Читать книгу Ilma näota ohver - Stefan Ahnhem - Страница 9

Fabian ja Sonja ärkasid selle peale, et Matilda neile otsa ronis, pärides, miks nad ometi elutoa põrandal magavad. Nad aitasid teineteisel selgitust improviseerida ja seletasid tütrele, et nende toas olev voodi vajab kohandamist, enne kui nad selles magada saavad. Theodor tuli trepist alla ning aitas verandal lauda katta, samal ajal kui Sonja ja Matilda poodi hommikusöögikraami järele ruttasid. Üsna pea nautisid nad hommikupäikeses ühist söömaaega. Puudu oli vaid ajaleht, mille Sonja unustas enda sõnul osta.

„Mida me täna teeme?“ küsis Matilda.

„Ma arvan, et jätkame lahtipakkimist ja…“

„Kohendame voodeid! Siis te ei pea enam põrandal magama!“

„Jah, seda ka!“ naeris Sonja. „Ja ma mõtlesin, et me võiksime pärastlõunal ujumas käia.“

„Jah!“

„Isa, kas võiksime enne poest läbi käia ja mulle hingamistoru osta?“ küsis Theodor.

„Mul on kahju, aga täna peate te ilma minuta ujuma minema.“

„Mida?! Miks?“ hüüdis Matilda. „Kas me ei olegi siis puhkusel?“

„Oleme ikka, aga isal on tarvis mõned asjad korda ajada,“ ütles Sonja. „Ja ta on täpselt sama pettunud kui meie. Meil jääb vaid üle loota, et see väga kaua aega ei võta.“ Tema pilk kohtas Fabiani oma ja mees sai aru, et naine oli poes ajalehte lugenud.

FABIAN ASTUS HILJUTI ehitatud valgesse politsei peamajja, mis asus kohe E4 maantee ääres ja vaid kiviviske kaugusel vanast kindlusesarnasest Berga vanglast. Ta läks valvelaua juurde. Sellele oli kuhjatud neli ajalehte: Helsingborgs Dagblad, Kvällsposten, Dagens Nyheter ja Svenska Dagbladet. Fabian heitis pilgu kõige pealmise ajalehe esiküljele: TÖÖÕPETUSE ÕPETAJA PIINATI JA MÕRVATI OMAENDA KLASSIRUUMIS.

Kas seda pealkirja Sonja lugeski? Kahes ajalehes oli toodud sama foto, millel oli koolimaja taha pargitud kraana ja Jörgeni maastur. Maasturi numbrimärk oli häguseks tehtud, aga punane hoone ja selle pikad vangikongi aknaread näitasid väga selgelt, millise kooliga on tegu. Ja kui palju tööõpetuse õpetajaid seal ikka töötab?

Fabian tutvustas end mehele valvelauas ja selgitas olukorda: ta ei pidanud tegelikult tööle tulema enne augustit, aga Tuvesson oli ta mõrvatud tööõpetuse õpetaja tõttu välja kutsunud ja palunud läbi astuda, kui tal mingi mõte tuleb. Valvelauaametnik, kolmekümnendates eluaastates ja politseivormis mees, hakkas enda ees olevat klaviatuuri toksima. Mehe soeng meenutas Fabianile pilte 1930ndate aastate Saksamaalt ning talle avaldas muljet tema sirge rüht.

„Kuidas teie nimi oligi?“

„Risk. Fabian Risk. Aga ma ei usu, et te mind andmebaasist leiate. Nagu ma ütlesin, ei alga minu teenistus enne kui alles augustis.“ Valvelauatöötaja ignoreeris teda, maadles hiirega, sisestas käske ja põrnitses ekraani, tema ilme muutus järjest närvilisemaks. „Palun vabandust, kuid ma ei suuda teid leida.“

„Ma ütlesin, et te ei leia mind, aga kui te helistate Tuvessonile...“

„Astrid Tuvesson on nõupidamisel ja talle ei meeldi, kui teda sel ajal tülitatakse.“

„Mina peaksin samuti sellel nõupidamisel olema! Ta ilmselt ootab mind praegu,“ valetas Fabian ning taipas siis, et tema toon on ülemäära vihane. „Kas teie arvates on parem, kui mina talle helistan?“

„See ei ole minu otsustada, kellele te helistate, aga ma luban teile, et ta ei vasta. Ta ei võta kunagi telefoni vastu, kui on koosolekul.“

Fabian teadis, et ilmselt on mehel õigus. Ta oli juba püüdnud helistada, kuid tulemuseta.

