Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 9

Sain kurja telefonikõne lugeja Martalt. Ta polnud vihane ei minu ega Eesti Ekspressi, vaid Ibseni, Tammsaare ja Tolstoi peale. Täpsemalt – kirjanike loodud tegelaskujude peale, kes on andnud tänapäeva naistele halba eeskuju.

Ekspress kirjutas eksmissi ja nelja lapse ema Liis Tappo raskest valikust pere ja eneseteostuse vahel. Tema kaalukauss langes sel hetkel eneseteostuse kasuks. Kas ontlik pereema oleks julgenud sellist sammu astuda, kui teda poleks julgustanud kirjandusklassika?! Ibseni Nora jättis oma mehe ja lapsed maha, et haridust saada ja ilma näha, Anna Karenina jooksis noore Vronski järele, nii et unustas oma kohustused ema ja abikaasana, ning Irma, kuigi ta ei jõudnud Rudolfiga last saada, ei huvitunud tegelikult mehe hingeelust ega vajadustest, sarjas helistaja. Selliste naiste kohta jätkus helistaja Martal ainult krõbedaid rahvalikke sõimusõnu, millest leebeim oli vahest„lehtsaba”.

Lugeja Marta oli pahane naissoo selle osa peale, kes peab pereema rollist tähtsamaks mingit arusaamatut eneseteostust. Selle sõna sülitas Marta suust välja nagu kärnkonna. Perekond ongi naise eneseteostus!

Ega mul polnudki Nora, Anna, Irma kaitseks palju öelda, nentisin vaid, et ka kuulsad meesautorid ei osanud sadakond aastat tagasi oma romaanidele õnnelikku lõppu välja mõelda. Naised said kirjaniku sule läbi karistuse kätte: Anna sooritas enesetapu, Nora jäi ilma jõukuri turvalisest elust ja eks Irmagi jäänud mehe vabasurma mineku tõttu perekonnaõnneta.

Liis Tappo pihtimusloole järgnenud netikommentaaride toon on ootamatult soosiv. Teda ei mõisteta „pere lõhkumise” eest kuigivõrd hukka, pigem kõlab toon: respect, müts maha. Üsna üksmeelselt mööndakse, et isikliku õnne saavutamist ei tohi keegi takistada. Seegi on märk muutunud mentaliteedist – isiklike väärtuste eelistamisest kogukondlikele.

Tänapäeva naisel on küll mõõtmatult rohkem võimalusi järgida ühiskonna hukkamõistuta oma sisetunnet ja kutsumusi, kuid… tegelikkuses jäävad unistused unistusteks ja plaanid plaanideks. Paljudel juhtudel. Sest elu, nagu öeldakse, teeb omad korrektiivid. Täpsemalt, piirid seavad lapsed, kes nõuavad vanematelt – emalt igatahes – täit pühendumist. Magistritöö lükkub edasi, aeroobikatrenni pääsemine on suur vedamine. 21. sajandi Anna Karenina probleem pole kitsarinnaline ja naise õigusi alla suruv ühiskond, vaid tema ise – psühholoogilised vastuolud. Enese allutamine ja peresüsteemi nimel ohverdamine ei ole tänapäeva naisele vastuvõetav – see on uus tase naiste emantsipatsiooni ajaloos. Aga mida siis teha? Just neid vastuseid otsitakse ka raamatust/filmist„Söö. Palveta. Armasta”.

Arengupsühholoogias on mõiste: neljakümnendate eluaastate kriis. See on hetk, mil vaadatakse tehtule tagasi ja saadakse aru, et aega pole enam lõputult. Selleks ajaks on piisavalt rassitud, lapsed enam-vähem teismeeas, alus majanduslikule järjele pandud ja ees terendab veel paarkümmend aastat samasuguse elustiili teenindamist. Mõne inimese jaoks on 40. eluaasta künnise ületamine nii raske, et ta lihtsalt keeldub vana moodi edasi elamast. Esimesena langeb löögi alla paarisuhe, mis ühist elu rajades on ehk liiga nudiks kulunud. Muidugi pole kuskil öeldud, et kriis peab lõppema lahutusega. Üllataval kombel võidakse pärast pooleaastast isiksuse arengu teraapiat või hoopiski paariteraapiat avastada abikaasa uued omadused ja ennäe imet – on täiesti võimalik vana elukaaslase uutest omadustest vaimustuda.

Kriis on edukalt läbitud, kui inimene väljub sellest uute ja küpsemate arusaamadega. Miks mitte minna Balile koos uusi vaimseid väärtusi looma?

Kas siis tänapäeva ema ei peagi laste õnnele mõtlema? Ikka peab. Aga tõsi on ka see, et ükski laps ei saa olla õnnelik, nähes oma vanemat õnnetuna. Võib-olla avaneb lastel nüüd võimalus näha emas tõelist inimest – kui nad enne nägid vaid koduperenaise ja ema rollis olijat. Võib-olla on tema uuel minal lastele emotsionaalselt hoopis rohkem anda.

Väiksed lapsed on armsad ja vajavad hoolitsevaid vanemaid, selle on vanajumal sihilikult nõnda seadnud. Väike Jeesus oli lambasõimes nii armas, et isegi Hommikumaa targad tulid teda kaema. Sama kehtib ka loomariigis: vaadake, kui armsad on maailma ühe hirmsaima kiskja, jääkaru pojad või väiksed lõvidilvesed, isegi siblivad konnad ja krokodillid panevad heldima. Ja see ei olene vaid inimese pilgust loomadele.

Loomapsühholoogid on tähele pannud, et ka täiskasvanud loomad ise heldivad oma pojukeste ukerdamist jälgides. Sel on evolutsiooni ja liigi kestma jäämise seisukohalt oma selge mõte.

Väiksel abitul olendil pole muud ellujäämisvahendit kui isiklik sarm. Nunnu olek on ohuallikatega, stressiga toime tuleku viis.

Enamasti räägitakse, et ürgajast peale on meil stressiolukorras olnud vaid kaks valikut: kas võidelda või põgeneda. Tegelikult on see rohkem isasloomade strateegia. Hoopis vähem räägitakse paljude emasloomade nipist ohu manageerimiseks. See on suhtle-ja-sõbrune-strateegia. Poegadega emasloom ei saa end kaitsta võideldes, sest kui temaga midagi juhtub, jäävad pojad abitult ilma peale laiali. Ta ei saa ka põgeneda, sest pojad ei jõua talle järele sibada. Niisiis tuleb püüda vaenlane enda poole võita, tuleb temas sümpaatiat äratada, talle meeldida.

Emasloomad teavad, kuidas võita sõpru ja mõjutada ümberkaudseid: pingete maandamiseks ole nii nummi, kui suudad – ja sa jääd ellu. Inimkond on selle diplomaatilise tarkuse loomariigilt alles hiljuti ära õppinud.

On ka võimalik, et teistele meeldimine iseenesest hakkab stressi tekitama, sest see ei ole loomulik olek, vaid kamuflaaž, päästetehnika. Suhtle-ja-sõbrune-taktikast pole siis enam kasu. Just seda hetke Ibsen ja Tolstoi kirjeldasidki. Iseeneseks saamise nimel ei jää teinekord muud üle kui võidelda või põgeneda. Olgu siis pealegi nukumajadest pilpad järel.