Читать книгу «Litteraria» sari. Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991 - Sirje Olesk - Страница 5

Andke mulle aega aega

iga asi on küsimärk kaktused

kasvatavad noori pehmeid okkaid

sõbrad saadavad raamatuid unenägudest ja indiaanlastest

Nii kirjutasin 1967. paiku, mõeldes kõigepäält Hellar Grabbile, kes oli mulle juba saatnud õige mitmeid pakke raamatuid. Millest suur osa tõesti olid indiaanlaste raamatud, kuigi üpris teist laadi kui nood, mis huvitasid omal ajal Joosep Tootsi. Aga huvi indiaanlaste juttude vastu on ilmselt midagi, mis kestab põlvest põlve, kuigi sümpaatiad võivad pöörduda Kentuki Lõvist punanahkade poole. Raamatuid unenägudest. Jah, vähemalt C. G. Jungi autobiograafia tuleb meelde.

Kuidas see kirja-, raamatu- ja mõttevahetus õieti algas? Vahemeesteks olid minu mäletada kaks nüüdseks siit ilmast lahkunud inimest – füüsik Harry Õiglane ja lüürik Andres Ehin, üks mu ülikooliaja esimesi sõpru. Seda kinnitab ka Hellar, kes on asjast kirjutanud Andres Ehini mälestusraamatus. Õiglasega sai kontakti eesti soost füüsik Rein Silberberg Ühendriikidest. Õiglane rääkis sellest Andresele. Ja Andres kirjutas Hellarile. Ja rääkis minule. Ja siis kirjutasin mina Hellarile. Andres sõitis Siberisse, meie Hellariga jäime kirjutama.

Oli see siis nii või natuke teisiti, pole ehk väga oluline. Infovahetus ise on olulisem. Ja see on tänu alles hoitud kirjadele väga hästi dokumenteeritud enam-vähem algusest lõpuni. Kui raamatuid läks pikal ja keerulisel teel mõnigi kord kaduma – ja mõnigi võis kaduda mõne Tallinna raamatukogu spetsfondi – siis ma ei mäleta, et kirju oleks kaduma läinud. Küll läks kaduma kirjavahetuse privaatsus, sest olen KGB paberitest leidnud päris põhjaliku ülevaate oma kirjapartneritest ja kirjade sisustki. Aga seda, et kirju pikal teel loevad ka teised silmad, me teadsime. Ja jõudumööda arvestasime. Isegi sel moel, et kirjutasin vahel Hellarile nagu tõeline nõukogude inimene ja Ameerika imperialistide veendunud vastane. Ettevaatamatult olin sellest oma nõukogude-inimese-mängimisest mõnele tuttavale rääkinud. Ning nende kaudu jõudis see ka valvajate kõrvu. Leidsin oma KGB väljasõidu-toimikust ka märkuse, et J. K. on H. G.-ga kokku leppinud, et paneb oma kirjadesse riigitruudust... Muidugi, ei Hellar ega mina pidanud palju mõnede väliseesti selts- või ringkondade totalitaristlikust antitotalitarismist, mis aksiomaatiliselt eeldas, et kommunistide võimu aluses Eestis ei saa olla midagi hääd, ja kõik siin kirjutatu ja ilmunu pole muud kui punane või äärmisel juhul roosa propaganda. Muidugi on siis N Eesti kirjanikud Kremli äraostetud käsilased. Jne. Antikommunism võib olla sama totter kui nõukogude kroonu-kommunism.

Hellar ja mitmed mu teised noorema põlve tuttavad teispool raudeesriiet niimoodi totalitaarselt ei mõelnud ja püüdsid põhjalikult ning eelarvamusteta saada pildi siinsest kultuurielust, mis hakkas virguma talveunest 1950. aastate teisel poolel. Seda virgumist – Krossi, Niidu, Kaalepi, ka Uno Lahe tekste loeti ja neid püüti hinnata omas kontekstis, mida samuti püüti mõista. Igatahes äratasid need esimesed pääsukesed Eestis lootust, et kevad pole kaugel. Meie, kassetipõlvkonnaks kutsutute lavaleastumine näis seda omalt poolt kinnitavat.

