Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 13

Tuuseldasin ehtelaekas ja pahandasin endaga: puha plastmass ja vask, merekarbid ja puust palvehelmed. Kuskil peaks ju ka paar kuldsõrmust olema! Mul on vaja neid nüüd kohe kandma hakata! Lugesin nimelt suure rahapsühholoogi Robert Kiyosaki õpetust, et kulla kandmine tõmbab kulda, st raha ja rikkust ligi. Bling-bling kaela, ja lõpp näguripäevadele!

Kiyosaki enda näguripäevad lõppesid siis, kui ta taipas, et rohkem kui eneseabiraamatute lugemisest on kasu nende kirjutamisest. Samamoodi mõtles ka noor Rain Lõhmus (üks väheseid alles jäänud eesti soost pankureid), kui ta 1990ndate alguses aru sai, et kasu(m)likum kui omada raha pangakontol on omada panka ennast.

Miks osa – vaid kümnendik – inimkonnast suudab oma kontodel positiivset rahavoogu tekitada, ülejäänud aga hingitsevad palgapäevast palgapäevani? Mis salateadmisi rikkurid valdavad, mida meie, lihtsurelikud, omandada ei suuda?

Rikkus algab mõtlemisest, kinnitab Kiyosaki, sest mõte on energiavoog ja tõmbab ligi sarnast. Mõtled rahale ja rikastud, muretsed raha puudumise pärast – ja puudu ta jääbki.

Enne kui sellise lapsiku jutu peale vihastate, analüüsigem korraks mõningaid raha tekkimise psühholoogilisi mehhanisme.

Kiyosaki ütleb, et inimesed suhtuvad oma rahasse samamoodi nagu oma tervisesse. Hooletult. Kui tervisehädasid parasjagu pole, siis suuremal osal meist ei tule meelde ka tervise pärast muretseda. Oleme liiga laisad ja mugavad, et iga päev sporti teha ja juurikaid süüa. Mõttelaiskus ei lase ka rahale mõelda enne, kui rahakoti põhi paistab. Aga siis on hilja. Nagu on hilja ka hambavaluga arsti juurde minna, mõtlesin paistes põsega hambaarsti numbrit valides.

Teine vaesuse allikas on klišeelik mõtlemine. Raha pole siin elus peamine – seda hüüdlauset kuuleb alatasa. Või teatab keegi nina kirtsutades, et raha teda ei huvita. Ei huvita küll, aga rahanappuse tõttu on ta sunnitud mõnestki toredast ettevõtmisest loobuma. Millest on ütlemata kahju.

… Eesti Ekspress, „Pealtnägija” jt ühiskondlikke trende jälgivad väljaanded on juba mitu aastat treinud dramaatilisi kinnisvaralugusid, mille süžee aina kordub: pere võtab aastakümneteks kaela ränga majalaenu ja saab selle eest tükikese kulisse: papist seintes on lülitid, kuid nende taga pole juhtmeid, seinad ise hallitavad, lumehanged toanurgas isegi ei sula, majani toob asfalttee asemel porijõgi…

Kuidas õnnestub kinnisvarapättidel kümnete kaupa korralikke kodanikke haneks tõmmata? Üks põhjusi on see, et meie inimestel puudub rahatunnetus. Meid pole õpetatud oma isiksust raha kaudu tundma õppima.

Nagu inimsuheteski, sõltuvad suhted isikliku rahaga isiksusetüübist. Teades oma tugevusi-nõrkusi, tundes oma rahapsüühikat, on palju julgem teha kaalukaid majandusotsuseid. Ja vastupidi: kui inimene ei tea, mida raha temaga teha võib, siis käitub ta ebakindlalt ja vastuoluliselt.

Või paljuleierdatud lause: ega raha ei tee õnnelikuks. Tõenäoliselt ei teegi, aga enesele valetamine ka ei tee. Kui inimest raha ei huvita, ent selle puudumine mürgitab ta elu, on kuskil mõtlemises lühis. Tegemist on lihtsakoelise enesepettusega, mis pärsib õigete, raha tekitavate sammude astumist. Kiyosaki on eriti kuri koolisüsteemi peale, mis kultiveerib noortes hingedes võltspaatost. Tema meelest pole palgatöötajatest pedagoogid üldse õiged inimesed jõukusega seotud väärtussüsteeme edastama, sest väiksepalgalised õpetajad esindavad just nimelt seda võltsmoraali, mis õpetab rahavoogudest suure kaarega mööda käima.

Kolmandaks: rutiin viib rahaõnne. Me kõik vajame turvatunnet. Mõningane kogus raha pangaarvel justkui annaks homse suhtes kindlustunde. Hinnasula Eesti pensionifondides on seda usku praeguseks veidi kõigutanud, kuid siiski – suurem osa inimesi ei julge oma säästudega muud teha kui neid kas botase-, kinga- või sussikujulisel pangaarvel hoida. Olgu säästmisstrateegia äkiline, mõõdukas või ettevaatlik, tulemus on sama: ikka on raha rohkem Rain Lõhmusel kui teil.

