Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 7

FABIAN OLI VEETNUD MAJAS vaid tund aega – vaid ühe tunni – enne, kui uksekell helises. Ta mõistis suurepäraselt, miks Tuvesson just temaga oli otsustanud ühendust võtta: talle võib ehk meenuda midagi, mis võiks juurdlust kiirendada ning pikemas plaanis ka mõne elu päästa. Fabian aga ei mäletanud põhikoolist peaaegu midagi ning tal polnud ka mingit soovi seda eluperioodi uuesti läbi elada.

Tuvesson juhatas Fabiani teisele poole tänavat pargitud valge Corolla juurde. Naine oli lubanud sõidutada teda kuriteopaigani ja tagasi, et Sonja saaks nende auto tühjaks laadida. „Ma olen sulle väga tänulik, et minuga kaasa tuled, kuigi sul on puhkus pooleli.“

„Pooleli? See on vaevu alanud.“

„Luban, et üle tunni selleks ei kulu.“ Tuvesson torkas võtme lukuauku ja keeras. „Sellel autol on küll automaatlukustus, aga see uks kiilub kinni ja tuleb pisut jõudu rakendada.“ Fabian sikutas ukse lahti ja märkas kõrvalistmele kuhjatud tühje kohvitopse, avatud Marlboro pakke, võtmeid, toidujäänuseid, kasutatud paberrätikuid ja tampoonikarpi.

„Vabandust. Oodake üks hetk, ma kohe …“ Ta pühkis kõik peale võtmete ja sigarettide põrandale ning Fabian pääses istuma. Tuvesson käivitas auto ja võttis kohalt. „Kas on okei, kui ma suitsetan?“ Enne kui mees midagi vastata jõudis, süütas naine sigareti ja lasi juhipoolse akna alla. „Tegelikult jätan suitsetamise varsti maha. Inimesed väidavad seda sageli, aga ei saa hakkama. Mul on aga kindel plaan – lihtsalt mitte kohe praegu,“ jätkas ta ja tõmbas sügava mahvi, tehes samal ajal vasakpöörde Tågagatanile.

„Pole probleemi,“ vastas Fabian, pilk naelutatud Jörgeni läbikriipsutatud näoga klassipildile. Miks ei suutnud ta Jörgen Pålssonit meenutada? Kui ta üldse sellest ajast kedagi mäletama peaks, siis oleks see Jörgen. Muidugi võis põhjuseks olla see, et Jörgen polnud talle kunagi meeldinud. Ehk on ta lihtsalt oma mälestused temast alla surunud. „Kust tema surnukeha leiti?“

„Fredriksdali koolist. Minu arusaamist mööda oli ta seal tööõpetuse õpetaja.“

„Kunagi ta õppis seal.“

„Mitte kõigil pole võimalik Stockholmi välja jõuda, härra Risk. Mida te Jörgenist teate?“

„Peaaegu mitte midagi. Me ei käinud eriti läbi.“ Fabiani mõtted kandusid kooliajale, talle meenus, kuidas kõik poisid kandsid Lyle & Scott’i kampsuneid ning kuidas klassi veeretati televiisor, et vaadata suusaimet Ingemar Stenmarki. „Kui täiesti aus olla, siis ta ei meeldinud mulle.“

„Ei meeldinud? Miks mitte?“

„Ta oli klassi jõhkard ja üleüldse üks suur nuhtlus. Tegi, mis pähe tuli.“

„Meie koolis oli ka üks selline tüüp. Ta segas tunde ja võttis teistelt õpilastelt lõunasöögikandikuid ära. Mitte keegi ei julgenud talle vastu hakata, isegi mitte õpetajad.“ Tuvesson imes oma sigaretist viimase nikotiinimahvi ja nipsutas koni aknast välja. „See oli vanasti, enne kõiki neid täheühendeid ja diagnoose nagu ATH ja hüperaktiivsus.“

