Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 6

FABIAN RISK OLI SEDA TEED sõitnud rohkem kordi, kui ta mäletada suutis, aga mitte kunagi varem ei olnud see tundunud nii kerge ja meeltülendav kui praegu. Tema pere oli Stockholmist lahkunud varahommikul ning premeerinud end pika lõunapausiga Grännas. Fabiani ärevus tagasi kodulinna kolimise pärast hakkas juba tasapisi hajuma. Sonja aga oli peaaegu ülevoolavalt õnnelik ning pakkus end viimasel, läbi Smålandi kulgeval teelõigul rooli istuma, et mees saaks lõunaks tellitud heeringa kõrvale õlut nautida. Kõik oli peaaegu liiga täiuslik ning Fabian tabas end mõttelt, et kas see lihtsalt üks näitemäng ei ole. Enda vastu täiesti aus olles tundis ta sisimas mõningast kahtlust, kas oma probleemide eest ära jooksmine ja uuesti alustamine ka tegelikult töötab.

Laste reaktsioon oli olnud just selline, nagu neilt oodata võis. Matilda jaoks oli see põnev seiklus, hoolimata sellest, et ta pidi neljandat klassi alustama uues koolis. Theodor nii positiivne ei olnud ning oli ähvardanud isegi Stockholmi maha jääda. Pärast lõunasööki Grännas oli aga isegi tema valmis uuele elule võimaluse andma ning kõigi ühiseks üllatuseks võttis autosõidu ajal kõrvaklapid peast ning sekkus mitmel korral nende vestlusse.

Kõige parem kogu selle asja juures oli aga see, et karjumine oli lõpuks ometi lakanud. Viimased kuus kuud olid oma elude pärast anuvate inimeste halamine ja karjed painanud Fabiani nii unenägudes kui ka valdava osa ärkveloleku tundidest. Esimest korda tajus ta nende häälte puudumist Stockholmist edela pool, Södertälje kandis, kuid arvas siis, et kujutab seda endale lihtsalt ette. Alles seejärel, kui nad olid Norrköpingist möödas, oli ta täiesti kindel, et iga läbitud kilomeetriga kaotasid hääled oma jõudu. Nüüd, 556 kilomeetrit hiljem, kui nad olid kohale jõudnud, olid hääled täielikult vaikinud.

Tundus, nagu oleks nende Stockholmi elu ning möödunud talve sündmused sügavale minevikku vajunud. Me alustame otsast peale, mõtles Fabian oma uue kodu, Pålsjögatanis asuva inglise stiilis punastest tellistest ridaelamu ust avades. Kuni praeguseni oli Fabian olnud ainuke pereliige, kes oli maja seestpoolt näinud, aga ta ei pabistanud sugugi selle pärast, mida teised uuest kodust arvavad. Seda maja müügis nähes oli ta kohe veendunud, et see on nende uue elu alustamiseks ainuõige koht.

Pålsjögatan 17 asus Tågaborgi linnaosas – kesklinn oli vaid kiviviske kaugusel ning Pålsjö mets kohe ümber nurga. Fabiani peas küpses plaan hakata igal hommikul metsas jooksmas käima ning lähedal asuvatel saviliivaväljakutel uuesti tennist mängima. Ka meri oli väga lähedal: lühike jalutuskäik Halalidi mäest alla viis Fria Badi, avalikku randa, kus ta poisipõlves sageli ujumas oli käinud. Tol ajal teeskles ta, et elab siinsamas kandis, mitte aga Dalhemi viletsates kollastes üürikasarmutes. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, oli tema unistus täitunud.

„Isa, mida sa ootad? Kas sa kõnele ei vastagi?“ küsis Theodor.

Fabian virgus oma unelusest ja märkas, et tema perekond seisis kõnniteel ja ootas, et ta telefonikõne vastu võtaks: helistajaks oli Astrid Tuvesson, tema uus – või pigem tulevane – boss Helsingborgi politsei kriminaaluurimise osakonnast.

Paberite järgi oli ta veel kuus nädalat Stockholmi politseijaoskonna hingekirjas. Pealtnäha lahkus ta sealt omal soovil, kuid Fabianil polnud kahtlustki, et suurem osa tema vanadest kolleegidest teadsid, mis tegelikult juhtus. Ta ei suuda enam kunagi oma jalga sellesse politseijaoskonda tõsta.

