kaplinski luuletab27. “Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista.”28 Üks naisisik, nimi ei tule praegu meelde, oli S. & V. – s ka Su luulet koos teiste kassetisolijatega arvustanud29. Mõned mõtted on tal ju õiged, kuid üldiselt paistab, et temagi pole aru saanud, või kui on, siis ei kirjutanud sellest. Runneli väärtus seisab eelkõige muidugi ta omapärases temaatikas ja maapoisilikus ütlemisviisis. Kas ehk võiks tema puhul Hendrik Adamsoni nime meenutada? Igal juhul tasus trükkida, tasus tal kirjutada. Kas aga Luike liiga vara lendu ei lastud? Annet tal on, kuid paar aastat oleks see anne veel vähemalt küpsema pidand. Ega siis esimesi luuletusi nii noore inimese juures kohe ei maksa trükkida, s.t. ajakirjades küll, kuid esikkogu jaoks jäävad nad nõrgaks, pealegi kui luuletaja ise iga aastaga neist üle astub.

Kui juba luulejutt libisema hakkas, siis tahaks kommenteerida S. & V. – st loetud uudist, et möödunud aasta väljapaistvaimaks luuletuseks auhinnati Vaarandi “Eesti mullad”30. Eks see luuletus ole ju päris hea, Vaarandi üks paremaid (kas “Vaalade elu” pole aga mitte tugevam!), kuid möödunud aastal ilmunud silmapaistvamad luuletused on ju kirjutanud P. E. Rummo ja mitte Vaarandi. Eriti kui Liivi nimeline luuleauhind anti. Rummo on eesti uus Liiv. “Me hoiame nõnda ühte” oleks pidand auhinna saama. “Jälle, jälle…” – see on ju Liiv ka. Või kui neile ehk teema pärast auhinda anda ei saanud, siis miks mitte “Hamleti laulud”?!

Hea, et mainisid mislaadi raamatuid soovid. Olen juba neid otsinud ja peatselt panen paki teele. Indiaanlastest muidugi ka. Küsid, kuidas läheb Native American Churchil. See pole enam keelatud ja seda usku praktiseerivad navajod on selle “vande” alt väljasaamise üle päris rõõmsad. Muidu aga käib indiaanlaste käsi Põhja-Ameerikas väga sitasti. Su mõtted selle metsade “vaimus ja tões” elu kohta on veidi hilinenud. Vaimu on ammu asendanud viin, tõe on asendand kapitalismi jätised (s.t. et ameerika kõrgest kapitalistlikust elustandardist indiaanidel ainult jätised, on ka erandeid, kuid üldiselt ei käi nende käsi hästi). Nende niigi kokkusurutud reservatsioone piiratakse suurkapitali ärimeeste pealekäimisel järjest, küll maavarade ekspluateerimise, küll tammide ehitamise ettekäänetel. Pidevalt murtakse lepinguid, mis veel 19. saj. saadik jõus on. Alles äsja murti New Yorgi ühes põhjaosariigis oleva suguharuga George Washingtoni enda poolt sõlmitud leping ja nende maa ujutatakse üle paisjärvega. Ei aidanud isegi see, et New York Times, siinse maa mõjukaim ajaleht, tugevalt indiaanlaste lepingu säilitamise poolt välja astus. Progress on progress, eriti kui sellega koos äri käib. Ühinen Su kirjas esitatud mõtetega, et progress on pahatihti regress. Siiski – ajaloolist aega ignoreerides küll elada ei saa. Selles vaidlen vastu. Võibolla on mul liiga palju “aktivisti” ja “engage” hingelaadi, kuid me elame ajaloolises ajas, kas tahame või ei taha, ja miks mitte siis selle sarvist kinni haarata (kuigi tulemuseks on, et ise oled selili ja mitte ajahärg… kuid selili oleme ju kõik kord niikuinii, ka siis kui me metsas kännu otsas istudes ajaloolist aega ignoreerides elame).

Kus indiaanlastel tulevikku on, on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuskilt on meelde jäänud, et umbes 19 miljonit on seal neid, kellede emakeeleks on veel indiaani keeled. Kuid ka selles osas lööb su muidu nii toredaid kohti sisaldav luuletus “Neile, kes elavad” põhiliselt viltu. Indiaanlased mässavad seal küll, kuid nende aktiivne element on üle siirdunud hispaania keelele. Kuid Boliiviat ja osalt ka Peruud ja Ekuadori ning osalt isegi Mehhikot võib kutsuda indiaanlaste riikideks. Kuid kultuuriliselttsivilisatsioonilt on need indiaanlased muutunud “kadakateks”. Siiski on tendentse, et siis kui rahvamasside elementaarvajadused kätte võidetakse, et siis hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ka oma vanale keelelekultuurile. Ei ole isegi võimatu teatav renessaans selles osas. Kuid karta on, et see tuleb rohkem “hobbyna”, umbes nii nagu praegu Iiri Vabariigis. Sa räägid selles luuletuses “ladiino” – tähenduses hispaanlane. Kuid ladiino tähendab poolindiaanlast, mestiitsi, seda vähemalt näiteks Guatemalas, ühes riigis, kus on indiaanlaste ja mestiitside (s.t. ladiinode!) enamus. Guatemala indiaanikeelne nimi on muide Quauhimallán, mis tähendab “metsade ala”. Ja just need ladiinod-mestiitsid on need, kes mõtlevad selliseid mõtteid nagu su poiss selles luuletuses. Ega puhtaid indiaanlasi pole palju enam järel isegi kesk- ja lõuna-ameerikas.

Mu poolt saadet “Mõistelise sõnaraamatu” anna muidugi edasi vastavalt oma heale äranägemisele, jah, miks mitte “Loomingu raamatukogule” nagu viimases kaardis mainid. Panen nüüd ülejäänud seni ilmunud vihud Sulle posti. See töö viiakse siin siiski lõpule, kuid võtab veel aega. Kas ehk “Loomingu R.” ei saaks mulle saata jooksvalt kõik ilmuvad raamatud? Oleksin väga tänulik. Lugesin kord S. & V. – s ülevaadet välismaa kirjanduse tõlkimise kohta, s.t. õigemini üht kriitilist sõnavõttu ja selle autoriks oli, kui mälu ei peta, Kurtna. Tal olid seal kahjuks eriti ameerika kirjanike osas andmed veidi sassis, eriti mis puutus nende generatsioonidesse liigitamisel31. Ka Uno Laht ajas veidi segast juttu “Keeles ja kirjanduses” beat generationist rääkides32. S.t. oli meeldiv lugeda, et Laht oli niigi hästi asjadega kursis ja et tal asja vastu huvi, kuid mitmed ta ütlemised olid vildakad puhtfaktiliselt. Seda muidugi kogemata, nagu Kurtnagi juures. Näiteks T. S. Eliot ei ole nende eeskuju, vaid William Carlos Williams. Kümmekond tuntumat sellesse “koolkonda” (kasutan seda parema sõna puudumisel) luuletajat just eriliselt toonitavad, et Eliot on üks “paha vaim”. Sellest võiks kirjutada palju, kuid mis ma ikka loran. Iseasi oleks, kui saaks klaasi viina (või kuremariini) juures istudes juttu ajada. Kuid mitte ei jõua kodumaa teed jalgade alla võtta. Pole raha. Te Inturisti hinnad on ju kohutavalt suured. Muidu võtaks naised-lapsed kaasa ja tuleks Tarto-Liina kaema. Romaanidest, mis Sulle ja Andresele olen saatnud, soovitan Sul eelkõige lugeda Bellow “Vihmakuningas Henderson”. Kuid oled seda lugedes esimesed viiskümmend lk. välja kannatanud ja koos peategelasega Aafrikasse jõuad, siis olen kindel, et Sulle see raamat meeldib. Miks seda mitte eesti keelde tõlkida? Bellow väärib seda. Samuti peaks teil ilmuma midagi Fitzgeraldist. Näiteks “Õrn on öö” või “Great Gatsby”. Tõlgiks kasvõi ise, kui te mulle selle eest seal kodumaa sõidu ja olemise kinni taote. Kuid vaevalt, et sellist kombiinat annab teha. Võib juhtuda, et laulupeo ajal mõni mu tuttav külastab Eestit. Nii et ära kohku kui järsku telefonikõne saad, või midagi sellist. Kas Andres tuleb selleks ajaks tagasi?

Nüüd on veel vastamata Su küsimused seoses Managa ja Grünthaliga. Nende jaoks praegu ei jää aega. Olen üllatund, et oled vaid üht M. nr. näinud. Minu teada liikuvat neid Tallinnas rohkesti ringi, ka mahakirjutatud kujul. Grünthali luulekogusi ehk saad Rummo Sr. küsida? Ka viimast Mana. Mu aeg läheb praegu Mana elushoidmise peale, Mana on Rootsis suurtes raskustes ja seisma jäämas. Katsume teha praegu päästeaktsiooni Ameerikas. Lisan mõned Grünth. viimaseid asju. A. A. asjad tänuga käes.

Tervisi.

Hellar Grabbi

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tarto-liinas, 19. juunil 1965

Tervist!

Kõigepealt aitäh arvustusridade eest “Jälgede” kohta. Kas Lahe vastav jutt Loomingust on üle lombi jõudnud?33 See mulle meeldis väga ja nii on vähemalt kahest kohast ka midagi asjalikku kuulda saanud. Kuna mu arust arvustusele pole vaja vastata, vähemalt samas vormis mitte, siis seda ka ei tee. Luulevormis eks küll edaspidi, et katsikulised ja kõik onud-tädid näeksid, mis laps kuulda võtnud ja milles targemaks saand.

Jah, maailm pole sugugi suur. Cand. med. Arvo Tikk on Tartus neuroloogina tegev ja praegu vist ajutiselt osakonna juhataja haiglas, kus mu tütar viibib. On igapidi hinnatud ja asjalik mees, niipalju kui temast kuulnud olen. Tegeleb pm. igasuguste eluohtlike vigastustega nn. respiratoorses tsentrumis34. (Maarja Kaplinski ei ole seal!) J. Hion on ülikoolis dotsent, tema erialaks algebra ja peaks peatselt doktoriks saama. Olen Moskau väljaannetest ka ta nime leidnud, et tõestanud nii ja niisuguseid teoreeme. Nojaa, Tartus tudengite seas on tal väga kuri kuulsus, põrutab eksamilt vahel 70 % tagasi, igatahes kõik noored matemaatikud-füüsikud Hioni ees värisevad. On muidugi ka trobikond anekdoote selle dotsendi kohta, kõige vägevam näiteks käib nii (tõestisündinud loo pähe), et H. käinud Toomel kelguga last jalutamas, poisid varastanud lapse kelgu pealt ära, pannud kivi asemele, viinud lapse koju naisele: dotsent kaotanud teise kelgu pealt ära, nemad juhtunud nägema… H. tulnud mõne aja pärast hirmsa vaardiga kodu poole… Noor Andresen olla Tallinnas kiirabi autojuht, seega siis väga hea ja lugupeetud autojuht, seda sain Kaalepilt kuulda. Sinu isikukultuseaegne žurnalisti-karjäär meid ei kohuta, sest need asjad on praegu kiires tempos vaibumas. Räägitakse jälle Stalingradi lahingust ja üldiselt vist tegeldakse uute asjadega, nii et vanad ununevad, nagu vist vaja ongi. Vähemalt ei tohi nad uusi nii kammitseda, nagu vahel juhtub.

Aga sellest, et Sa Loomingu Raamatukogule tõlgiksid, küll midagi välja ei tule. Esialgu vähemasti mitte. L.R. – st lubati numbreid saatma hakata ja eks nad Sulle ka siis võibolla ka muust kirjutavad.

Oleks ülimalt kurb, kui Mana seisma jääks. Kas ei anna teda mitmekeelseks muuta ja nii osa ümberrahvustuvat noorsugu kaasa tõmmata? Aga mis mina sest tean. Oleks võimalik, aitaks teid seal, on Mana ikka lähedasem kui Tulimuld. Ja too vist elab esialgu priskesti.

Indiaanlastest lootsin siiski, et J. F. K. ajal on midagi paranenud. Ega muidugi illusioone pole neist teinud, tean omast käest (Andres teab vist paremini praegu), mis viina katk neist kenadest rahvakestest teinud on. Ja äri. Ja see suur teerull, mis maailma ühemeelseks, ühekeelseks ja muidu lagedaks rudjub. Iiris, Walesis (armastan neid ja nende keeli ning oskan väheke gaeli keelt, aga vist jälle liiga hilja), nojah, seal ja mujal, igal pool. Võib öelda, et nii on hea, kasvõi, et nii on küll kurb, aga nii peab minema. Ise ei ütle üht ei teist moodi. Loodan kunagi selle kõik luulelisemalt ära öelda. Ainult, katoliiklaseks end asetades: kes usub paratamatust (a la Darwin, Hegel), usub kurja vaimu ja salgab jumalat. Sest kohut mõistetakse igaühe üle, kes ainsa hea teokese tegemata jätavad, setu siis veel nende üle, kes heegellikult oma laiskust vabandavad. Aga see läheb keeruliseks ja viib tuttavate teoloogiliste paradoksideni. Oleks tore kui mõni suguharu mu oma liikmeks võtaks või Native American Church. Aga see soov on vist veel teostatamatum kui H. G. soov Loomingu Raamatukokku tõlget teha. Sa vast pole John Collieri lugend? Tema on peaaegu “indiaani messianist” ja loodab veel kõvasti35. Sest see rahvas on vist küll nagu tulbi vms. sibul maa all ootamas. Aga ega sibul küll igavikku maa all olla ei saa. Lootoseseeme (lootuseseeme!) olla kõige püsivam – mõnisada aastat – seemetest ja sibulatest. On mööda Roosevelti ja JFK uued horisondid, aga indiaanide vaesus peaaegu endine. Kuigi vist navajod ja mõned väiksemad velled välja siplevad. Mu viimastel andmetel. Lõuna pool pigistatakse neid isegi Mehhikos armetusti, loen üht raamatut (mehhiklaselt) selle kohta. Ketšuasid ja aimaraasid võib siiski olla üle kümne miljoni ja neil on kirjandus, rändteater jne. Nagu siin maal kord. Kuigi Õpet. Eesti Selts saksakeelne ja esimesed katsed eepost luua. Ms. on ladiinomestiits jah ja sellisena mõnel pool kadakas ja ülbe olevus nagu siingi kord. Ja egas toda laulu sõnasõnalt pole vaja võtta… Mehhiko mestiitsid küll uhkeldavad oma indianiteediga, aga kus indiaanlasi lähedal, kõlbavad need ikkagi ainult teoorjadeks ja manulisteks. Jah, ajaloo ja progressi on välja mõelnud sööjad, söödavate sõna pole kaugele ulatunud. Kui neegrid Aafrikas (see tükk oli liiga suur ja ajas suu lõhki) kord oma sõna ütlevad ja sööjateks ümber ei orienteeru, siis ehk saame ka teise poole ära kuulata.

Andres, kes ühe kaduva rahvakse man on, pole elumärki andnud36. Eks Sa tead vast tema vanematelt temast midagi uuemat. Kunagi kirjutanud, et kui mais jõgi lahti läheb, hakkab tulema… Telefoni mul pole, nii et sel moel mind kätte ei saa. Aga Ülikooli tänavast küll. Kui keegi tuleb.

Oleks kurat jah kena näiteks kirsimahla juua ja maailma asjad pikkusja laiuskraadide kaupa läbi lorada. Ehk kord saad ka rikkaks või jäävad sõiduhinnad väiksemaks. Aga kas näit. Laaban või keegi Rootsist ei saa seda teed ette võtta. Kes on muidugi tagasihoidlikum olnud mitmesugustele direktoritele kurku kusemisega37… Ms. oli mulle ekstra lõbus see, et G. on sonetid nõutavast tsipa rangemad kirjutanud sellise sisu jaoks.

Lisan mõne värsi, nagu nüüd olen teinud. Ja sedapuhku jällekuulmiseni.

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tartu, 16. september 1965.

Tere!

Suvevaheaeg on lõplikult läbi ja otsustasin kirjavahetuse korda teha sellega seoses, et siis puhanuna ja võlgadest vabana uue innuga asuda tööd ja raha tegema.

Suurim tänu kahe raamatupaki eest, mille saamisest ma vist ei ole teatanud. Üks sisaldas Saarestet ja teine – džässiraamat; moodne helilooja; Salinger; 2 numbrit ETC38. Kena, et toda viimast näha sain. Jätab hea mulje, kuigi vahest teaduslikku tarkust veidi napilt annab. Aga teaduslikuna ta mõeldud polegi. Peaks kõige paremini sobima keskkoolilastele, arvan mina, enda sellele eale ja toonastele huvidele mõeldes. A. Rappoporti artiklist “Letter …” olen varemalt kuulnud aga – näinud loomulikult ei ole39. Kui ise teda lugesid ja sovjetoloogina (kes meie kirjanduses asjatundja) hindasid, siis ehk huvitab minu mulje. See on, et nende härrade ees ei maksaks nii pugeda. Nad teavad, mis nad teevad ja ettekirjutatud häätahtlikkus nende vaimu parandanud ei ole. Küüraka ravib haud ja lollused unustus, mis nagunii kiire tulema. Meie teadlaste seas on Carnap ja Co. kõrges hinnas; kui leidub mõni Msh., siis n. – ö. brontosaurusena…40 Mets on terve, aga rähn taob ikka meelsamini kõdund puid. Ja need kasvatuse humanitaarsed aspektid ja ühised ponnistused (mäletad neid lõike?) on ka hea onu mesine jutt. Nii et kahvatuks jäi…

Muusikaraamatuid saab vist Kuldar Sink lugema. Mina sirvin niisama siit-sealt. Kõige kurvem, et enamikku muusikat, millest seal juttu, on mulle võõram kui Kuu tagumine pool. Jänkimeestest ja neegripoistest olen Andres Ehini venna pool veidi kuulnud. Ja teistel entusiastidel on ka plaate.

