Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 3

Kahekümnenda sajandi psühholoogia nurgakivi, Maslow püramiidi rünnatakse!

Kui ameeriklane Abraham Maslow oma viieastmelise, inimese põhivajadusi kujutava püramiidi teooriaga esmakordselt välja tuli, hakkas Euroopas Teine maailmasõda lõppema. Inimkond oli väsinud olemast kahuriliha või nummerdatud mutrike kolonnis ning janunes õpetuse järele, mis rõhutaks indiviidi kordumatust, ilu, haavatavust.

Maslow püramiidist, mille vundamendiks on füsioloogilised vajadused (söök-jook, seks, uni) ja mis tipneb eneseteostusega, sai ülemlaul egoismile. Heas mõttes. Kõige tähtsam on ennast mõista, ennast armastada, ennast kehtestada. „Vaimne tervis ei tähenda mitte neurooside puudumist, vaid oma potentsiaali realiseerimist,” oli Maslow seisukoht.

Kui mu vana sõbra Freudi inimene oli olnud teadvutamata tungide mängukann, neurooside pundar, siis Maslow inimene pulbitseb loovatest ideedest ja ihast neid teostada.

Kui kõht täis, hakkab Maslow inimene mõtlema turvatundele: ta tegeleb seaduste ja korra loomisega, barrikadeerides end hirmu ja ärevuse vastu. Alles seejärel saab ta keskenduda järgmisele vajadusele: armastusele. Ta hakkab puudust tundma sõpradest, perekonnast, armukestest, järglastest. Ta tahab kellestki hoolida ja tunda, et temast hoolitakse. Edasi tuleb tunnustusvajadus: oluliseks muutuvad enesehinnangu ja väärikuse teemad.

Ja lõpuks – ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb eneseteostus tunnistada. Raamatu „Motivatsioon ja isiksus” eessõnas Maslow poolt öeldu, et vajaduste hierarhia on põhimõtteliselt nagu „rootsi laud, kust inimesed võivad valida vastavalt oma maitsele ja isule”, kõlab ju küllaltki isekalt. Nii sündis individuaalse heaolu, isikliku õnne ühiskond. Egotsentrismist sai valge lääne kõrgeim pürgimus. Inimene, kes realiseerib oma võimeid ja oskusi, on õnnelik inimene.

Et eneseteostust kui kõrgeimat püüdlust realiseerida, peab Maslow inimene elama tähelepanelikult ja langetama valikuid, mis toetavad arengut. Tuleb unustada õpitud hinnangud ja leida oma isikupärane väärtuste süsteem. Tuleb julgelt olla Mina Ise, kas või ebapopulaarsuse hinnaga. Tuleb julgelt võtta vastutus. Tuleb pürgida esirinda! Edukultus poleks mõeldav ilma Abraham Maslow käsulaudadeta. Ja tänapäeva ühiskond poleks vist mõeldav ilma edukultuseta.

Maslow püramiidi kujuline inimvajaduste hierarhia on püsinud pool sajandit ikoonina ning vähesed julgevad temaga vaielda. Kõlab ju ilusti, et me ei ela üksnes leivast, vaid ka kõrgematest vajadustest, nagu armastus, õppimine, meelepärane töö, loovus jne. Õnn seisneb oma võimete ja potentsiaali realiseerimises, isikuvabadustes ja oma mina tundmaõppimises…

Vabadusi ja eneseteostusvõimalusi on meil tänapäeval küllaga, ainult et… kus see õnn siis jääb juba ükskord?

Ka Maslow ise tõdeb, et põhivajaduste rahuldamise tagajärg võib vabalt olla hoopiski tüdimus, sihipäratus, anoomia ja muu selline. Anoomia tähendab normide, kindlate väärtuste-tõekspidamiste puudumist ning selles osas valitseb meil nõutus ja peataolek tõepoolest.

