Читать книгу Astronoomialoengud - Tõnu Viik - Страница 17

19

Tohutut progressi nüüdisaegsete, nii maapealsete kui ka kosmoseteleskoopide konstrueerimises on kiirendanud soov kasutada neid mitte ainult „kosmoselaevadena“, mis toovad kauged objektid meile lähemale, vaid ka „ajalaeva-dena“, mis toovad mineviku kaasaega.

See astronoomi unikaalne võime vaadelda minevikku pole mitte maksuta. Maks on selles, et me ei saa vaadelda kaugeid objekte sellistena, nagu nad on just täna. Kuid siin tuleb appi teooria. Esimese sammuna oletatakse, et me oleme vaadelnud mingit momenti aegreas, ja siis kontrol-litakse seda aina täpsemate arvutimudelite abil, seejuures alati oletades füüsikaseaduste universaalsust. Me usume, et selline tegevus annab lõpuks Universumi tänapäevase pildi. Hiigla kiirete arvutite abil saame protsessi viia sellise täpsuseni, et pole kahtlust, et vaadeldud erinevused „seal“ ja „siin“ on põhjustatud evolutsioonist.

Kui vaatame väga palju kaugemale, siis me ei näe aina rohkem galaktikaid, sest jõuame tagasi aega, kus struk-tuure veel polnudki. Tähed polnud süttinud ja Universum oli pime. Paistab, et praegu me olemegi jõudnud oma vaat-lustega nii kaugele.

Siiski on olemas üks veel varasem kiirgusallikas, mida me näeme ka praegu. See tuleb ajast umbes 500 000 aas-tat pärast Suurt Pauku, kui kogu Universum oli ürgne tulekera temperatuuril 3000 kelvinit. Sellel temperatuu-ril muutus Universum esmakordselt läbipaistvaks, sest vabad elektronid, mis olid teinud Universumi läbipaistma-tuks, leidsid endale koha prootoni ümber tiireldes, st tek-kis vesinikuaatom. Kui Universum sai läbipaistvaks, siis