Ah! Andres tuli oma meeter neljakümnese Kati = Jekaterinaga vopsti minu pere suvituskohta Valgemetsal ja nii saime tema (& temakese) ära nähtud. A. on veel veidramaks läinud kui oli. Ta naine, kes on komi (≈ sürjani) tüdruk polaarpiiri tagant, on meie jaoks ka üx kummaline olevus. Ei söö midagi, mis ette annad, lausa häda on. Kujutan neid kahte metslast Ehinite Tallinna-korteris, kus valitseb kord ja peened kombed inglise-saksa kõrvalmaiguga! Oleks Sina näeks, mis inimesed on Su kirjavahetajad ja kus ning kuidas nad elavad ja teistega suhtlevad. Ma ise ka imelik, aga A. E. kõrval kahvatub muu. Oleks mul fotoaparaat, siis saadaks mõne imelise ülesvõtte, aga senini ei ole, nii et oma üheksakuisest järeltulevast põlvest puudub ka senini pilt. Viivi Luik oma mehega on tegelikult ka veel üsna iseäralikud isikud – midagi biitnikute taolist. Magavad vahel raamatukogus salaja, siis kallites hotellides, siis tuttavate pool, siis maal vanemate juures… Kurb ainult, et teevad veidi liialt haltuurat.


Andres Ehin koos oma esimese abikaasa Jekaterinaga. Hellar Grabbi arhiiv.


Tartus käis skulptor Maire-Mairé Männik41, kellega koos ka kohvilauas istusin, aga paraku olid jaol ka pool tosinat vanemat daami, keda huvitas nimelt see, mis mind ei huvitanud ja pea ainuke, mis selle kena daamiga rääkida sain, oli et kas Barcelonas kõneldakse hispaania või kataloonia keelt… Laaban on tema mingile kataloogile sõnad peale kirjutanud, nii et ehk olete tuttavad. Ms. – Miks sõidab Laaban üle lombi ja üle lahe ei sõida?

Ma ise tõlgin – hispaaniat, õigemini venetsueelat; hispaania-Lorca “Verine pulm” on tõlgitud42. Kui aega saan, loen matemaatikat ja filosoofiat. Selja taga riiulil on “Akadeemia” – peaaegu kõik numbrid; sain kogemata kunagi osta. Oleks selline ajakiri, kirjutaks igasugu juttu kokku maast ja ilmast, iirlastest ja indiaanlastest ja dzenist ja loogikast. Aga ei ole ja nii kirjutan vahel jälle mõne luuletuse.

Kas Sa võrdleksid Alsopit ja W. Lippmanni ja kui ja, kumba toetaksid tänapäeval?

Küsiks veel neegritest midagi, aga kuidas sa küsid ja mida just. Mõtlen, et teil seal D.C. – s ja N.Y.s jm. on ehk neeger umbes seda, mis juut Euroopas mõnel pool – Ida-Euroopas vahest oli hullem. See Los A. lugu võib neid edasi aidata, nagu analoogilised asjad meil kord aitasid. Aga elame-näeme ja ehk jõuad siiapoole lompigi veel. Ära ainult Vietnami enne satu!

Tervitab J. K.

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

7. nov. 1965.

assalāmu ǎlaika!43

Ruttan teatama, et “Mana” kaaned tulid täna. Sisu tuli natuke aega tagasi. Suurim tänu! On üldse meeldiv, et kirjutasid, ma mõtlin joba, et nüüd kaitseb kuskil Da Nangi kandis võpsikus oma kodumaa vabadust ja suveräänsust… Jään siis pikemat kirja ootama ja vastan siis ka ise samaga.

Mis isa Taddeusesse puutub, siis tema ristis mu 20 aasta eest, mida hästi mäletan. Nüüd on meie tutvus küll otsa lõppenud, kuna vahepeal ajad seda ei soodustanud. Olen küll vahel ta jutlust kuulanud…

In nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti44

tervitab

J. K.

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

19. nov. 65

Tere Jaan, tänu kaardi eest. Kaaned rändasid küll väga kaua, kuid tagantjärgi mõtlesin, kas neid vaja saata oligi. Kes seda enne kuulnud on, et kaasi saadetakse. Igal lollil oma lõbu.

Su viimase kaardi ja ka kirjade toon sõnastuse osas muide tuletab veidi meelde ühte proosatükki nende kaante vahel.45 Lisan selle siin, samuti Aspeli essee prantsuse luule kohta.46 Muud jääb ka nende poognate peale. Andresele kirjutasin, soovisin õnne naisevõtu puhul ja saatsin mu arvustuse Grünthali luulest, mis ka selles Manas oli.

Oma eelmise pikema kirja lõpus vist mainisin, et ei jõudnud vastata su küsimustele Managa seoses. Kuna olen nüüd üle pealae selle supi sees – see ajakiri toodi siia mandrile üle ja suurem osa asjaajamist ja kõik vastutus minu kaelas (nr. 3/65 juba trükis Torontos, teen väikse hüppe sinna nädalapärast, et asja üle vaadata ja lõpule viia). Huvitav oli näha Eesti Nõukogude Entsüklopeedia märksõnadevihikutest, et seal Mana sees on47. Muide, sa kaardis ei vastanud, kas mõni Mana number ulatus suve lõpupoole sinuni. Võibolla ka Grünthali luulekogu?


Hellar Grabbi ja Ivar Grünthal Ameerikas 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.


Küsid, mis oli selle “tüli” (minu poolt hanejalad) ajalugu, millest sündis Mana, miks oli ühes numbris niipalju rünnakuid Kangro pihta (ta September on tõesti trööstitu, vilets, nagu ka sina ütled). Ise teed hüpoteesi, et Mana ja Tulimulla vahet saab seletada generatsioonidevahega ja akulturatsiooniga. Viimases tabad osalt tuuma pihta, muidugi on aastatelt noorem põlvkond europiseerunud (see läks vist nüüd küll valesti keeleliselt) ja veel rohkem – internatsionaliseerunud selle sõna kõige paremas mõttes: kursis maailma kultuuriliselt ja ühiskondlike avaldustega kõikehaaravalt, avangardistlikult, nii põigiti kui pikuti (sügavusse, traditsioonide poole). Vanema põlvkonna eestlasel on maailm jäänud mõistatuslikuks vaenulikuks jõuks. Seda suurelt osalt ka Tulimullale. Kuid et sellises kilpkonnalikus hoiakus midagi eriti eestilikku oleks, selles vaidleksin vastu. Mis eestilikku, mitte-euroopalikku, oli selles, kui me vanem põlv siin välismaadel – ka Rootsis – tervitas McCarthyt ja Goldwaterit kui neid õigeid mehi, ja Kennedyt vihati. Tulimulla aktiivsed jõud on muidugi siiski kultuuriinimesed ja vast seda poliitilist hoiakut ei jaganud. Kultuuriliselt on nad aga lootusetult takerdunud. Ja mina seda üteldes ei ole mingi Laaban, kelle põhiliselt kriteeriumiks kunsti-kirjanduse hindamisel on, et kas asi on midagi uut, seniolematut. Tulimuld avaldas pool aastat tagasi ülevaate N. Eesti uuest luulest, sealse ringkonna juhtiva kriitiku Arvo Mägi sulest48 (kes umbes sarnane mees kui Sõgel). Viiel-kuuel leheküljel Mägi mölises patroneerivalt, et nagu Niit, Kaalep, Kross ja isegi Rummo on veidi luuletama õppind, et see on tore, et mõni salmike ka nüüd Eestist pagulaskirjandust rikastama tuleb. P. E. Rummo teisest kogust läks ta üle kahe lausega, et mõni päris hea luuletus sees, kuid paljusõnaline, poisil veel palju õppida. Mägi pole üksi. Selles joone pea-esindajaks on Ants Oras. Viimases kirjas mulle vastab ta mu konkreetsele küsimusele, et kodumaa luulest tema ei leia peagu üldse midagi, tähelepandavaim on Ralf Parve elegants (sic! – mõtlesin alguses, et vana teeb nalja, kuid ilmselt mõtleb tõsiselt, et noorematest P. E. Rummo nagu veidi midagi oleks, kuigi väga algeline ja et sellised nagu Kaplinski ja Traat pole üldse midagi). Siis toob põhjendusena, et nad vaesekesed ei oska ju midagi paremat teha, kuna kodumaal pole isegi Underi ja Suitsu looming tervikuna kättesaadav, välismaa kirjanduslikust paremikust rääkimata. Kui tark mees sellist jobu ajab (mõtlen siin eriti kättesaadavuse asja), siis pole siin akkulturatsiooni või midagi (Oras oli ju ometi 30-il aastail läänes end tuulutamas), vaid lihtsalt pagulas-emigrantlik jama. See ongi Tulimulla ja Mana suurim vahe. Tulimuld teeb emigrantlikku kirjandust, Mana katsub teha eesti kirjandust rahvusvahelises seoses. Veidi lihtsustatud, kuid põhiliselt tõsi. Seepärast Mana ilmuma hakkaski Iliste, Reinansi, Grünthali, Laabani ettevõttes. Kahes kohas teeksin selgitavaid märkusi. Et just kodumaal luulele hinnangu andmist siin kriteeriumina kasutasin, siis see oli juhuslik, kuid ehk teile kõige rohkem arusaadav. Kriteeriume on ka teisi – näiteks Oras tegi Kafka-Joyce’i-Freudi ühes lauses nendeks madudeks, kes selle õige kirjanduse on ära rikkunud49. Sellist teesi esitada võib, kuid mitte kirjandusajakirjas ühe lausega, ilma põhjendamata. Teiseks, kuidas nüüd Oras siia sisse juhtus, on ju Oras nagu isegi rohkem Manas kirjutanud kui Tulimullas. Oras on oma põlvkonna tunnustatuim eesti kriitik, kelle töö on aukartustäratavalt suur. Välismaal elavad kriitikud uuest põlvkonnast, nimetaksin eelkõige Laaban, Grünthal, Ivask, on hoopis teise põhilaadiga. Laaban pole kunagi Orast kaasaegse kirjanduse tundjaks pidanud, Grünthal on temast ka tüdind ja Ivask äsja saatis mulle kirjutuse praegu trükisoleva Mana jaoks, milles ta Orase aegunuks kuulutab (see on muide üks olulisemaid kirjutusi eesti kirjanduskriitikas üldse viimase 25 aasta jooksul)50. Lisan vaid üht: siit mitte mingisugust halvakspanu Orase kui isiku, kes on alati abivalmis nii teo kui nõuga, vastu välja lugeda. Jutt on ainult kriitilistest seisukohtadest kirjanduselus. Kui juba Orase seisukohtadega ei saa Mana tegijad ühineda, mis siis veel teiste väiksemate vendadega, kes Tulimulla juures tegevad. Samuti ei taha ma mingit ranget põlvkondade vahet teha, ise vanemaks saades üha rohkem näen, kuidas kõik asjad keerulisemaks ja lihtsamaks lähevad.

Mis siis on Mana? Kõigeparemini saab seda väljendada ehk küsides: kes on siis Mana? Kõigepealt Grünthal, otse grafomaaniliselt vitaalne nii luules kui essees-kriitikas, tohutute teadmistega, mis kahjuks ta kirjutustes jäävad suure kiiruse tõttu pealispinnale, ülelibisevaks. Laaban – otse patoloogiliselt aher, temalt luuletust või kirjutust kätte saada on paari aasta projekt. Ta on suur internatsionalist, poliitiliselt punaseim punane, muidugi mitte konservatiivne komparteimees nagu teil seal, vaid ikka sinna õilsama anarhismuse poole. Seejuures on ta eesti keele taju ja eesti kirjanduse tundmine absoluutselt briljantsed. Ivask – suure koolitusega erudiitne literaat, sealjuures vitaalse vaimulähedase elutundega, kristlane, õigemini metakristlane (Tillichi mõttes) (Laaban on freudiaanlik ateist, Grünthal bioloogiline determinist). Iliste – väga terase ja varajase mõistusega mees, kes kahjuks nüüd rohkem angažeerit Aafrika asjadega (teeb Skandidaaviale rahukorpust) kui Managa, üldiselt sama joone mees kui Grünthal-Laaban (mitte muidugi nii punane kui L., vaid kodanlik sots). Kuna mina ise olen nüüd ka teist aastat tugevalt Mana juures rakkes, siis võiks mind viiendaks juurde panna. Kuuendana paneksin veel Paul Reetsi, kunstiajaloolane, aga ka kirjanduskriitik, suur metafüüsik (tuli meelde – tema kirjutas mulle, et sinu luulekogu talle väga meeldib ja palus sulle tervitused edasi saata!), suur joodik (aunimetusena, mitte derogatoorselt), suur eestlane. On ka teisi, vanematest Aspel, noorematest Vaskad, kõige uuematest Valgemäe ja palju teisi, kuid selle Mana ilme annavad ehk 6 eesmainitut. Nagu näed, on nende isikute omadustes-seisukohtades palju erinevusi. See aga just on hea! Aitab portreteerimisest, eks loe ise ajakirja, kui kätte saad.

Aeg lõpeb, paber lõpeb. Pole viimastel kuudel mahti saanud Sulle soovituid raamatuid otsida, katsun teha kui Lepiku asja kaelast ära saan (Kalju Lepikut ootan kolme päeva pärast Washingtoni). “Loomingu Raamatukogu” pidi mulle Saareste eest sinu järele enda asju saatma, pole tulnud midagi. Ootan! Tervita mu pinginaabrit Arvo Tikku. Katsu saata kõik huvitavamad raamatud, mis ilmuvad. Teata, kui need Mana poognad käes.

Tervitades

Hellar


Rein Silberberg, Paul Reets, Ilmar Mikiver, Endel Tulving, Vootele Vaska ja Ivar Grünthal 1964. aastal. Hellar Grabbi arhiiv.


Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

25. nov. 65

Tere Jaan,

kuna täna on suuremaid ameerika rahvuspühasid (Thanksgiving Day), siis tööl pole ja on aega mõne kirja saatmiseks enne kui perega prae juurde asume – traditsioonilist kalkunit selleks päevaks meil pole, eelistan selle kuivale lihale eestilikult rasvast hane.

Kalju Lepik oli juba poolteist päeva siin, täna hommikul põrutasid Jyri Korgi (mu koolivend gümnaasiumist Saksamaal, kes praegu von Brauni jaoks satelliitide trajektoore välja arvestab ja päris kõrgel kohal ameerika ruumilennu asutuses Washingtoni lähedal, tuntud ka luuletajana) autoga Chicagosse, kus nii Lepik kui Kork esinevad nädalalõpul Kesk-Läänes elavate eesti noorte kokkutulekul-konverentsil-peol. Oleks ise hea meelega selle retke kaasa teinud, kuid pean puhkusepäevi varuma Torontos Mana trükkiandmise jaoks.

Alles saatsin sulle kirja, kirjutan uuesti kolme põhjusel. Esiteks – eelmist kirja saates ei tulnd suure kiiruga meeldegi üle lugeda su septembris saadet kirja. Nüüd selle juhuslikult näppu puutudes leidsin, et esitasid seal mitmeid küsimusi, kommentaare. Teiseks – suure kiiruga visatud eelmises kirjas jäid mõned vääritimõistmise võimalikud passused sisse, mida siin katsun sirgeks ajada. Kolmandaks – lisan jälle mõned leheküljed Manast.

Hakkaksin peale viimasest. Lisatud lehed sisaldavad peamiselt uute autorite proosat, luulet. Oleksin huvitatud su kommentaaridest nende osas – Lannus, Lehtmets, Martinson, E. Nõu51 (Helga Nõu, kellelt ilmus mõni aeg tagasi ka kodumaal tähelepanuäratanud romaan – vt. Paul Rummo veidi ilane kirjutus “Kodumaas”52, abikaasa), Saar (tema asju said aga juba varem ja kommenteerisid) ning eelmises kirjas saadet Enari ja Karuks. See Mana number tuligi suurelt osalt uute autorite number ja kuna juhtus nii, et nende töös on sees ka seksuaalelu, erootikat (Lannus, Lehtmets, Karuks, Saar, Martinson, Nõu!), alkoholipruukimist (Karuks, Lehtmets, Saar), žargooni (Enari, Lehtmets), siis tekitas kõik see siin välis-eesti elus suurt kisa-kära, uih-aihtamist, peavangutamist, etc. umbes nii kui Mati Undi ja Vetemaa proosa kodumaal. Ühesõnaga – Mana kuulutati pornograafiliseks, noorem põlvkond täitsa raiskuläinuks ja tegevtoimetaja (s.t. mina) ebadelikaatseks ning ebakompetentseks. Oma kommentaaridele neile nooremate autorite asjadele lisan (vt. ka tutvustusi sul juba käes olevalt lk. 80), et Lannuse ja Nõu proosa mind ei rahulda, kuid on siiski avaldamiskõlbulik, eriti kui esmakordselt trükit autoritega tegemist. Luule pole ju ka kesteab kui kõrgest klassist, kuid Karuksi ja Lehtmetsa (vast ka teiste juures) leidub toredaid kohti, värskeid, originaalseid. Sind ja teisi kodumaal huvitab ehk kõige rohkem see, et siin välismaal on siiski sel arvul nooremaid eestlasi, kes ilukirjandusega tegutsevad (ülalmainit 7 isiku sünniaastate vahe on 1927– 1937). Mis puutub seksuaalteema rohkusesse, siis see ei olnud meelega toimetuse poolt valitud rahva õrritamiseks, juhtusid just sellised käsikirjad sel ajal sisse tulema ja ei leidnud mingit põhjust miks sellepärast neid mitte avaldada.

