Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 17

18

varem − siis, kui korraga oli maja täis sadu võõraid inimesi ning kliendibaasist võis leida kümneid tuhandeid nõudlikke pensionäre, kes ei tahtnud midagi teada finantsturgude volatiilsusest, vaid võisid ummistada infotelefoni küsimusega, miks on pangakaardi nurgad ümmargused.

„Küsimus ei olnud mitte elitaarsuses, vaid professionaalsuses,“ ütleb Viisemann nüüd. „Kui me liitusime Hoiupangaga, siis ma ütlesin, et see ei ole enam üliprofessionaalne organisatsioon.“ Pealtnäha oli kõik hästi: organisatsioon kasvas, mahud hüppasid lakke, osakaal turul mitmekordistus ja aktsionärid olid õhtuti kodudes lahkemas tujus, sest nende südameid täitis rõõm. Kuid see polnud lihtsalt enam see pank. Liiga palju inimesi. Liiga palju suhtlemist. Liiga palju läbirääkimist, delegeerimist, kooskõlastamist. See ei rahuldanud enam paljusid, kõigi teiste seas ka mitte Lõhmust ja Viisemanni.

„Sa oled paksuks läinud,“ ütles Viisemanni ema talle ühel hommikul − ning see lause oli Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamisel otsustav. Kui Viisemann astus vannitoapeegli ette ja proovis oma pintsakunööpe edutult nööpaukudesse sikutada, teadis ta hästi, mis tema ülekaalu põhjus oli. Mitte liiga hea elu, vaid liiga närviline elu. Viimased kuud oli ta pidanud istuma kummalise nimega ausa valiku komitees, mille ülesanne oli intervjueerida Hansapanga ja Hoiupanga töötajaid ning otsustada, kes jääb tööle ja kes ei jää. Viisemann oli selle komitee pealik. Iga päev kirjutas ta alla mõnele koondamiskäsule.

Närv oli must ja esimesena mõjus see − nagu alati − seedimisele. Märka-matult hakkasid kogunema grammid ja seejärel kilod. Muutused Eesti finants-sektoris said endale väikeste rasvavoldikeste kuju, mis kleepusid Viisemanni keha külge, kuni ühel päeval tema ema, kombekas ja väärikas proua, ei pidanud enam vastu ning ütles, et pangad võivad ju liituda ja laguneda, aga miks peab see kõik tema poja maole mõjuma. „Ma mõtlesin, et kui juba ema seda ütleb, ju siis on sellel mingi põhjus,“ ütleb Viisemann. Ta võttis aja maha ja sõitis vana sõbra Tarmo Jüristoga (jätkem ka see nimi meie hilisema radari jaoks meelde) Tšiilisse.

Punta Arenas ei asu mitte ainult päris Tšiili lõunatipus, vaid kogu maailma äärel. Öeldakse, et see on maailma lõunapoolseim linn, kust sageli alustavad ekspeditsioonid teekonda tundmatusse, täpsemalt Antarktikasse. Linnake asub otse ookeani kaldal ja läbi tema tänavate puhuvad tugevad tuuled, nii et linnavalitsus on majade vahele tõmmanud köied, millest inimesed saaksid kõndides kinni hoida ja ennast sammhaaval edasi liigutada. Neist köitest hoidis kinni ka Viisemann, kui ta ennast ühel päeval lähima telefoniputkani sikutas,