Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 14

15

selle suurim eraisikust aktsionär, tema DNA oli kattunud Hansapanga DNA-ga rohkem kui võib-olla ükskõik kellel teisel − ja ometi tundis ta nüüd, et on aeg lahkuda. Muutunud oli pank, aga muutunud oli ka tema ise.

Kunagisest poolhäbenedes inimestega vestelnud pankurist oli saanud kehasse istuvate ülikondadega seltskonnahing, kes sõbrustas popmuusikute ja popkirjanikega ning kuuldavasti oli ühel Londoni-reisil ostnud ära ühe plaadi-poe peaaegu kogu vinüülivaliku, ning nende vinüülide peal ei mänginud mitte Rahmaninov või Wagner, vaid Moodymann ja Basement Jaxx. Ta hakkas mängi-ma sette ning ühel underground-peol tõmbas ta järjest selga avangardseid T-särke ja astus pöörase moe-show ajal modellina lavale. See oli Rain Lõhmus 1990ndate lõpul, öösel kõndimas liibuva ja riivatu särgiga mööda improviseeritud catwalk’i ning päeval otsimas võimalusi, kuidas pangandus võiks olla taas midagi äkilist. Ent ta teadis hästi, et ükski mees ei ole saar ja ükski pank ei ole ühe mehe tehtud.

1991. aasta suvel istus Andres Viisemann ühes kabinetis ja vaatas õue. Akende taga paistsid vanalinna punased katused, nende taga algas meri, mere taga al-gas veel midagi. Õhk oli erakordselt soe, see õhkus isegi läbi vanalinna paksude majaseinte ja väreles õrnalt akna taga. Tema ees laua taga istusid mõned kesk-ealised mehed ja siis laua nurga juures üks peaaegu et temavanune, silma järgi otsustades kahekümnendate eluaastate keskel olev pikemat kasvu mees.

„Mida tähendab fikseeritud kurss?“ küsis korraga üks keskealistest ja Andres Viisemann keeras pilgu tema poole. See küsimus oleks 1991. aasta suvel võinud nii mõnegi rivist välja viia, kuid mitte teda. Tema suu avanes ja vormis õigeid vastuseid ning juba kirjutasid keskealiste pastakad midagi paberile, too pikemat kasvu lauanurga juures aga vaatas veidi äraoleval pilgul aknast välja, nagu oleks ta seal näinud midagi, mida keegi teine ei näinud. See oli esimene kord, kui Andres Viisemann nägi Rain Lõhmust, ja mõnes mõttes võiks just tol-lesse palavasse suvepäeva asetada LHV ajaloo esimese täpikese.

Raske on kirjeldada kahte erinevamat inimest kui Viisemann ja Lõhmus. Filmis moodustaksid nad ideaalse dünaamilise duo: Viisemann ilmuks ekraanile rahuliku, harva žestikuleeriva ja analüütilisena, kes kannab ainult konservatiiv-se lõikega pintsakuid, kuid tähelepanelikum vaataja märkaks, kuidas tähelepanu on pööratud isegi siseõmblustel kasutatava niidi toonile. Aeg-ajalt kohendaks ta ninal istuvaid perfektse disainiga prille ja asetaks seejärel mõne argise kaose taas süsteemi. Teda huvitab vaidlemine argumentidega. Kõigis vaidlusstseenides