Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 12

„ISA, ARVA ÄRA, MIS ME TEGIME!“ karjus Matilda, tormates Fabiani suunas, kes parajasti uksest sisse astus. „Me käisime ujumas! Seal olid jubesuured lained ja vesi oli superkülm! Ja me läheme homme jälle. Emme lubas mulle uue ujumistrikoo osta!“ Ta hüppas isale sülle. „Kas sa tuleksid ka meiega kaasa, palun?“

„Mis siis saab, kui vesi minu jaoks liiga külm on?“ Ta astus kööki, Matilda endiselt süles.

„Palun, issi. Palun.“

Fabian läks Sonja juurde, kes õhtusöögiks lauda kattis, ning suudles teda.

„Õhtusöök on kohe valmis,“ ütles naine naeratades. „Kuidas läks? Kas saite sellega ühele poole, mis oli tarvis ära teha?“ Ta võttis põlle eest ja vaatas mehele silma.

„Kallis, see ...“

„Ah, unusta ära, et küsisin. Unusta ära, et peaksid tegelikult puhkusel olema.“

„Kallis…“

„Ärme räägime sellest. Mine kutsu parem Theo.“

„Muidugi. Kus ta on?“

„Oma toas.“

„Ta on terve päev seal olnud,“ ütles Matilda.

„Kas ta teiega ujumas ei käinud?“

„Ei. Ta lootis, et sa tuled kaasa ja aitad tal hingamistoru valida,“ ütles Sonja.

„Issi, luba, et sa tuled homme meiega kaasa. Palun… Lubad?“

„Luban. Et annan endast kõige, kõige ...“

„Sa oled nii tobuke.“ Matilda rabeles tema käte vahelt välja.

Samal ajal kui Fabian pöördus, et trepist üles minna, helises telefon. „Kas see on juba sisse lülitatud?“

„Näib nii.“ Sonja läks telefoni juurde ja tõstis toru. „Jah, Sonja Risk kuuleb… Jah, ta on siin. Sulle.“

Fabian teadis Sonja järsu hääletooni tõttu kohe, kes helistab. Sa kuradi salakaval madu, mõtles ta enne, kui toru võttis.

„Jah, Fabian Risk kuuleb,“ ütles ta oma kõige ametlikuma häälega.

„Hei, kullake,“ vastas Niva liini teisest otsast. „Mõtlesin, et parem oleks helistada su kodusel numbril, mitte mobiilile, et see nii kahtlane ei paistaks. Lõppude lõpuks pole meil tarvis seda vestlust varjata, ega ju?“

„Ei, absoluutselt mitte,“ vastas Fabian ja kehitas Sonjale õlgu, kui see elutuppa kõndis. „Kas leidsid midagi?“

„Sa oled alati nii usin mesilane. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Sonja seda kannatab. Kõik on läbi enne, kui see alatagi jõuab.“

„Niva, me hakkame just õhtust sööma.“

„Nii armas. Selle kaardiga, mille numbri sa mulle saatsid, tehti 739-kroonine ost OK bensiinijaamast Lellinges kell 22.22. Ta kasutas seda ka Puttgardeni BorderShopis, kust ta ostis nii palju õlut, et sellest piisanuks ilmselt tervele Oktoberfestile.“

„Aitäh sulle abi eest.“

„Tühiasi.“

Fabian pani toru ära ja istus laua taha sööma. Ilmselt tahab Sonja teada, miks Niva helistas. Tal on täielik õigus küsimusi esitada.

Aga ta peab sellega ootama, kuni ta õhtul hiljem taas koju jõuab.

FABIANIL ÕNNESTUS KODUST lahkuda natuke pärast kella kümmet. Ta istus autosse ja suundus OK bensiinijaama Lellinges, mis asus Kopenhaagenist umbes neljakümne kilomeetri kaugusel edelas. Tema hinnangul pidi ta sinna jõudma veidi enne keskööd.

Kuigi Theodor oli keeldunud ust avamast, kui ta lahkus, ning Matilda ja Sonja olid tema peale nüüd mõlemad pahased, otsustas ta seda reisi mitte järgmisele päevale lükata. Tal oli õnnestunud endale veidi aega osta ning ta ei võinud seda raisata, lastes tervel ööl lihtsalt mööda minna.

Sõidu kestel kaalus Fabian kõiki fakte, mida ta juhtumi kohta teadis. Kurjategijal olnuks võimatu teada täpselt, kus ja mitu korda Jörgen teel peatub, aga ta ilmselt oletas, et Jörgen peatub vähemalt korra, et paaki täita. Molanderi sõnul oli kooli juurest leitud Chevy paagis 88 liitrit 95-oktaanist bensiini. Paak mahutas ühtekokku 120 liitrit, mis tähendas, et Jörgen oli ära kasutanud 32 liitrit. Tankla, kus ta paagi täitis, asub koolimajast 144 kilomeetri kaugusel, kui juurde arvata ka sillaületus. Kulutades 144 kilomeetri läbimiseks 32 liitrit kütust, tähendab, et täislastis Chevy kulutas 2,2 liitrit 10 kilomeetri kohta – hinnanguliselt. Tundus loogiline oletada, et Jörgen ei teinud ühtki mittetarvilikku kõrvalepõiget, vaid sõitis otse kooli juurde.

Jörgen Pålsson kasutas oma krediitkaarti Taanis vaid ühe korra, kell 22.22 OK bensiinijaamas. 739-kroonine kulu võrdub ligikaudu 75 liitri bensiiniga. Kui ta alustas oma teekonda Ödåkrast täis paagiga ega tankinud enne, kui alles 380 kilomeetri kaugusel Lellinges, näis 75-liitrine kütusekulu üsna õige. Lernackeni tollipunkti läbis Jörgen viiskümmend kuus minutit hiljem, 23.18, kuid selle vahemaa läbimiseks ei oleks pidanud kuluma rohkem kui nelikümmend minutit. See tähendab, et ta peatus bensiinijaamas viisteist kuni kakskümmend minutit.

Seejärel ületas ta silla koos reisijaga kõrvalistmel.

MEES ØRESUNDI SILLA TOLLIPUNKTIS ulatas Fabianile krediitkaardi tagasi ning tõstis tõkkepuu. Fabian andis gaasi, samal ajal kui raadios mängiti üht tema lemmiklugu. Kõvemaks keerates täitus auto Kate Bushi häälega, mis laulis kauplemisest jumalaga, et vahetada kohad oma armsamaga. Kui kätte jõudis refräänirida „Running up that hill“, hakkas Fabian kaasa ümisema.

See oli üldse esimene kord, kui Fabian seda silda ületas, ning vaade oli peaaegu maagiline. Poolkuu eredas valguses helkis taevas tumesinise ja kuldsena ning Øresundi rahulik vesi kaugel tema all mõjus hiiglasliku peeglina.