Oma eelmisele kirjale, kus Su varasemate küsimuste peale seletasin, mis on Mana-Tulimulla vahe, etc., lisaksin järgmist: jutt veeres liiga palju Orase peale. Kuid tema on markantseim vanema põlve kirjanduskriitik, kuid tema pole mitte Tulimulla peajoone esindaja, kelleks on ikkagi esmajoones Kangro ja Arvo Mägi. Kangro tegevust nii Kirjanike Kooperatiivi raamatute väljaandmisel kui Tulimulla toimetamisel määrab, kahjuks – kuid osalt paratamatult, vajadus neid müüa. Sellest vastutulek keskmise lugejamaitsele, mis väliseestlaste hulgas just kõrge ei ole. Kuid ta ise on ka lootusetult takerdunud nagu ise oled tema viimastest luulekogudest näinud. Ka ta paljulubavalt alatud Tartu-teemaline romaaniseeria vesistus köide-köitelt53. See, et sa kord üht Mana sirvides nägid seal rohkeid nükkeid tema isiku pihta, on vaid Grünthali töö, kes pidevalt oma kirjanduslikele vaenlastele vastu vahtimist virutab – ja neid vaenlasi on tal palju: Kangro, Mägi, Lepik ja viimasel ajal Rannit. Miks see nii on, peale temperamendi küsimuse mis selge, pole mul veel täitsa klaar. Kui Lepik Chicagost tagasi jõuab, siis saab ka “teist poolt” pikemalt kuulda ja ehk ka selle fenomeeni juurte juurde tungida. Muide: mida rohkem kohtun eesti kirjanduseinimestega, mida rohkem loen neid, etc., seda rohkem selgub, et kogu see värk on üks suur tormitamine veeklaasis, paarimeheliste klikede vendettad, vastastikused seljapesemised arvustamises ja muus, ühesõnaga: suur hapuoblika ja kõrvenõgese supp, kuhu kirves maitseks sisse pandud.


Hellar Grabbi koos Vahur Linnuste ja Imre Lipinguga (vasakul) 1969. aastal Washingtonis. Hellar Grabbi arhiiv.


Kuigi selleks on pagulasolud kaasa aidand, on see vist alati nõnda olnud, nii tsaariajal, vabariigi ajal ja nõukogude ajal praegu kah. Muidugi pole see ka eestilik fenomeen, vaid üldkirjandusinimlik. Poliitikud olevat need kõige suuremad intrigandid ja jalatahapanijad või omameeste üleskiitjad, kuid kirjanikud löövad poliitikutele selles vist küll silmad ette. Küllap on ka erandeid, kus neid pole, aga eks see nii ole. Või on sul teine mulje asjast jäänud?

Nüüd läksin teemast kõrvale. Tagasi tulles: Ivaski artikkel, mida eelmises kirjas mainisin, oli oluline mitte just sellepärast, et ta Orase arvamustega mõõga ristas, kuid selles, et ta Talviku ning Alveri maailmakirjanduse perspektiivi asetas ja selles neid epigoonideks nimetas. Seda arvamust on suusõnaliselt varemini esitand Laaban. Arbujatest tõstab Ivask esile Masingut ja noort Kangrot. Muide, kui ma ise seda eesti kirjandust lugend olen, siis juba aastate eest leidsin, et kui välismaakirjanduse kõrvalt ja juurest seda vaadata, siis Talvik ei paku midagi erilist (ta on küll suur eesti luuletaja, kuid maailmakirjanduseperspektiivist järelkaja vene sümbolistidele, saksa ekspressionistidele ja prantsuse dekadentidele), sellevastu Masing aga on teinud originaalsemaid sulameid. Samuti nagu Ristikivi kahvatuks jääb, aga selline obskurantne mees kui Oks “sest oled südaöö, oh Jumal, sametmust” keskelt vulkaanina pursatab54.

Nüüd kommentaare-vastuseid su septembrikirjale. Need ETC raamatukesed – mina neid polnd viitsind kaanest kaaneni läbi lugeda ise. Rappoporti artiklit tuhmilt mäletan, kuid saan aru, kuhu sihid. Küll selles on pugemist, kuid osalt sellises läänepoolses hoiakus on ka kogemustest tulnud praktilist-pragmaatilist asjadeajamiseviisi, sest kui selliselt-totralt asju ei ajaks, ei kirjutaks, siis katkeksid kultuurikontaktid idaga hoopis, või vähemalt arvatakse, et siis katkeks. Eks sellesamase pugemise pärast või pragmaatika pärast, anti tohletand Šolohhovile püssirohukuninga (või oli see nüüd dünamiit?) preemia. Kui oleks tahetud järjekindlalt praktilineosav olla, siis oleks pidand paar aastat tagasi preemia andma korraga, võrdsetes osades, Pasternakile ja Šolohhovile. Ja vaadata, kuidas ida selle dilemma oleks lahendand!?55

Skulptor Männikuga pole isiklikult kokkupuutund, küll tean temast ja mitmed mu tuttavad on teda Pariisis külastand. Ta vabaabielus mehega, Vahur Linnuste (publitsist, ühiskonnateadlane, kah kirjanduskriitik) olen aastaid olnd kirjavahetuses. Laaban sõitis üle lombi sellepärast, et me talle siin kõik raha tagasime, mis sellega oli ühenduses. Tema elab peost suhu kui linnuke oksal, ilma töökohata, vabakutselisena. Kui kodumaalt teda ka selliselt kutsutakse ja sinna külge ei riputata propagandalisi tingimusi, siis arvan, et ta võtab tõsise kaalumise alla sellise ettepaneku.

Küsid, et võrdleksin Alsopit ja Lippmanni ja kumba ma tänapäeval toetaksin. Raske vastata. Mõnikord on meeldind ühe kirjutus, teinekord teise. Pidevalt ma ei loe neid kumbagi, pole sellise jama peale nii palju aega raisata. Maailmasündmuste kohta kommentaarid tekivad enda peas, miks peaks selleks poliitilisi kommentaatoreid lugema? Oluline on neid vahest jälgida selletõttu, et nad on mõjuvõimsad ajakirjanikud, kes vahest ka selletõttu teevad poliitikat ja mitte ainult poliitika tegemisest ei kirjuta. Mis siis on nende vahe? Põhiliselt Alsop on Vabariikliku partei mees, kuigi 1960 tugevalt toetas Kennedyt, väga tugevalt, Nixoni vastu. Lippmann on põhiliselt Demokraatliku partei mees, selle liberaalse tiiva mees. Mõlemad on liberaalid, Lippman suurem liberaal kui Alsop. Mõlemad on ameerika imperialistid (ära kohku sellest sõnast, ma ei tarvita seda traditsionaalses tähenduses nii ida- kui lääne keelepruugi osas), kelledele eelkõige loeb USA heaolu. Kuidas USA egoistlikku poliitikat ajada, selles lähevad nad sageli muidugi lahku oma arvamustes. Näiteks Vietnami küsimuses (ei, seal ma veel sõdimas pole ega ei lähe ka, kuid mitmed eestlased on, kaks mu tuttavat ca 33 aastast meest kapteni aukraadis). Alsop nõuab-pooldab kõva käe poliitikat, kuna Lippman pooldab sealt rahuläbirääkimiste kaudu väljatõmbumist. Kuid Dominikaani interventsioonis mõlemad toetasid Johnsoni, Lippmani juures tuli see teatava üllatusena, kuid mitte liiga suure, sest tema unistuseks näib olevat maailma jagamine Vene ja Ameerika vahel, ühesõnaga üks kallistamine, poliitiline armu-orgasm nende kahe suurriigi vahel, kusjuures mõlema mõjupiirkonnad jäägu teise poolt puutumatuks. Väikerahvaste vabadus, olgu see Dominikaanis, Vietnamis, või Ida-Euroopas, see temale seejuures ei loe. Kumba ma siis tänapäeval toetan – anna andeks, kuid veidi rumal küsimus. Vastusena: toetan mõnikord nii ühe kui teise üksikuid kirjutusi, seisukohti, põhiliselt aga võivad mõlemad kuradile käia.

Küsid ka midagi neegrite olukorra kohta, kuid lisad, et ei tea just mida küsida. Andresele vist kunagi sellest veidi kirjutasin. Loe selles osas Baldwini raamatut, romaani, mille talle saatsin56. See näitab ka midagi. See on siin väga kompleksne probleem, mille lahendamist pole niipea ette näha. Enne läheb veel hullemaks, kui paremaks minema hakkab. Los Angelese taolised rahutused tõenäoliselt leiavad aset veel mitmes linnas, kuid see on kahe teraga mõõk – selliselt hirmutavad nad valged liberaalid ära. Suur osa neegritest on klassiline lumpenproletariaat (muidugi mitte nende endi süü tõttu, nagu see polnud ka Euroopa lumpenproletariaadi süü, et nad selliselt eksisteerima pidid), kes kui märatsema hakkab, esiteks viinapoed tühjaks riisub ja litsimajad põlema paneb, siis poed tühjaks röövib ja juhuslikke jalgujääjaid vaese omaks taob. On ka muidugi rohkelt korralikke demonstratsioone, siin Washingtonis näiteks paari aasta eest marssis neid sadatuhat ja ei olnud ühtegi intsidenti, suurepärane endadistsipliin. Kuid kui korralikud demonstratsioonid ei aita, siis hakkab märatsema ebastabiilne element. Põhjust märatsemiseks ju on küllalt. Mina olen neegritega koos kraavi kaevand, ehitustööd teinud, nende kõrtsides joonud, juttu vestnud. Pole keegi mulle naha peale andnud, üks koguni pakkus oma palitu, kui kõrtsist välja tulles lumesadu oli – ütles, et too homme tagasi. Seda kõike peab ise nägema, ja mitte nägema, vaid seda peab elama. Huvitav on muide see, et suurem osa väliseestlasi ameerikas on suured neegritevihkajad, umbes nii kuidas vaeseid juute poolas ja venemaal vanasti ei sallitud. Kuid sel on ka üks positiivne alus: eestlane tegi rasket tööd, sai puruvaesest sisserändajast kümne aastaga heale järjele. Neeger on looduslapse moodi peost-suhu elaja, keda riik söötma peab (sageli). Ime siis, et tõsine eesti mees vaatab, et see ikka pole õige inimene. Kuid just: inimesed oleme kõik.

Parimate tervitustega,

Hellar

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

8. dets. 65

Tere!

Pilt Tallinnast tema tüüpilises talvises õhustikus; vahel käin sellisel troostitul ajal seal ja jään muidugi grippi. Alati. Tulid 19. ja 25. nov. kirjad ja kaks mana juppi. Aitäh. Küsid, kas suve lõpul olen mana või Gr. luulekogu näinud. Ei ole. Praegu pole aega ja õiget tuju kirjutada. Päevad pimedad ja tööd palju. Küllap peagi mõne lohe kirjutan küll. Saatsin kuu-paari eest Sulle igaks juhuks eesti-inglise sõnastiku. Ei tea, kas said kätte? Nüüd panin veel üht-teist posti. Ei tea, mida saad raamatukogus, mida muidu lugeda ja mida endale tahaksid. Kas “Eesti Loodus” meeldib (kui pole juba tuttav)? Enari stiil meeldib. Ons tal nüüd mu omaga sarnasust? Aga mul tuli suur himu selle mehega ühendust saada. Ta ju Arizonas, kus palju indiaane ja ps. ise antropoloog, mis ala mind ja mu tuttavaid siin huvitanud. Kas saad seda korraldada?57 Jyri Korki olen lugend ja meeldib. Tore amet tal, peab ütlema. Manadest ja noortest kirjutan edaspidi. Neegreid vist saaks venelastega võrrelda…

Aga nüüd jääb vaid öelda, et häid pühi ja uut aastat, sest ma ei tea, millal jälle kirjutan.

Jaan

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

5. jaanuar 1966

Tere,

oleks ka käepärast õhukest paberit, tuleks ümbriku sisu kergem. Peab seda siis korvama käekirjaga. Polnd ammu mahti kirjutada, nüüd on nagu vabam vaim peale tulnud ja tänase põhitegevuse – lapsehoidmise – kõrval ka aega jääb üle.

Nüüd peaks siis kommenteerima mana ja kirju. Mana on nüüd, kui lugemisest kuu möödas, jätnud mingi üldmulje. Eriti kui võrrelda tulimullaga, mida viimastel päevadel näppu juhtunud. Mulle on ammu mõistatuseks olnud, et teie seal U. Lahte nii kõrgelt hindate. Meie noor intelligents leiab üldiselt, et on kena inimene (vähe pooliku haridusega ainult), aga luuletajaks isegi raske pidada teda. Küsisin isegi mõnelt järele, kelle hinnanguist lugu pean ja nad leidsid ikka sama. Aga mana lugedes võib sellest ehk aru saada (ei tea küll kas õigesti). Nimelt on üldpilt elulähedane, vahel lausa argipäevane (see pole laitus!), puudub see, mida umbes 30 a. tagasi luulemaastiku tippudel – Valéryl, Eliotil, Poundil, proosameestest ma ei tea kellel – säramas ja maastikule ilmet andmas oli. Nime sellele ei oska anda, autorid kõnelevad ise, aristokraadid, vaimuinimesed, rohkem või vähem prohvetid. Nüüd näikse kirjandus tippudelt alla astunud ja saanud argipäevaseks asjaks. (See pole jällegi laitus.)…

Enari on muhe ja meeldiv. Võibolla proosast kõige kirjanduslikum. Mis see proosakirjandus muud ongi kui lora. Kes midagi öelda tahab, ütleb muidugi – artiklis, paskvillis, monograafias jne. jne., kirjanik aga ei taha nii palju öelda midagi, kui lora ajada. Mida andekam kirjanik, seda meeldivam lora. Päris andekas võib muudkui muliseda, ükskõik millest, ja tuleb hea kirjandus. Seepärast (mitte siiski seepärast vaid üldse) pole Nõu ja Lannus päris õige kirjandus. Lannus ei oska veel (või ei saa oskamagi, seda mina [ei] tea) õiget lora ajada ja Nõu tahab dramaatilist, bioloogilist, psühholoogilist vms. lora ajada ja võibolla ei oska ka, igatahes pole nagu välja tulnud. Luule: Martinsonil nagu aken kõige enam kinni, Krantsil ilusaid välgatusi (mulle meeldis üliväga see Ultima Thule ja saksofoni kokkupanemine – meil oleks võinud panna baritonsaks, ma ei tea, kas teil saksof. nii kutsutakse eestlaste seas). Karuksi savipoti-luuletuse “semantiline osa” on suurepärane, sõnastus võiks olla veidi hoolikam, näis natuke lohakas. Kas eestlane ütleks, et savi on meedium. Ma ei usu. Ingl. k. mõju vast? Häda võib selles ollagi, et nooremad inimesed teil seal ütlevad oma mõtte korralikult ära küll, aga sõnade-väljenduste valik pole enam nii avar kui kodumaalasel. Nagu paistaks läbi. Ms. – kes on U. Karuks? Igatahes see savipott vist Mana kõvem number. Teised on ka hääd. Lehtmetsasse pidi tungima, too 3 otsaga köis vajas lahtiharutamist, siis korraga taipasin, et salmide lõpuread kõlksuvad kokku (rääkisime … – st) ja see pani muhelema ja tegi mulje korrapealt väga positiivseks. Teine luuletus mulle ei meeldind. Saare sonett on mu arust kõige parem ta asjust, mida näinud olen. Mees ise on pildil paras jõujuurikas ja mõtlen, et mõnegi naise süda lööb kiiremini, kui sellele leheküljele jõuab…

Hahahaa! Oras & Parve-elegants. Tuleb meelde mingi rida “istud, istud, punnid, punnid”, riimiks tahaks vägisi olla “junnid” ja nii on lugu selle Parvega. Ei tea, kas võlus oma Burnsi tõlgetega vanamehe ära või?58 Kaplinskit võib ju eitada ja Traati ka, aga Paul-Eerikut nagu ei võiks. Minu mõistus oskab küll Orase-Mägi & Co arvamuste peale ehk seda öelda, et nad on esteedid ja ei tunnista vast ikka madalamaid maid, vaid ainult noid säravaid tippe, mis romantika ajult pärit. Estetism – arbumise järellainetus. Alver, elegants, Talvik, elegants jms. Alver pole mind kunagi võlunud nii nagu Under. Raskeid sõnu nii siledalt kokku ei pane. Mõtlen Tallinna paemüüridele ja nende konarlikule pinnale. Konarlikkus on ka vajalik. Aga see on vist jälle estetistlike prillide läbi nägemine. Luulest ma ei tea öelda õieti üldse, mis ta on, milleks ta on ja veel vähem, mis ta olema peab. Keegi unustas alateadvuse ülemisel korrusel mõne akna lahti ja vahel tuul tõmbab ja toob lõhnu väljast… Igatahes usun, et nemad – O. ja M. – Lahte vist ka luulikuks ei loeks. Karuksi savipott neid vist ka ei erutaks, seal pole elegantsi.

Nojah, Arvo Mägi on mu vanaema onupoeg ja peame ta’ga usinasti kirjavahetust. Näib lahke inimene olevat. Ta teoseid olen üldiselt kõiki näinud, lugenud vähem; mõni meeldib, mõni ei. Ideed ta viimastes romaanides nagu liiga alasti. Tants pimedusse ehk sellest patust vabam. Regivärssides on päris keni palasid… tuleb meelde I. G. sõim selle kohta. Noh. Ega tegelikult õiget kogu ei anna ka. Üldiselt muidugi ära lase end mu sugulussidemetest segada ja pane kirja, mis sülg suhu toob. A. M. kriitikat olen lugend, aga ei mäleta. Ju vist midagi mäletusväärset polnud…

Mul oli varem tõesti ettekujutus, et teil seal on päris kaks leeri – Grünthali ja Kangro oma. Kui seda arutatud sai, märkis üks inimene, et meie oleme vist harjunud asju liiga selgelt leeridesse jaotama. Millel muidugi on oma objektiivsed põhjused. Nüüd Su kirja järgi veendun ikka rohkem, et Grünthalil ja Kangrol on tüli küll, aga sellised mehed nagu Vihalemm, Lepik, Ristikivi, Ivask ei lase end sellest segada. Selle üle on hea meel, sest mulle poleks kuidagi hinge mahtunud, et teie kõik seal Kangrot ja teisi puha ajaloo prügikasti heidate. Grünthal on vist küll üks tülinorija – kas pole skorpionis (nov. alguse ümber) sündinud?

Laabanit võiks ju siia kutsuda küll. Siin võiks ta vast keeligi edukalt õpetada – näit. prantsuse, saksa keele korralike ja kaasaegsel tasemel oskajate järele on suur puudus. Aga see on muidugi üks keeruline lugu ja võib-olla on targem oodata. Siiski võib seda mõelda ja kuulatagi (siinpool), kui asjaomasel huvi peaks olema.