Minu lapsepõlve lõpp langes õnnelikult kokku ajaga, mida nimetatakse ka Hruštšovi sula-ajaks. Stalinismiga, terrorirežiimiga tehti lõpp, kuigi kommunism jäi riigiusuks ja katsed kommunistlikust leerist lahkuda, nagu tehti Ungaris 1956, lõpetati jõhkralt. Mäletan neid päevi hästi: istusime emaga raadio juures, kuulates Ameerika Häält ja Vaba Euroopat poola keeles – poolakeelseid saateid ei segatud. Sain midagi aru, mõne päeva pärast juba hoopis rohkem. Sellest ajast on meeles sõnapaar czołgi radzieckie – Nõukogude tankid... Kirjutasin siis juba luuletusi, mõned neist olid väga selgesõnaliselt protestivaimulised. Mäletan vaid üksikuid ridu, näiteks niisuguseid:

--- vaba Ungari veri voolab,

pehkind kirstulaudade raginat

kostab Saksamaalt ja Poolast.

Õnneks sellised tekstid kroonuametnike kätte ei jõudnud. Muidu oleks mul võinud väga halvasti minna. Aga, jällegi õnneks, olin oma luuletamisega väga üksi, minu klassis teisi huvilisi ei olnud. Elasin kõik üksi läbi ja valasin oma lootuse ja raevu põrandaalustesse luuletustesse.

Ungari ülestõusu mahasurumine näitas meile, kus on vabaduse piirid. Kuid vabadust jäi siiski ka järele. 1954–55 olime saanud kontakti Läände pagenud sugulaste ja sõpradega. Hakkasid tulema kirjad, pakid ning ka raamatud. Raudeesriidesse tekkisid praod, luugikesed. Hakkasime elama kahes maailmas. Vanem põlvkond muidugi elas edasi kadunud vabariigi tões ja vaimus, meie, nooremad, integreerusime mingil moel Läänega. Mis minule tähendas nii välis-Eestit kui vaba Euroopat-Ameerikat. Hakkasin innuga õppima prantsuse keelt, mille alused olin saanud emalt, poola keelt, inglise keelt. Arvasin, et pean N Liidust ära minema, ära saama. Ning et sääl, Läänes võiksin ehk leida tööd ja leiba vene keele ja kirjanduse õpetajana. Lugesin usinasti vene kirjandust. Teisalt jõudsin esimest korda ka selle eesti luuleni, mis tõesti huvitas ja vaimustas. Ühelt poolt arbujate luuletused eestiaegsetes Loomingutes, teiselt poolt, otsekui nende loomuliku jätkuna, Kangro, Lepik, Kolk, Laaban ja paljud teised. Vanaema tädipoeg Arvo Mägi saatis mulle väikese pagulasluule antoloogia masinakirjas õhukestel paberilehtedel. Osa neist luuletustest jäi pähe. Huvitas, vaimustas, mõjutasinspireeris. Parem, tõeline luule oli üks, olgu siin või sääl kirjutatud. Hoolimata siinsetest kroonuideoloogidest ja korravalvuritest või säälsetest totalitaristlikest antikommunistidest sündis jälle üks eesti kirjandus, üks eesti kultuur. Paguluses oli jätkatud siinset kolmekümnendate aastate joont, mida kergelt modifitseeris uuemate suundade mõju. Sürrealismi, assotsiatiivse luule jooni on Lepikul, täiesti uue aja laadis kirjutab Laaban. Eesti luules jätkub osalt samuti endine, eestiaegne laad, kuid ehk veel jõulisemalt kui paguluses tungib sisse uuem ja modernsem. Laaban leiab Eestis hoopis agaramaid lugejaid ja õpilasi kui Läänes. Nii sünnib siin juba kuuekümnendate alguses süntees vanast ja uuest, arbujalikust klassitsismist ja moodsamast väljendusest, peaaegu et sürrealismist.