„Niisiis, kuidas ma sisse pääsen?“

„Ärge minu käest küsige. Mina ei tea. Ma ei saa ju kõiki sisse lasta, kes tahavad. Kujutage ette, kuidas see välja näeks.“

„Te olete ilmselt Fabian Risk,“ kuulis ta oma selja taga naise häält ütlemas.

Fabian pööras ümber ja nägi naist, kes tema hinnangul võis olla umbkaudu kolmekümne viiene. Naine oli heas vormis ning kandis lühikeste varrukatega ruudulist särki ja rebitud äärtega lühikesi teksasid. Tumedad juuksed olid pügatud poisipeaks ning ühes kõrvas oli vähemalt kakskümmend kõrvarõngast.

„Kaks-Ühes ütleski, et tõenäoliselt sa seisad siin ja püüad sisse saada. Ma ei uskunud, et sa enne augustit alustad.“

„Mina ka mitte,“ vastas Fabian, mõeldes, kui palju Tuvesson õigupoolest tema kohta teada oli saanud.

Nad surusid kätt.

„Irene Lilja.“

„Ehk suudad sina veenda seda meest mind sisse laskma,“ ütles Fabian valvelauas olevale mehele osutades.

„Teda pole andmebaasis ja mulle on antud selgesõnaline korraldus mitte kunagi, mitte mingil tingimusel sisse lasta kedagi, keda ei ole...“

„Kõik on kontrolli all. Ta võib koos minuga tulla ja ma hoolitsen selle eest, et ta end sisse kannab.“ Lilja andis Fabianile käeviipega märku järgneda talle läbi klaasuste liftide poole. „Vedas sul, et ma hilinesin. Florian võib olla ülemäära innukas.“

Nad astusid lifti ja Lilja pöördus tema poole.

„Kas sul on juba mingeid mõtteid?“

„Paraku mitte.“

„Aga miks sa siis siin oled? Nagu ma aru sain, kolisid sa alles äsja linna tagasi ja sul peaks olema kuhjaga tegemisi.“

Fabian hakkas midagi vastuseks pomisema, kuid liftiuste avanemine katkestas teda.

Lilja juhatas ta koosolekuruumi. See oli avar ruum, kust avanes suurejooneline vaade Helsingborgile, Øresundile ja kaugemale. Toa keskel oli ovaalne laud ning hästivalgustatud seinad toimisid nii märkmetahvlina kui ka ekraanina lakke monteeritud projektorite jaoks. Fabian ei olnud kunagi varem näinud nii uut ja kaasaegset konverentsiruumi. Ta oli harjunud koosolekutega akendeta ja ventilatsioonita tubades.

„Ei, ta ei ole veel välja nuputanud, kes kurjategija on, nii et võite uuesti sisse hingata,“ teatas Lilja.

„Tahtsin lihtsalt istuda ja kuulata, mida olete teada saanud, kui see teile sobib?“ küsis Fabian.

„Muidugi sobib. Tule sisse ja võta istet,“ vastas Tuvesson ning tutvustas teda ülejäänud rühmale.

Ruumis oli vaid üks inimene, kellega Risk veel kohtunud ei olnud: Sverker „Klippan“ Holm, pisut üle viiekümnene jõulise olekuga mees. „Peame ilma Hugo Elvinita hakkama saama. Ta sõitis äsja Keeniasse ega tule sealt enne kuu aja möödumist tagasi.“

„Keenia,“ torises Klippan. „Ah, et sinna pead minema, kui tahad veidikeseks aja maha võtta.“ Ta pöördus Fabiani poole. „Risk. See on su nimi, õigus?“ Fabian noogutas. „Ma hoiatan sind. Niipea, kui sa sellele toolile istud, võid oma puhkusega hüvasti jätta. Kui puhata tahad, sõida Keeniasse – või veelgi kaugemale. Plaanisin end sel suvel Kosteri saartel oma langude majas sisse seada, aga vaata, kus ma nüüd istun.“ Klippan laiutas käsi.