Tuleb meelde: üks tubli poiss, inglise kirjanduse mees (kellele Salingeriraamatu edasi kinkisin) tahaks M. Puhvliga ühendust saada. Kui võimalik (Kanada vist on liberaalne maa), saada ta aadress – võiks ju ette hoiatada ka. Enarist ma vist juba kaardis kirjutasin – siin olid minu omad huvid mängus. /Detsembri algusest on portugali veini joomist tähistav kaart kahelt mehelt ka käes. Kas altera pars oma arvamuse ütles nonde kahe leeri tülide kohta?/

Vahemärkus: kui kunagi mõne raamatu saadad, ole hea, kirjuta mõnele poole sisse stolen from…59 ja J. K. nimi ning aadress. Saab ehk natuke naljagi ja võib-olla tuleb pärale midagi, mis muidu ei tuleks. Sealtpoolt pole seni küll midagi kaotsi läinud, aga mine sa tea… Ma muidugi ei tea praegu midagi otse soovida, kord kirjutasin juba ja kui saad saata, siis vaata aga sealt järele. Ma siis hakkan Loomingu rmtkg jms. saatma. Ei tea, kas sind Looming ja Noorus ja Keel ja Kirjandus huvitaksid. Nähtavasti saad neid raamatukogus lugeda, aga endale ja tuttavatele? Ega eesti lasteraamatuid ei tarbita (näit. su oma noor pere)? Ja ega mõni inimene pole venekeelsest kirjandusest huvitatud? Seda on siin odavalt saada ja valik rikkalik. Võib näiteks mõnelt erialalt saata vms. … Nii saaks otse vahetada; muidu on eestikeelset na vähevõitu, eriti teaduslikku, mis kedagi kultuurinimest huvitada võiks.

Mis jällegi Orasesse puutub ja arvamisse, et Suitsu, Underit kätte ei saa jne., siis näit. mina olen kasvanud 30. aastate Loomingute peal, kus Orase enda artiklid ja arbujate luuletused. Underi sealpoolset loomingut sain 8 aastat tagasi täielikult lugeda, Kangrot enam-vähem ka ja teisi. Eliotti näiteks lugesin Orase tõlkes 10 aasta eest Loomingust ja noore tudengina võtsin raamatukogust inglise keeles. On nii, et kui midagi üksikut väga tahad, siis saad. Kui aga tahad tõesti korralikku pilti paljust saada, siis sõida Moskva. Seal on rahuldav valik. (Tuleb meelde, et Joyce’i Ulyssest lugesin, õigemini püüdsin lugeda, ka noore tudengina, nii et tipud olid ikkagi kättesaadavad.) –

Järgmisel päeval:

– Sa vist loed noorte häält. Kui Sa seda regulaarselt ei tee, võiksid seekord tähelepanu pöörata s. a. 5. jaanuari numbri kolmandale leheküljele. Kommentaarid on üleliigsed60 –.

Kirjutasid 19. nov. kirjas neist mana meestest, igast mõne rea. Kes on Krants? G. – bioloogiline determinist… Ma vist saan aru, mis see võiks olla, aga imelik mõelda, et maailmavaadet vms. saab toetada bioloogiale, kus pole veel midagi lõplikult selge. Ei evolutsioonis ega geneetikas. Ivask – on kuidagi inimlikult väga sümpaatne ja lähedane, vaatamata suurele koolitusele ei mõju esteedi ja aristokraadina, vaid on ikka lihtne inimene. (Lugesin Tm-st just ta Guilléni-tõlkeid, tean Neemed vihmade lahte eessõna – mille üle Nvl autor61 ms. on kuri – ja Seferise jt. kreeklaste kohta kirjutatut.) Laabanile olen mõelnud Kropotkini Mutual aid lugedes62. Kropotkin on neid venelasi, keda austan. Niipalju tean anarhismist. Üldiselt ei teata meil sellest õhkagi. Anarhist rohkem sõimunimi. Ilistest ei tea ma midagi. Huvi äratab see rahukorpuse jutt. Aga oleks vist liig tahta selle mehega ka sidemeid luua. Aspel on sümpaatne sellega, et pole sedasi ära vajund kui Oras. Tean ta tõlkeid ennesõjaajast ja esseid Loomingus. Prantsuse luuletajate asi on intelligentselt kirjutatud, ma kardan aga, et need mehed nii palju väärt ei ole kui kirjutaja kiidab. Ma ei tea mis see on, aga mulle tundub alati, et teos (olgu muusika või kirjandus) on palju kehvem kui positiivne kriitika temast. Kriitika teeb asja ikka veidi põnevaks ja salapäraseks, tegelikult on kõik inimese loodu ikka üsna armetu ja läbipaistev. Tehnika ja kavatsused paistavad läbi. Vähe on kahjuks meil sellist loomingut, mis poleks nii palju ise vaid rohkem osutaks ja näitaks millelegi, mis pole inimese looming, vaid Jumala kui soovid Zeni lüürika ja maal (võib-olla jooniseks parem nimetada) on seda: Nagu avatud aken välja… Loodus on põhjata kaev ja tema tegija tehnika ja kavatsused ei paista läbi. Nii et loodusele toetuda on ikka kavalam kui oma tarkusele. Mis kunsti ajalugu see Reets teeb? Terviste eest ütlesin vist aitäh.

Toda Ivaski “epohhiloovat” artiklit tahaksin väga näha… Mis noorest Kangrost öeldud, on vast õige. Mu jaoks on noort Kangrot veel Suviharjas vilksatamas, Pühapäevas veel päris palju, mingis mõttes küpseks on ta saanud Ammukaares sõja ajal avaldatud luuletustes. Päris noor Kangro on mu jaoks jällegi nagu hõre (Reheahjus näit.) Mis maailmakirjanduse perspektiivi puutub, siis on mul raske midagi otsustada; kui võõras keel oma ei ole, on oma ja võõra luule vahel liiga suur kuristik, et neid õieti võrrelda mõistaks. Vene oma loen ehk kõige ladusamalt ja see tundub seetõttu arbujatele näiteks eriti lähedane. Kes kõige enam sinnapoole kisub, ongi Alver, Talvik, Sang, Merilaas. Aga muidugi oli ju vaja, et ka see valge laik kustutataks: keegi pidi need eesti keeles võimalikud luuletused ära luuletama. Ja on muidugi keele arenematuse jms. viga, et meie seda, mis maailmas toimus 1880–1914, pidime tegema 1930. alates. Ainult et nüüd on muidugi arbumine läbi ja midagi muud peab tulema. Mis, ei tea mina. P. – E. R. on vist kõige andekam meist, aga uuele teele pole temagi veel läinud. Kas läheb? Seal on vast G. ja Lepik midagi omapärast, aga kuna ma uut välismaa luulet napilt tunnen, ei julge öelda. Jään arvamisele, et G. on kõige andekam. Lepik aga on ääretult võluv ja ta võib kõige populaarsemaks saada; meil noored teda ka kõige enam loevad ja pole arusaamise-vaeva. /U. Masing on muide vihane, et Lepikut tema järglaseks või edasiarendajaks peetakse./ Minu jaoks oli ilmutus Ristikivi Maa ja rahvas ja üheks lemmiklauluks jääb vist alati63. Kangro on murtud number… Septembri lõpuluuletus oli mu arust küll väga hea; kas see peaks tema viimane luuletus olema. Muide, mis Sa arvad A. Rannitist? Mulle saadeti kord ta saksakeelne valikkogu (Orase tõlgitud)64 ja olen mõnda ta luuletust mujalgi lugenud. Luuletajana ei meeldi, ratsutab muudkui kuulsuste seljas ja on kõrget vaimsust tuubil täis.Nüüd ma siis hakkan lõpetama. Saadan neil päevil ka mõne raamatu, mis vahepeal on kogunenud. Vaatan, et olen kirjandusest nii palju kokku kirjutanud, et see juba mu tahtmisele vastu käib. Ei tahaks kirjandusest üldse midagi kirjutada ega öelda, sest see on juba lora (s.o. kirjandus teises astmes) ja mao oma-saba-söömine. Kirjandus oli mulle peamine 14. eluaastast kuskile 18.–19-ni. Siis avastasin teoloogia, filosoofia, nüüd on mu suuremad avastused ja rõõmud seotud looduse, loodusteaduse ja matemaatiliste teadustega. Kui on tahtmine lõdvestuda, võtan mõne raamatu kaugetest maadest ja flooradest või akvaariumikalade kasvatamisest. Sealt saab ikka midagi ammutada, kaunis kirjandus aga on madal ja sinna kaelani sisse ei saa kuskil, veel vähem saab ujuda.

Kirjuta siis jälle ja saada midagi huvitavat.

Kuulmiseni-lugemiseni

Jaan

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

14. jaanuar 66.

Tere Hellar!

On vist juba tekkinud traditsioon kirju automaadi lühivalangutena saata. Nii tuleb seekordki välja. Üleeile tuli mana 64 4–5, lehmatapja65 ja meri66. Eile sain ms. lugeda Su viimasest lapsukesest seda, mis seni lugemata. Tolle valangu, kogupaugu e. paukudekogu (nagu Lilienbach 1905. oma kihutusajakirja kord nimetas) mõju oli kaunis tugev. Heameelt tegi see ootamatu saadetis ja – suurim tänu tema eest!

Eelmises kirjas ajasin lorast ja kirjandusest lora. Sellest küljest eriti nauditav oli muidugi I. G. kirjapandu, ükskõik millest ta seal rääkis. Kahe luuletajaga sain nüüd tükk maad tuttavamaks – need on I. G. ja I. I.67 (nagu H. G-l ühes kohas kaheks Ivariks kokku tõmmatud). G. üllatab jällegi, Meri vähem kui nood tsitaadid ja kirjeldused H. G. arvustusest-analüüsist. Teatud trotüülikapsel plahvatab järjekindlalt ja meelitab mõndagi väärtust ümber hindama. I. I. jälle oli mulle hoopis napilt tuttav, “Kolmanda suve Soomes” järgi ainult, mis ju midagi erilist ei ole. Gr. arvustusest68 ja mõnest uuemast proovist aga avastad äkki hea ja mõnel põhjusel väga südamelähedase luuletaja. Ei tea, mis asi on see, et soomeugrilus neid eriti kummitab, kes vanemate poolt poolenisti vähemalt soomeugrilased ei ole. I. I. nimetab Liivi-laastus šamaane… Olen ise ka šamaanidest ja loodusrahvaste kultuurist sügavasti sisse võetud – sealt osalt ka need indiaanid. Keeleinimesena olen suur B. L. Whorfi austaja, kust mõnda teed pidi võib jõuda selleni, et nõuda eesti keelele ja meelele rohkem iseseisvust, rohkem julgust toetuda iseendale ja elada oma elu; kirjanduses tähendaks see, et elu ise jms. oleks üks poolus, emakeel (või isakeel) teine, neid ühendaks kujuteldav telg, mille ümber tiirleb eesti luuleilm. Mida Aavikule pahaks panengi, on, et ta vägisi tahtis eesti keelt prantsuse-inglise semantika liistule tõmmata. Mis ta sellega sai, oli et noist keelist tõlkimiseks on üks eri eesti keel olemas. Eesti luule aga ei pea selline olema, nagu ta toona Euroopas oli. Praegune meetrum ja meetrumi puudumine ei nõua nii palju uusi tüvisõnu, kui riimides sümbolistlik luule omal ajal, et mitte kimpu jääda. Nüüd on nagu näha üks Ivar riimiküsimuse nii lahendand, et ammutab paisuvast maailmast ikka uut, millest puudu ei tule ja teine liigub riimideta, kuigi teistmoodi rangeid radu. Riimiküsimus on ju küsimus ainult uusromantika vms. suletud sõõris. Aavik on ju palju head teinud (siinjuures aga on ülekohtuselt tema varju jäänud Ridala, kes võibolla rohkem sõnu ja vorme luule jaoks kodustas), aga tema teooria on küll vale. Veski oma maamehelikus tõsiduses ja pedantlikus süsteemikindluses on kaugelt suurem keeleteadlane ja näinud keelel olulisemaid funktsioone kui esteetiline. Ja mis see esteetiline üldse ongi. Avastan, ikka jälle, et mu jaoks on ta lahustunud milleski muus ja mitmes muus väärtuses, millele nime anda ei oska. Ega tahagi vist.


Hellar Grabbi ja Ilmar Laaban. Hellar Grabbi arhiiv.


Ma ei tea, millal luule sinna suletud ringi päriselt ja põhjalikult sattus, aga ehk on oma süü siin renessansiaja humanitaarlusel, mis Euroopa ruumis vist lõi mõiste nagu klassika. Sellesama mõistega oli isakese ajal meil sedamoodi, et mina näiteks koolipoisina pidasin endastmõistetavaks, et õige kirjandus on üksipäinis XIX saj. alguses tehtu – klassika, kõik muu saab olla ainult selle järelkaja ja ainult sellest nõrgem. Midagi sellisest suhtumisest võib vast nüüdki endast leida… Üldiselt aga ei pea enam XIX saj. algusest eriti lugu. Klassikaaustamine aga viib ikka luule kokkukuivamisele, eriti meie muutuvas maailmas. Renessansimehed ei tahtnud aru saada, et ajastu ja keel on uued ja meie ajal on tahteski raske seda uudsust haarata, isegi mõista. Nii siis luulegi jääb mineviku sümbolitega täidetud ja suhteliselt ahtaks ringiks. Kes olid esimesed selle ringi läbimurdjad? Vahest Whitman ja Rimbaud. Sellist aega aga pole veel olnud, kus keegi Dantena või Homerosena kõik oma ajastu kujutelmad ja sümbolid luuleliikumisse manaks. Kas seda saabki? Ajastu elab teaduste tähtkujus ja see inimene on olemata, kes need mingis sünteesis omandaks ja luulendaks. Kui aga teadus päris teaduslikkude suundumiste ja probleemidega kõrvale jätta ja toetuda ainult või peaasjalikult sellele, mis ühe aja inimestel veel ühine on: bioloogilised, argipäevaühiskondlikud, eshatoloogilised (pomm! sõda!), sentimentaalsed, teoloogilised dimensioonid, on luuleline süntees vahest võimalikki. Ja kui maakeeles seda kuskilt leida on, siis Grünthalil. Üldiselt oleksin vist valmis Su artiklile Manas – mõõt sai täis üle69 – mõlema käe ja jalaga alla kirjutama. Paraku pole selleks aga vaimuski õigust, sest mõõt s. t. on lugemata. Nende pudemete järgi aga, mis tean, olen samad seisukohad loomingu kohta üldse ekstrapoleerinud. Vaimustav avarus ja kõik silmapiirist silmapiirini siiski üheks voolavaks lauluks või sajatamiseks saanud. Andekus selline, et kuritarvitamise võimalus olemas, loomulikke piire nagu polegi ja ise ei raatsi panna. Riimidest juba juttu oli. See kahes sadulas istumine on mulle meenutanud teisi mehi, nagu Eliot, Auden, niipalju kui neist tean. Nemad vist küll vahetasid sadulaid ja nii-öelda pöördusid. G. puhul on vast ka mingi tõenäosus selleks olemas. Mõtlen korraga Eliade arutlustele initsiatsiooniriitusest, mis mingil kujul tuli läbi teha igal šamaaniks saajal, loodusrahvail ja ka üldse kõigil ja mis riituse sisu on kristluseski esinev – elu – surm – elu (uus elu). Elu on lapsepõlv meil kõigil, surm lapsepõlve lõpul on meil ka läbi teha ja G. oma apokalüptilistel ratsudel on ka selles kõrbes ja Surnumere randadel. Surmas on kristlus vaid lipp või lootusevalem, uut elu veel pole. Ja uus elu tegelikult pole kristlus enam, vaid lihtsalt uus elu. Uuest ajast paralleele ei leia, vanemast vahest John Donne. Eliotti ma ei usu hästi ehtsaks surnuist elavaks saanuks. Reets on ühes Manas ka midagi taevariigi pärimisest G. peetri kiriku kellade seoses rääkinud70… Niisiis, kui mõõt saab täis, peab tulema midagi uut. Eeldused on nii väga olemas ja mõtlen, et inimene, kes nii ränga initsiatsiooni läbi teinud, ei saa jääda Ärkamata; alternatiiv saab olla ainult hukkumine. Šamaan, kes inits. vastu ei pea, läheb hulluks sageli. Ei ütleks, et see lahendus peab olema tavalises mõttes religioosse sisuga. Aga midagi peab tulema ja selle tulemise tulemus võiks luuletaja puhul olla: vabanemine mineviku kinniskujutelmade äkkepulkade vahelt, vabanemine Benni tüüpi olemise vasakust servast. G. on nagunii universaalsem kui Benn. Kuipalju seda viimast küll tean, on temas uusromantika nagu pahema käe kinnas paremas käes ja kõva kalle kurale poole, nii et pool vaatevälja ära varjatud. Nojah, igatahes tahaks ära oodata, mis nüüd tuleb. G. on veel pealekauba universaalne inimene, kes ei saa lahenduda ainuüksi luulekoordinaatides, vaid see lahendus peaks igal pool kehtiv olema. Kui ta tuleb ja vastab nendele ürgsetele arhetüüpidele. Annaks Vanaisa!

Saadan varsti raamatukesi. Anna andeks, kui kõike ei saa, mis huvitav, sest ülikoolilinn ostab raamatupoed käbekähku tühjaks kõigest heast.

Tervitab Jaan.

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

25. I. 66

Tere Jaan!