Siin ei saanud me muidugi kirjutada kõike, mida mõtlesime, vähemalt otsesõnu mitte. Kuid paljut saime kirjutada ja paljule mitmel viisil vihjata. Ja kes mõista tahtis, mõistis ka vihjeid. Selleks oli vaja teadmisi, kuid ennekõike huvi, valmisolekut ülesaamiseks okupatsiooni, anneksiooni ja repressiooni traumadest. Väga paljud Läände pagenud-pääsenud eestlased ei olnud valmis. Nad suutsid edasi elada vaid, kandes endaga kadunud Eestit, ja ei tahtnud teada midagi sellest, mida nimetasid okupeeritud Eestiks, punavõimu all olevaks Eestiks... Tean inimesi, kes ütlesid Eestist lahti täielikult, keeldusid olemast eestlased, tahtsid unustada eesti keele, unustada ka Eesti. Seda on mulle rääkinud nende lapsed, kes on nüüd päriselt inglased, rootslased, ameeriklased.

Nüüd usun, et saan neist pagulastest aru, saan aru isegi vanainimesest, kes ei talu punast värvi lambivarju. Maapagu on trauma ja sellel on omad, vahel isegi kõrvaltvaatajale kummalised tagajärjed. Aga minule ja paljudele minutaolistele noortele selles okupeeritud Eestis tundus, et meie vastu ei olda säälpool õiglased. Olime mingis mõttes vangid suures laagris, mida muust maailmast lahutas raudeesriie. Ja ei saa ju vange, saati veel vanglas vangideks sündinuid süüdistada selles, et nad vangis on. Ja pole ehk õige keelduda vange külastamast protestiks vanglarežiimi vastu. Meie, nagu paljud meist vanemad ja võib-olla targemad-kogenenumad, püüdsime elada normaalselt, me ei tunnud end nõukogude inimestena. Meid huvitas kõik maailmas toimuv, olgu kirjandus, kunst, poliitika, lihtsalt elu. Me ei mõelnud pidulikult sellele, et tahame luua Eesti Kultuuri, me tegime lihtsalt võimaluse piirides seda, mis huvitas. Kultuur, mis ei huvita, ei ole ju miski õige kultuur... Ja kuna elasime N Liidus kasinal vaimudieedil, otsisime võimalusi seda dieeti täiendada. Tahtsime teada, mis tehakse mujal, kus vaimutoitu on rohkem ja mitmekesisemat. Ning leidsime võimaluse sellest osa saada. Tänu inimestele, kes suutsid pagulastraumadest üle olla ja märgata meid, meid mõista ja jõudumööda aidata. Lugu minu ja Hellari kirjavahetusest räägib, kuidas see sündis. Nüüd mõtlen, et temale läks sidepidamine siinsete inimestega palju kallimaks ja ta nägi neid sidemeid sõlmides ja hoides, meid aidates palju rohkem vaeva kui meie. Me olime tõesti nagu vangid, kellele toodi-saadeti pakke, mille me tänuga vastu võtsime, küsides aga lisa. Veidi piinlik on sellele mõelda, olime tõesti innukad kultuuritarbijad, kes said kõik muidu või poolmuidu. Kuid saadu mõju meile oli tohutu.

Nimetasin juba, et tänu Mana ümber koondunud inimestele ja teiselt poolt siinsetele noorematele kultuuriinimestele liitus kaheks käristatud eesti kultuur jälle üheks, kuigi see ühtsus siinpool alati sugugi selgelt end avaldada ei saanud. Kuid oma vanu luuletusi üle lugedes saan ka ise selgemini aru, kui palju neis luuletustes on seda, mis minuni jõudis Hellari, ent ka mõlema Ivari – Ivaski ja Grünthali – kirjadest ja raamatusaadetistest. Indiaanlased, zen-buddhism, Jung, uusvasakpoolsus, beatnikud... See kõik on osa minu ja paljude mu sõprade-kolleegide vaimuilmast. Valge joon Võrumaa kohale oleks ilmselt jäänud kirjutamata, kui saadetud raamatud ei oleks toonud minuni zen’i kaudu kilde vanast Hiina luulest, mille lummuses olen sestsaadik. Mitmed varased esseed said samuti alguse raamatutest, mis üle lombi või lahe minuni jõudsid.