„Puhkuse katkestamine ja tööle naasmine oli sinu enda valik – mille eest ma muideks ülimalt tänulik olen,“ ütles Tuvesson seinale, kuriteopaigast tehtud piltide kohale Jörgen Pålssoni fotot kinnitades.

„Valik? Kas sa arvad, et ma suudaks oma naba vahtides sadamasillal lesida, kui samal ajal liigub vabalt ringi keegi, kes on sellist sorti haiglaseks kuriteoks võimeline?“

„Kui asja positiivsemast küljest vaadata, siis sa alati kaebad oma langude koha pärast, öeldes, et seal olemine on rohkem töö kui puhkus,“ sekkus Lilja.

„Ühte võin ma kindlasti öelda: ma oleks sada korda parema meelega oma perega koos, kui teiega siin konverentsiruumis, ja seepärast ei tohiks keegi minu puhkuse ajal tõsiseid kuritegusid sooritada, kurat võtaks!“

„Ma arvan, et sa peaksid esitama ettepaneku seaduse muutmiseks,“ ütles Tuvesson toonil, mis viitas, et lobisemise aeg on läbi. „Ja Fabian, sul pole vaja muretseda. Ükskõik, kui väga ma ka tahaks, ei saa ma su puhkust katkestada. Sa teenisid selle aja Stockholmis välja.“

Fabian võttis istet.

„Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud, Risk,“ ütles Klippan.

„Kas tohiksin küsida ühe küsimuse, enne kui asja kallale asume – ma eeldan, et Jörgeni käelabasid ei ole te veel leidnud?“ uuris Fabian.

„Selle juurde me olimegi just jõudmas.“ Tuvesson noogutas Molanderi suunas, kes tõusis püsti ja vajutas üht nuppu kaugjuhtimispuldil. Üks laes olevatest projektoritest lülitus sisse, näidates pilti kahest mahasaetud käelabast verisel valgete plaatidega põrandal.

„See foto on tehtud poiste duširuumis, mis on võimlaga ühendatud.“

„Räägime ikka veel sellest samast koolist, eks ole?“ küsis Klippan.

Molander noogutas.

„Kas olete alustanud ka kahtlusaluse profiili koostamisega?“

„Mida ma teile ütlesin?“ sõnas Klippan. „Mees ongi juba tööl! Ma võin teile garanteerida, et ta ise ei saa sellest arugi.“

„Kahtlustatava profiili pole me veel koostama hakanud,“ ütles Tuvesson. „Jäljed näitavad, et meil on tegemist halvimat sorti kurjategijaga – erakliku hullumeelsega, kes tahab midagi tõestada, kellel on tegevusplaan ja kes on tõenäoliselt piisavalt taibukas, et see teoks teha.“

„Miks te nii kindlad olete, et ta üksi tegutseb?“ küsis Lilja tassi kohvi valades.

„Sest see on nii äärmuslik.“ Tuvesson viipas ühe käega kuriteopaiga fotode suunas. „Teisalt on see planeeritud ja teostatud liiga hästi, et selles osalenuks enam kui üks isik. Kui sellise hullumeelse teo sooritab seltskond, juhtub see peaaegu alati impulsi ajel ja tugeva narkomõju all. Sellest tulenevalt tehakse vigu ja jäetakse maha hulgaliselt niidiotsi ja tehnilist tõendusmaterjali. Aga käesoleval juhul ei ole vigu tehtud. Me ei ole leidnud ainsatki sõrmejälge ega juuksekarva. Meil pole midagi. Ja Fabianil oli klaasifirma suhtes õigus – seda ei ole olemas. Kraana oli renditud PEAB Ehitusele, kellel polnud selle kadumisest aimugi. Teiste sõnadega öeldes ei olnud Jörgen Pålssoni tapmine kiremõrv, vaid üksikasjalikult läbimõeldud kallaletung: tapja valis hoolikalt sündmuskoha, viisi, kuidas see teostada, ning aja, millal see avastatakse.“

„Aga miks?“ küsis Molander.

