Читать книгу Astronoomialoengud - Tõnu Viik - Страница 8

10

Paisuv Universum

1912. aastal tegi Vesto M. Slipher esimesed spektrid „udu-kogudest“ ja leidis, et spektrijooned olid nihutatud punase spektriosa poole. Ta järeldas õigesti, et vaadeldud objektid kaugenevad meist, ja kiiremini kui mis tahes tuntud täht meie Galaktikas. Need suured kaugenemiskiirused olid aru-saamatud ja loomulikult püüdsid astronoomid seda mõis-tatust lahendada. Lõpuks oli Edwin Hubble see, kes tõestas 1925. aastal, et „udukogud“ pole midagi muud kui kauged galaktikad. 1929. aastal leidis ta, et peaaegu kõik galaktikad kaugenevad meist selliselt, et nende kiirused on võrdelised nende kaugustega. Tammann võrdleb Universumi paisu-mist näiteks paisuva rosinatega pärmitaignaga, kus iga rosin kaugeneb teistest ja seda kiiremini, mida kaugemal nad on. Hubble järeldas, et meie Universum paisub nagu seesama tainas ja järelikult oli aeg, mil Universum oli äärmiselt tihe, pööraselt kuum ja väga-väga väike. Niisiis pidi meie Univer-sumil olema algus, mida nüüd tuntakse Suure Paugu nime all. Sündmuse ristiisa on Inglise astronoom Fred Hoyle, kes olevat Suurt Pauku nende sõnadega kirjeldanud 1949. aasta aprilli alguses ilmunud BBC ajakirjas Listener. Nii et eelmi-sel aastal täitus sel terminil 70 aastat. Selle aja jooksul on Suur Pauk muutunud päris kindlaks faktiks.

Siinkohal on sobiv öelda, et suur osa vaatlustest, mis Universumi paisumist kinnitasid, tehti Naissaare mehe Bernhard Voldemar Schmidti leiutatud optilise süstee-miga varustatud teleskoobiga ehk nagu seda nimetatakse – 48-tollise Schmidtiga.