Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 11

FABIAN ISTUS AUTOSSE ja pistis võtme süütelukku. Polnud kahtlustki, et ta oli saanud täpselt seda, mille järele oli tulnud, ning et eelaimdus, mis teda eilsest saadik saatnud oli, leidis kinnitust. Ta oli veendunud, et Jörgen Pålsson kaevas ise omale haua. Kuid Fabian kahetses, et oli olnud liiga karm ja jättis arvestamata tõsiasja, et Lina oli äsja abikaasa kaotanud.

Kas asi on selles, et ta polnud suutnud leppida, et Lina oli lõpuks Jörgeni valinud ja et just nende suhe kestma jäi? Mis õigus on temal Lina valikutes kahelda? Nagu tal oleks vähimatki aimu, mis naise jaoks parim on.

Ta avas kindalaeka, võttis sealt auto viimase ülevaatusakti ja kirjutas selle tagumisele küljele Linale kirjakese. Ta vabandas ülevoolavalt selle pärast, et naisele haiget tegi, ning lubas, et Lina on enam kui oodatud temaga ühendust võtma, millal iganes ta selle järele vajadust tunneb. Lõppu kirjutas ta oma aadressi ja mobiilinumbri ning oma nime. Seejärel voltis ta kirja kokku ja viis selle naise postkasti.

Kogu selle protsessi vältel tundis Fabian, kuidas naine teda õhukese kardina varjust jälgib, ning vahetult enne tagasi autosse istumist ja minema sõitmist pööras ta ümber ja lehvitas naeratades.

Ei läinud kaua, kui tema telefon helises. Helistajaks oli aga hoopis Tuvesson.

„Fotod jõudsid Lernackenist kohale.“

„Kas nendelt on midagi näha?“

„Ma arvan, et on parem, kui sa ise kohale tuleksid.“

TOLLIPUNKTIST OLI SAADETUD ühtekokku neli fotot. Tuvesson oli fotod laadinud politsei peamaja serverisse, et neid oleks võimalik konverentsiruumi seinale kuvada.

„Ärge öelge, et piim on jälle otsas,“ ütles Lilja, käes tass värskelt keedetud kohviga.

„Alati on võimalus koort kasutada,“ konstateeris Klippan, läigatades sedasamust omaenda kruusi. „Vaid mõne aasta eest ei olnud kellelgi probleemi ...“ kuid teda katkestas tema telefoni helin. Ta võttis telefoni taskust ja heitis pilgu helistaja numbrile.

„Kas sa vastu ei võtagi?“ küsis Lilja.

„Klippan ohkas ja vastas. „Hei, kallis. Tead, ma olen koosolekul ja… Mida? Jälle?“ Järjekordne ohe. „Aga Berit, ma olen sulle korduvalt öelnud, et sa ei tohi rullide viisi vetsupaberit kasutada, sest see…“ Nüüd võisid juba kõik toasviibijad Beriti häält kuulda. „Okei. Ma ajan selle asja korda. Ma helistan kellelegi… Ei, mitte nüüd kohe. Niipea, kui aega saan… Kullake, ma pean nüüd minema. Tšau!“ Klippan pani telefoni käest ja laiutas sõnagi lausumata käsi.

„Kas alustame?“ küsis Tuvesson projektorit sisse lülitades. Esimene foto oli tehtud eestpoolt ja sellel oli Jörgen Pålssoni Chevy ootamas pääsu sillale, et Taani sõita. All paremas nurgas oli ajatempel, millelt võis lugeda 10-06-22 6:23, ja mees rooli taga oli ilmselgelt Jörgen Pålsson. Järgmine foto oli tehtud ülevalt poolt ja sellel oli näha Jörgeni tätoveeritud kätt, mis hoidis krediitkaarti.

„No nii! Vähemalt olid tal siis veel käelabad küljes,“ lausus Klippan.

„Nüüd läheb asi tõeliselt huvitavaks.“ Tuvesson pani ette kolmanda pildi templiga 10-06-22 23:18. See oli kahest esimesest pildist tunduvalt tumedam ning Jörgeni nägu sellel jäi varju. Siiski ei olnud mingit kahtlust, et just tema roolis istus. Tema puhas valge maika helendas nagu helkur pimeduses.

