Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 9

Tervist, Hellar Grabbi!

Oli väga meeldiv Sinult kirja saada ja virgutas mõnelegi asjale mõtlema.

Kõigepealt aga katsun vastata küsimustele ja lahtised otsad kinni sõlmida.

Mis fotodesse puutub, siis leidsime mõne mehega, et praegu nagu ei sobiks neid saata.^[1.] Ehk saate kasutada “Nooruses” ilmunut; kuidas Noorusest neid saada ja saata, ei oska momendil ütelda, aga pean meeles ja küsin targemate inimeste käest. Nüüd kommentaare piltide manu. Nooruses 65/1 olen käed ümber põlvede tõesti mina, minust paremal, vaatajale lähemal on Hando Runnel, vasemale jäävad järjekorras Mati Unt, Lii (Ly) Seppel, Viivi Luik, tema abikaasa Jaan Paavle, põigiti pingil näotsi vaataja poole istuv mees poolkiilas peaga on väga armas inimene Nigol Andresen.

Ümber laua istuvad (nimetan ainult neid, kellest on natuke nägu näha, nii et tunda võimalik) vasakult Enn Vetemaa, Ülo Tuulik, August Sang, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Mati Unt.

Kaalepi Järvemaastike ilmumise ajast ei tea mina midagi... Ei usu, et nad niipea välja tuleksid. Aga ma küll ausalt öelda ei ole eriti kursis nn. kirjanduseluga. Ainult niipalju kuulukse, et üx uus katamadin oodata on, kus kohut peetakse eksotismi, mitmesuguste meeleolude ja üldse vist elukauguse ja kaasaegsusetuse üle^[2.].

Kas siinseid kogusid maksab tõsiselt arvustada? Enamikku kindlasti. Minu laulukrantsikene on koguna küll lausa jama ja sealt võib tõsiselt võtta ainult osa laulusid. Ja peale-kauba olen viimasel ajal oma luules ka üldse pettunud. Kord ma olin imelaps, aga nüüd juba ülikooli lõpetanud ja peaks midagi olema, seevastu aga ilmneb ikka selgemalt, et oleks viimane aeg millegagi tõsiselt tegelema hakata. Mõne asjaga aga ei saa, mõneks ei jätku püsivust ja jonni otsast peale alustada, peale muu tuleb teha raha ja hoida last, kes ei ole terve ja vajab palju hoolt. Unistan tõesti õppida korralikult botaanikat ja matemaatikat juurde – nendest olen kõige rohkem saanud.

Mis puutub mulle omistatud lausetele Noorusest 65/2^[3.], siis minu laused nad ei ole. Ajakirjaniku rumalus ja ajalehekeel läbini. Ma pole ms. kirjandusteadust üldse kunagi õppinud, hariduselt olen lingvist ja ainult. “Leiab peegelduse kunstilises sõnas” – sellist eesti keelt ma küll veel ei räägi; loodan, et mõtlemisvõime säilib ja seda ka edaspidi ei tee.

Antillide luule on vist trükikojas ja jääb üle ainult tänada meelespidamise eest; ega tegelikult küll rohkem materjali vaja ka poleks, seda on ehk ülearugi.

Saadetud raamatute eest olen ülimalt tänulik Sulle! Saareste MS on küll meil olemas ja saadud juhtnööride järgi ma kingin ta kellelegi edasi, kel tarvis. Mõtlesin küll, et kõige parem oleks ta teaduskonna raamatukogule annetada, kus teda ei ole ja kus kõik noored tudengid teda kasutada saaksid, Pm. on see raamat siin maal nii kallis, et isikule kingituseks alati ei sobigi.

Jah, nendest raamatutest üleüldse...

Olen enda arust suur raamatunorija ja seda juhtub harva, et välismaalt mõnda ei soovi. Omal maal käin tihti raamatupoes, aga seal on muidugi ainult omamaist kraami.

Mis mind huvitab? Dzeni kohta loeksin heal meelel, sellest on U.S.A.-s ka kõrgel tasemel teoseid.