Jah, kui kirjakirjutamise ots kord lahti läheb, siis pragiseb tõesti kui Lilienbachi paukudekogu. Alles panin lühida asja Sulle teele, kui päev peale seda kopsatas Su uus kiri postkasti. Hea, et said kätte kirjandust. Mõõt on täis saad ju lugeda Andreselt, olengi üllatand, et Sa seda talt pole veel saanud. Su kommentaarid mu arvustuse kohta sellest olid väga huvitavad. Näe – vahest on arvustusest kah kasu. Muidu küll ühinen passusega su eelmises kirjas, et olgu veel selle loomingulise kirjandusega kuidas on, kuid loomingulisest kirjandusest n.ö. ruudus kirjutamine arvustuste ja esseede näol on mõnest kohast nagu imelik. Mina olen olnud samal arvamusel ja kord Ivaskile kirjutasin, et see on ikka üks väga vääritu tegevus. Aga mis sa saatan teed, ise olen seda ruudus kirjutamist harrastanud ja kirjanduse lorale ise veel lora otsa ajanud. Ja kahjurõõmsalt nendin, et Su äsjasaabund kiri oli kah 90 % kirjandusest + sellega seotud asjadest. Kuid kirjutada – ja veel parem, juttu rääkida, kirjandusest ju võite veel (ma mõtlen erakirjades) kuid trükkida seda lora kuubis? – aga näe, seda on targemadki mehed teinud kui meie ja veel au ja hiilgust selle ilguse eest saanud.

Täna on lora jaoks aega vähe, kuid kuna lähemal ajal on seda veel vähem, siis vastan siinjuures su kahele viimasele kirjale, määrates pikkuseks ainult selle lehekülje. Nii et napilt ja hüplevalt. Miks kiidame Lahte? No võrdle teda Parve, Raua, praeguse Semperi, Kesamaa, Beekmani ja terve selle kompaniiga, siis on ju kohe selge, et Laht on selle kompanii ainukene uljas lipnik, kes luuletada oskab. Ja kurat, kuidas sa kompaniist ja kompaniile kirjutad, kui vähemalt ühtki lipnikku ei saa esile tõsta? Muidugi, nii oportunistlik see asi ei ole. Mina hindan Lahte tõesti kui osavat keelekäsitlejat ja satiirikut. Grünthal on tema luulest veel paremas arvamuses, nagu kohe päris vaimustuses. Kuipalju selles alateadlikult lootusega tegemist luulevihikuga Kodumaa ajalehe sappa pääseda on, kes kurat seda teab71. Saatsime kord Grünthaliga Washingtonist Lahele kaardi, tuli mulle kaart vastu, siis kirjutasin ühe kirja, palusin tal kui suhtlemistegelasel saata ajalehti, ajakirju, etc., kommenteerisin ausalt ta luulet, üteldes et väga tore kuid selle kunstmeisterlikkuse koha pealt nagu na napiens. Kahjuks Laht mulle ei vastand. Kuid pean teda heaks luuletajaks ikkagi – praeguses olukorras eriti. Ja ta arvustus Sinu kogu kohta oli ju ainukene asjatundlik arvustus mis seal üldse trükit (Edasit ma pole näind, ehk oli seal ka midagi).

Su kommentaarid mana noorte autorite kohta huvitavad. Kui kord ühel postkaardil mainisin, et Enaril nagu sinu kirjastiiliga sarnasust, siis mõtlesin just seda lora (küll leidsid hea sõna) – su kirjades esineb sageli sellelaadseid väljendeid kui tema proosatükis. Küsid, kes see savipotimeisterluuletaja Urve K. on? Lisan siin mana 3/64 avaldet ta 3 esimest trükit asja ja ühe enda kirjutuse, mille lõpus tema lühitutvustus mana lugejatele. See kirjutus näitab sulle veidi ka, missugune see “emigrantide elu” välja näeb. Kui nüüd Torontosse lähen, siis su lahke loaga teatan talle, et näe üks Jaan seal arvas, et su luule päris hea. Ta on sinu kogu ka minu käest saanud, kui neid topelt eelmisel aastal sain.

Ei teandki, et Mäega oled kirjavahetuses. Mina ei ole. Kuid nüüd sai pikalt juttu vesta ta kompaniikaaslasega Lepikuga. Kirjutasin sulle kahes kirjas, katsudes vastata, et mis siis see Tulimulla ja Mana vahe on. Nüüd Lepikuga vesteldes sai mulle endale ka selgemaks. Vaata: Ristikivi, Kangro, Lepik, Uibopuu, Mägi, etc. on see eesti pagulaskirjanduse establishment, kes teine-teise vastu väägade sõbralikud alati isekeskis ja omavahel ja avalikult. Kuna siis väljapool seda establishmenti on sellised hirmsad mehed kui mustkapten Laaban, verine norija Grünthal, noor ülbe Iliste, kummaline mees Ameerikast Grabbi ja kogu see mana manuliste puntshaft. Ja eespoolmainit ausad eesti mehed ei tea, mis selle Laabani ja Grünthali ja ehk veel mõne teisega peale hakata. Ja Oras on jäänd täitsa veere peale, kirjutas rohkem Manas, kuid oma üldvaadetelt nagu rohkem Tulimulla mees. Aspel on aga ajaga kaasas käinud ja näiteks ta kirjutus Laabani kohta kord Manas oli fantastiliselt huvitav72. Kui ajaga kaasas käimist mõtlen, siis ikka rohkem selle luuleajaga ja mitte niisama lihtlabaselt progressi mõttes, mida sa ju ei salli ega seedi. Ivask kah muidugi väljaspool seda establishmenti, ja toda ausad eesti mehed ka ei tea kuhu panna, vahest kiidavad taevani, vahest arvavad, et ei oska eesti keelt. Muide – su huvitav tähelepanek selle šhamanismuse ja soome-ugrilisuse koha pealt, et just need poolverelised, etc. Seda ju tead, et Ivaski isa oli lätti rännand lõunaeestlane, ema saksastund lätlane. Kuid kas sa tead, et Laabani ema oli kui mitte täis siis vähemalt kolmveerand-lätlane. Ja Grünthali ema on ju poolvenelane. Mina küll pole veel võõrast verd oma sugupuus leidnud, vast sellepärast saingi sellise järvamaa juurikaga kui Lepikuga päris head juttu rääkida. Näe veri kisub sinnapoole, aga vaim mul nagu rohkem Laabani ja Grünthali suguvõsast. No vast said nüüd lora kaudu veel veidi klaarimaks selle Mana-Tulimulla värgi.

Katsun su kirjavahetusse panna siis selle Aritsoona antropoloogiga ja su sõbra Martin Puhveliga – viimast on parim teha nii, et las saadab oma kirja minu aadressil Pühvlile ja ma läkitan edasi. See noorem Pühvel, Martin, nimelt veidi konservatiivne mees selle kodumaaga sidepidamise koha pealt ja ma ei taha ilma temalt küsimata ta aadressi sinna saata. Kuid: võib ju teha ka nii: las mees saadab talle kirja aadressil: McGill University, English Dept. Montreal, Canada ja prof. Martin Puhvel kõige ette. Ning kirjas pangu, et vaat, lugesin Manast teie artiklit ja nägin ka samast Manast, et olete inglise vana kirjanduse prof. selles ülikoolis ja proovin, kas kiri läheb kätte. See on ju täitsa legitiimne, viisakas ja oletatavalt võimalik tee – see ju kõik tema kohta mana 1–2/65 lk. 80 kirjas! Ta kaks aastat vanem vend Pühvel Jaan (muide – aadresse Pühvlite kohta võib ju saada ka lellepojalt Heinolt kodumaal!) on veidi vabameelsem selle koha pealt ja vist Aristega materjale vahetamas. On kõva käsi, peetakse üle ameerika kontinendi kõige paremaks noore põlvkonna keeleteadlaseks. Ta äsja võttis vastu koha Toronto Ülikooli lingvistika kateedri juhatajaks ja keeltetsentri ülesehitajaks. Eraldi ümbrikus saadan aeglasema postiga paar asja, mis ta kord mulle saatnud on ja millega mina ei tegele, sina aga küll. Lisan ka Los Angelesis asuva Univ. of Calif. keelteinstituudi ühe publikatsiooni, suvekursuse kava, millest näed, kuidas siin mandril keelteõpetamine käib. Selle instituudi juhataja on Jaan Puhvel, kust ta aga nüüd aasta pärast kolib Torontosse.

Looming 11/65, mille saatsid (sirvisin seda küll juba raamatukogus) on kõige parem L. number üle hulga aja. Heino Väli jutul pole tead viga, klišeeline lõpp kahjuks rikub ära. Kuid oskab kirjutada. Oma esimeses kirjandus ruudus artiklis kodumaa kirjanduse kohta ütlesin almanahhi Võitlev Sõna vaadeldes, et Väli, Ilus ja Tennov on ikka üpris head kirjamehed73. Sest see oli tõesti esimene mu kätte sattund värskem raamat Eestist ja peale Hindi seanahavedamist (olen katsund kuid pole suut isegi 1. köidet veerandini lugeda) ja Sempri, Toominga ja teiste romaanisolgerdusi74 olid nende 3-e lühidad asjad ses almanahhis väga värsked. Pärast vaatasin, et Ilus ja Tennov ei täitnud n.ö. minu poolt suures teadmatuses tehtud graafikut, ka mitte Väli, seda lõbusam oli nüüd näha, et see künnimehe jutt temalt ei ole sugugi mitte pahast kirjutet. Ja Undi lõnguse armuöö muidugi veel parem. Traadi Kassiopeia 2. osa on väga hea, muu aga sitt. Ta märatseb liiga palju, proklameerib liiga palju. Kuid on hea mees, nii luules pean tast lugu teistes luuletustes kui see, v.a. 2. osa, ja vaata kus pani paukudekogu Sirbi ja Vasara esimese lehekülje peal75. No küll oli vist selle Traadi artikli peale palju hüüdeid sanitaar ja miilitsa autode järele, sest paljud tundsid end paukudekogust pihta saanud olevat. Või eksin? See oli väga tore kirjutus temalt. Kangilaski jutt Garaudy kohta76 oli mulle kahest kohast üllatus l) ise ma polnd sellest mehest kuulnudki aga on ju huvitav 2) imestan, et ära trükiti. Alver kahjuks hakkab ära vajuma – selle L. asjad kehvavõitu, varasemas Tähetund oli küll hea!

Miks mu noor pere lasteraamatuid ei tarbi – sai neile eesti keelt ette loet ja nüüd suurem poiss veerib juba ise kokku. Kodune keel ikka maakeel!

Kuule, kas see isa Tadeus77 sai Su luulekogu? Ta sai minult mana (ta sugulane töötab raamatukogus, tuli juhuslikult välja paari aasta eest) ja tahab veel eesti keelt lugeda. Saadan talle midagi, olevat muhe vanamees. Mina talle küll ise ei kirjuta, kuid ta hõimlane. Plaan täidet 200 % ja lõpp.

Tervisi,

Hellar

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

21. II 66

Tere Jaan!

Olin kümmekond päeva Torontos, kust tõin kaasa ka värske mana numbri, millest lisan siia katkendid – Ivaski essee, toim. kommentaarid ja Reetsi aforisme. Viimastest mõned on päris vaimukad. Andresele saadan intervjuu Kalju Lepikuga, samast numbrist.

Torontos panin posti ka terve numbri Sulle. Kas see aga pärale jõuab on muidugi väga kahtlane.

Sinult oli vahepeal siia saabunud kaks pakki raamatutega, peamiselt igat sorti pudi-padi. Viimast ma ei mõtle mitte kvalitatiivselt vaid faktuaalselt, sest ka need väikesed turismibrošüürid Eestist olid huvitavad vaadata ja lugeda. Kohe tahaks ise vaatama sõita!

Kõige rohkem rõõmu tundsin vast Sartre’i autobiograafiast, mille lugemine praegu pooleli. Paistab olevat hea tõlge78. Mis raamatusse endasse puutub, siis mul on tunne, et Sartre ohverdab tõepärasust ilusale jutule. Kogu see tema esivanemate brutaalselt naturalistlik esitamine tundub nagu poosina ja ületehtuna, samuti nagu alatasane rõhutamine, et ei tema ei saanud lapsena mingeid komplekse. Miks ta seda nii toonitab siis? Paistab, et just sai. Ja kas 4–6 aastane laps nii täpselt mäletab mis juhtus, see on kas fenomenaalne või puhas jama. Kuid huvitav on see raamat siiski.

Hikmeti värsside tõlkeid olin ju kodumaa ajakirjandusest ennegi lugend79. Nüüd aga võtab veelgi sügavamalt imestus maad – kuule, kas terve see uus eesti luule koolkond Krossiga alates ja sinuga lõpetades pole tugeva Hikmeti mõju all? Vasta selle koha pealt! Osalt võib see olla kokkusattumus, kuid kohati loe nagu uut eesti luulet. Või on see tõlkijate “süü”, ehk nad on enda maneeri juurde pannud, siis on asi muidugi arusaadavam.

Mõned raamatud, nagu teine kassett (kuhu jääb neljas?) ja Denissovitš80 olid mul juba enne, kuid nagu olen varemgi ütelnud, sest pole midagi, saan need siin noorema põlve eestlastest kirjandushuvilistele edasi anda ja see on hea.

Loodan nüüd Sulle kah raamatupaki teele panna, nüüd veidi aega hingetõmbamiseks on.

Loodetavasti said kätte mu kaks jaanuaris kiirelt teineteise järel saadet õhupostkirja ja kolmanda kirja, mis sisaldas materjale ja läks oma paksuse tõttu hariliku postiga. Jään siis nende kolme osas Su vastust ootama.

Seniks jällekirjutamiseni,

Hellar

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tartu, 12. märts 66

Tere Hellar!

Kiri 21. veebruarist käes. Vahepealsetest kaks õhupostikirja ka, paksemat tavalist ei ole ega saa vist olemagi… Arvatakse, et tavalistel kirjadel olla omadus kergemini kaotsi minna. Mana jupis oli küll Ivaski lugu kõige kenam. Ainult et mul on tõsiseid vastuväiteid või vastuemotsioone mõnedele tema lähenemistele. Ei meeldi see jutt provintsist.81 Provints oleme ja olime juba ammu, aga mitte seepärast, et välismaist liiga inertselt jälgisime. Provints on eneseusalduse ja oma näo kaotamine ja selle ersatsi import võõrsilt. Kui oma nägu alles, pole oluline, kas Euroopaga ühel lainel oled. Setu laulud pole veel provints, iiri lood ka mitte. Ning ega sellised jutudki ei ole nagu Reedik Soari Esimesilt päevilt (väga ilus lugu), Raisa Kõvamees või meie Juhan Peegel, mis mu arust üks kenamaid raamatuid eesti keeles. Iirlastelgi on selliseid autobiograafilisi kirjanikke (Maurice O’Sullivan Twenty years a-growing).82 Teisalt jälle on muidugi abi sürrealismist kui avastusest, mis luule vahepealsest kitsikusest jälle loomupärastele avarustele päästab. Sürrealism kirjandusvoolu ja rühmitusena – mis meile sest enam! Kui võõrsilt õppida, siis õppida võõrapärasustest vabanema ja tabudest üle olema. Aga seda saab ka võõrsil õppimata. Liiv oli Liiv seal, kus kõige vabam õpitust. Masing jälle on masendav erudiit ja seeläbi enda ehk leidnud (Ei ole muide üldse õige teda usuteadlaseks nimetades kirjandusharidusega muudele arbujatele vastandada – Masingu kirjandusetundmine on laitmatu Rapanuist Sumerini ja Ezra Poundist Mordva eeposteni. On tõlkinud asteegi luulet, polüneesia laule (algkeeltest) ja Louise Labé sonetid. Ja uskumata palju muud.)


Ivar Ivask New Yorgis 1971. aastal. EKLA fotokogu.


Nojah, ei meeldi mulle see väärtustamine moodsuse ja kaasaegsuse alusel. Need on pseudokriteeriumid. Võivad õiged olla, aga ei pea olema. On paremaid kriteeriume luule hindamiseks kui kulunud moodsus, originaalsus, kaasaegsus jms. Aeg oma voolus toob maailma uusi asju ja luuletaja saab neid kasutama hakata. Aga: peab ta siis seda tingimata tegema? Uutel asjadel on muidugi oma võlu (Mats Traadile võib kuuluda auhinnaline koht kollase härjasilma eest sinisel maeimäletamillel võistluses teemal “Parima ja haruldasema metafoori eest päikese & taeva kohta”). Aga inimene pole nii armetu olevus, et uue pärast peaks samavõrra van aunustama ja iganenuna ära viskama kui uut peale tuleb. Ameerika avastati aga Euroopa jäi ka. Jama kõik see uus ja vana kirjandus! Vana on ainult kitsam, aga kuulub tervenisti uuesse. Mälus ruumi küllalt ja sitta moest. See rohkem kirjastajate ja reklaamitegijate mure, mis kaasaegne ja mis moodne. On moelehtedeski luulenurki (USA magazinides olen leidnud) ja moodsa luule koht on seal. Rahvalauludest on sürrealismi leitud ammu ja neegrite lauludest sümbolismi. Kasutagem siis kaasaegsuse väärtustavat mõistet ajatult, aga milleks seda mõisteväänutamist vaja, on olemas mõiste hea luule. Ja aitab küll.

