Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 10

Eestlastel on ütlemine: palju tahad, vähe saad. Sentents tundub mulle üpris totter ja selle tuletised veel hullemad: vähe tahad – üldse ei saa, üldse ei taha – palju saad. Või: tahtmine on taevalik, saamine on iseasi. Või siis: suur tükk ajab suu lõhki. Just sedasorti irvitav „elutarkus” pärsib unistustelendu, julgust võtta ette seiklusi, äririske, kannapöördeid.

Praegu on popp jälgida, mida sööd: toit peab olema mürkidest puhas, säilitusaineteta ning toiduvärvideta, ainult siis annab see kehale head energiat. Ent toidumürkidest hullemad on mõttemürgid. Me ei pane tähelegi, kuidas eespool nimetatud elurõõmu ja – julgust röövivad tarkuseterad keskkonnast meisse imbuvad. Kui ohtlik toidukeemia on pakendil kirjas, siis mõttesaastet ei mõõdeta. Mürgitatud inimene ise ei aimagi, et ta on mürgitatud. Või siiski…?

Mis juhtub inimesega, kes siiralt usub (või vähemalt püüab end veenda), et ta niikuinii ei saa seda, mida tegelikult tahab? Et tal just nagu pole selleks õigust – kuna tal pole piisavalt tarkust, tervist, vedamist, võimeid, aega, raha jne.

Pealtnäha võib selline inimene olla ontlik kodanik. Fantaasialendudeks kärbitud tiivad ei paista ju kuidagi välja, aga oma mürgist tööd hinge kallal toimetavad küll.

Hiljuti eestikeelsena ilmunud raamat „Suurelt mõtlemise maagia” õpetab selliseid inimesi ära tundma – eelkõige aga iseenda juures ohu märke tähele panema.

Selline inimene sekeldab keskpärasuses, olles lämbumiseni hõivatud kohustuste täitmisega, sundides end keskenduma ebaolulistele asjadele – ja samal ajal veendes end oma toimetuste tähtsuses. Ka mina kohtan pidevalt üht sellist tüüpi, kui pilgu peeglisse viskan.

See pisendab teie mõtlemist, hoiatab autor, Ameerika koolitusguru David J. Schwartz. Halastamatult nimetab ta sellist inimest vaimselt rentslisse sattunuks. Alistunuks, kes „usub, et on väheväärtuslik, seega ta saavutab vähe. Kes usub, et ei suuda suuri asju korda saata, seega ta ei saadagi”. Kes usub, et ta on täiesti ebaoluline mutrike siin maa pääl.

Appi, tahan otsemaid oma alistumise pitserit kandvast vaimsest rentslist välja ronida! Lennukaid mõtteid mul kuskil tagataskus ikka veel on, olgugi et… ma ei tea… tuli, ratas ja Skype on juba leiutatud…

Suuri mõtlejaid ja fantaseerijaid on meil ikka naeruvääristatud. Võtkem või Eduard Bornhöhe sulest legendaarseks kirjutatud Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul. Või rändmunk vend Vahindra, kes tahtis Eestist budistlikku suurriiki rajada. Naljatilgad! Neil veidrikel pole kaines argipäevas kohta.

Majanduskriis sundis paljud inimesed vaatama iseendale otsa – otsiva pilguga. Milleks ma veel võimeline oleksin, kui mind mu halvasti tasustatud ja surmigavast ametist koondatatakse? Kuidas ma oma peret päästan, kui pank kohtutäituri koos väljatõstjatega koduukse taha saadab?

Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring kinnitas, et vähesed Eesti töötud julgeksid alustada oma äri ja kui alustavad, siis alles viimases hädas. Eestis on Euroopa arvestuses kõige vähem neid, kes on hingelt ja ambitsioonidelt ärimehed… ja kõige rohkem selliseid ettevõtjaid, kelle jaoks oma äri loomine on sundvalik. Näiteks luuakse firma kiiruga siis, kui koondamisteade käes. Asi pole stardikapitalis, vaid julguse puuduses. Ettevõtlustoetuse asemel eelistaksid paljud hoopiski uut töölepingut. Riskivabam on olla palgatööline ja kiruda ettevõtjaid, kes oma imelike ideedega kord hiidkasumeid kokku lükkavad, siis järgmiste hullude plaanidega kuskil Armeenia mäestikes kullakaevandusi otsides kõrbevad. Vaat ajaski suur tükk suu lõhki!

Mida siis teha, kui ma olen otsustanud edaspidi ainult suurelt mõtelda? Võimsaid mõtteid, mis liigutavad paigast mägesid (ja mind ennast)! Ja kuidas täpselt vabaneda suurt kasvu väikese inimese kompleksist?

Müügimeestele on maailmas kirjutatud sadu õpikuid, kuid kõige raskem on ennast iseendale maha müüa. Raamatus „Suurelt mõtlemise maagia” leidub hulgani lihtsaid retsepte.

Esiteks: sul peab olema tublisti eneseusku, et ümbritseva keskkonnaga võidelda, sest „usk millegi võimalikkusse asetab mõistuse olukorda, kus see hakkab otsima viise, kuidas mõte reaalsuseks muuta”.

Teiseks: mõelge edule, mitte läbikukkumisele. Ja tuletage endale pidevalt meelde, et olete parem, kui arvate end olevat.

Ma olen püüdnud hoiduda klišeelikest soovitustest, aga nüüd see tuleb: mõelge positiivselt. Jah, positiivne mõtlemine on lühim tee oma eesmärkide saavutamiseks. Raamatu autor nimetab seda poeetiliselt psühholoogiliseks päikesepaisteks.

Psühholoogiline päikesepaiste on kõik see, mis teeb teie elu saavutusterohkemaks. Saavutused võrduvad siinkohal unistuste teostamisega.

Enamik meist alahindab iseenda mõtlemisvõimet ja ülehindab kaasinimeste oma. Tulemuseks on see, et paljud müüvad end odavamalt, kui nad väärt on. Ja ärge kartke näida rumalana! Iga inimese kohta, kes teiega ei nõustu, leidub inimene, kes leiab, et teie ideed on suurepärased. Kasutage suurelt mõtleja sõnavara, kasutage suuri, säravaid, rõõmsaid sõnu, kasutage sõnu, mis lubavad võitu, lootust, õnne, naudingut, ja vältige sõnu, mis loovad ebameeldivaid kujutluspilte läbikukkumisest, lüüasaamisest, allaheitlikkusest. Võimas!