Kõige rohkem kiusavad mind raamatud nn. cultural anthropology üle. Autoritest Margaret Mead, Ruth Benedict (ka tema indianistika), need naised on väga palju kirjutanud ja loodetavasti ka paperback-väljaannetesse. Autoreid on muidugi ka teisi, aga mul pole neist head ülevaadet, indiaanlased on alati huvitanud, ka nende elu-olu ja kultuuripüüdlused tänapäeval. Ehk on sellest midagi või tead niisama kirjutada midagi huvitavat? Järsku kirjutavad punanahad ise ka vahest endast? Mul puudub üldse pilt praegusest olukorrast sellel alal, viimased asjalikud andmed olen saanud Roosevelti-aegse indiaaniameti peamehe John Collieri kirglikust ja targast raamatust The Indians of the Americas. Väga tahaks teada, kuidas elab The Native American Church, mis 20 a. tagasi veel keelatud oli – peyote^[4.] pruukimise eest. Sellesse kirikusse astuksin mina, muidugi mitte peyote pärast... Tuhande aasta eest elati Maarjamaal minu arust täpselt sellises vaimus ja tões, nagu viiesaja aasta eest ja tükati tänini Põhja-Ameerika metsades. Olen sellest kõigest palju mõelnud, aga siin ei viitsi kirja panna.

Eestlastele panen pahaks, et nad iga hinna eest tahavad kellekski ja millekski saada, peavad oma maad provintsiks ja vabandavad endid. Ma vihkan mõisteid pealinn, perifeeria, keskajakirjandus jm. kesk-, lihtsalt ei suuda taluda, et ikka rohkem iseseisvaid kultuurikeskusi silme all muutub provintsiks ja on sellega sügavasti rahul. Kurat küll, kolmesaja aasta eest oli iga kirikla ja suur osa mõisadest kultuurikeskused raamatukogudega jne., nüüd on maailm nii vaene, et ainult “pealinn” saab midagi veel täielikult.

Noored autorid Tallinnas Kirjanike majas 1965. aastal. Esineb Enn Vetemaa, kuulavad (paremalt): Jaan Kaplinski, Mati Unt, Ly Seppel, Viivi Luik, Jaan Paavle. Vasakul Nigol Andresen. EKLA fotokogu.

Nojah, see on ühe Tarto-liina eks-universiteedi ekstudengi igapäevane nutulaul.

Kui veel raamatuid mainida, siis huvitavad Aldous Huxley viimase aja tööd (eriti esseed), muu ilukirjandus vaevalt, sest seda ulatub siia kõige rohkem ja mina sealt midagi hingekosutavat leidnud ei ole.

Tuleb meelde, et kirjutasid Andresele kord, et pead Ivar Grünthali parimaks, mis seal luuletatud. Viimastel aegadel olen ka ise nii hakanud tundma ja arvama. Imelikke sulameid kõigist asjust oskab see mees kokku sulatada, end vabaks laulda valudest, mida enamik harjumusest tähele ei pane. Suur ja üllatavalt lihtne katharsis on selline luule... Muuseas, mis kuupäeval on I. G. sündinud? Ega ta pole november või isegi jaanuar? Oleks huvitav ka Sinu sünnipäeva teada, mulle näib nimelt, et astroloogias on naljakal kombel palju tabavat... Ehk saad kirjas mõne I. G. luuletuse viimasest ajast saata (tunnen ainult mõnda ühest mullusest Manast, kus näit. Ahti-mariin oli)! Mis Kaarel Saarest öelda oskan, on see, et liiga palju seletamist ja seetõttu liiga vähe luulet. Keeles võõrapärasusi leian vähe ja alati ei tea, kus need, kus licentia poetica. Muidugi on “kaigub” pro “kaikub”. Usun ka, et meil öeldaks “mul tõmmati välja kaks hammast”. Kas sealsed noored veel julgeksid öelda “ta suri sinna” ja tarvitada muid selliseid kummalisi rektsioone? TEE VÄRSSEluuletuses häirib mind, et “samaaegselt” seisab seal ja mitte ei ole öeldud kuidagi lihtsamini. Pole igatahes hea keel. Muidugi ei pruugi selles kõiges (nagu sõnastiku vaesuseski ja urbaniseerituses) olla midagi ameerikalikku, ega meie koolilapsed ja tudengid, kes just Wiedemanni lugenud pole, paremat eesti keelt kirjuta. Olen eesti filoloogi tõlgitud aafrika muinasjuttudesse küll ja küll korralikku eesti keelt sisse parandanud. Olen ms. tundnud folkloristi lõpukursuselt, kes ütles kord umbes järgmist: “Ah et Eestis oli keskajal katoliku usk... mina arvasin, et oli ristiusk...”

