Читать книгу Astronoomialoengud - Tõnu Viik - Страница 13

15

kontrakteerumist, moodustades tähed. Tähtede tekkimine käib veel praegugi. Uued tähed tekivad ja vanad kaovad pidevalt, kuni kogu gaas on ära kulutatud. Mõnes galak-tikas ongi gaas otsa saanud, meie Galaktikas on seda veel küll ja tähti võib palju juurde tekkida.

Väikese massiga tähed surevad nn valgete kääbustena, kui nad on muutnud kogu vesiniku heeliumiks. Suurema massiga tähed võivad hakata „põletama“ heeliumit süsi-nikuks, hapnikuks ja teisteks raskemateks elementideks, kuid ainult kuni rauani. Rauast alates termotuumaprotsess ikka veel töötab, kuid siis me peame selle toimimiseks energiat juurde andma. Seega veel raskemaid elemente nende tähtede sees ei teki. Need tekivad kõige suure-mate massidega tähtede plahvatamisel supernoovadena. On imelik mõelda, et kuld naiste kaelaehetes on saadud supernoova plahvatusel.

Ja siiski on kõik keemilised elemendid Universumis – seega ka Maa peal – tekkinud tähtedes. Kui tähed sure-vad, siis heidavad nad osa oma massi maailmaruumi, kas siis rahulikult nagu planetaarsetes ududes või vägivald-selt, kui nad plahvatavad supernoovana. Sel viisil rikas-tatakse interstellaarset keskkonda keemiliste elementi-dega. Nii et uued tähed on juba „saastatud“ raskemate elementidega. Kui meie Päikesesüsteem 4,6 giga-aastat tagasi tekkis, siis olid kõik 92 elementi juba olemas. See oli võimalik seetõttu, et kõige massiivsemad tähed, mis on kõige produktiivsemad elemente tekitama, elavad lühikest aega ja enamik raskeid elemente oli juba tehtud selleks ajaks, kui Päikesesüsteem tekkima hakkas. Seega