Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 8

KUI FABIAN KOJU JÕUDIS, olid kolijad täies tööhoos. Ta heitis pilgu furgoonautosse ja nägi, et pisut enam kui pool sellest oli juba tühjaks tassitud. Seal oli siiski veel hulgaliselt kaste, vanu lampe, hokikeppe, nende plekilised Klippani diivanid, mis kunagi IKEAst ostetud, ning Ellipse’i laud koos kokku sobivate järeletehtud Ant’i toolidega, vana suur telekas, mida nad lubasid Theodoril oma toas hoida, kuid mida ta kunagi ei vaadanud, murdmaasuusad, jalgrattad, katkise klaasiga vitriinkapp ja terve mägi musti prügikotte, mis ootasid tuppa viimist.

Kas see on tõesti kõik, mis ta oma neljakümne kolme eluaastaga koguda on suutnud? Mõned kulunud diivanid ja tolmused lambikuplid? Fabian tundis tugevat tungi lasta meestel asjade majja vedamise asemel kogu see krempel lihtsalt prügimäele sõidutada. See kolimine tekitas temas tunde, nagu ta oleks äsja ostnud omale uue ja uhke arvuti ning kandis sinna üle kõik oma vanad failid, viirused ja muu. Tegelikult ihkas ta uut algust. Unustada hetkeks raha ja osta kõik uued asjad. Ta tahtis kattekile puruks rebida ja hingata sisse kasutamata asjade hõngu.

Ta noogutas kolijatele, kes tõstsid autost parasjagu vana avokaadorohelist dokumendikappi, mis talle toodi, kui ta kaheteistkümneseks sai. See näis olevat raske ja selle vedamiseks läks tarvis kahte meest. Fabian püüdis meelde tuletada, mis nendes sahtlites on, kuid ei suutnud meenutada, millal ta neid viimati avanud oli. Viimased kakskümmend aastat oli kapp nende korteri pööningule pagendatud. Miks see nii palju kaalus?

Tund aega hiljem, kui ta aitas Sonjal köögis kaste tühjendada, meenus talle, mida dokumendikapp sisaldas, ning ta kiirustas seda otsima. Sonja oli kolijad keldrisse suunanud. Teel sinna kargas Fabianile pähe, et ta polnud veel sammugi keldrisse astunud, kuigi seda oleks iga tõsisem ostja esimese asjana teinud. Ta oli pimesi usaldanud maakleri kinnitust, et maja on lausa suurepärane. Fabian ei muretsenud eriti. Lõppude lõpuks oli see paksude telliskiviseinte ja loomuliku tuulutusega maja, erinevalt uutest, väljastpoolt soojustatud majadest lähedalasuvas Mariastadenis – või „Hallituslinnas“, nagu rahvas seda nimetama oli hakanud.

Tal ei olnud õnnestunud kohtuda Otto Paldynskiga, maja eelmise omanikuga. Ilmselgelt oli tegemist tõelise perfektsionistiga, kes nende kolmekümne aasta jooksul, mil ta siin oma perekonnaga elas, oli maja eest hoolitsenud nagu oma lapse eest. Paldynski oli isiklikel põhjustel soovinud maja kiiresti maha müüa ning lasi hinda märgatavalt allapoole. Maakleri sõnul oli see Fabiani jaoks nagu loteriivõit, mis juhtub vaid üks kord elus.

Fabian pidi tunnistama, et teda polnud eriti raske veenda. Aga ta ei suutnud peast heita mõtet nendest „isiklikest põhjustest“. Mis need küll olla võisid? Ta oli läinud koguni nii kaugele, et küsis selle kohta maaklerilt, kes vastas, et tal pole kombeks end oma klientide eraasjadesse segada, ning suunas seejärel teema elegantselt nendele hüvedele, mis Fabianile ostjana osaks saavad. Fabian oli sellele vastusele reageerinud naeratuse ja peanoogutusega ning otsustanud edasi mitte urgitseda.

Ta leidis oma avokaadovärvi dokumendikapi, tõmbas lahti ülemise sahtli ning leidis silmapilkselt selle, mida otsis – oma aastaraamatu üheksandast klassist. Fabian istus kapiservale ning otsis raamatust välja oma klassi. Aastaraamatus olev foto oli sama, mille tapja kuriteopaika maha oli jätnud. Ainus erinevus oli see, et Fabiani pildil ei olnud kedagi läbi kriipsutatud.

Kõige ilmsemaks tõestuseks sellele, et aasta oli 1982, olid nende soengud, kuna kõigil olid pikad, kohevad ja sätitud juuksed. Fabianile hakkas tasapisi igaühe kohta midagi meenuma: Seth Kårheden ja tema pehmed vuntsid; Stefan Munthe ja Nicklas Bäckström, kes elasid temaga samas hoovis ja armastasid samamoodi rulasõitu. Ta leidis pildilt Lina oma blondide kiharatega. Isegi Jörgenil oli rõhutatud 1980ndate küljelt üle pea kammitud soeng. Nad nägid välja nagu kamp veidrikke, eriti Fabian. Ta hakkas fotol olevat ennast hoolikamalt silmitsema. Noor Fabian kandis särki, mis oli topitud kõrge taljega pükstesse, ning tema kodus lõigatud soeng ei tahtnud korralikult püsida.