Vist sel aastal ilmuvasse kogumikku “Kirjakeel” kirjutasin, mida arvan keele tendentsidest ja perspektiividest^[5.]. Arvan, et see väljaanne teile raamatukokku vist ei jõua, nii et pean katsuma ta saata, kui ta kord ilmub ja teda liiga kiiresti ära ei osteta. Usun küll ise, et keel läheb kuradile, sest ainult mõne kandi taluinimesed oskavad veel õiget ja ilusat keelt kõnelda. Nooremad linnainimesed ei oska üldse mitte midagi peale transistori kuulamise ja niisama molutamise. Mõni küll oskab ka natuke matemaatikat ja mõni mootorratast parandada. Neid õpetavad õpetajad, kes ei tea, mis vahe on ristiusul ja katoliiklusel...

Vihalemma arvustust ma näinud ei ole, olen ainult kuulnud ühelt kaasvõitlejalt sellest.

– Naine tuli postiga, kus oli ka Su kaart. Raamatuid ei ole veel. Loodetavasti nad siiski tulevad. –

Ühest asjast tahaks veidi pikemalt kuulda. See on tolle tüli ajalugu, millest vist sündis Mana. Mana ühesainsas numbris, mida mina näinud olen, oli umbes kümme enam või vähem selget rünnakut Kangro pihta^[6.]. Peab küll tõsine tüli selle taga olema. Ma vist aiman umbes, milles on asi ja kuidas on olukord praegu, aga oleks niisama huvitav täpsemalt teada. Kas on alust lugeda Tulimulla tegelasi eesotsas tolle Vana-Antsla poisiga^[7.] reaktsionääride hulka (halb termin, kuna pm. ma ise kaldun ajaloo maastaapides Sumerist peale ikka vana paremaks pidama kui uut)? Vahest kipub jääma mulje, et õigus on kahe vahel. Mana vist loeb näit. Kangro parimateks luuletusteks kodumaal kirjutatuid, mina tahaksin tema tipu asetada rohkem pagulusse, kuigi see on absoluutselt saavutatud Ammukaares ilmunud värssidega (vist rohkem tuntud Põlenud puust); sinna kuulub Pühapäev veel kindlasti, edasi algab vist aeglane langus, mis väga trööstitult suubub Septembris, mida olen juhuslikult ka lugenud. Paljudest kogudest ei tea küll midagi (Seitsmes öö (?), Eikellegimaa ,Tulease). Veebruar on üksikute eranditega mage. Siiski kasvasin kuni 19–20 eluaastani Kangro valdava mõju all ja teadsin teda lehekülgede kaupa peast. Ja olen talle üsna tänulik tänini, kuigi teda suurt enam lugeda ei himusta. Kõige lihtsam hüpotees on mul see, et seletan vahet Mana ja Tulimulla (see on siis ka eriti ja selgelt vahe G. ja K. vahel) akkulturatsiooniga, mis nooremad on teinud reservatsioonidetult eurooplasteks, teised aga, kes siin hariduse saanud ja rohkem veel seotud selle taluinimestest haritlaskonda jõudmise ajaga, ei ole veel eurooplased, kuna eestlased seda õieti kunagi pole olnud (tänu taevale!) ja alles nüüd hakkavad olema (kurat võtku!). Muidugi pole Tulimullal noortele seal midagi anda, kuna nende maailm on sootuks teistsugune. Ma vihkan kogu hingest linnu, mootorrattaid, televisiooni jm. ning mõne pariislase eksistentsialistlikud probleemid on mulle kentsakad ja võõrad. Eks nad ole seda ka vist päris maalt tulnud inimestele. Ja need inimesed muutuvad seal siis võibolla ja tõe-näolikult varsti kibestunud vanahärradeks, kes noori süüdistavad mitmesugustes pahedes... Aga muidugi, kui ma teaksin, ma ei küsiks. Ainult seda ma usun, et ajaga kaasaminek on surmapatt, ajale vastu seismine on lollus, peaks elama aega täielikult ignoreerides (ajaloolist aega). See on muidugi ka dzeni sisu. G. võiks tõesti olla skorpioni tähtkujust, mis ta muidu nii armastab sõdida!