2010. aastal tulid evolutsioonipsühholoogid ajakirjas Perspectives on Psychological Sciences välja ketserliku teooriaga, et Maslow eneseteostus pole sugugi inimvajaduste tipp. Kõik, mis puudutab püramiidi alumisi osi, klapib ka nende teooriaga, ent ülimaks vajaduseks nimetavad nad hoolitsuse ja perekonna vajadust (inglise keeles parenting). Eneseteostus kõlab nende meelest vanamoodsalt ja on uues püramiidis taandatud peaaegu olematuks.

„Eneseteostus pole mingi põhivajadus. Inimese loovus, eneseteostuse viisid – kõik on allutatud soojätkamise vajadusele,” ütleb Arizona ülikooli professor Douglas T. Kenrick. Tema „uus” püramiid põhineb kõige olemuslikumatel impulssidel, mis ajendavad meie alateadlikku iha kanda oma geene nii ajas kui ruumis võimalikult kaugemale.

Ta ei pea silmas seksi kui ürgset tungi, nagu tema õpetaja ja eeskuju Freud seda kujutas. Paljuke aega siis inimene ikka seksides veedab, arutleb Kenrick. Hoopis rohkem aega ja energiat kulutab„looduse kroon” suhete loomisele ja hoidmisele, seejärel oma lähedaste eest hoolitsemisele – ehk nagu ütleb laulusalm: kui tuli toidab armastust, siis tuldki toitma peab. Ja nõnda ongi õige ja hea.

„Soojätkamine on kõige põhilisem,” ütleb Kenrick, „nagu näiteks ka lindude vajadus rännata on otseselt seotud liigi jätkamisega.” Inimene tegutseb samuti suurelt jaolt instinktiivsel tasandil, tehes lihtsalt seda, mis talle hea tundub – mõtestamata, et see lähtub tema baasvajadusest. Saavutusvajadus, professionaalne edukus, kogu see eneseteostuse bla-bla-bla pole muud kui püüd ennast vastassoole atraktiivsemaks muuta!

Iseenesest on Kenricki „avastus” kergendus kõigile neile, kes mõnikord justkui häbenedes laste kantseldamist naudivad ega taha karjääriredelil rühkimist maailmas kõige tähtsamaks pidada. Nüüd on vajadus kellegi eest hoolitsemise järele tõstetud püramiidi tippu. Sellest võiks saada uus edukultuse sisu.

Meie geenidel on eneseteostusest suht suva, ütlevad evolutsioonipsühholoogid, saavutustel pole mingit tähtsust. Loeb vaid universumis vastupidamine, kaaslase leidmine, laste saamine. Geenidele sellest piisab. Hoolitsemine, lapsevanemaks olemine, laste üles kasvatamine – see ongi kõrgeim saavutus ja ülim vajadus! Humanistlikele psühholoogidele ja võrdsusevolinikele see vaatenurk ilmselt ei meeldi, sest see taandab meid kõigest kosmilisteks geenikonservideks. Ei meeldiks see ka Maslow’le, kes uskus, et noore tüdruku unistus mehest, kes annab talle kodu ja lapse, muudab selle saavutanud naise rahutuks ja rahulolematuks, sest „midagi oleks nagu puudu, nagu peaks midagi veel saama”. Edasi tehakse viga sellega, et perekonnale kui millelegi võltsile või orjastavale lõksule keeratakse selg. Sest igatsetakse kõrgemate vajaduste, kõrgema rahulduse järele: erialase töö, reisimisvabaduse, isikliku autonoomia järele. Rumal ja ebaküps on neid pidada üksteist välistavateks alternatiivideks, noomib Maslow.

Nurisemine tuleb siis, kui mingi varasem vajadus – pärast elevust ja õnne – on rahuldatud ja muutub enesestmõistetavaks. Ükskõik mida hing ihaldab, olgu see karjäär või mis iganes – kui see on saavutatud, hakkab kogu protsess otsast peale. Sest inimene vajab aina rohkemat, arvab Maslow. Kenrick vist pakuks, et siis tuleb lihtsalt rohkem teiste eest hoolitsemisele pühenduda.