Nüüd ootas teda ees kuuenädalane sundpuhkus, mis talle järjest meeldivamana tundus. Ta ei suutnud meenutada, millal tal viimati nii palju vaba aega oli – ilmselt millalgi ennem kooli lõpetamist. Ta kavatses need kuus nädalat kasutada selleks, et oma uue kodu ja linnaga harjuda. Võib-olla võtavad nad isegi ette reisi kusagile soojemasse kohta, kui selleks tuju peaks tekkima ja kui ilm seda lubab. Närvipinge oli viimane asi, mida nad tahtsid. Kahtlemata teadis seda väga hästi ka Astrid Tuvesson. Ja ometi ta helistas.

Midagi pidi olema juhtunud, kuid Fabian ja Sonja olid andnud teineteisele lubaduse, et sel suvel saab neist taas perekond ja nad jagavad omavahel vanemlikke kohustusi. Fabian lootis ka, et Sonja leiab endas piisavalt jõudu, et lõpetada sügiseks plaanitud näituse jaoks paar viimast pooleliolevat maali.

Kas Helsingborgis pole siis teisi politseinikke, kes parasjagu ei puhanud?

„Ei, see kõne võib oodata,“ vastas ta telefoni taskusse pistes. Ta keeras majaukse lukust lahti ja avas selle Theodori ja Matilda jaoks, kes omavahel vaidlesid, kumb neist esimesena majja pääseb. „Mina sinu asemel vaataksin, mis tagahoovis on!“ Ta pöördus Sonja poole, kes parajasti iPodi kõlarit käes hoides trepist üles astus.

„Kes see oli?“

„Ei midagi olulist. Tule, vaatame maja üle.“

„Ei midagi olulist?“

„Ei. Mitte midagi olulist,“ ütles Fabian. Ta nägi oma naise silmadest, et see teda ei uskunud, seepärast võttis ta telefoni uuesti taskust välja ja näitas naisele, kes helistaja oli. „See oli mu tulevane boss, kes ilmselt tahtis meid linna saabumise puhul tervitada.“ Ta kattis Sonja silmad kätega ja juhtis naise majja. „Ta-daa!“ Ta võttis käed ära ja jälgis, kuidas naine lasi silmadel libiseda üle tühja, kaminaga elutoa ning selle juurde kuuluva köögi, kust avanes vaade väiksesse tagahoovi, kus Matilda parasjagu hiiglasuurel batuudil hüppas.

„Vau. See on … absoluutselt fantastiline.“

„Nii et läbis testi edukalt? Sulle meeldib?“

Sonja noogutas. „Kas kolijad ütlesid, millal nad siia jõuavad?“

„Millalgi pärastlõunal või õhtul. Võime alati loota, et nad hilinevad ega jõua siia enne homset.“

„Miks me seda peaksime lootma, kui küsida tohib?“ lausus Sonja, asetades käed ümber mehe kaela.

„Meil on siin kõik vajalik olemas. Puhas põrand, küünlad, vein ja muusika.“ Fabian tõi lagedale oma vana kriimulise iPod Classicu ja ühendas selle kõlariga, mille Sonja köögisaarele oli pannud. Ta valis sealt Bon Iveri „For Emma, Forever Ago“ – oma viimaste nädalate lemmikalbumi. Ta oli Bon Iveri rongile hüpanud mõningase hilinemisega. Alguses oli ta plaati igavaks pidanud, kuid pärast teist katset sai ta aru, milline meistriteos see tegelikult oli.

Ta võttis Sonjal ümbert kinni ja hakkas tantsima. Naine naeris ja püüdis kõigest väest mehe improviseeritud tantsusammudega kaasa minna. Fabian vaatas naise pruunidesse silmadesse, kui see aeglaselt juukseklambri avas ja oma pruunid juuksed lahti päästis. Terapeudi määratud harjutus oli naisele silmanähtavat kasu toonud, nii vaimselt kui kehaliselt. Ta oli kaalust oma viis kilo kaotanud. Naine polnud küll kunagi paks olnud, pigem vastupidi, kuid tema näojooned olid nüüd teravamad ja see sobis talle. Fabian tegi järsu pöörde ja kallutas naist. Sonja naeris uuesti ning mees mõistis, kui väga ta sellest häälest puudust oli tundnud.

Enne Helsingborgi kasuks otsustamist olid nad kaalunud mitmeid lahendusi, alates oma Södra jaama lähedal asuvast korterist väljakolimisest ja maja ostmisest ühte Stockholmi paljudest äärelinnadest kuni lisakorteri ostmiseni, millega oleks kaasnenud katse lahus elada ja laste eest kordamööda hoolt kanda. Ükski nendest variantidest aga ei tundunud õige. Võib-olla kartsid nad, et lahku kolimine viib lahutuseni, või ei olnud veel päris kindlad, et sisimas teineteist endiselt armastavad. Alles siis, kui ta leidis selle maja Pålsjögatanis, loksus kõik paika. Talle pakuti kriminaaluurija kohta Helsingborgi politseis, Tågaborgi koolis oli vabu kohti ning Fabian oli leidnud selle täiusliku maja koos katuseakendega pööninguga, millest saaks Sonjale ideaalse stuudio. Paistis, nagu keegi, kellel oli neist kahju hakanud, andis neile veel ühe võimaluse.