„Lisaks sellele kuulas Jörgen ainult KISSi ja Sweeti.“

„Mis KISSil ja Sweetil viga?“

„Mitte midagi. Head bändid, kuigi ma sain sellest alles mõni aasta tagasi aru.“

FABIAN ASTUS AUTOST VÄLJA ja vaatas Fredriksdali kooli kahekorruselist punastest tellistest hoonet, mis teisel pool mahajäetud koolihoovi ähmaselt paistis. Asfaldist turritasid välja kaks räsitud võrkudega korvirõngast – meeldetuletus, et tavaliselt mängisid seal lapsed. Ta lasi pilgul libiseda üle kitsaste, vanglataoliste akende ja teda pani imestama, kuidas ta suutis selles hoones kolm aastat vastu pidada.

„Kes ta leidis?“

„Enne kui ma selleni jõuan, tema naine helistas nädal aega tagasi, eelmisel kolmapäeval, ja teatas tema kadumisest, kuid sel hetkel ei saanud me midagi ette võtta. Mees oli päev varem sõitnud Saksamaale jaanipäeva tarbeks õlut ostma ning pidi sel õhtul koju jõudma.“

„Saksamaale õlut ostma? Kas see tasub ikka veel ära?“

„Tasub, kui osta piisavalt palju. Nelikümmend krooni kasti eest ja lisaks hüvitatakse tagasi tulles praamisõit, kui sa ei jää kauemaks kui kolm tundi.“

Sõita kogu pikk tee Saksamaale lihtsalt selleks, et laadida auto ääreni õlut täis? Mida enam Fabian sellele mõtles, seda paremini näis see sobivat Jörgeniga, kes talle tasapisi meelde hakkas tulema. Jörgen, ja võib-olla ka tema kuriteokaaslane Glenn. „Kas ta ei jõudnudki Saksamaale?“

„Ta käis kindlasti seal ära. Kontrollisime Öresundi silda ja ta tuli teisipäeva õhtul tagasi, täpselt nii, nagu plaan oli. Aga seal kõik jäljed lõppevad. Järgmise niidiotsa saime alles eile, kui üks klaasifirma nõudis ühe sõiduki teisaldamist, mis nende kraanat blokeeris.“

„Tema auto?“

Tuvesson noogutas ja nad pöörasid ümber nurga koolimaja taha. Umbes kahekümne meetri kaugusele, kraana kõrvale, oli pargitud kastiga maastur, Chevy. Politseilindiga oli juba eraldatud küllaltki suur ala. Territooriumit valvasid kaks mundris politseinikku.

Fabianile ja Tuvessonile tuli vastu keskealine hõrenevate juustega mees, kes kandis ühekordset sinist kaitseriietust. Mehe prillid toetusid peaaegu ninaotsale.

„Tahaksin teid omavahel tutvustada,“ sõnas Tuvesson. „Ingvar Molander, meie kohtu-uurija, see on Fabian Risk, kes alustab ametlikult alles augustis.“

„On seal vahet, kui käsil on selline juurdlus, millest läbi hammustada?“ Molander nihutas oma prillid veelgi allapoole ja sirutas käe, samal ajal ainiti Fabianit silmitsedes. „Paneb mõtlema küll,“ valetas Fabian Molanderi kätt surudes.

„Selle koha pealt on sul õigus. Luban, et sa ei pea pettuma.“

„Ingvar, ta on siin vaid kiire ülevaate saamiseks.“

Molander kostitas naist pilguga, mis küll vastumeelselt, aga siiski tekitas Fabianis uudishimu. Seejärel juhatas Molander nad koolimajja ja andis kummalegi samasuguse kaitseriietuse komplekti nagu tal endalgi.

