Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 4

TEMA PALJALE KÕHULE laskus vares ja vajutas oma teravad küünised ihusse. Paaril esimesel korral, kui see juhtus, ärkas ta linnu raskust tundes üles. Tal õnnestus vares lendu ehmatada ning eemale peletada. Seekord lind ennast nii kergesti häirida ei lasknud, vaid jäi veendunult paigale, taarudes tema peal ringi ning muutudes üha näljasemaks ja kannatamatumaks. Oli vaid aja küsimus, mil vares teda tükk tüki haaval nokkima hakkab. Ta karjus nii kõvasti, kui suutis, kuni vares viimaks temast lahti laskis ja kraaksudes minema lendas.

Esialgu arvas ta, et kogu toimuv on vaid luupainaja ning kõik saab korda niipea, kui ta üles ärkab. Silmi avades tajus ta aga üksnes pimedust. Tema silmad olid kinni seotud. Kerge, soe tuulepuhang andis mõista, et ta on lageda taeva all ning lebab alasti mingil kõval ja külmal pinnal, sirakile tõmmatud nagu mõnel da Vinci anatoomilisel joonistusel. Seda teadis ta kindlalt, kuid see oli ka kõik. Peale selle oli tema peas vaid hunnik küsimusi. Kes oli ta siia toonud, ja miks? Ta püüdis uuesti oma jäsemeid vabaks sikutada, kuid mida rohkem jõudu ta rakendas, seda sügavamale randmetesse ja pahkluudesse torkasid teda kinni hoidvatest rihmadest välja turritavad teravad kidad. See tunne lõikus temasse nagu kuum nuga võisse. Talle meenus üheksa-aastasena hambaoperatsioonil läbi elatud piinav valu, mis algas, kui katsed veenda hambaarsti, et novokaiin ei mõju, läbi olid kukkunud.

Ometi ei olnud see praeguse valuga võrreldav. Tavaliselt tuli valu ühe korra päevas, liikudes lainena üle kogu tema alasti keha. Aeglaselt, sageli mitu tundi järjest, puuris valu end temast läbi nagu keevitusleek. Mõnikord valu peatus järsku, et siis sama ootamatult tagasi tulla, ja mõnikord valu ei tulnudki. Ta oli veetnud tunde, mõistatades selle valu põhjuseid. Oli seal keegi, kes teda piinas? Milliste vahenditega seda tehti? Nüüdseks oli ta aga loobunud sellest sotti saamast ja suunas kogu oma energia kohutava agoonia talumisele.

Abi paludes karjus ta nii valjusti, kui suutis. Teda rabas, kui väetilt kostus tema hääl, ning ta proovis teist korda, püüdes seekord rohkem jõudu kasutada. Kaja vaibudes kuulis ta sellest oma meeleheite kiunuvaid noote kangekaelselt esile tükkimas. Ta andis alla. Mitte kedagi ei olnud teda kuulamas. Mitte kedagi peale varese.

Ta ketras sündmuste jada oma vaimusilmas, kuigi oli juba järje kaotanud, mitmendat korda ta seda tegi. Ehk jäi tal märkamata mõni väike detail, midagi, mis annaks vastuseid. Kodust oli ta lahkunud tol hommikul veidi pärast kuut, enam kui nelikümmend viis minutit enne oma vahetuse algust. Auto jättis ta koju nagu alati, kui ilm seda lubas. Läbi pargi kõndides ei kulunud tööle jõudmiseks kunagi rohkem kui kaksteist minutit, seega oli tal piisavalt aega.

Kohe pärast kodust lahkumist oli ta tundnud, et midagi on viltu.

Tunne oli väga tugev, kuid ringi vaadates ei märganud ta midagi ebatavalist. Sel hommikul oli väljas olnud vaid kaks inimest: naaber, kes nägi kurja vaeva oma vana roostes Fiat Punto käivitamisega, ning temast jalgrattal mööda väntav naine, kelle seelik ja ilusad blondid juuksed tuules lehvisid. Talle meenusid jalgratta korvi kaunistanud plastist kirikakrad. Paistis, nagu oleks naine rattaga sõitma tulnud ainuüksi selleks, et kõikide mööduvate inimeste nägudele naeratusi tuua. Temale ei olnud see aga vähimalgi määral mõjunud.

Ärevus püsis ning ta sammus fooris põlevast punasest tulest hoolimata närviliselt teisele poole teed. Asi, mida ta harilikult kunagi ei teinud. See hommik aga oli teistsugune; kogu tema keha oli pinges nagu üleskeeratud vedru, ja jõudnud poolele teele läbi pargi, oli ta veendunud, et keegi teda jälitab. Sammud tema selja taga kruusal kõlasid, nagu oleks tegu tennistega.

Ta märkas, et oli hakanud kõndima väga kiiresti, ning püüdis end uuesti aeglasemalt astuma sundida. Sammud üha lähenesid ning ta tundis tugevat vajadust üle õla selja taha vaadata. Süda peksis ja külm higi uhtus lainena üle kogu tema keha. Viimaks, olles peaaegu minestuse äärel, andis ta alla ja pööras ümber. Tema kannul kõndinud mees kandis tõepoolest tenniseid – musti Reebokeid. Mehel olid tumedad, paljude taskutega rõivad, seljakott ning ühes käes riidenarts.

Mehe nägu nägi ta alles siis, kui see pea tõstis ja talle otsa vaatas.

Pärast seda juhtus kõik väga kiiresti. Valu sööstis läbi kõikide närvilõpmete, kui rusikahoop teda kõhtu tabas. Vaevu õhku ahmides vajus ta põlvili, tundes veel, kuidas narts talle näkku suruti.

Järgmine mälestus oli ärkamisest selle peale, et talle küünised kõhtu vajutati.

Kõrgel tema kohal varjas üksik pilv päikese – hetkeline lunastus, mis sama üürike kui liivaloss merekaldal. Kui pilv edasi triivis ja kadus, oli taevas taas täiuslikult sinine, nagu ainult Rootsi suvepäeval näha võib. Päike säras kogu oma hiilguses otse hoolikalt paigutatud läätsele, mis juhtis päikesekiired koondumispunkti maapinnale seotud mehe kõrval. Maa pöörlemine hoolitses ülejäänu eest.

Viimane, mida ta kuulis, oli tema enda põlevate juuste räige pragin.