Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 6

See raamat oli halenaljakal moel sattunud allahinnatud krimikirjanduse letti, raamatute „Vajan relva” ja „Sajandi sarimõrvarid” vahele. Aga Lewis Engel ja Tom Ferguson pole Agatha Christie järglased, vaid psühhoanalüütikud ning raamat „Kujuteldavad kuriteod” räägib alateadvuse ladestustest ja sellest, kui võimsalt oskab inimene ise oma elu kibedaks muuta. Kuritegudest ja karistustest tuleb siin juttu küll, ka range režiimiga vanglast, mille me ise enesele püstitame. Need on sellised kuriteod, mida inimene päevast päeva sooritab, mürgitades salvavate etteheidetega iseennast. Taparelvaks on omaenda mõtted ning sarimõrvatuiks tunded, eluga rahulolu ja võime õnnelik olla. Lühidalt: see on raamat enesekriitika külmavereliselt sooritatud roimadest psüühika kallal.

Sisemine vuvuzela undab peas kogu aeg: „Õudne, kui saamatu ma olen. Ma ei oska mitte midagi ja ega ma arvagi, et midagi saavutada võiksin. Kohutav, kui paks ma olen. Täielik tünder. Ja kole! Krokodill on minu kõrval kaunitar. Ma ei meeldi kellelegi. Ma ei oska mitte midagi, mul pole mõtet tööbüroosse tööd küsima minnagi. Minu haridusega inimesi ei vaja keegi, see on fakt. Ma ei saa millegagi hakkama. Laisk ja lohakas olen ma alati olnud. Iseloom on mul ka sant, olen egoist, ikka mina ja mina, nagu vanaema ühtepuhku ütles. Ja jube latatara, kuigi lapsest saati õpetati meid, et laps räägib siis, kui kana pissib. Keegi ei kannata minusugust viripilli välja. Ma ise ka ei kannata.”

Miks nii karmilt? Inimene karistab end alateadlike süütunnete pärast, ütlevad psühhoanalüütikud Engel ja Ferguson. Karistavate mõtete alateadlik eesmärk on sundida meid end halvasti tundma. Halvasti „tahab” inimene end tunda juhul, kui ta on lapsepõlvest peale harjunud endast halvasti mõtlema ja tundma. Kui ta rahulikult järele mõtleks, saaks ta aru, et tema süütunded pole sugugi seotud tegelike eksimustega, vaid sünnivad ettekujutusest, et laps vastutab nende kannatuste, pettumuste ja õnnetuste eest, mis tema vanemaid või õdesid-vendi tabavad. Isa joob minu pärast. Ema on väsinud, sest tal on minuga palju tööd. Emme ja issi läksid lahku, sest mina olin paha laps… Süütunnet vendade ees võib tekitada koolist saadud kiituskiri, sest oled nendest parem. Süütunde ajel jääb teise linna kooliminek ära, sest ema jääks siis üksi ja kurvastaks. Süütunnet tekitab teadmine, et ma ei vasta vanemate ootustele…

Minapilt sõltub paljuski sellest, kuidas vanemad meid kohtlevad. Kui lapsele öeldakse, et ta on isekas, edev, pretensioonikas, hoolimatu, loll ja tähtsusetu, siis seda ta uskuma jääbki. Jutt tuleb ju kõige autoriteetsemast allikast, armastatud emme-issi suust. Tõrjuvate vanemate lapsed kasvavad teadmises, et nad ei väärigi teiste tähelepanu ja lugupidamist. Mida rohkem vanemad on last tõrjunud või halvustanud, seda tugevamalt juurdub temas tunne, et ta on halb, suisa ürghalb. Ürghalb ongi üks neid kujuteldavaid kuritegusid, millest Engel ja Ferguson kirjutavad.

Ürghalva puhul ei tunne me end kehvasti mitte sellepärast, mida oleme teistele teinud, vaid seetõttu, et oleme sellised, nagu oleme.

Kui lapsest saab täiskasvanu, usub ta ikka kaljukindlalt, et on halva kohtlemise ära teeninud ega vääri edu või õnne. Ükskõik kui palju inimene ka ei pinguta, et end hooliva ja hoolitsevana näidata, tunneb ta sisimas end vaikselt ikka vääritu ja mõttetu tüübina.

Lapsepõlvest pärit süütunded ei kao, vaid juhivad kuskilt teadvuse hämaratest soppidest inimese käitumist ja valikuid.

Kui inimesel peakski elus hästi minema, ütleb ta kähku endale, et see on juhus ja eksitus, ei maksa ikka vedamist tähtsustada. Küll pill tuleb pika ilu peale ja uhkus ajab upakile! Me oleme kasvanud protestantlikus kultuuriruumis, kus enese kritiseerimine murust madalamaks on voorus ja enesega rahulolu lubamatu kuritegu.

Millal iganes sellisel inimesel hästi läheb, vastab tema alateadvus karistavaid mõtteid tootes. Veel hullem on see, et inimestel on kombeks ennasthävitavaid käitumismalle korrata. Nad saboteerivad oma edu tööl, satuvad haiget tegevatesse suhetesse, ketravad depressiivseid mõtteid. Tulemuseks on kängunud, oma võimed realiseerimata jätnud kibestunud isiksus. Sest inimene on loodud nii, et oma võimete ja isikupära maksimaalseks väljaarendamiseks vajab ta turvatunnet, positiivset õhkkonda.

Sedalaadi etteheited viivad inimese lõpuks elutahet halvava depressioonini. Karistavad mõtted takistavad edukas olemast, rahuldavaid inimsuhteid loomast, takistavad lõõgastumist ja elu nautimist.

Siinkohal tuleks anda tarka nõu, et lõpetage oma vigade pärast muretsemine, hakake elama. Jaa, oleks see nii lihtne! Enesekriitika kuritegude paljastamine, ruineerivate mõtete äratundmine ja väljakaevamine on vaevanõudev töö.

… Eile tuli mulle tänaval vastu üks sõbranna. Ta nägi kadedaks tegevalt rõõsk välja.

„Oo, kui äge kleit sul seljas on,” märkisin ma.

„Ah, mis ta ikka on, kaltsukast ostsin, üks õmblus oli kärisenud ka.”

Siin ongi lihtne näide enese saboteerimisest. Õige vastus oleks olnud, et on jah lahe kleit, mulle endale ka meeldib, Armani pealegi.