Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 2

Raamaturiiulitel korda luues avastasin, et sinna on aja jooksul kogunenud neli eksemplari Dale Carnegie menuteost „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Ei mäleta, et ma ühtegi neist ise ostnud oleksin. Ausalt öelda ei meenu ka, et oleksin seda eneseabiõpikute crème de la crème’i kunagi korralikult läbi lugenud. Võib-olla selles ongi kõigi mu hädade põhjus?

Carnegie raamat ilmus esimest korda 1936. aastal ja sai kohe bestselleriks. Pole ka ime, sest seks ajaks oli Carnegie pidanud juba viisteist aastat loenguid suhtlemisest ja saavutanud nendega filmistaari populaarsuse. Mis tegi Carnegiest oma „meeldimistehnikaga” guru, keda hiljem on püüdnud matkida tuhanded saalikoolitajad-elukujundajad-õnnetreenerid, kuid keda ületada pole 75 aasta jooksul õnnestunud kellelgi?

Möödunud sajandi kolmekümnendail aastail toibus Ameerika majanduskriisist. Inimesi valdas soov elu kiiresti järjele saada ja majanduse tõusulainega kuidagimoodi kaasa surfata. Vaba raha äri käivitamiseks nappis. Carnegie soovitas edasiliikumiseks kuldaväärt ressurssi, mis igaühel tasuta käes: oma suurepärast isiksust.

Tema ise oli nooruses paksust ja vedelast läbi käinud: pärit vaesest kolkafarmist, koolitas ta end pideva nälgimise kiuste kolledžist läbi. Järgnesid aastad tööorjust seepi, rasva ja veoautosid müües, õhtuti aga pokkerit mängides ja oma raamatu kirjutamisest unistades. Carnegiele sai selgeks, et akadeemilised teadmised ega hea kooliharidus ei too edu (70 aastat hiljem kuulutas kõrghariduse ebaolulisust elus läbilöömiseks Apple´i looja Steve Jobs).

Carnegie nuias YMCA koolilt loa pidada ärimeestele kõnekunsti kursusi. See idee osutus jackpot’iks mitte ainult noorele Dale’ile, vaid ka miljonitele suhtlemisäpudele, kes tema juhtnööride järgi oma nurki maha on lihvinud. Carnegiele oli kõrva jäänud Ameerika naftatöösturi John D. Rockefelleri poetatud lause, et inimestega toimetulek on tema jaoks tähtsam kui kõik muud oskused. „Oskus inimesi õigesti kohelda on nõutav kaup nagu suhkur või kohv – ja ma maksan selle oskuse eest rohkem kui ühegi muu asja eest maailmas,” ütles miljonär. Oma imestuseks ei leidnud Carnegie selle väite tõestuseks korralikku lugemist.

Enne kui YMCA ülikool talle nõusoleku andis, tehti turuuuring, mida üldse õppida tahetakse. Selgus, et kõige rohkem huvitab inimesi tervis, teisel kohal on inimestevahelised suhted. Ja et inimesed ei taha keerulist juttu psühholoogiateadusest ega – eksperimentidest, vaid näpunäiteid, mida saaks otsekohe tööl ja kodus rakendada. Carnegie, kes endise müügimehena (ja keskpärase draamanäitlejana) luges New Yorgi õhtukoolis kaubaagentidele ja proovireisijatele avaliku esinemise kursust, hakkas uurima, mida edukad inimesed sel teemal arvavad. Ta uuris raamatukogus suurmeeste, sealhulgas raadio isa ja füüsikanobelisti Marconi ning hõõglambi (rahu tema põrmule!) isa Edisoni elulugusid; intervjueeris kuulsusi, nagu näitlejad Clark Gable ja Mary Pickford ning president Franklin D. Roosevelt. Tõesti-tõesti: suhted ja sõbrad toodavad rohkem raha kui teooriad ja valemid!

Naljakas mõeldagi, aga Nõukogude ajal kuulus Carnegie keelatud autorite nimekirja. Sellised õpetussõnad, nagu „omistage inimestele häid omadusi, et ta võiks neid tõestada”, „olge helde tunnustamisega”, „suhtuge osavõtlikult teise inimese mõtetesse ja soovidesse”, „tundke siirast huvi teise inimese vastu” ja „naeratage” kuulusid sama ohtlike ideede hulka kui Orwelli või Solženitsõni ühiskonnakriitika.

Psühholoogid on Carnegie õpetust pilkavalt nimetanud müügimeestele mõeldud meeldimistehnikaks ja täheldanud ühiskonnas vohama läinud „Carnegie-tõbe”: sotsiaalselt edukad maskid ja voogav, teravatest nurkadest hoiduv vestluslaad tõrjuksid justkui kõrvale eheda eneseväljenduse. Jah, kinnitas Carnegie (sest üks tema postulaat kõlab: ärge öelge iial teisele, et ta eksib), ma ei anna teadmisi, kuid annan teovõime.