„See on hea küsimus,“ ütles Lilja. „Miks raiuda maha tema käelabad?“

„Võib-olla varastas ta midagi?“ pakkus Klippan. „Islami seaduse järgi on see karistus varguse eest.“

„Arvad, et tapja on moslem?“

„Miks ka mitte?“ küsis Klippan, võttes laualt koopia klassipildist ja osutades ühele poistest. „See kutt näeb üsna moslemi sarnane välja. Mis sina arvad, Fabian? Mäletad sa teda?“

„Jafaar Umar. Kutsusime teda Jaffeks. Ta oli päris naljakas sell, veidi nagu klassi kloun. Polnud midagi, mida ta ei suutnud naljaks pöörata.“

„See kirjeldus ei kõla, nagu võiks tegemist olla meie tapjaga,“ ütles Lilja.

„Tegelikult on nii, et käte mahalõikamine on tavaks paljudes kultuurides,“ lausus Molander. „Võtame näiteks kasvõi sõja Rwandas. Sõjavangidel raiuti käed otsast, et nad enam võidelda ei saaks.“

„Mõnedel juhtudel raiuti lausa külade kaupa inimestel käed küljest,“ sekkus Klippan. „Meestel, naistel, lastel, lihtsalt selleks, et nad ei saaks oma isikut tõendada ega hääletada.“

„Mis mõttes?“ küsis Lilja. „Hääletamine on midagi, mida tehakse anonüümselt.“

„Jah, aga selleks, et üldse hääletama pääseda, tuleb oma isikut tõendada, ja seda tehti käejälgedega.“

Fabian ei arvanud, et mõrv oli seotud islami karistusega varastamise eest. Tema mäletamist mööda ei olnud Jörgen Pålsson varas. Riiukukk küll, aga mitte varas. Käed olid maha saetud ja duširuumi viidud. Mida see võis tähendada? Polnud mingit kahtlust, et tapja püüdis mingit sõnumit edasi anda.

„Risk, millele sa mõtled?“

Ta vaatas üles ja kohtas Tuvessoni uudishimulikku pilku. „Mida see tapja püüab siin öelda? Kas see, et mõrv leidis aset Jörgeni töökohal, on oluline, või on see lihtsalt kokkusattumus, kuna ta juhtus töötama samas kohas, kus ta kunagi õppis?“

„Kas sa vihjad, et see võib olla mõni õpilane?“

„Ma ei ole kindel. See võib olla ka õpetaja. Võib-olla keegi, keda ta kuritarvitas.“

„Kuritarvitas? Mida sa silmas pead? Nagu vägistas?“ küsis Klippan.

„Kui motiiviks oleks olnud kättemaks vägistamise eest, siis oleks tal käelabade asemel midagi muud maha lõigatud,“ ütles Lilja.

„Veel üks asi,“ jätkas Fabian, imestades, kuidas ta küll sõna kuritarvitas peale tuli. „Kui Jörgen Pålsson tõesti Øresundi silda ületas, peaksid selle tõestuseks olema fotod, õigus?“

„Me teame, et ta üle läks,“ lausus Klippan, ulatades talle väljatrüki logiraamatust. „Siin on kirjas täpsed ajad, millal ta Lernackeni tollipunkti läbis, nii väljumine, kui sisenemine.“

„Teisalt ei teeks kahju ka visuaalse kinnituse saamine. Risk, oled enam kui teretulnud seda juhtlõnga edasi uurima, kui sa ise tahad,“ pakkus Tuvesson.

„Loomulikult,“ vastas Fabian, mõistes, et Klippanil oli olnud täielikult õigus. Mõtted puhkusest näisid üha ebamäärasemana.

„Klippan ja Irene, ma tahan, et te tuvastate kõik selles klassis õppinud ja uurite välja nii palju kui ilma otsese kontaktita võimalik. Kuna kuriteo toimepanija võib olla üks nendest, siis tahan, et hoiaksime asja võimalikult kaua vaka all, kuni oleme rohkem välja uurinud. Kas see on selge?“

Lilja ja Klippan noogutasid.