Fabian polnud selles koolimajas sees käinud peaaegu kolmkümmend aastat. Kõik nägi välja täpselt selline, nagu ta mäletas – punastest tellistest koridoriseinad ja heli summutavad kahhelkivid, mis sarnanesid lakke kinni jäänud kokkupressitud prügiga. Nad suundusid koridori kaugemas otsas asuvasse puidutöökotta. Fabian polnud puidutöötlemise vastu vähimatki huvi tundnud seni, kuni mõistis, et tööõpetustunnis on võimalik endale ise rula meisterdada. Semester hiljem oli ta kuumutanud, painutanud ja saaginud niipalju vineerplaate, et säästa nende müügist saadud raha paari ehtsate Trackeri rattakinnituste ostmiseks.

„Lubage mul näidata teile mõrvapaika, mis ilma igasuguse kahtluseta kvalifitseerub kümne kõige hullema mõrvapaiga hulka, mida mina kunagi näinud olen.“ Molander juhatas Fabiani ja Tuvessoni üle ukseläve. „Õnneks sättis kurjategija õhukonditsioneeri kõige madalama seadistuse peale. Vastasel juhul oleks see olnud esiviie hulgas, arvestades seda, et laip on siin lebanud juba enam kui nädal aega.“ Molanderil oli õigus: töökojas oli väga külm. Tundus, nagu oleks astunud külmkappi, kuigi termomeetri järgi oli seal kaheteistkümne ja kolmeteistkümne kraadi vahel. Teised kolm sinistes kaitseriietustes politseinikku tegid ruumist pilte, uurisid sündmuskohta ja kogusid tõendeid. Puidu ja saepuru tuttav lõhn oli segunenud imala mädahaisuga. Fabian läks Jörgen Pålssoni surnukeha juurde, mis lebas ukse kõrval suures kuivanud vereloigus. Lukumehhanism ja uksekäepide olid samuti verega kaetud. Lohmakates kulunud teksastes ja verises valges alussärgis surnukeha oli olnud suur ja heas vormis mees.

Fabian ei mäletanud Jörgenit nii suurena – sitke ja ennasttäis küll, aga mitte nii jäme. Ta pidi olema tugev nagu härg. Aga ometi oli kurjategijal õnnestunud mehe tätoveeritud käsivarte otsast mõlemad käelabad maha lõigata. Köndid olid randmete kohalt verised ja narmendavad ning Fabian ei suutnud ettegi kujutada, millist piina see võis teha. Miks just käelabad?

„Nagu isegi näete, viitavad verised jäljed põrandal, et ta liikus tööpingi juurest selle ukseni, kust me sisse tulime,“ selgitas Molander. „Uksel pole küll lukku, aga ta ei teadnud, et see oli teiselt poolt pinkide, toolide ja laudadega blokeeritud. Kui siitkaudu pääseda ei õnnestunud, liikus ta sinnapoole ja püüdis sellest uksest välja pääseda. Aga pole ju lihtne uksekäepidet pöörata, kui sul käsi pole?“

Fabian uuris verist käepidet.

„Oled sa jõudnud luku üle vaadata?“ küsis Tuvesson. „See on superliimi täis, mis selgitab ka ohvri suu olukorda.“ Molander võttis välja pintsetid ja tõstis Jörgeni ülahuult, paljastades rea katkiseid esihambaid.

„Ta püüdis seda suuga pöörata?“ küsis Tuvesson. Molander noogutas. „Rääkides ellujäämisinstinktidest. Mina oleks kindlasti surnud tervete hammastega.“

„Ma ei mõista. Osutas ta vähemalt mingitki vastupanu?“ küsis Tuvesson.

„Hea küsimus. Võib-olla osutas, aga ta võis olla ka uimastatud. Seda me veel ei tea. Vaatame, mida Pats laboris leiab.“

„Kui kaua ta vastu pidas?“

„Pakuksin, et kolm või neli tundi.“ Molander juhatas nad töökoja teises otsas oleva tööpingi juurde, mis oli niisamuti kuivanud verega kaetud. „Tapja pani tema käed selle pitskruvi vahele ja amputeeris labad selle käsisaega.“ Ta osutas pintsettidega verisele saele, mis oli põrandale visatud.

