Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 6

Sarnase tekstiga plakatid kaunistasid majaseinu ja planguveeri Saksa okupatsiooniaegses Tallinnas ja pakkusid eriti teismelistele poistele järjekordset objekti, mille peal hambaid teritada ja lollide sakslaste üle irvitada. Nõukogude okupatsiooni all oleks sama tekst võinud leida kasutamist sõpradevahelise suusõnalise hoiatusena telefonikõnede puhul, aga ka kirjavahetuse pidamisel välismaade ja ENSV vahel.

Telefonikõned välismaale ja välismaalt olid KGB kontrolli all ja neid kuulati pealt. Sõbraliku kirjavahetuse salaja jälgijad olid samuti nõukogude okupatsioonivõimu käsilastest julgeolekutöötajad või nende agendid, ühesõnaga allasurutud eesti rahva vaenlased (vt tekst ülal!). Ametlikus keeles kutsuti (kuigi mitte alati) postitatud kirjade läbivaatamist harva esineva imeliku sõnaga – perlustreerimine. Et kirjavahetus välismaaga allus perlustratsioonile, oli üldiselt teada. Ka Jaan Kaplinski ja mina olime muidugi sellest teadlikud.

Kirjavahetust kahtlematult varjutas teadmine, et kirju loevad Nõukogude Liidu julgeolekuohvitserid. Eriti delikaatses olukorras oli Kaplinski, kes oli juba niikuinii oma filosoofilise ja dissidentliku mõtlemise ja käitumisega KGB erilise tähelepanu all ning elas ja tegutses ohtlikult tümal maal, kus jalg võis ka ettevaatlikult astudes kergesti mülkasse sulpsatada. Minu arvates pääses Kaplinski arreteerimisest ja vangilaagrist seetõttu, et ta on väga hea luuletaja ja omas seda mainet ja oli tuntud ka Eesti naabermaades. Kõndides nagu noateral, oskas ta teha KGB-ga suhtlemisel diplomaatilisi käike, mis maandasid tekkinud pinget ja võimaldasid KGB-l otsida ja leida lahendusi luuletaja ümberkasvatamiseks väljaspool traataeda. Nagu teame, vaatamata KGB ootustele mingit ümberkasvamist ei toimunud.

Kas perlustratsioonile mõtlemine muutis kirjade sisu? Jah, muutis. Enesetsensuur kirjutamisel oli kohati üsna karm. Vähemalt minu puhul. Ja nii palju kui olen Jaaniga kõnelenud, oli temaga enam-vähem samuti. Kahju oli, et ei saanud ütelda kõike seda, mida süda soovis ja mille üle hing valu tundis. Mõnel korral lisasin kirja lause, mis oli kooskõlas N. Liidu propagandaga. Näiteks toetasin rahu püsimist maailmas, kritiseerisin revanšistide esilekerkimist Lääne-Saksamaal või pagulaslehtede Eesti külastamise vastast hoiakut. Võib filosofeerida, et ka meie “normaalne” kirjavahetus allub enesetsensuurile. Võime isegi väita, et me ei panepaberile ühtki rida, enne kui need ei ole kiirmõttes meie tsensuurist läbi käinud. See hoiab meid kirjutamast lollusi ja viisakuse normidest üleastuvaid mõttekäike ning käsitlemast antud olukorras ebasobivaid teemasid.

Tsensuur tsensuuriks, aga just sellisel kujul on tegu autentsete ja kärpimata dokumentidega. Kirju oodati ja nendest tunti rõõmu ka välismaal. Need olid saadikuteks kodumaalt ja aitasid alal hoida eesti kultuuri ühtsust. Mulle kui kultuuriajakirja toimetajale olid sõprade saadetud kodumaakirjad asendamatu väärtusega.