Mats Traat on arvustajaid petnud ennegi. Pole ta kandiline maamees jms., pole ka majakovskilik käredate sõnade lingutaja ja maailmade vurritaja. Hell ja haige inimene on, kellele ta vaene ja kurb kodu kõige omasemaks jäänud. Tüdruku laps, popsitares kasvanud, sealt välja traktoristiks, siis luuleõpipoisiks Moskva imeasutusse astunud, nüüd luuletajana ikka endast välja rabelev – , kes end ikka mingile teisele pulgale püüab tõsta. Aga see pole ta päris nägu ja säärasest näivusest ei saa ka tõsist luulet sündida. Tõsine luule välgatab maal vihma ajal, kui välk kirjutaja tungalteraks söestab ja lugeja tunneb elavat puudutust maa alt: vihmapiisad juure-narmais. Pimeda kaevumeistri vari langeb teele ja kõik võib näida uuena. Aga muu on poos, võõrsilt imporditud käredad ja säredad kujundid, kaasaegsus metafoorikas makskumismaksab ja lohakus, lausa haltuurategija lohakus. Kassiopeia on tänitamine ja tuimuse ja tuulte poeem virisemine. Vaks vahet, see on ühest august teise auguni. Pole 2. osa Kassioopusest parem ühtid. Kes on kaske mõistnud, kuigi lauljaid leegion? Kes on mõistnud Cu jaotuse seaduspära maa all ja maa sees? Miks on mõnd metalli nii ebaühtlaselt ja teist ühtlaselt, nii et kuskil pole küllalt, et kätte saada. Kase tagant ei saa kustutada kõige elava elulugu ja ajalugu. Kase juured on paes, paas aga on ordoviitsium, silur, liivakivis, liivakivi on devon, kase algus on sauruste kontide juures. Kes tont on seda mõistnud? Zen-poisid ütlesid, et see, kes mõistab rändaja saua, mõistab tervet maailma. Sau on käsk või vask. Või Kassiopeia. Üks mu tuttav tuumafüüsik luuletab (tegelikult luuletab ta üsna hästi) sellest, kuidas tal karjas käies oli üks valge sokk. Tema on siiram kui Traat, sest ta teab, mis astrofüüsika on ja ei ihale seda imedemaad enam. Vast tuleb kõiki füüsikuteks koolitada, et keegi luuletajana ainult alaväärsustunnet kosmiliseks segadikuks ei luulendaks… Teadus ei ulatu nii luuleni. Teadus liigutab olulisi asju ja ihub inimest teiseks. Aga aegamisi, nagu käi teemanti. Sinna juurde sädemed ja krigin ja suure ratta pöörlemine ning mõned näitavad näpuga: näe progressi, näe teadust. Teadus aga võib õpetada mõistma vana hiina ja jaapani luulet, kus vaevalt on muud peale lillede, lindude, liblikate aastaaegade tiirlemises.

Mis on veel see originaalsuski või omapära. Korollaar sellele, et inimesed on enamasti erinevad ja korralik luule on luule inimeselt, kes julgenud olla tema ise. Juhuslikult võib olla kaks ühesugust isikut ja kaks ühesugust luuletajat, nii et üks pole teise epigoon ega teisest halvem. Mu kõige üllatavam kogemus sellest on, kuidas üks poiss kord luuletas Kalju Lepiku luuletuse rohust, mis astub lehma sisse, piima sisse jne., teadmata Kalju Lepikust midagi. Originaalsus ei kõlba kriteeriumiks.

Alvri ja Talviku viga pole vat niivõrd joondumine vene akmeistideimažistide-sümbolistidega ühte viirgu kui raasuke laiskust, mis lubas saleda stroofiga piirduda, kuigi selles saledas stroofis polnd oma õigeid tunnetusi vaid mineviku luulest korjatud käibekujundeid – oo maailm masendav teaatrilogu – stiliseerit pessimismi jms. Under ja Masing ei ole sellega leppinud oma tunnetusteel, mis seetõttu ka avastamata maastikke läbib ja vahel küll kaljude ja kõdunend tüvede kõrvalelükkamisega hädas: riimivanker ei tule puhtalt läbi nagu Alvri ja Talviku oma klassitsistlikel via appiatel, mida rooma leegionid juba silunud.

Mõtlen praegu, et Mats Traat = Hendrik Adamson + aeg on muutunud. “Inimen”83 on küllalt Traadilik.

Saime perega lugeda Helga Nõu Kass sööb rohtu, mis väga meeldis. Ei tea ju seda pagulaskirjandust kuigi korralikult, aga tundub, et on samm suletud ringist välja. Muidu näis vahel, et elu asemele astub mälestus ja tõelise taju ja tunde asemele mälestus neist. Kõik on unenäolikult hajuv ja pastelne, värvid hajuvad. Nõu värvid aga on värsked, nagu vihma järel aas. Vihm on kena kui ta tolmu kinni lööb ja ära uhab, et asjade õige nägu välja tuleks. Roosiromaan (žanr – roosiromaan!) sai ka läbi loetud84. Too on muidugi midagi muud ja tõeluse taastamise üritusest vahest kõrval, aga leevendab puudust lorast. Meil seda kraami pole. Unt ja viimasel ajal Valtongi pealetükkivamalt maadlevad probleemidega ja ei raatsi müksamata ja paljastamata jätta midagi, mis silmi hakkab. Ons see nüüd kirjandus või mis, ei tea. Grünthal vast teab. Aga mulle küll on Juhan Peegel südamelähedasem. Ta ei sega juttu publitsistikaga ära, kuigi teeb mõlemaid – selge vahe on sees ja stiil kannab. Undil pole stiili. On kangestuskramp. Valtonil oli ja on küll, aga oleks tahtnud teda näha teisipidi arenemas kui praegu. Angažeerit võib ju olla, aga miks peab seda romaanivormis olema? Kirjutasin ise ka artikli maa-asulate planeerimisest, mille mõtlen ms. ka siia ümbrikku panna85. Mõni mees mõtleks välja loo sellest, kuidas sellises asulas elatakse. On see maitse või maitsetuse asi?

Elin Toona veel lugemata, oli nagu niisugune kolmnurk teil seal noorte juttudest. Kas nad kõik on seal koolitatud? Kes on ametilt jms. Nõu ja Roos? Kui sealne haridusesaam tõsi, taastub usk eestluse elujõusse. Pole see maarahvas küll meeldiv rahvas ühti (juhuslike autodega on sõidetud näiteks Moskvast Tartuni, aga Tartust Tallinna saadi alles venelasest autojuhiga; oma rahvast on vastutulelikud ainult saarlased ja lõunaeestlased, muud on vahel lausa ussid, paras toormaterjal hävituspataljoni ühelt ja omakaitsesse teiselt poolt) aga või siis neid meeldivaid nii palju ongi. Vimm ja salaviha näib vahel olevat rahvuslik omapära või rahvusliku omapära pära, nagu kaljapära tõrrepõhjas. Räägiti mulle hiljuti, kuidas omakaitse Varnjas venelasi perekondade kaupa sohu maha laskis, üks mees vaatas veel metsavalvetornist vms. järgi, kas tapjad teevad, mis tarvis. Tapeti üleaedseid, kellega kapsamaa pärast kiskumist jne. Lohutus ongi siis mõni Juhan Peegel, Raisa Kõvamees või need noored seal. Siin mulle ainult Paul-Eerik.

Kas manas ka Laabani kunstide situatsioonile järg on?86 Oleks kena lugeda, kui on. Muidu elan viimased paar aastat üldiselt pidevalt erakuna ja kedagi ei näe, ka Andrest, kellel nagu midagi pidi olema, mida mul ei ole. Aga küll kord näeb. Tore oleks mõnda raamatut küll saada. Vahel on ainult hirm, et pärale ei tule. Vahest pole kõige parem nõu suuri pakke teha, nagu ma siit sinna saates… Mul on ms. uue paki varu valmis. Ega jah erilist arvet ei pea, mis saadetud ja mis ei. Usun ikka, et küll lugejaid leidub. Kahju on, et Su nooremale perele Jakobsoni muinasjututöötlusi Puujalaga katk ja Suur onu ja väike vennapoeg ei saand. Mulle äärmiselt sümpaatsed olid mõlemad.

Kuna nüüd õhukest paberit on, lisan mõned luuletused.

Muidu aga kõige paremat kõigile. (Kas Sa või keegi suvel siia tulla ei taha? St. kas saab?)

Jaan

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

[14. III 1966 – p.t.]

Tere

veel kord (mitte viimat korda). Liimisin kirja kinni ja siis tuli pähe, et kui midagi ajakirjast veel saadad, saada Kõressaare artikkel87. Need asjad on mind ikka huvitanud. Ja kuna Sul pidi vaba aega olema, oleks väga kena, kui saaksid saata paar numbrit järgmistest ajakirjadest:

– Anthropological Linguistics.

– International Journal of American Linguistics.

– Magazine of Phantasy and Science Fiction.

Tahaks teada, mis seal on. Loodetavasti pole kallid (igast näit. üks, nagu ETC-ga oli – too huvitaks vahel veelgi). Kui see Enari-asi välja tuleks, saaks ehk temaga millegi samasuguse vastu vahetada.

Jaan

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

22. 3. 66

Tere Jaan,

tuli su kiri ja vastan kohe kuna aega ja teab kus kunas jälle. Ega konkreetset vastata pole peale paari su küsimuse, millest allpool. Assotsiatsioone toob su mitmekesiselt huvitav kiri küll kamalute kaupa, kuid kui neid kirja panema hakata, siis ei jõua hommikukski valmis. Jah see Uku Masing, ega tal pole seal pahandust olnd sellepärast et ta kogu ilmus Stokholmis?88 Su mõtetega moodse ja uue kui luule väärtustamise kriteeriumi kohta ühinen täielikult. Muide: Laabanil on see üks peakriteerium, kas ikka on uus küllalt, kas ikka on midagi moodsat tehtud. Seepärast näiteks ta hinnang Talviku kohta on veelgi kurjem kui Ivaski oma selles essees oli. Kuid ühes eelmises kirjas sa ka siiski ütlesid, et uue luule teele pole eesti keeles õieti veel keegi läinudki aga et seda ikka nagu peaks minema. Kas osaline vasturääkivus? See tuli mulle praegu meelde kui lisan siia kirja selle kirja mis sulle hariliku postiga kord panin ja mis siis vist kadunuks tuleb lugeda. Mul just sellise võimaluse jaoks on vahest koopia tehtud, kui aega on kopeeri masinasse panna ja kui käepärast. Nüüd siis siin see koopia lisat. Selle algusest näed, mis seal veel sees oli ja mis siis kah kadunud. Võibolla mõni loeb huviga? Kuid midagi põnevat seal polnud. Kui on selle Saare poeemi katkendeid mul veel koopiatena sahtlis, siis saan need siin veel-kord lisada, muu aga siis on manalas.

Jah, leidsingi need üles. Eks vaata ja ütle mis arvad. Katsub ilmselt haarata tänapäeva pingelist olukorda luulesse, mis väga raske. Kuid ise ka pinget täis nii et pragiseb, selles suhtes täielik vastand Sinu neile luuletustele mis kirjas olid, milledest hoovab rahu. Nii need kui kord ennesaadetud – eriti see indiaanlaste mõtiskluste asi – on väga head. Sina jah tõmbud tagasi vaikusse ja nii nagu sa ütled, ignoreerid aega. Kuid miks sa siis siiski sõna võtad kui talusi ähvardab mikro- või agrolinnakesteks koondamine ja ütled ajalehes nimega edasi, et stop seltsimehed, mõtelge järele. Sa ju võtad sellise kirjutusega osa oma ajast – ka katse sellist progressi pidurdada on juba aja ignoreerimisest loobumine. See kirjutus oli muide väga tore ja mulle ka ei meeldi mitte sugugi, et nüüd koondatakse kortermajadesse maarahvas.

Traadi kohta jutt huvitav. Sain äsja tema kolmanda kogu Andrese kaudu kuhu ta ise oli kah sisse sirgeldand. See kogu on küll kehv, miks ta lasi selle avaldada!?89 Ainult “Sinise ukse taga” X osa (su silmadest väljusid laevad…) on tore ja paar luuletust siin seal huvipakkuvad. Tema Harala elulugude sarja jatkuluuletused loomingus on aga olnud päris head, miks neid selles kogus pole. Muidugi – kask, juured paes, paas silurist. Kommentaarina: kuuskede juured, paas, silur – sama mis sina ütled, kuigi siis läheb mõttearendus teises suunas (vt. lisat paekivi kainusest). Lisan ka Ivaski luulet, mis peaks sulle mõnes mõttes lähedane olema, kuid ega siin lisat Ivask ega Saar ei ole nii head kui mitmed sinu luuletused mis nüüd ja enne saatsid (rääkimata ühele lehele jäävast Silvia Luige-Kuristest, mis sai niisama manasse pandud, et tal rõõmu oleks, kui ta asi ilmub). Kuid näed, et väljaspool eestit kah eesti keeles luuletatakse. Ja kirjutatakse nooremate poolt nagu sa Helga Nõust kiitvalt räägid. Saadan tema lühijutu samast manast eraldi ümbrikus varsti, siia ei mahu. Helga Nõu on (vastusena su küsimusele) ametilt koduperenaine, kolm väikest last, 31–32 a. vana, mees arst, sündind Raukas, ehk saanud mõned aastad eesti alg-kooli Stokholmis, muu haridus kindlasti rootsi keeles. küsid just, et kuidas haridus neil kes siin eesti keeles kirjutavad, mis keeles jne. Näiteks Urve Karuks, keda kiitsid, lõpetas keskkooli ingliskeelse Kanadas, kuid eesti algkooli pagulaslaagris. Aarand Roos aga eesti õhtugümna Stokholmis. Laabani kunstijutu lõppu polnd ses manas.

Tuhat tervist, jällekirjutamiseni!

Hellar

P.S.: Sain jälle sult raamatupaki, kus lasteraamatud kah, millest hea meel, ka muust, ma ise pole veel pakini jõudnud, kuid hakkan panema üht-teist mis tean et sind huvitab. Elin Toona, puuingli autor, 28 a. vana, pole saand vist rohkem kui paar aastat eesti algkooli pagulaslaagris, kuid kirjutas sama hea romaani kui Helga Nõu, kuid inglise miljööst, kus elab. Ei tea, kas proovida saata? Muide, kas oled näinud mana 1–2/65 tervikuna Tartus? või 3/65?

Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

24. 3. 66

Tere jälle!

eelmises kirjas lubasin saata manast Helga Nõu lühijutu mis siin lisat. panen kah Vootele Vaska Tillichi nekroloogi samast.90 Nii selle Nõu kui enne saadet Saare juures olevad linoollõiked just minu maitsele eriti ei vasta nagu märkisin juba enne saadet toimetaja kommentaarideski. s.t. ega neil iseenesest viga pole kuid Sepp paigutas nad valedesse kohtadesse, aga tema käes oli numbri kunstiline kujundamine ja mis ma siis ikka vahele segan kui mees ööd otsa teeb omast heast tahtest.

Kas seal loomingu trükipildi kunstilist kujundust ei saa kuidagi paremaks teha see on väga kehv. noorus on parem ja ka keel ja kirjandus. muidugi, eks sisu loeb eelkõige aga kui trükipilt kah kena, siis on ikka parem ajakirja lahti lüüa. panen sulle veel eraldi ümbrikus teele ajaleheväljalõikeid indiaanlaste elust tänapäeval, millest oled ju huvitet, panen need juhuslikult ajalehti, ajakirje lugedes silmade ette jäänd asjad, mida välja olen lõigand sinu peale mõteldes, hariliku postiga. kui kaovad, pole erilist kahju, kuna katsun sulle saata mõne raamatu sel teemal niikuinii.

Kui teatasid mu kolme kirja kättesaamisest, siis küllap vist said ikka seal sees olevad trükilisad kah, näit. see mu jutt Toronto eesti päevadest, kus ka oli Krantsist ja Urve Karuksist kirjas kes nad on, sa seda mult ühes eelmises kirjas küsisid. tuli see mu artikkel ikka kätte? ma vist pole mainind, et sain ju ka uue silveti, suur tänu (tuli see ikka sinu käest või?), Silveti kohta kirjutab manas Paul Saagpakk, kelle kolm korda nii suur eesti-inglise sõnaraamat on valmis juba paar aastat käsikirjas kuid ootab kirjastajat. Saagpakk ise mõnus mees, sai nüüd veel vanast peast (aastat paar üle viiekümne) Columbiast doktori kätte ja kolme nädala eest sai seda new yorgi linna peal pühitsetud.

jah selle saaremaa saepaku91,nii nagu seda oxfordist läbi käind keelemeest kutsutakse, sõnaraamat on üks vägev ja kapitaalne asi ja loodame, et ta saab seda kirjastada. Silveti oma on taskusõnaraamat selle kõrval, kuigi Silvet on väga hea keelemees. See Saagpaku asi võiks ehk teil seal lingviste ja angliste huvitada.

Tervit,

Hellar

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

19. apr. 1966

Tervit!

Vahepeal on tulnud palju igasugust kraami. Ka 26. jaanuari kiri, millega sai juba lõpparved tehtud, tuli kunagi apr. esimesel nädalal kõigega: intervjuu, Puhvli artikkel, bibliograafia ja instituudi suvekooli või kuidas seda kutsuda kava. Nii et oli pikk tulemine küll, vahepeal sai ju kirjutatud, et ei tulnud ja enne jõudis sult koopia kirjast kohale. Niisiis usun ka, et too indiaanlastele pühendatud saadetis kohale tuleb. Kunagi jõuan vist ka ise niikaugele, et panen vahepeal kogunenud ja kogutud raamatud posti.

Mis kirjadele lisatud trükivärki puutub, siis niipalju kui aru saan, olen kõik kätte saanud.

Silveti saatsin tõepoolest mina. Saagpaku sõnaraamatust on kunagi kuskilt loetudki; paar vihikut vist nagu ilmus? Silvet ise pole näinud, nagu eessõnas oma raamatule nimetab. Kui see asi trükis peaks kättesaadavaks saama, siis oleks siin huvitatuid kindlasti küll. Järsku tuleks kõne alla isegi siin kirjastamine kunagi. Praegu vist küll mitte, las saame enne Saarestegagi hakkama, mis tõenäone juba on. Kui manas Silveti arvustus, siis võiks arvustatule saata, kui seda veel tehtud pole. Võib mulle saata, annan edasi, kui Silveti aadressi ei tea ja sidemeid pole.

Elin Toonat postiga pole vist mõtet saata, võid küll Grünthalile Rootsis märku anda lähemal ajal, tal vast on võimalus seda lihtsamini teha. On muidugi rõõm, et napid aastad eesti kooli siiski nii tõhusad võivad olla nagu neil nõudel, toonadel, karuksitel ja roosidel. Millega tegeleb Roos kui see saladus pole (üks tuttav kaebas, et tema küsinud kord tädipojalt, millega see tegeleb ja sest peale pole poisist enam muud kui jõulu & uusaasta kaardid!)?