Jörgen ei olnud ainus inimene pildil, kes nende tähelepanu püüdis. Jörgeni kõrval, kaassõitjaistmel, istus üks mees, kes kandis tumedaid riideid ning nokkmütsi, mis oli nii sügavale pähe tõmmatud, et varjas kogu tema näo. Ta oli sealsamas – tapja, keda nad otsisid, sulades teda ümbritsevasse pimedusse nagu vormitu fantoom.

„Ma võin proovida pilti töödelda ja vaadata, kas saan äkki pisut kontrasti parandada,“ ütles Molander.

„Kas sa usud, et saame selle foto piisavalt üles vuntsida, et see pressi lasta?“ küsis Klippan.

Molander kehitas õlgu. „Eks näis, kuigi ma kahtlen selles.“

„Kas me oleme üldse sada protsenti kindlad, et see on meie mees?“ küsis Lilja.

„Ei, aga on päris palju, mis selle kasuks räägib,“ ütles Tuvesson.

„Ja otse loomulikult ei avalda me midagi enne, kui oleme kindlad, et teame kõiki fakte.“

„See tüüp võib olla absoluutselt ükskõik kes,“ ütles Lilja.

„Mis mõttes ükskõik kes?“

„See võib olla näiteks hääletaja.“

„Kes tänapäeval veel hääletajaid peale võtab?“ nentis Klippan.

„Seal pole eriti kohtagi, kus autoga peatuda.“

„Mina võtan. Maailm ei ole tegelikult nii hirmus, kui meie siin nelja seina vahel arvata võime,“ vastas Lilja.

„Isegi kui see pole kurjategija, on ta ilmselt viimane inimene, kes Jörgenit elusana nägi. Pole vahet, kes see on, me peame ta üles leidma,“ selgitas Tuvesson. „Oletame korraks, et see mees pildil on meie mees. Siis tekib küsimus: Miks Jörgen Pålsson ta peale võttis?“

„Ja kus?“ täiendas Lilja.

„Kas nad võisid kohtumise kokku leppida?“ küsis Tuvesson.

„Ei. Lina sõnul käis ta seal alati üksi,“ vastas Fabian.

„Seda arvab tema. Kes ütleb, et tal õigus on?“ märkis Klippan.

„Igatahes minu naine ei tea minust kõike.“

„Tal on kohutavalt vedanud,“ pomises Molander.

„Kuid arvestades seda, kui hoolikalt see mõrv planeeritud oli, peaksime oletama, et kurjategija pidi olema täiesti kindel, et Jörgen ta peale võtab,“ jätkas Fabian, sel ajal kui teised kuulasid. „Ja nagu Klippan ütles, oli kogu marsruut suuremalt jaolt kiirtee, kus peatuda ei saa. Seepärast peaksime minu arvates välja uurima tema krediitkaardinumbrid ja vaatama, milliseid kulutusi ta teel olles tegi.“

„Hea mõte,“ ütles Tuvesson.

Klippan pöördus Tuvessoni poole. „See uus kutt pole sugugi rumalate killast. Kahjuks võtab kõige selle väljaselgitamine kuradi palju aega; pankadel meeldib sellise info väljaandmisega viivitada.“

Fabian teadis, et Klippanil on õigus. Aga tal oli lahendus, kelleks oli Niva Ekenhielm ja tema FRA (Rootsi kaitsejõudude raadioluurekeskus). Tema suudaks häkkida ka läbi kõige tihedamate tulemüüride nagu ei keegi teine. Niva oli teda aidanud pisut ka viimase juurdluse ajal, kuid tema abil oli oma hind ning Fabian oli endale lubanud, et ei võta selle naisega enam kunagi ühendust.

FABIAN HELISTAS UUESTI naisele Øresundi silla peakontorist. Naine tundis tema hääle silmapilkselt ära ja küsis, kuidas juhtum edeneb ja kas nad on mõrvari juba kätte saanud. Fabian vastas põiklevalt, rääkides talle, et juurdlus edeneb ja et nad teevad kõik, mis nende võimuses, et lahendada see juhtum nii kiiresti kui vähegi võimalik.

