Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 12

13

Säärasena kirjutatult ei tundu see üleliia keeruline, kuid kasvatada mil-jonitest uusi miljoneid tähendab, et sa käitud nagu hoolas aednik, kes ei loobi kevade hakul seemneid suvalises suunas laiali, vaid läheb igal varahommikul aeda ja hakkab hoolikalt otsima, kus oleks seemnetele kasvamiseks parim koht. Need kohad ei ole igal aastal samad. Need ei ole isegi igal nädalal samad. Sa pead arvesse võtma muutunud mullakooslust, valguse liikumise nurka ja varjude langemise asupaika, sa jälgid päevas mitu korda ilmateadet ning vajaduse korral kaevad juba külvatud seemned üles ja paned nad uude paika.

Investeerida ei saa jaheda õhuga seifi, investeerida saab ainult sinna, kus käib pidev elu ja kasvamine, ning selliste kohtade leidmiseks peab sul olema nutti, julgust ja loovust. „Meil on seda,“ ütlesid need inimesed, jättes viisakalt üt-lemata lause teise poole, mis oleks enne punktini jõudmist öelnud, et Swedbanki prioriteet on Magda juures, ja miks ka mitte. Kuid Swedbank keeldus. Nad ei tahtnud midagi kuulda sellest, et mingid eestlased ostavad osaluse nende inves-teerimispanganduses. Nad olid alles äsja kohale ratsutanud.

On raske väita midagi vastu neile, kelle sõnul tundsid rootslased end siin nagu unustatud tolmusesse väikelinna tulnud audiitorid, kes löövad korra majja ja hakkavad korralikku pangandust tegema, märkamata, et see linn võis ju olla väike, kuid ta polnud ei unustatud ega tolmune. See linn vibreeris ja pulseeris ning siin ei tehtud tõepoolest korralikku pangandust, küll aga tehti pangan-dust, mis mõjutas ja mis muutis ja mis oli tehtud ise. Ja ise otsustati nüüd ka Hansapangast lahkuda.

Me ei tea, kus, millal ja kelle seas täpselt see otsus sündis. Puuduvad kirjeldused läbirääkimiste kohta Hansapangaga: milline oli see ruum, kes ütles mida, kes vaikis millal. Me teame, et laua ühes otsas oli igatahes Hansapanga uus juht Indrek Neivelt. Ta istus Liivalaia tänava kabineti ristkülikukujulise laua ühe serva taga. Tema vastas olid inimesed, kes veel eile olid olnud tema kolleegid, kuid nüüd teatasid, et nad seda enam olla ei taha − nad tahavad minema. Vaevalt looritas tookord vestlust mingi eriline sentimentaalsus, pigem oldi asjalikud, kirjutati alla lepingutele, fikseeriti, milliseid diile tohivad lahkujad oma uue in-vesteerimisühinguga teha ja milliseid mitte.

Need olid pealtnäha täiesti tavalised kiretud finantssektori läbirääkimi-sed, see oli tüüpiline oma turupositsioonide kaitsmine, ja teiselt poolt oli see katse leida siiski mingeid väikeseid ukseavasid, kuhu suruda näpud, et neist mit-te ilma jääda. Kuid selle pealtnäha all olid kindlasti ka emotsioonid. See polnud