„Mis me lastega teeme?“ sosistas Sonja talle kõrva.

„Kindlasti on keldris mõni ruum, kuhu saame nad luku taha panna.“

Enne kui Sonja sellele vastata jõudis, suudles Fabian teda suule. Nad olid ikka veel tantsimise lummuses, kui helises uksekell.

„Kas tõesti on kolijad juba siin?“ tõmbus Sonja mehest eemale. „Ehk saame siiski oma voodites magada.“

„Ja mina lootsin nii väga põrandale.“

„Olen täitsa kindel, et põrand on veel vaba. Ma ütlesin magada. Ei midagi enamat.“ Ta jätkas poolelijäänud suudlust, libistades kätt üle oma kõhu allapoole, et leida teed mehe püksivärvli vahele.

Kõik saab korda ja me elame õnnelikult elu lõpuni, mõtiskles Fabian samal ajal, kui naine oma käe tema vöö vahelt ära tõmbas ja ust avama läks.

„Tervist! Minu nimi on Astrid Tuvesson. Olen teie abikaasa uus kolleeg.“ Naine uksel sirutas käe Sonja poole. Teise käega lükkas ta päikeseprillid lokkis blondidesse juustesse, mis koos värvilise kleidi, saledate pruunide jalgade ja sandaalidega tegi ta oma kümme aastat nooremaks kui viiskümmend kaks.

„Ah? Tere?“ Sonja pöördus Fabiani poole, kes ligi astus ja Tuvessoni kätt surus.

„Tahtsite ikka öelda, et tulevane kolleeg. Alustan alles kuueteistkümnendal augustil,“ täpsustas Fabian, märgates, et naisel polnud vasakut kõrvalesta.

„Sellisel juhul juba tulevane boss, kui me hakkame siin tähte närima.“ Ta naeris ja kattis oma kõrva juustega. Fabian tabas end mõttelt, et kas tegemist on vigastusega või kaasasündinud defektiga. „Vabandust. Ma tõesti ei taha teid keset puhkust tülitada, ja ilmselt olete mõlemad reisist väsinud, kuid ...

„Olge mureta,“ segas Sonja vahele. „Tulge sisse. Kahjuks pole meil teile midagi pakkuda, kuna me alles ootame kolijaid.“

„Sellest pole midagi. Ma paluks vaid mõne minuti teie abikaasa aega.“

Sonja noogutas vaikides ning Fabian juhatas Tuvessoni tagaukse kaudu verandale ja sulges enda järel ukse.

„Andsin alla ja ostsin oma lastele ka batuudi. Nad pidid mulle mitu aastat peale käima, enne kui ma sellega nõustusin, ja selleks ajaks olid nad juba liiga vanad,“ lausus Tuvesson.

„Andke andeks, aga miks te siin olete?“ Fabianil polnud vähimatki soovi puhkust oma uue ülemusega lobisemise peale raisata.

„On toimunud mõrv.“

„Tõesti? Paha lugu. Ma ei taha küll vahele segada, aga kas ei oleks parem, kui räägiksite mõne oma kolleegiga, kes puhkusel ei ole?“

„Jörgen Pålsson. Kõlab tuttavalt?“

„Kas tema on ohver?“

Tuvesson noogutas.

Fabianile oli see nimi tuttav, kuid ta ei tundnud mingitki kiusatust proovida seda ühegi näoga siduda. Töö oli viimane, mida ta praegu teha tahtis. Talle hakkas tasapisi tunduma, nagu oleks ta äsja piraatide kaaperdatud täislastis naftatanker, mis on sunnitud paradiisisaarelt lahkuma.

„Ehk aitab see sul paremini meelde tuletada.“ Tuvesson tõstis tema silme ette kiletasku, mille sees oli foto. „See oli ohvri peal.“

Fabian heitis fotole pilgu ja teadis silmapilkselt, et tema jaoks ei ole olemas mingit saareparadiisi. Ta tundis pildi ära, kuigi ei suutnud meenutada, millal ta seda viimati näinud oli. See oli tema üheksanda klassi klassipilt, põhikooli viimane aasta – viimane foto, millel nad kõik koos olid. Tema seisis teises reas ja Jörgen Pålsson otse tema taga – musta markeriga läbi kriipsutatud.