Seda nagu poleks ka oodand, et sinu väga viisakad ütlemised tulimulla jt. aadressil ja soojad sõnad meie elamisest-tegemisest sealsetest pisiglavlittidest läbi ei läind. Tuleb meelde, et saatsin sel aastal ühe suure ümbriku edasist välja lõigatud Vello Lattiku romaani suudlus lumme katkenditega. Tahaks väga teada, kas said kätte! Seda enam, et seal kirjas oli juttu mõnest minusuguste inimeste murest seoses hispaania keelest tõlkimisega. Oleks tarvis ladinaameerika sõnade sõnastikku, ilma ei saa hakkama. Mul on vaja tõlkida Carlos Fuentese “Artemio Cruzi surm”92. Ei julge loota, et seda mingis muus tõlkes olemas on. See aitaks ka. Niisiis, ladinaameerika (mind huvitab eriti mehhiko) sõnastik. Kas Ivask nende asjadega pole tegemist teinud? Võid talle siis selle soovi edasi anda. Kuna on paljude soov ka. Üldse tahaks Ivaskit ja temataolisi mehi nõuandjatena kasutada, mida võiks tõlkida (näit. LR-sse). Sinu nimetatutest tulevad Fitzgerald ja Bellow vist sel aastal juba. Ivask võiks näit austriastki midagi nimetada või saata (mulle või LR-le näiteks) midagi lühemat Musilist (esseid?), sest seda meest annaksime välja, kui LR mahule vastavat oleks midagi.

Eelmise kirjaga ühel ajal saatsin lihtpostiga ka ühe kaardi, kus olid märgitud mõned mu isiklikud soovid. Igaks juhuks kordan neid siin. Tahaksin näha mõnd numbrit ajakirjadest: magazine of phantasy and sciencefiction, anthropological linguistics, international journal of american linguistics. Kui ma sealt midagi huvitavat leian, saab ehk seda üritust jätkata. Vastu saad siis näit. eesti loodust vms. e. l. saadan nagunii oletades et see seal ikka kedagi huvitab. à propos. Edasis oli artiklike majandusteadlaste kohtumiselt doktor N. Karotammega, kes omal ajal meil valitsuse juht oli ja nüüd Moskvas põllumajanduse ökonoomika instituuti juhib. Nende arvestusi mööda on nii, et kui kolhoosi tootlikkus pinna-ühikult on 100, on sovhoosi oma 70 (võin eksida selle arvuga) ja kolhoosniku oma aiamaa (6/10 ha suurune põlluke) tootlikkus aga 850 umbes!93

Helga Nõu jutt nii ei meeldinud, kui romaan. Liiga närviline mu jaoks. Tuletab koledasti meelde 20. aastate ekspressionismi ja pessimismi maiguga lugusid loomingust ja mujalt.

Kaarel Saare thanatos on täitsa kena asi. Huvi mõttes tähendan, et oletatavasti olen mina esimene, kes säärast värssi kirjutama hakkas (1962?). Eeskujuks Claudel muidugi ja mees, kelle nimi on Alexis Léger ja kes maarahva rõõmuks end St. John Perse kutsuma hakkas. Saatsin eelmine kord õhukesel paberil mõne katke säärasest heietusest. Aga olen ka sihukesi teinud, kus sünkrofasotronid sees ja palju kurjustamist et näit. surma ja pööripäevade raamatus olete kirjas teie kõik ristiku-kuradid kaasakaagutajad positiivsed emised noored andekad aevastajad ja künakangelased jne. Nii et Kaplinski pole ka alati just tulvil rahu. St. ei olnud.

Kõressaare juttu eelajaloost tahaks! Algus oli kena ja olen kunagi neist asjust huvitunud, nii et oleks meeldiv lugeda. Küsid Nazim Hikmeti mõju kohta. See on kindlasti olemas. Krossil ja Kaalepil vast kõigepealt. Mina jälle lugesin moodsatest meestest kõigepealt Eliotti ega teadnud tookord Hikmetis tmidagi. Hiljem püüdsin küll kirjutada selles stiilis mis Kross ja Kaalep ette teinud. Kuigi tagasi vaadates leian, et see mulle sugugi ei istu. Aga peale nende mõjude tuleb arvestada J. R. Becheri ja Brechti mõju, kes ka vabavärsimeestena meie eeskujudeks olnud ja keda samad mehed tõlkinud. Ja vähem küll Nerudat ja Aragoni. Jah, aga omajagu süüd on ka tõlkijatel, kes turaani vaimu eestvõitleja Kaalepi ja tema ustava õpilase Lii Seppeli isikutes on Hikmetis kindlasti rohkem eestikeelepärast leidnud ja sisse pannud kui seal ehk on.

Niisiis, lisan ka mõned looduslüürika näidised nagu ikka. On võimalik et saab varsti midagi rohkemat avaldada.

Kuidas selle Enari asjaga saab? Võiksin talle kirjutada ja sulle saata või küsid talt enne, kas ta on millestki säärasest huvitet. Või on tema osariigis Goldwasseri vaim liiga tugev! Martin P-le kirjutaja võtab esialgu hoogu.

Oli ilus, kuigi raske elamus, lugesin Orwelli 1984. Pole paar aastat midagi ilukirjandusest lugenud, mis nii naela pea pihta oleks löönud.

Ega ETC 1963 I ei ole saada? Seal Laotsest mingi lugu; ma loen seda onu praegu – seoses hiina keele õppimisega.

Varsti on suvi, kuigi sel aastal kevad vastikult hilineb. Nädala eest oli tuisk ja lumetorm veel. Aga suvel lähen linnujahti – budhistlikul moel, teleobjektiiviga…

jällekirjutamiseni

Jaan

Jaan Kaplinski Hellar Grabbile

Tartu, 3. juuni 1966

Tere Hellar!

Üsna ammu tuli teine kiri, see kus indiaanlaste kohta oli. Suur tänu, mulle oli igatahes huvitav, sest neist asjust polnud õiget aimu, kuidas nad seal viimastel aegadel on. Üldmulje on siis, et mõni asi halvasti, mõni aga hästi. Raha sel ind. asjade bürool ju näib olevat küll… Oleks huvitav võrrelda mitmesuguste 500-tuhandeliste riikide eelarvetega nende oma. Muidu jälle tundsin suurt sugulustunnet nende indiaanidega, kes nurisevad, et metsa lähedal pole jms. Nii et tuleval rahvaloendusel ütlen, et olen indiaanlane…


Jaan Kaplinski ema Nora Kaplinskiga. Hellar Grabbi arhiiv.


Nüüd mõni sõna su palvetest. Kaalepit nägin. Küsisin. Tema jättis selge vastuse andmata, millest järeldan, et käsikirja ei saa. Tuleb vist oodata senikaua kui trükis ilmub. Minu teada on seni kõik oma meeste näidendid raamatukestena ka välja tulnud, seda küll mõnda aega pärast etendumist. Kas Liivese või mõne teise mehe omad ei paku huvi? Rannetit pakkuma ei hakka. Ma ise suhtun teatrisse umbes nii nagu kunagi ennemuiste katoliku kirik ja seetõttu neist asjust suuremat ei tea. Pole kolm aastat teatris käinud ega käigi vist enam.

Noorusega pole piltidest rääkinud. Vahepeal polnud õiget tuju sääraste asjadega tegelda. Nüüd vast võtan ette ja kirjutan Siiale näiteks. Tark oleks vist ka, kui sa ka kirjutaksid aadressil mis ajakirjas kuskil kaanel antud ja vist kõige õigem kui Siiale. Kirjuta, et noored seal vahel esitavad õhtutel nende poiste värsse, on meeldivad ja et tahaks pilte näha. Minu arust pole see kõik küll eriti mõistlik ettevõte, targem oleks ehk kui keegi siin käiks suvel ja siin ise noortest kirjanikest pildid teeks…

Luuletused olid muidugi ainult sulle tutvumiseks, kui kunagi sihuke võimalus võiks tulla, oleks küll ainult sellest huvitatud, et mõnele indiaanlasele too vastav luuletus kätte jõuaks, inglise keeles ilmselt. Võibolla Allah tahab, et ma tolle kauge rahvaga kord mingi ühenduse saan. Oleks jänkimaal, õpiks nende keeli, nagu seal moeks lingvistide seas. Siin aga selline ettevõte just eriti ära ei tasu.

Kunstnik Malin94 tuli Rootsist, kuulsin, et tal olnud seal Grünthaliga juttu ms. siinkäimisest, kus G. uhkelt teatanud, et tema enne ei mõtlegi tulla, kui tema kogutud teosed vms. siin välja antud. Noh, minu arust on see seesama vana hea eesti jonn ja ei midagi muud. Eesti rahva anne end muistsete ja muidu imelike uhkete põhimõtete sees praadida. Aga ega mina muidugi kõike tea.

Oled küsinud uut kassetti. Meie kirjastamistempo man ei maksa karta, et midagi niipea ilmub. Luulekogud katsun üldiselt saada ja saata, muust head valikut ja ülevaadet anda küll ei jõua. Kui mõni haltuura rohkem sisse toob, teen jälle suurema raamatuostmise ja jagan neid mitmele poole.

Siin liiguvad kõlakad, et Alliksaare näidend95 tõlgitavat prantsuse keelde ja ilmutatavat Prantsusmaal. Üks variant räägib, et tõlgitavat Moskvas, teine, et Laaban tegevat seda seal. Kas selle jutu taga on midagi?!? Autor on üsna otsa jäänud ja kui üks Šveitsi rohi ei aita, pole teda sügisel enam. Ta luulekogu seisab ka kirjastuses, nii et mees vist ei näegi selle väljatulekut.

Kas puutud kokku tolle sotsi Astiga, kelle kõrval Sa pidid punane mitteestlane olema? Siis võiksid teda tervitada tema sugulase Ida Raudsepa mehe96 lellepoja tütrepoja (s.t. Jaan Raudsepa, kes Tartus raamatukaupmees oli tütrepoja) poolt. Asjal on mõtet natuke seeläbi, et nimetatud isik on ka Päevakestel97 ühe suve veetnud neljaaastaselt ja sealt on temal päris hulka mälestusi, mis esimeste kilda võiks arvata. Niisiis on Päevakeste koht, mis nii kaugelt sugulaste sugulasi ehk vaimus ühendab. Sai nimelt loetud minu noorusmaalt98, mis üleüldiselt näis teisejärgu kirjameeste ja kirjaneitsite eneseavaldamiskohana. See on küll juba hoopis lori, aga mis kirjakirjutamine palju muud üldse?

Kuna pole sult ammu kirja saanud, oletan, et teed jälle mana. Intervjuus arvasid, et paarteist aastat peate seal veel eesti keeles vastu. Mul on viimastel aegadel tulnud arvamine, et võibolla hakkab selle aja sees mana ilmuma siin või vähemalt siinsete ja sealsete nooremate inimeste koostööna. Armeenlastel on sääraseid asju. Muidugi on nende emigratsioon midagi sootu teist kui eesti oma. Kas on aga praegu mingit mõtet säilitada seda erinevat staatust üle muutuste ja põlvkondadegi. Eesti NSV 1941 pole ju seda mis Eesti NSV 1966, nagu tähistaksid Korzybski mehed. Radikaalselt võttes tähendaks see seda, et täielikult lõpetaksite pagulasena olemise ja tegutsemise. Saades väliseestlasteks. Eeskujuks siis muidugi armeenlased ja leedulased (nood küll vähem). Ja kaugemas plaanis Lääne-Saksa sotsid, kes idasakslastega dialoogi hakkasid pidama. Mana meestest võiksid ju mitmed hakata siin ühtteist avaldama, eks siis avaldaks mõned meist seal. Võiks ju näit. manas kirjutada marksismist keegi. Kasvõi Garaudy’ taolistest mõttearendustest, entfremdungist99 jms. Ja mõne sealse noore raamat võiks siin ilmuda. See oleks järgmine samm ja minu arust üsna reaalne. Initsiatiiv peaks tulema teilt. Näiteks nii, et keegi saadaks oma töid kirjastusele või näit. Loomingule. Paulson (ta olla surnud äsja, millesse ometi!?) on midagi säärast teinud – poliitiliste epigrammidega Sirbis ja Vasaras (vist brontosauruse nime all)100.Ja mõeldav võiks olla ka see, et kedagi siinseist kriitikutest-literaatidest paluksite anda ülevaade meie noorte (ega pea tingimata noorte) luulest või proosast. Et oleme huvitatud ja kuna informatsioon halb, pöördume Teie poole, lp. hr. sm. Kross (resp. Kuusberg, Laht, Semper, Hint jne.), et Teie meie jaoks kirjutaksite üx ülevaade. Usun (sel usul on alust), et siit reageeritakse esialgse üllatuse järgi positiivselt. Mis aga teevad Kanada ja USA vapsid või natsid (need, kelle trükisõnas Tallinna väljakuil kitsi karjatatakse ja meie teadlased, kes seal maal end täiendamas, julgeolekuohvitserid on)? Nende tümikatega, kelle käes vist mõnel pool juhtiv osa, võiks küll vist kole madin tulla. Kas aga noored inimesed, kes nüüd ju peaksid omal käel ja leival elama, ei saaks selle kupatusega selget lõppu teha? Mõeldes Willy Brandtile, kes tuleb DDRs kõnelema, kommunistide ja sotside koostööle Soomes, Prantsusmaal ja mujalgi. Aga muidugi on see asi keeruline ja raske ja mina ei tea, mis teil seal õieti on. Mina tahaksin ainult, et teie seal isolatsioonis ei kuivaks ja et sealtpoolt see, millest meil puudu, siia hakkaks tulema (raamatud jms.; armeenlased aitavad kodumaal kirikuid ehitada ja annavad muudki materiaalset abi, meil piirdutakse pakkidega, mis eriti viimasel ajal on natuke naljakad). Meil on napilt mõnd sorti “informatsiooni”, raamatukogudes välismaa uuemat erialakirjandust, aga üleüldse teadmist sellest, mis maailmas on. Et saaks võrrelda ja võibolla mõistlikumalt suhtuda. Seni on minu teada kõik läänes külas käinud tulnud tagasi hulka maad punasematena, kui olid. Keegi vanem daam, kes siin kindlasti vanu häid aegu taga mõtles, oli USAs sugulastega ja tuttavatega aina kakelnud ja tagasi tulles rõõmustanud, et saab jälle Rahva Häält lugeda ja üldse olla mõistlikumas maailmas. Ainult üks lõbus eriseik on mulle kõrvu puutunud, see on arvamus Laabani kohta, et too olla küll nii purupunane, et meilgi sääraseid pole. Mõnigi mees, kes seal majandusega (teaduslikumal plaanil), põllumajandusega, arhitektuuriga, üldse selliste asjadega, milles meil lünki ja mis nüüd tähelepanu endale pööravad, tegeleb, võiks siin käia või/ja öelda, mis ta ühest või teisest asjast arvab. Vene emigrante, kes majandusega ja näit. “töö teadusliku organiseerimisega” tegelevad, on tagasi tulnud ja siin neid söötis alasid arendama asunud. Sellised on umbes ja väga huupi näidatud mõned kohad, kus väliseestlased siinsetele kasu võiksid tuua. Kirjanduse ja kunstivallas on lugu keerulisem; usun aga, et näit. Tubina siinkäigud on aina kasuks olnud meie muusikale ja muusikutele. Igatahes näib nii üht- kui teistpidi külaskäikude mõju inimestesse olevat küllalt suur ja positiivne. Leedu on näiteks arhitektuuris suure sammu edasi teinud, meist ms. mööda; selles olevat süüdi üks Kanadast naasnud noor arhitekt osalt (neid võis ka mitu olla, täpselt ei mäleta). Intervjuus pakud välja siinsete ajalehtede tellimist. See on asja üks pool. Edasi tuleks siinsetes ajalehtedes kirjutama hakata. Aga hea küll, aidaku seekord lorast. See on muidugi jälle teema, mille üle vist seal ülearugi tülitsetud ja mida oleks kõige parem arutada mingi “ümmarguse laua konverentsi” kombel. Mis miniatüüris koosneks kahest mehest kohvikulaua taga.

Meie sõjakäik maaasulate eest või vastu101 näib lõppevat vähemalt osalise võiduga. Lisan kirjale ajalehe poole, kus vastav nõupidamine kirja pandud. Käspri sugused vanad kõbid (on umb. 70 aastane kehva maakeelega mees) näivad alla jäävat, eriti kui viimasena ära toodud kõige kõrgema ametiga mehe (Herkel102) arvamust tähele panna. Muide olid kõige kangemate hajaasustuse kaitsjate hulgas mõlemad esimehed – Rüütel ja Erm, kes mõlemad välismaal (Rootsi, Belgia, Holland) käinud ja sealsetest majakestest ja elamiskultuurist kõvad järeldused teinud. On kanged mehed ja nende majandid vist ka heal järjel, nii et mehed, kelle sõna nüüd, peale N.S.H.103 isiklikkude arvamiste allajäämist ka midagi peaks maksma. Loodan, et lehe kätte saad.

Andresel on teatavasti poeg, vast on ta sulle kirjutanud ka sellest. Teda ega ta peret pole näinud. Elan võrdlemisi omaette siin Tartus, ootan, millal uus maja valmis saab, kus meil kolmetoaline korter, hoian last ja teen keeleteadust. Nüüd läheme küll peagi maale – Kambja, kus mu äiapapa metsavaht. Nii et metsaga tutvust uuendama.104

Tervit

Jaan


Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo ja Enn Vetemaa 1960. aastatel. EKLA fotokogu.


Hellar Grabbi Jaan Kaplinskile

Conneaut

2. sept. 1966

Tere Jaan!

Sain Su kirja, milles mainid, et ma vist teen mana, sest ma pole sulle pikemat aega kirjutanud, juba õige tükk aega tagasi. Su oletus osutus muidugi õigeks ja samal põhjusel ei ole sellelegi kirjale veel vastand. Seda ei tee ka praegu – ei ole seda kirja praegu siin Ohios kaasas, ja on meeles, et see oli väga huvitav, mis mitmeski kohas rabavaid mõttekäike tekitas. Kuna alustan homme tagasisõitu Washingtoni (olen siin naise vanemate juures terve perega), siis vastan sealt. Enne aga tahan kinnitada, et sain kätte nii kirja kui vahepeal saadet raamatud. Võibolla on uus kirigi ja veel raamatuid Washingtonis ees, olen sealt kuu aega ära olnud ja posti ei lasknud järgi saata. Olin pikemat aega Torontos, kus mana trükitakse. Andsin seal trükki 1966. a. esimese numbri. Siia lisan mõned väljakistud lehed 4/65-st, mis ilmus juba mai lõpus, kuid mida ma pole Sulle seni vaatamiseks üldse saatnud. Leiad siit intervjuu Elin Toonaga, koos ta fotoga, Reetsi kirjutuse Kr. Raua juubeliks ja Uku Masingu Rootsis ilmunud kogust väljavõtteid.