„Aga Fabian? Mida me temaga teeme?“ küsis Lilja. „Ka tema käis selles klassis.“

Kõik pöörasid pilgud Fabianile.

„Ma tegelen temaga ise,“ ütles Tuvesson.

„Ja siis on meil veel ka ohvri naine,“ ütles Klippan. „Ee… lesk. Kes temaga ühendust võtab?“

„Sa mõtled Lina Pålssonit?“ küsis Tuvesson.

„Lina? Kas see on tema nimi?“ küsis Fabian. Tuvesson noogutas.

„On see tema?“ uuris ta, osutades sõrmega pikkade lokkis juustega blondile tüdrukule läbikriipsutatud Jörgeni kõrval. „Nad olid juba tol ajal koos. Uskumatu. Kui soovite, siis võtaksin temaga meelsasti ühendust.“

„Kindel see, et võtaksid,“ ütles Klippan klassipilti silmitsedes. „Oli see vast kaunitar.“ Ta krabas Fabianil õlast.

„Sellel, kuidas nad sel fotol paistavad, on ilmselt väga vähe ühist sellega, kuidas nad praegu välja näevad, kahjuks,“ lausus Molander.

„Jah, no vaadake Fabianit,“ ütles Lilja ning kogu ülejäänud grupp purskas naerma. Nad korjasid oma dokumendid kokku ja lahkusid ruumist – kõik peale Tuvessoni.

„Ma ei ole kindel, mis sa sellest arvad, aga ilmselgelt oleksin sulle väga tänulik, kui sa tõesti tahaksid meid uurimises aidata, aga ma saan väga hästi aru, kui eelistad sellele oma puhkust perekonnaga. Valik on täielikult sinu enda teha.“

„Ma aitan hea meelega,“ kinnitas Fabian rõõmsalt. Aga ta ei suutnud peast heita mõtet, et Tuvesson on asjadest täiesti valesti aru saanud. Mis valikut tal on, arvestades juhtunut? See polnud tal esimene kord töötada juhtumi kallal, kus kurjategija oli üksikasjalikult ette valmistunud. Aga see kord oli täiesti erinev. Keegi tema vanast klassist oli jõhkralt tapetud ja leitud mõni päev hiljem, täpselt samal päeval, kui ta koos oma perega tagasi kodulinna saabus. Muidugi võis tegu olla juhusega. Aga miski ütles talle, et see oli samavõrd juhuslik, kui maha saetud käelabad.

„Ühe asja tahan ma sulle täiesti selgeks teha,“ ütles Tuvesson Fabiani pilku kohates. „Ma ei tea, kuidas te Stockholmis asju ajasite, aga siin oleme me üks meeskond ja töötame koos – ja see kehtib ka sinu kohta.“

Fabian noogutas.

„Tore. Ma korraldan nii, et su palk hakkab jooksma alates tänasest.“

„Oleks suureks abiks, kui sa mind andmebaasi lisad, et see valvelaua Florian mind edaspidi sisse laseks.“

„Loomulikult. Saad ka pääsukaardi. Ilmselgetel põhjustel ei ole me jõudnud su töölauda veel valmis seada, aga sa võid seniks laenata Hugo Elvini oma. Nagu sa kuulsid, on ta mõned nädalad töölt eemal. Ma näitan sulle, kus see asub.“

Fabian järgnes läbi jaoskonna Tuvessonile, kuid ei kuulanud sõnagi, mida naine talle rääkis. Tema mõtted olid hoopis mujal. Alates sellest, kui ta Jörgen Pålssoni tapmisest teada oli saanud, näris tema alateadvuses miski, miski, mis keeldus pinnale tõusmast. Nõupidamise ajal oli see tunne veelgi tugevnenud. Ei olnud juhuslik, et ta Jörgeni mõrvamotiive arutades kasutas sõna kuritarvitas.

Tema kooliaja mälestused hakkasid muutuma selgemaks ja intensiivsemaks. Temas tekkis eriskummaline tunne, et Jörgen Pålsson oli saanud täpselt selle, mille oli ära teeninud.