„Saan aru. Te peate seda konfidentsiaalsena hoidma ega tohi uurimist puudutavaid tehnilisi detaile avalikustada,“ ütles naine Rootsi lõunaosale omase aktsendiga. „Aga see on see tüüp kõrval-istmel, eks ole?“

„Ma olen kindel, et sa mõistad, et ma ei saa avalikustada kõike, mida me teame,“ ütles ta, uskudes, et sellest piisab. Ta vajas siiski veel naise abi ja lootis, et ei pea hakkama temaga ebaviisakalt käituma.

„Võtan seda kui jaatust. Aga ärge muretsege, ma ajalehtedele ei ütle – vähemalt mitte veel.“

Fabian taipas, et tema võimuses on lasta naisel end tunda, nagu oleks teda saladustesse kaasatud.

„Ma arvan ka, et sa ei peaks seda tegema. Oled selleks liiga arukas ning muidugi mõista ei taha me, et kurjategija teada saaks, kui palju me teame, eks ole?“

„Jah, loomulikult.“

„Ja kuna sa oled selle juhtumiga juba nii tuttav, siis tahaksin veel ühes asjas sinu abi.“

„Ah?“

„Mis sa arvad, kas sul oleks võimalik hankida selle krediitkaardi numbrid, millega ta maksis?“

Liini teises otsas oli pikk paus, enne kui naine vastas. „Sa ju tead, et me ei saa sellist infot välja anda. Mitte ilma prokuröri loata.“

Rumal ta ei ole, mõtles Fabian, kuid ta teadis, et prokuröri ootamiseks ei ole neil piisavalt aega.

„Aga kuna see oled sina, Fabian Risk, minu isiklik väike Wallander, teen ma erandi. Ühel tingimusel.“

„Millisel?“

„Et järgmine kord, kui sa üle sõidad, tuled mulle tere ütlema.“

FABIAN LÄKS OTSIMA PUHKERUUMI, kus oli suur paljude nuppudega kohvimasin, et seal üks kõne teha. Ta vajutas cappuccinonuppu ja kuulis, kuidas masin tööle hakkas, samal ajal kui telefon liini teises otsas kutsus. Naine teadis, et tema helistab, Fabian oli selles kindel. Ilmselt põrnitses naine samal ajal oma helisevat telefoni.

„Kuidas kuradi päralt sa üldse julged mulle helistada?“

Fabian otsis meeleheitlikult, mida öelda.

„Halloo? Kas sa arvasid, et ma ei saa aru, et see sina oled? Nii kuradi ...“

„Niva, ma ei tahtnud ...“

„Meiega on lõpp. Kas sa oled selle juba unustanud?“

„Ei, ei ole, ja ma ei helista selle pärast.“

„Pakun, et sa helistad, et mulle öelda, kui täiuslik perekond te olete, nüüd kus sa sündmuskohalt jalga lasid ja Skånesse emigreerusid?“

„Ma helistan, sest vajan ühe juurdluse juures sinu abi, ja on väga oluline, et tegutseksime kiiresti,“ ütles Fabian. Ta võttis naise vaikimist kui positiivset märki. „Uurin ühe vana klassikaaslase mõrva, mille kohta sa kindlasti ka ajalehtedest oled lugenud – tööõpetuse õpetaja, kellel käelabad otsast saeti.“

„Oi, muidugi, see on nii skånelik. Kas ta oli mõni sinu vanadest koolisõpradest?“

„Mitte just sõber. Käisime samas klassis. Mul oleks tarvis teada, milliseid oste ta kahekümne teisel juunil oma krediitkaardiga tegi.“

„Saada mulle tema kaardi number ja ma võtan sinuga ühendust.“

„Aitäh. Väga kena sinust, et aitad. Ma tõesti ei tahtnud ...“

„Kuidas muidu läheb?“

„Kenasti. Me alles kolisime, seega on asjad pisut pilla-palla. Aga tundub… Ma arvan, et kõik saab korda. Sul?“

„Väga kohutavalt ja üksildaselt, nagu ikka. Mu terapeut arvab, et läheb aega, enne kui ma suudan edasi liikuda.“

„Olen kindel, et hakkad end varsti paremini tundma. Nüüd, kus ma kolisin, on Stockholm tervenisti sinu päralt.“

„Mis lohutus see on, kui sa mulle ikka helistad?“

Fabian hakkas sellele vastama, kuid aeg sai otsa. Naine oli toru ära pannud. Ta võttis oma cappuccino’st lonksu ja valas ülejäänu kraanikaussi.