Конец ознакомительного фрагмента. Купить книгу

1

960. aastatel kirjastati luuledebüüte kassettidena, kus ühes pappkarbis oli mitme autori väikesed raamatukesed. Kaplinski esikkogu „Jäljed allikal” ilmus kassetis „Noored autorid 64” 1965. aastal, koos Ly Seppeli, Viivi Luige, Hando Runneli ja Lehti Metsaalti debüütkogudega.

2

Mõeldud on Hruštšovi tagandamist ja konservatiivsema kursi võidulepääsu Kremlis. (JK)

3

Ajakirjas Noorus (1965, nr 2, lk 11–12) on JK foto, lühike autoritutvustus, haikud ja pikem luuletus „Baikal“.

4

Küllike Kaplinski, s 1937, ajaloolane, olime abielus 1964–1969. (JK)

5

Andres Ehin töötas 1964.–1965. aastal õpetajana Ratta külas Jamali-Neenetsi rahvusringkonnas, et nagu ta ise on öelnud “tundma õppida ühe väikese samojeedi rahva – sölkuppide – keelt ja rahvaluulet”. Ta tuli sealt tagasi koos oma esimese abikaasa Jekaterinaga (Katiga).

6

Grabbi artikkel „Aomaastiku põlvkond” kolmanda noorte autorite kasseti kohta ilmus ajakirjas Mana 1965, nr 1–2.

7

Füüsik Harry Õiglane kirjutas kaks mõjukat populaarset raamatut, millest sellal mind tõsiselt mõjutas tema “Vestlus relatiivsusteooriast”, Tallinn: Valgus, 1965. (JK)

8

Samuil Migdal, fotograaf.

9

S.t Andres Ehini emale (Alice Ehin).

10

Arno Vihalemm, Lule-kunsti cordiuse sollm ehk Vis haljast moeka uhhe ja samma moega kojja sehs: Üks tõssine jut nalja visi peäl ärra kirjutatut. – Mana 1964, nr 1.

11

„Antillide luulet” (koostanud Eerik Teder, tõlkinud Jaan Kaplinski jt) ilmus 1966. aastal.

12

„Järvemaastikud“ ilmus Tallinnas 1968.

13

Grabbi müstifitseerib: Kaarel Saar oli tema enda pseudonüüm. Tema kolm luuletust (“Põhjaeestilik”, “Sinule”, “Tee värsse”) on ilmunud 1965. aastal Manas (nr 1–2, lk 40–43).

14

Jaan Kaplinski, “Semiootika suvekoolist Käärikul”. – Keel ja Kirjandus 1964, nr 12.

15

Nõukogude Eestis teati hästi, et “emigrantlikes väljaannetes” avaldamine toob kaasa pahandusi. Seepärast ei soovi JK ise täita HG palvet fotode saatmise osas.

16

Midagi sellist ilmselt ei tulnud, eelmine „katamadin“ oli siis, kui Nirk-Hermelin kirjutas paroodia Kaalepi-Krossi-Niidu luuletustele ja õhus oli arveteõienduse hõngu, mille vastu astus hulk nooremat ülikoolirahvast (JK).

17

Nimetatud tutvustuses on öeldud: „Oma kirjandusliku tegevuse kohta ütleb ta: “kui võiksin uuesti alustada kooliteed, ei õpiks ma kirjandust, vaid loodusteadust. See on allikas, kust ammutame kõik selle, mis leiab hiljem peegelduse kunstilises sõnas…“ (Noorus 1965, nr 2, lk 11).

18

Peyote – Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvav kaktus, mis sisaldab hallutsinogeeni.

19

Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi väljaanne „Kirjakeel“ ilmus 1964 ja siis 1983. Kummaski Kaplinski artiklit ei ole.

20

Vt Mana 1964, nr 1: artiklis „Kangro ja Mälgu uued romaanid” on Grünthal kriitiliselt käsitlenud Kangro „Kivisilda”, öeldes muuseas näiteks nii: „„Sonettide” asjalikust autorist on saanud lahja melodramaatik”, „Kangrol on võime anda tõotusi, mille täitmisest ta kirjanikuna karvavõrdki ei pea kinni”, „lugeja põrnitseb hämarat negatiivi ja ohkab pettunult” (lk 81–82).

21

Vana-Antslas oli sündinud Bernard Kangro.

22

John Osborne.

23

J. Kaplinski mälestuse järgi oli tegemist proletaarset luulet kirjutava seltskonnaga (nimi tuletatud sõnast barakk).

24

Eerik Hansen oli Anton Hanseni, s.t Tammsaare poeg; Tammsaare viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan” ilmus 1939.

25

Hellar Grabbi isa oli president Pätsi käsundusohvitser. 1940. aasta augustis pidi Grabbide perekond välja kolima oma korterist Kadrioru administratiivhoones. Asemele kolis ENSV Rahvakommisaride Nõukogu esimehe asetäitja ja hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni perekond. Sama maja teise tiiba kolis ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares.

26

Oskar Kruus on oma vastustes luuleankeedile nimetanud seda luuletust, viidates, et see võib küll tunduda formalistlikuna, kuid „segipaisatud fraasid omavad suure energia”, mis tegevat luuletuse äärmiselt sugestiivseks. Vt Sirp ja Vasar, 02.04.1965.

27

Intervjuu on ilmunud ajalehes Noorte Hääl 18. aprillil 1965. Lembit Remmelgas on noortest autoritest kõneldes öelnud Kaplinski luulekogu kohta: „..ühe aastaga ei jõua seda lahti mõtestada, kui seal üldse mingit mõtet sees on” (lk 3).

28

Grabbi tsiteerib siin P. – E. Rummo luuletust “Mõistmisest”.

29

Grabbi peab silmas Marju Lauristini retsensiooni „Viis visiitkaarti”. Vt Sirp ja Vasar, 09.04.1965.

30

1965. aastal anti esimest korda välja Juhan Liivi luulepreemia, just Vaarandi luuletusele „Eesti mullad”.

31

Grabbi mälu petab. Aleksander Kurtna artikkel „„Beats” ja anarhilise mässu kultus” on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 1964, nr 11, lk 703–704.

32

U. Laht, “„Vaimsed isad” ja „vaimud” ise”. (USA kirjanikest-biitnikest). – Keel ja Kirjandus 1965, nr 2, lk 126–128.

33

See on asutuse, mitte aju osa nimetus!

34

Uno Lahe arvustus ”Kasseti katsikul” oli ilmunud Loomingus 1965, nr 5.

35

John Collier (1884–1968), Ameerika sotsiaalpoliitik, tegeles indiaanlaste küsimustega.

36

Vt viide 5.

37

Mõeldud on Ivar Grünthali käredat luuletust Saksa okupatsiooniaegse omavalitsuse sisedirektooriumi direktori Oskar Angeluse kohta. (JK)

38

Ajakiri ETC: A Review of General Semantics.

39

Anatol Rappaport oli süsteemiteoreetik.

40

Rudolf Carnap oli filosoof, loogilise positivismi esindaja.

41

Männikud olid meie perekonnasõbrad. (JK)

42

See Lorca näidend lavastati Pärnu teatris 1966 (lav Enn Toona), trükis ilmunud ei ole. (JK)

43

Rahu olgu sinuga (JK) (araabia k).

44

Isa, poja ja püha vaimu nimel (lad k).

45

Grabbi saadetud Mana (sisu ja kaaned eraldi) oli 1965. aasta kaksiknumber 1–2: esimene number, kus Grabbi on märgitud toimetajana – siis veel küll koos Ivar Grünthaliga. Paralleele Kaplinski kirjadega näeb Grabbi ilmselt Hillar Enari proosakatkes „Sest mina olen”. Enari nime taga peitub Grabbi ise.

46

A. Aspeli artikkel „Kaasaegse prantsuse luule suundumusi”, ilmunud Manas 1965, nr 1–2.

47

1973. aastal ilmunud ENE 5. köites see märksõna siiski puudub.

48

Arvo Mägi (1913–2004) oli Rootsis elav viljakas kirjanik ja kriitik, kes eelistas anda selgeid hinnanguid ega kartnud poleemikat. Artikkel „Kodumaise uuema luule vormipildist” ilmus ajakirjas Tulimuld 1964, nr 4.

49

Oras kirjutab: “Tahtetu, puht-passiivse inimese hingeelu on Joyce’i, Kafka, Freudi ja teiste mõjul juba mitmekümne aasta jooksul sõelut lõpmatuseni – nii esteetiliselt kui puht-inimlikult nüüd juba deprimeerivate tulemustega.” Orase arvustus Ilmar Jaksi romaanile „Eikellegi maa” pealkirjaga „Kes? Kus? Kuhu? Mis? Misjaoks?” – Mana 1964, nr 1, lk 78.

50

I. Ivaski artikkel „Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. P. – E. Rummo ja M. Traadi teiste luulekogude puhul”. – Mana 1965, nr 3.

51

Noored pagulasautorid, kes debüteerisid Manas. Neist jäi kirjandusse Enn Nõu, kellest sai 1999. aastal Välismaise Eesti Kirjanike Liidu viimane esimees, kelle juhtimisel aastal 2000 liideti eesti kirjanike organisatsioonid kodu- ja välismaal.

52

Paul Rummo arvustus “Helga Nõu „Kass sööb rohtu”. Kiri autorile”. – Kodumaa, 20.10.1965.

53

Üliõpilaselu Tartus ja toonaste üliõpilaste saatust okupatsioonides ja sõjas kirjeldab Kangro ühiste tegelastega romaanides „Jäälätted” (1958), „Emajõgi” (1961), „Tartu” (1962), „Kivisild” (1963), „Must raamat” (1965), „Keeristuli” (1969). Grabbi hinnang on muidugi subjektiivne, on võimalik näha ka vastupidist: romaanide ajakujutuse muutumist järjest sugestiivsemaks.

54

Tsiteeritud on värssi Uku Masingu luulekogust „Neemed vihmade lahte” tsüklist „Kitsas rada keset metsa”.

55

NSV Liidus elanud kirjanikest said Nobeli preemia Boriss Pasternak (1958, NSVL võimukandjad sundisid teda auhinnast keelduma) ja Mihhail Šolohhov (1965).

56

Ilmselt James Baldwini romaan „Another Country”, mis oli ilmunud 1962.

57

Vt viide 44.

58

Robert Burns, „Lõbusad kerjused: poeeme, luuletusi, epigramme”. Tlk R. Parve, Tallinn, 1959.

59

on vist ikka nii ingl. k. /tõlge: varastatud JK-lt/

60

Leheküljel on ÜLKNÜ Keskkomitee I sekretäri S. Pavlovi kõne ÜLKNÜ KK VIII pleenumil, kus kirjeldatakse USA kodanlikku propagandat nõukogude noorsoo eksitamisel.

61

S.t Uku Masing.

62

Peter Kropotkini teos „Mutual Aid: A Factor of Evolution” oli ilmunud 1902 ja uustrükis 1955.

63

Nii on see jäänud nüüdki, XXI sajandi alguses. (JK)

64

Kaplinski mõtleb ilmselt A. Ranniti raamatut „Verse an Wiiralt und an das geklärte Gleichnis”, ilmunud Baden-Baden: Klein, 1960.

65

Aarand Roos, „Lehmatapja“. Vaba Eesti, 1964.

66

Ivar Grünthal, „Meri“. Vaba Eesti, 1958.

67

Ivar Grünthal ja Ivar Ivask. (JK)

68

Saadetud Mana numbris (1964, nr 4/5) on I. Grünthali arvustus I. Ivaski luulekogule „Tähtede tähendus”.

69

Vt Mana 1964, nr 1, lk 101–102.

70

Paul Reets, „Tujukused ehk visand ühe värssromaani sisulisest küljest“. – Mana 1963, nr 3–4.

71

Perioodil, kui pagulastega taheti suhteid luua, avaldati ajaleht Kodumaa lisana väikseid vihikuid pagulaste luulest. Ilmusid Kalju Lepiku „Mina olen kuusik ja sina lepik” (1965), Bernard Kangro „Võõramaa õhtu” (1966) ja Arno Vihalemma „Ühe Pärnust pärit poeedi palgejooni” (1965). Grünthali kogu jäi ilmumata.

72

Aleksander Aspel, „Sürrealism ja Ilmar Laabani „Rroosi Selaviste”“ – Mana 1959, nr 1.

73

H. Grabbi, „Sõna võitleb ehk poisid ränisemast puust”. – Vaba Eesti 1959, nr 4 (36) ja 1960, nr(37).

74

Grabbi iseloomustab siin Aadu Hindi romaani „Tuuline rand”, Johannes Semperi romaani „Punased nelgid” ja Osvald Toominga romaane „Pruuni katku aastal”, „Roheline kuld”, „Perekond Kirretid”.

75

Mats Traat, “Kongressieeliku äratundmisi”. – Sirp ja Vasar 25.01.1966.

76

Jaak Kangilaski, „Vaidlustest marksistlikus esteetikas“ – Looming 1965, nr 11.

77

Isa Tadeusz oli Tartu katoliku koguduse preester, tõepoolest ristis ta mind, kui olin nelja aastane. (JK)

78

Jean-Paul Sartre, „Sõnad“. Tõlkinud Leili-Maria Kask. Tallinn, 1965.

79

Nazim Hikmeti luulest oli ilmunud 1965. aastal raamat „See punane õun: valitud luuletusi” Ain Kaalepi ja Ly Seppeli tõlkes. Hikmeti luulet oli tõlkinud ka nt Debora Vaarandi.

80

Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus” oli ilmunud 1963. aastal Lennart Meri ja Enn Sarve tõlkes.

81

Ivaski artikkel „Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal: P. E. Rummo ja M. Traadi teiste kogude puhul“. Ivask alustab artiklit: ”Kirjanduslikuks provintsiks nimetatakse noid rahvuskirjandusi, kuhu nende kaasaja suured kirjanduslikud uuendused jõuavad alles umbes kahekümneaastase hilinemisega…” ja näitab hiljem, kuidas enamus eesti luuletajatest, ka Alver ja Talvik on Euroopa seisukohalt möödaniku esteetika esindajad… ja seega provintsist.

82

õieti küll Fiche Bliain ag Fás, Muiris Ó Súilleabháin autori nimi, aga kust mina vaene iiri keele raamatuid kätte saan? Sul ka nagu-nii pole seal kandis tutvusi vms.? Hoia Jumal Iirimaad. (JK)

83

„Inimen“ on Henrik Adamsoni luulekogu, ilmunud 1925.

84

Mõeldud Aarand Roosi romaani „Lehmatapja“.

85

Jaan Kaplinski, „Kokkuhoid ehk küll, aga“ (Maa-asulate projekteerimisest ja ehitamisest. Mõttevahetus) – Edasi 26.02.1966.

86

Vt Ilmar Laabani arvustust Epp Ojamaa näituse puhul. – Mana 1965, nr 1–2.

87

Ilmselt Viktor Kõressaare artikkel „Eesti kvantiteerivast heksameetrist“ – Mana 1963, nr 2.

88

Kirjastus Vaba Eesti oli 1959. aastal välja andnud II trüki Uku Masingu esikkogust „Neemed Vihmade Lahte” (Tartu, 1935).

89

Mats Traadi kolmas kogu on „Kaalukoda” (1966).

90

Ilmselt Helga Nõu novell „Poeet, su käed“ – Mana 1965, nr 3. Samas numbris on ka Vootele Vaska nekroloog kristliku saksa teoloogi Paul Tillichi mälestuseks.

91

Eesti-inglise suure sõnaraamatu autor Paul Saagpakk oli Saaremaa mees.

92

Romaan ilmus Jaan Kaplinski tõlkes 1969. aastal.

93

Vt „Põllumajanduse päevaprobleeme“ – Edasi 31.03.1966. Tegemist on intervjuuga NSVL Majandusinstituudi sektorijuhataja Nikolai Karotammega.

94

Ilmar Malin (1924–1994) oli Ain Kaalepi lähemaid sõpru, kellega puutusin tihedalt kokku. (JK)

95

„Nimetu saar“ (1966); kõlakad ei osutunud tõeks. (JK)

96

Peeter Raudsepp. (JK)

97

Karl Ast-Rumori lapsepõlvekodu Orava lähedal. Päevakestel oli kaks talu – Astide ja Raudseppade omad. (JK)

98

„Minu noorusmaa: koguteos 24 autorilt” oli ilmunud 1964. aastal Lundis.

99

Võõrandumine, tol ajal moodne mõiste.

100

Ivar Paulson (26.05.1922–6.03.1966) oli Tallinnas sündinud luuletaja, etnoloog ja usundiloolane, kes õppis Tartu ülikoolis, põgenes 1944 Saksamaale, jätkas õpinguid Hamburgi ülikoolis ja kaitses doktoritöö 1958. aastal Stokholmis. Paulsoni nekroloog on ilmunud Manas (1966, nr 1). Tema kirjutisi sõjajärgses Sirbis ja Vasaras ei ole õnnestunud tuvastada.

101

Ajalehes Edasi käinud poleemika maa-asulate tuleviku üle, kus Käsper esitas seisukoha, et maal peavad kujunema suured asulad. Temale vaidlesid vastu mitmed majandijuhid ja haritlased, sh. ka allakirjutanu. (JK) Vt ka viide 82.

102

Arhitekt Voldemar Herkel (s 1926) oli tookord ENSV Ministrite Nõukogu Riikliku Ehituskomitee aseesimees. (JK)

103

Nikita Sergejevitš Hruštšov. (JK)

104

Soovitan ja soovin kõigile tuttavatele sedasama! Me põlvneme ikkagi loomast, kes vist puude otsas või vähemalt puude all elas.

«Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991

Подняться наверх