„Kas olete suhelnud ka selle klaasifirmaga, kes auto teisaldamist nõudis?“ küsis Fabian.

„Milleks? Kas arvad, et nad võivad asjaga seotud olla?“ küsis Tuvesson.

„Minu arvates ei ole tegemist sellise tegelase kätetööga, kes jätaks midagi saatuse hooleks.“

Tuvesson ja Molander vahetasid pilke.

„Firma number on mul olemas.“ Tuvesson võttis oma telefoni välja, valis numbri ja lülitas kõlari sisse. Pärast iseäralikku helinat andis automatiseeritud häälsõnum neile teada, et valitud number ei ole kasutusel. „Näib, et sul võib isegi õigus olla. Peame kindlaks tegema, kes selle kraana rentis. Ingvar, lase kraana üle vaadata, võib-olla on seal mõni niidiots.“

Molander noogutas.

„Ja käed?“ jätkas Tuvesson.

„Me pole neid veel leidnud.“

Tuvesson pöördus Fabiani poole. „Nii? Mis sa arvad? Kas tuleb tuttav ette?“

Fabian libistas silmad üle tööpingi, verise käsisae, põrandal olevate veriste jälgede ja ilma käelabadeta surnukeha. Ta vaatas kordamööda Tuvessonile ja Molanderile silma ja raputas pead. „Kahjuks mitte.“

„Mitte midagi? Mitte ainsatki vihjet, et see oli keegi teie klassist, või mõtet, miks keegi just Jörgen Pålssonile midagi sellist teha võis?“

Fabian raputas veel kord pead.

„Olgu, proovida ju võis. Luba, et kui sul mingi idee tuleb, siis helistad mulle või tuled jaoskonnast läbi. Okei?“

Fabian noogutas ja astus Tuvessoni kannul puutöökojast välja, peas kummitamas küsimus, mis ei annaks rahu, kuni ta sellele vastuse leiab.

Miks just käelabad?

18. august

Kirjutan siia päevikusse esimest korda, kuigi sain selle emalt jõuludeks juba kaks aastat tagasi. Ta ütles, et alati on hea oma mõtted üles kirjutada, siis ei unune midagi ära. Koristasin eile kogu oma toa ära ja sain ühe musta prügikotitäie prahti. Ema oli superõnnelik ja ma leidsin üles oma C-3PO nuku, mis oli juba üle aasta aja kadunud olnud.

Täna olid kõik taas koolis, peale Hampuse. Kõik peale minu tundsid rõõmu meie uue klassiruumi ja uute raamatute üle. Nüüd on minu kord ja see sai alguse matemaatikatunnis. Kõik vaatasid mind nii, nagu ma poleks midagi teinud. Püüdsin käituda normaalselt, nagu ma ei märkaks, aga nad vahtisid mind ikka. Ma tean, mida see tähendab. Kõik teavad. Ma teadsin, et see juhtub. Ma teadsin seda kohe, kui Hampus ütles, et ta minema kolib. Ma muudkui lootsin, et ma eksin, aga ilmselt mitte. Ma mõtlesin sellele terve suve.

Inglise keeles istusin kõige ette, et ei näeks, kui nad mind vaatavad. Nad vahetasid omavahel kirju, aga mina teesklesin, et ka seda ei juhtunud. Ma ei pööranud ümber. Mitte kordagi.

Jesper luges ühe kirja valju häälega ette ja seal seisis, et ma olen kole ja lõhnan halvasti. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Nühin end duši all käies alati väga hoolikalt ja olen viimase aasta jooksul isegi deodoranti kasutanud, sest mu higi lõhnab tugevamini. Ema ütles, et seda juhtub kõigil. Olen püüdnud oma kehalõhna nuusutada. Ma ei arva, et ma haisen. Aga ma tean, et ma olen inetu – inetu nagu sitt.

P.S. Homme on Labani sünnipäev. Lähen ja ostan talle ühe sellise ratta, veepudeli ja saepuru.