Tuvastagem rahasse suhtumise põhjal kolm isiksusetüüpi. Ühtede jaoks on rahal märgiline tähendus. See on sotsiaalne kood, kommunikatsioonivahend. Inimene tunneb, et raha võimaldab tal tunda end väärika ja võrdväärsena, sel on oluline osa tema enesehinnangus (vt näiteks Tom Cruise’i„Firmast”).

Teistele aga on kõige tähtsam vabadustunne, mis raha omamisega kaasneb.

Neile on raha vahend, mitte asi iseeneses. Sellisele inimesele on oluline see, mida ta oma rahaga teeb, mitte see, kas teda kuskil kontonurgas parasjagu on või pole. Ja kui ei juhtugi olema, ei satu ta paanikasse, sest tema pole raha ori! Ta teab, et tema on oma raha boss, mitte raha tema boss. Selline inimene annab endale aru, et raha hulgast ei sõltu tema väärtus ei enese ega teiste silmis.

Kolmas tüüp inimesi on sellised, kellele kulutamine kohe üldse ei meeldi (vt filmiklassikast stseeni Tõnissoni ja Tootsiga: „Raha ikke ka õieti ei tahaks anda”).

Seda tüüpi inimesel on suur kontrollivajadus. Igasugune väljaminek kujutab endast otsest hädaohtu turvatundele ja raha plaaniväline kulutamine on välistatud! Kui selline inimene satubki šoppama, siis ei jõua ta hiljem end ära kiruda. Impulsiivne ost tekitab temas pigem kaotusvalu kui rõõmu lahedast esemest ja hülgamishirmus hoiab ta pangakontost kümne küünega kinni nagu uppuja õlekõrrest.

Milline neist tüüpidest on kinnisvara-aferistidele kõige lihtsam saak? Ihnuskoi, kellele raha armas, ajaks näpuga järge nii lepingus kui ka ehitustöödel. See teine, kes kasutab raha oma vabaduste realiseerimiseks, vaevalt seoks end kolmekümneks aastaks panga lüpsimasina külge. Aga esimene mees, kes hakkab majade-põllu reklaamplakatit nähes unistama ilusast elust, on löögi all.

Igal tüübil on omad plussid ja miinused. Näiteks esimene, raha-kui-märk-mees on valmis raha nimel kõvasti tööd tegema ja pingutama. Tubli. Oht on aga selles, et tal kipub isiksus imagoga segamini minema. Ise ta usub, et hinnatakse teda kui suurepärast persooni, tegelikult aga armastavad „sõbrad” tema raha. Teisel, raha-on-vaid-vahend-mehel pole majandamisega probleeme, sest sõltumata raha hulgast on tema väärtused paigas. Vahel jookseb krediitkaart kinni? Mis siis ikka, eks ta teinekord ajab üle ääre ka! Kolmas, raha-on-minu-kindlus-mees… Talle tahaks soovitada, et… ära muretse kogu aeg, hakka elama!

Kiyosaki veenab, et keskklassi mõttemalliga„käi koolis – leia korralik töökoht – osta laenuga maja – ja säästa raha” jõuate te… ei, mitte haljale oksale, vaid töö- ja võlaorjusse. See on elamine alla oma võimete, ütleb ta, sest vigade vältimise oravarattas vändates ei saa te oma tegelikke soove realiseerida. Hirmul ja alalhoidlikkusel põhinev elustsenaarium ei tee õnnelikuks.

Siinkohal paar mõtlemisülesannet enda raha-tüübi määramiseks.

Esimene: sööte sõpradega väljas ja lauda tuuakse arve. Mis tundub sulle kõige loomulikum – kas sa oled valmis maksma terve seltskonna eest või peaks igaüks tasuma ikka selle eest, mis ta sõi? Või oleks lihtsam jagada summa võrdselt kõigi vahel?

Või oled äraootaval seisukohal, kuni ülejäänud vaidlevad, kuidas maksta?

Järgmine küsimus: oled saanud töökoha, millega kaasneb mõnus kuluhüvitiste süsteem. Kas sa pigem viid oma sõbrad-sugulased peentesse restoranidesse või tekitad endale lisaraha, käies tööl bussiga ja kogudes tuttavatelt võltstaksoarveid? Ja mismoodi tegeleksid sina majaostuga – kas uuriksid kinnisvarakuulutusi linnakese elitaarseimas piirkonnas või keskendaksid oma realistipilgu sooduspakkumistele? Aga kui keegi pakuks sulle ülikõrget hinda su oma kätega meisterdatud tähendusrikka eseme eest – kas võtaksid raha või jääksid emotsionaalsetele väärtustele kindlaks? Või hoopiski kaupleksid hinna veelgi kõrgemaks?

Ent millega alustada oma rikkurielu esimest päeva? Riskida järgmise palgaga ja osta kuldehteid? Viimasel ajal on kulla hind muudkui tõusnud…

Alustada tuleb suhtumise muutmisest. Armasta raha! Eelkõige aga muuda suhtumist iseendasse. Millegipärast on inimestel kõige raskem uskuda, et nad on väärt rohkem raha ja tingimusteta armastust iseenda vastu.