Читать книгу Pangasaladus - Teksti Autor Eero Epner. Koomiksi Autor Joonas Sildre - Страница 13

14

lihtsalt mõne inimese eraldumine suurkorporatsioonist, killukese äralöömine hiiglaslikust puupakust, vaid need inimesed, kes tahtsid lahkuda, olid olnud Hansapanga jaoks võtmetähtsusega. Mõni neist olid töötanud seal algusest peale. Ja mõni oli selle panga asutanud.

Rain Lõhmus oli tollal kolmekümne kahe aastane. Poisike, oleks tema kohta öel-dud lääne suurpanganduses. Legend, öeldi tema kohta siin. Kaheksa aastat varem oli ta olnud üks Hansapanga asutajatest: vaikne, häbelik, peaaegu autistlik, on mõni tema sõber tema kohta öelnud. Ta rääkis toona üldse vähe, tema käitu-mismaneerid olid kaugel avatud sotsiaalsusest, kellegagi kohtumine näis vahel olevat tema jaoks piin. „Ma ei suudaks olla tegevjuht,“ ütleb ta ise enda kohta veel praegugi. See pole tema asi − juhtida inimesi, käia ja istuda kabinetilaudadel ning ajada mõnusat loba, motiveerida, anda juhtimiskoolitusi, hallata masinavärki.

Tema stiihia oli kusagil mujal. Sest ta oli geenius. See on suureline sõna, kuid just nii on mõni tavaliselt mitte liialdustesse laskuv kolleeg tema kohta öel-nud. Mida see tähendab? „Lõhmusel olid ees samad andmed, mis meil kõigil,“ ütleb üks tema kunagine kolleeg pika pausi järel, „tal ei olnud teistsugust infot kui meil, ta vaatas otsa sellelesamale, millele me kõik. Aga ta nägi sellest läbi.“ Lõhmuse silma võrkkestalt jõudis teave ajju ja seal toimus midagi. Arvud hak-kasid võtma teistsugust kuju, kaose sees hakkas kumama mingi selgus, mingi läbikäik, nagu oleksid arvud, hüperboolid ja tõusukõverad muutunud vähem valvsaks ning hakanud näitama seda, mida nad tegelikult peidavad.

„Lõhmus nägi asjade taha,“ ütleb too kolleeg, „ja kui ta siis tuli välja mõne lahendusega, mõne ideega, siis ei olnud see geniaalne mitte tänu sellele, et oleks põ-hinenud millelgi täiesti erakordsel, vaid ta näitas meile uusi võimalusi selle sees, kus me olime ka ise viibinud.“ Rohkem kui üks kord kostis Hansapanga algusaegadel trading floor’il või Hansapank Marketsis (mille juht Lõhmus oli) heledaid laksatusi, kui treiderid endale käega vastu laupa lõid − kuidas nad küll ise selle peale ei olnud tulnud! Muidugi, nii lihtne, nii selge, see oli kogu aeg olnud nende nina all.

Lõhmuse legend kasvas. Ta tassis Hansapanka kasumit ja andis Hansa-pangale selle cool’i kuvandi, mis panka sel 1998. aastal veel saatis, sest Lõhmus ei käinud kunagi Magda jutul, vaid tegi ägedat, ootamatut ja riskivat pangandust. Tema oli see, kes pani linna vibreerima ja pulseerima. Ja nüüd oli tal kõrini. Mitte kellelegi ei sobinud Swedbanki vaikne küpsiste, toalillede ja teepakkidega tehtav pangandus vähem kui Lõhmusele. Ta oli olnud Hansapanga asutaja, ta oli