Читать книгу Õnne valem - Tiina Jõgeda - Страница 12

Õnne valem on tõepoolest olemas, mainekate psühholoogiaprofessorite väljatöötatud, laboris inimkatsetega kontrollitud ja kinnitatud, nagu peab.

Siin see on: H = S + C + V

Õnn (H, ingl happiness) võrdub kolme liidetava summaga. Need on pärilikud eeldused (S – set range), elusündmused (C – circumstances of the life) ja vaba tahtega kontrollitud tegevused (V – voluntary control). Võime kogeda õnnetunnet sõltub geenidest, lastetoast, haridusest, rahast, tervisest, abielust – ja hinnangust, mis te annate kokteilile nimega Minu Elu.

Hinnang isiklikule minevikule on selles valemis oluline muutuja. Teadmine, et kõik mu hädad tulevad imikupõlve traumadest, stalinlikust noorusest ja kiuslikest koolivendadest, lohiseb nagu veskikivi sabas…

Psühholoogiaprofessor Martin E. P. Seligman soovitab mineviku üldse üle parda heita. „Lapsepõlve juhtumusi hinnatakse üle,” leiab ta, „kogu minevikku hinnatakse üle.” Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud.

Seligman veetis palju aastaid patsientide peal omaloodud õpitud abituse teooriat kontrollides. Noore psühholoogiadotsendina arutles ta selle üle, et „osa katsekoeri, kellele anti piinarikkaid elektrilööke, mille vastu nad midagi teha ei saanud, ei üritanudki hiljem midagi teha. Vaikselt niuksudes leppisid nad passiivselt löökidega isegi siis, kui need olid kergesti välditavad”. Miks osa koeri jätkab selle nupu vajutamist, kust saab särtsu, aga vahel ka midagi head süüa, teised koerad aga jäävad peagi apaatselt nurka vedelema? Raamatus „Ehe õnn” nimetab Seligman seda vaevusmudeliks.

Inimestega, selgus, kehtib sama seaduspära: üks kolmandik katsealuseid ei andnud „saatuselöökidele” alla, vaid proovis ikka oma tahtmist läbi suruda. Seligman sai aru, et tegemist pole niivõrd tahte triumfiga, kuivõrd loomupärase võimega säilitada optimism. Pessimistlikud inimesed kalduvad ebaõnnestumisi arvama enda süüks, pidades ennast rumalaks, inetuks või andetuks. Optimistlikumad usuvad, et ebaõnn on ajutine ja kiirelt mööduv ning puudutab mingit konkreetset sündmust, mitte ei laienda seda tervele maailmale. Optimistid kuulavad oma sisekõnet, vaidlevad enesekriitilistele mõtetele vastu ja selle tulemusena leiavad kiiremini positiivseid lahendusi.

Kui Seligmanist sai 1998. aastal Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president, otsutas ta jätta oma jälje psühholoogia arengusse just nimelt positiivse psühholoogia edendamisega: tuleb näidata teed positiivsele motivatsioonile, sõbralikkusele, kompetentsusele, valikutele, austusele elu vastu.„Ja selline psühholoogia peab olema sama ehe kui süngemaid motiive käsitlev. See peab otsima positiivseid tundmusi, nagu rahulolu, õnnetunne ja lootus,” postuleeris ta.

Ometigi on mineviku lahtirääkimine, lapsepõlvesündmuste ja hetkeolukorra vahel seoste leidmine psühholoogikabinettides enim käsitletud teema. Ravitoime seisneb selles, et kui aru saada, et mu praegused hädad ja mured pole niivõrd tingitud praegusest eluperioodist, vaid on läbi elu sabas lohisevad tundelaibad, siis ei tundu käsilolev hetk nii traagiline. Näiteks lahkub teie pikaajaline partner käsikäes uue kallimaga suveöösse. Kurb tõdemus „appi, mind hüljati” on sel hetkel asjakohane. Kui sellele aga lisandub arusaam „jälle, nagu alati” – siis on seal taga arvatavasti lapsepõlvetrauma. Vestlust psühholoogiga teemal, kes teis lapsena hüljatustunde tekitas, kas uttutõmmanud isa või kodutöödesse mattunud ema, jätkuks kauemaks.

Martin Seligman ütleks aga siinkohal: stopp!

„Lapsepõlve suurtraumad võivad mõneti mõjustada täiskasvanu isiksust, kuid ei ilmne selgesti. Uuringud ei näita, et täiskasvanu depressiooni, ängi, luhtunud abielu, narkomaania, seksuaalprobleemide, töötuse, laste jõhkra kohtlemise, alkoholismi, raevukuse pärast võiks süüdistada seda, mis temaga lapsepõlves juhtus,” kirjutab Seligman.

Ka Martin Seligmani sõber, teine 20. sajandi psühholoogia suurkuju Aaron Beck uskus kunagi, et depressiooni on võimalik ravida, kui masendunuga lõputult tema masenduse põhjusi analüüsida. Paraku avastas Beck, et depressiooni põhjustest rääkimine ja rääkimine ja rääkimine teeb… asja hullemaks. Becki patsiendid vajusid veel sügavamasse meeleheitesse ja kuulus psühhiaater oli nendega püsti hädas.

Ühtaegu märkas ta, et ka paljuleierdatud soovitus „kui oled vihane, näita oma viha välja” toimib vastupidi. Oma viha välja elades vihanivoo ei alane, vaid hoopis kerkib. Seda kinnitas katseisikute vererõhu mõõtmine – see tõusis pärast raevuhoo väljavalamist. Aga omapead jäetud emotsioonid hajuvad!

Beck heitis patsientidega vesteldes minevikusündmused otsustavalt kõrvale ja keskendus tuleviku ülesehitamisele. Selleks võimendas ta positiivseid emotsioone, mälestusi, tänulikkust, andestamist, mis omakorda vähendab kibestumist.

Hüvasti, Freud! Kallim läks roostikku? Las läks – pärast mõõdukat põdemist tuleks olla rõõmus, et elus avanevad uued võimalused.

Kõiki muutujaid selles õnnevalemis muuta ei saa. Geenid on geenid. Lapsepõlv on möödas. Jääb üle kolmas tegur: vaba tahtega kontrollitud õnn. Kui suurendada selle osakaalu ja saada oma tunnete peremeheks, on kohe ports õnne juures.

Nobeli preemia laureaat, psühholoog Daniel Kahnemann tegi kunagi katse, kus osales 900 Texase koduperenaist. Nad pidasid päevikut, kuhu panid detailselt kirja oma päevasündmused ja nendega seotud tunded (õnnelik, rahutu, murelik, väsinud jne). Uurijaid hämmastas, et laste kantseldamine ei tekitanud katsealustes mingit õnnetunnet ja kuulus pigem skaala negatiivsesse otsa koos majapidamistööde ja kokkamisega. Selgus, et viis kõige rohkem positiivseid tundeid tekitanud tegevust olid sõpradega suhtlemine, seks, lõõgastumine, palvetamine või mediteerimine ja söömine. Palju maha ei jäänud edetabelis ka sportimine ja telerivaatamine. Millisesse tähtsuse järjekorda keegi oma õnne allikad paneb, on igaühe vaba valik.