Teda hämmastas asjaolu, et ta polnud ühegi klassikaaslasega ühenduses olnud alates sellest ajast, kui ta Stockholmi kolis – isegi mitte Linaga. Ta oleks nagu kogu oma nooruse pappkasti pakkinud ning jätnud selle kõikideks nendeks aastateks Helsingborgi, kus see ämblikuvõrkudega kaetult ja unustatult vedeles. Kuni praeguseni.

„Ah siin sa end peidadki…“

Fabian oli nähtavalt ehmunud, kui nägi Sonjat enda ees seismas.

„Anna andeks, ma ei tahtnud sind ehmatada.“

Fabian pani aastaraamatu kiiruga kinni, nagu oleks teolt tabatud. „Ma lihtsalt ei kuulnud, kui sa tulid.“

„Mis sa arvad, kui teeks õige pausi ja läheks pitsat sööma? Lapsed on näljased.“

Fabian pani raamatu kõrvale ja tõusis. „See on hea mõte. Siin on – või vähemalt oli – üks päris hea pitsabaar vaid mõne kvartali kaugusel.“ Ta pöördus, et trepi suunas astuda, kuid Sonja võttis tal käest.

„Kallis, kas sinuga on kõik hästi?“

Fabian pöördus naise poole ja noogutas, kuid nägi viimase silmadest, et naine ei uskunud teda.

IGA RISKI PERELIIGE KANDIS mööda jalgrada kõndides Tågaborgi pitsabaarist saadud pitsat. Päikesesoojale müüritisele istudes avanes neile kaunis vaade väinale ning kaugemal asuvale Taanile. Vaade oli ilusamgi, kui Fabian mäletas. Aastate jooksul laiemaks tallatud jalgrada oli täis inimesi, kes olid tulnud nautima õhtust jalutuskäiku kerges rannikutuules. Fria Badi poole jäänud riietusruumid olid renoveeritud restoranideks ning vanade rongirööbaste asemel oli muruplats bocce-väljakute ja grillimise tarbeks. Veelgi kaugemal hakkasid neile silma palmipuud, mis pandi esimest korda välja 1999. aasta arhitektuurimessi ajal. Praeguseks oli palmidest saanud iga-aastane traditsioon ning seda, mis kunagi oli unustuses väike liivane maalapp, nimetati nüüd „troopikarannaks“ ja sellest oli saanud Helsingborgi üks populaarsemaid rannaalasid. Fabianil oli tunne, nagu ta oleks kolinud täiesti uude linna.

„See on kõige parem pitsa, mida ma kunagi söönud olen!“ kuulutas Matilda. Fabian pidi sellega nõustuma. Ka talle polnud pitsa kunagi varem nii hästi maitsenud.

Nad istusid seal veel mõnda aega, jälgides paate, mis sõitsid Helsingborgist Helsingøri, kus sai minna Kronborgi lossi vaatama. See oli otsene tõend, et nad asusid nüüd kogu ülejäänud Euroopale lähemal. Fabian lubas endale, et ei koli enam meetritki põhja poole tagasi. Ta pöördus Theodori poole, kes põrnitses tühjal pilgul üle väina. „Kuidas sinu pitsa oli? Kas see oli ka parim, mida sa eales söönud oled?“

„Ei, aga see oli päris hea.“

„Viiest neli?“

„Kolm ja pool.“

„Sellisel juhul pead minu oma maitsma. See oli vähemalt kuus,“ ütles Matilda vennale pitsalõiku ulatades.

Theodor ampsas sellest hiigelsuure suutäie. „Okei, sellele annan ma neli. Aga see on ka kõik.“

„Issand jumal, kui pirtsakas sa oled. Emps, on ju pirtsakas?“

Sonja noogutas ja tema pilk kohtas Fabiani oma. Mees oli teinud kõik, mis suutis, et seda varjata, ning seni polnud naine söandanud pärida, mida Tuvesson tahtis. Siiski polnud kahtlust, et ta teadis, et midagi on valesti. Nagu tavaliselt nägi Sonja tema haletsusväärsed katsed mitte paista eemalviibivana kohe läbi, isegi kui ta sel konkreetsel õhtul oli otsustanud kaasa mängida ja teeselda, et nad lihtsalt istuvad jalgraja kõrval müüritisel, naudivad punast õhtupäikest ja üle kivide uhtuvate lainete häält.

Sel ööl armatsesid nad just nii, nagu olid päeval fantaseerinud.

Põrand.

Vein ja küünlad.

For Emma, Forever Ago…