Olen proovinud lugeda Robbe-Grillet’d, Sartre’i, Beckett’it, aga nad ei ütle mulle midagi. Camus ütleb rohkem; tema on nagu provintslane ja ei edvista nagu Sartre oma radikaalsusega. Ja ta on oma südames usklik katoliiklane. Ionesco mulle meeldib mõneti. Ainus inglise noor vihane mees mu loetuist, kes raevus tagasi vaatas^[8.], oli mu arust narr ja hüsteerik, kes oma sugulaste kannatustega kelgib. Ameeriklastest meeldis mulle väga Truman Capote: olen kaht asja lugenud. Salinger mitte nii. Luuletajaist meeldib äärmiselt Perse. (Kirjuta, mismoodi seda meest võiks eesti rahva ees tutvustada, kas tema päris nime või varasema Saintléger vms. pseudonüümi all, või praeguse nimega? Mida arvad?)

Ms. üx paradox, võibolla on Andres sellest kirjutanud, seoses Laabani luulega. Tuli Moskvast üx kehkadivei, sealse mingi poollegaalse baratšnikute^[9.] luulekoolkonna esindajaid. Andres tutvustas talle Laabanit tõlkes, poiss leidis, et olevat XIX sajandi maailmatunnetus, aiad, kaljud, meri jm., tema ise luuletas muudkui suure linna agulitest, trammidest jm. nagu vuturistid saj. algul.

Niisiis, meie ülikoolis on seadus, et paberilehed tuleb täis kirjutada mõlemalt poolt ja paberikorvi ei tule visata lehti, millel üks pool veel puhas. Nii tuli ka seekord välja. Lisan mõned värsid lugemiseks. Ka Alliksaarelt. Mõistetavalt ei kuulu neist midagi trükkimisele.

Nii jääb seekord; olen esitanud monoloogi ja avaldanud soove. Loodetavasti saan Sulle või kellelegi mingeid raamatuid vastu saata. Järsku on venekeelsest kirjandusest huvitatuid? Meil on raamatud üldiselt väga odavad.

Alandlisi tervisi

Jaan Kaplinski

1 Nõukogude Eestis teati hästi, et “emigrantlikes väljaannetes” avaldamine toob kaasa pahandusi. Seepärast ei soovi JK ise täita HG palvet fotode saatmise osas. [ ↵ ]

2 Midagi sellist ilmselt ei tulnud, eelmine „katamadin“ oli siis, kui Nirk-Hermelin kirjutas paroodia Kaalepi-Krossi-Niidu luuletustele ja õhus oli arveteõienduse hõngu, mille vastu astus hulk nooremat ülikoolirahvast (JK). [ ↵ ]

3 Nimetatud tutvustuses on öeldud: „Oma kirjandusliku tegevuse kohta ütleb ta: “kui võiksin uuesti alustada kooliteed, ei õpiks ma kirjandust, vaid loodusteadust. See on allikas, kust ammutame kõik selle, mis leiab hiljem peegelduse kunstilises sõnas…“ (Noorus 1965, nr 2, lk 11). [ ↵ ]

4 Peyote – Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvav kaktus, mis sisaldab hallutsinogeeni. [ ↵ ]

5 Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi väljaanne „Kirjakeel“ ilmus 1964 ja siis 1983. Kummaski Kaplinski artiklit ei ole. [ ↵ ]

6 Vt Mana 1964, nr 1: artiklis „Kangro ja Mälgu uued romaanid” on Grünthal kriitiliselt käsitlenud Kangro „Kivisilda”, öeldes muuseas näiteks nii: „„Sonettide” asjalikust autorist on saanud lahja melodramaatik”, „Kangrol on võime anda tõotusi, mille täitmisest ta kirjanikuna karvavõrdki ei pea kinni”, „lugeja põrnitseb hämarat negatiivi ja ohkab pettunult” (lk 81–82). [ ↵ ]

7 Vana-Antslas oli sündinud Bernard Kangro. [ ↵ ]

8 John Osborne. [ ↵ ]

9 J. Kaplinski mälestuse järgi oli tegemist proletaarset luulet kirjutava seltskonnaga (nimi tuletatud sõnast barakk). [ ↵ ]