Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 16

17

Lõhmus juhatas seal välisosakonda ja temast paar aastat noorem Viise-mann tuli sinna praktikale. Sellega oligi välisosakond moodustunud. Kahekesi kummardusid nad Toompeal ühes kabinetis vahel hommikuti värske Financial Timesi kohale ja kopeerisid sealt hoolikalt millimeeterpaberi peale valuutakurs-se. Hariliku pliiatsi terav tipp märkis sakilise kujuga telje erinevad otsad, vedas seda natuke ülespoole või kiskus millimeetri võrra alla − nii käis tollal ühe riigi välisrahanduse juhtimine.

Ent see muutus kiiresti. Kaks meest, kes alles seitse-kaheksa aastat va-rem olid hakanud habet ajama, hakkasid korraga ehitama eimiskist üles Eesti Panga valuutaosakonda. Riigis, kus valuutaga tegelemine oli siiani tähendanud Viru tänaval rublade vahetamist Soome markade ja liibuva lumipesu vastu, haka-ti järsku koguma müstilisi „makroandmeid“ ning korraldama valuutaoksjoneid.

„Me olime erinevad,“ ütleb Viisemann, „aga meie vahel oli hea inim-lik klapp.“ Me ei tea, mida see tähendab. Võib-olla sarnast huumorimeelt. Ühesuguseid väärtuseid. Võimet aktsepteerida teise veidruseid. Arusaamist, et üks täiendab teist ja vastupidi. Kuidas ka ei oleks, kui ühel hetkel teatas Lõhmus, et ta lahkub Eesti Pangast, kuna „üks seltskond“ plaanib Hansapanka teha, kut-sus ta Viisemanni endaga kaasa. „Siis mõtlesin, et okei,“ ütleb Viisemann.

Nii lihtsalt see toona tema jaoks käiski, kuigi koht, kuhu teda kutsuti, ei olnud veel pank. Sel ei olnud peahoonet ega filiaale, krediidikanaleid ega raama-tupidamist, oli ainult idee, aga polnud isegi veel töötajaid. „Oli neli asutajat,“ ütleb Viisemann, „ja siis kaks esimest töötajat: Indrek Neivelt ja mina, kes ma käisin kooli kõrvalt Hansapanka tegemas.“ See oli kõik: kuus inimest. Kuid sellest piisas.

Lõhmus ja Viisemann töötasid ka nüüd koos. Esimestel aastatel tõid nad kahekesi kaheksa protsenti kogu panga kasumist. See oli märkimisväärne osa-kaal, mis ei kordu enam kunagi. Nende osakond kasvas, finantsturud tundusid ahvatlevad, järjest ja järjest astusid uksest sisse noored mehed ning natukese aja pärast ka naised, kes tahtsid teada, mis tunne on vaadata maast kerkiva raketi kujulist kasumiprognoosi ja teada, et selle kõik oled sa vähemalt mingil määral − kuid suurel määral − teinud ise. „Meil oli kokkutöötanud tiim,“ ütleb Viisemann. Nad kasvasid kokku ja kui keegi lahkus (seda juhtus harva), mõjus see iga kord väikese šokina, sest Hansapank tundus igavene. Kuid seda ta ei olnud.

„Kui Hansapank liitus Hoiupangaga, siis muutusime korraga rahvapan-gaks,“ mäletab Viisemann murdekoha algust. Tema jaoks ei alanud Hansapanga lahustumine mitte Saabiga maja ette sõitnud rootslastega, vaid juba mõni aasta