Читать книгу Astronoomialoengud - Tõnu Viik - Страница 11

13

ainet ja antiainet. Niipea kui need kaks kokku saavad, nad kaovad, jättes järele vaid energia gammakvantide näol. Jääb mulje, et kõik on tasakaalus ja Universum ei saagi sellist ainet tekitada, mis kestma jääks. Siiski, üks väga väike asi on tasakaalust väljas aine kasuks. Värskelt tekkinud aine ülekaal antiainest on 1/(2 × 109) kohta, seega iga kahe mil-jardi osakese kohta „jääb ellu“ üks osake. Ülejäänud aine annihileerub ja ainult tühine osa jääb alles ning see moo-dustabki tänapäevase aine. Seda mittetasakaalu nimeta-takse sümmeetria rikkumiseks, millest pole siiani täiesti aru saadud. Ja ometi on see aluseks meile tuntud Univer-sumi olemasolule.

Sada sekundit pärast Suurt Pauku oli temperatuur lan-genud ühe miljardi kelvinini ja nüüd said neutronid ja prootonid moodustada kõige lihtsamaid elemente – deu-teeriumi ja heeliumi ning õige pisut liitiumi. Enamik proo-toneid jäi sõltumatuks ega rekombineerunud vesiniku aatomiteks. Alles hiljem, kui Suurest Paugust oli möödas 379 000 aastat, oli temperatuur nii palju langenud, et tek-kisid vesiniku aatomid. Teooria väidab, et 24% kogu ainest peab olema heelium. Suure Paugu triumf on see, et me pole kunagi leidnud mitte ühtki ainekogumit Linnutees ega teistes galaktikates, kus oleks vähem heeliumi, kui teoo-ria ütleb. Ka deuteeriumi ja liitiumi esineb täpselt teooria järgi. Elemendid ainekogumites pole kuigi palju keemili-selt segunenud ja seepärast see koostis peegeldabki ürgset keemilist koostist. Kergete elementide hulga tähtsusest kosmoloogias said kõigepealt aru Berni teadlased. Kergete elementide ürgne nukleosüntees tõstatab fundamentaalse