Muidugi ei saanud meie, nagu suur osa ka noorema põlve väliseestlastest, minna kaasa 1960ndatel ja 1970ndatel Läänes vohava leninismi ja maoismiga. Meil olid kogemused, teadmised, me ei saanud vaadata mööda riigist, süsteemist, milles elasime. Kuid elama selles me pidime. Ja kes tahtis meiega suhteid pidada, pidi suhteid pidama ka selle süsteemiga. Mis tollal tegelikult polnud enam see raevukas ja armutu terrorimasinavärk nagu 1940 või 1944. Terrori asemele oli tulnud tüütus, silmakirjalikkus, kaksikelu, mäng. Mäng, kus meie mängisime, et oleme korralikud nõukogude noored ja meie kasvatajad ning valvajad mängisid, et nad seda ka usuvad. Kui nad oleks tunnistanud tõde, oleks see tähendanud nende ideoloogia, nende töö ja vaeva läbikukkumist. Mida ju lõpuks tuli tunnistada, kahjuks alles inimpõlv hiljem. Meiega suhete pidajad said sellest aru ja mängisid meiega kaasa, kuigi see neile võis olla palju vastikum kui meile. Meie olime ju maast-madalast harjunud... Hellari mälestusraamatud räägivad sellest mängust põhjalikult ja ausalt. Nii mängu vastikust kui ka toredast poolest: kohtumistest KGB meestega, kes kohmakalt püüavad tulijaid oma võrku tõmmata, ja kohtumistest huviliste andekate noorte inimestega. Ja võluvate Eesti daamidega, kellega poleks piinlik olnud ka Stockholmis või New Yorgis ööklubis käia.

See kõik on minevik. Eesti Vabariigi uuest algusest on möödas juba üle 20 aasta, ta on kestnud pea sama kaua kui tema eelkäija, kus kasvas Hellar ja mille häving on jätnud oma traagilise jälje ka Grabbide perekonnalukku. Mõeldes aga tagasi neile ideoloogilistele lõhedele, mis tookord said avalikult välja tulla vaid välis-Eestis, pean tunnistama, et nad ei ole päriselt kadunud. On vaid rännanud pagulusest siia kodu-Eestisse. On siingi küllalt neid, kellele ENSV on üksainus must plekk ajaloos ja kõik, kes sääl mingit vähegi olulist rolli mängisid, on kommarid, kaasajooksikud või äraandjad. Õnneks on sellised suhtumised oma ehedamal kujul suures vähemuses, õnnetuseks aga määravad nad siiski üht-teist meie poliitikas, olgu või suhtumises venelastesse, vene keelde ja Venemaasse. Ja kõigesse, mis assotsieerub sotsialismi ja üleüldse vasakpoolsusega. Ka meil võib veel sõimata oponente punasteks, nagu omal ajal paguluses sõimati Mana ümber kogunenud vaimuinimesi. Mulle tundub, et see ei ole mitte eriti arukas järeldus meie, kodueestlaste kogemustest viiekümne eeennessvee aasta jooksul. Maailm ja tema osake – Eesti – oli ja on värvilisem ja huvitavam kui see mustvalge või punavalge pilt, mis temast vahel kiputakse maalima. Seda kahe inimese kirjavahetust üle maa ja mere võib vaadata ka loona nende ühisest püüdest näha maailma kõigis värvides ja aidata jõudumööda selle nägemise poole neid, keda piirid ja piirivalvurid takistasid selle värvilise maailmaga kontakti otsimast ja leidmast.

Olen Hellari ja enda kirjavahetusele mõeldes kirjutanud veel ühe luuletuse, mis on küll mõeldud lastele, kuid eks ka lastele meis endis, kes loodetavasti veel elus ja alles on.

Läbi öö ja tuule, üle mere ja mäe,

miski tuleb su juurde, mida sa veel ei näe.

Kui on halvad ilmad ja veel halvem on meel,

mõtle: sõprade kirjad on su poole teel.

Seljas valged tiivad, nii nad lendavad küll,

kirjud margid peal ja sinine ümbrik üll.

Ümbrikul su nimi, su tänav, linn ja maa

ja kindluse mõttes veel maja number ka.

Ja ukse number, kus seisab su kirjakast,

et nad kaugelt tulles mööda ei läheks tast.

Kui on halvad ilmad ja veel halvem on meel,

mõtle kirjadest, mida sa pole saanud veel.