Читать книгу Astronoomialoengud - Tõnu Viik - Страница 16

18

lahendas taanlane Ole Rømer 1677. aastal, saades aru, et varjutused olid liiga varajased siis, kui Jupiter oli suhteliselt lähedal Maale, ja hilised, kui Jupiter oli kaugemal. See viis ta mõttele, mis osutus aastatuhande kõige fundamentaal-semaks avastuseks – et valguse kiirus on lõplik.

Tänapäeval me teame, et valguse kiirus on peaaegu 300 000 km/s ja Einsteini järgi on see suurim võimalik kii-rus üleüldse, sest valguse osakestel (footonitel) pole seisu-massi. Mis tahes seisumassiga osake peab liikuma aeglase-malt kui valguse kiirus. Üksiti tähendab see, et ka mingi signaal ei saa liikuda valguse kiirusest suurema kiirusega. Inimese jaoks on valguse kiirus muidugi peaaegu lõpmata suur. Kuid kosmiliste vahemaade jaoks on valgus aeglane. Võtab aega rohkem kui kaheksa minutit valguse jõud-miseks Päikeselt Maani, neli tundi Pluutoni, 10 000 aas-tat Linnutee kaugeima täheni ja paar miljonit aastat meile lähima galaktikani, Andromedani. Kõige kaugema galakti-kani läheb aega rohkem kui kümme miljardit aastat.

See aga tähendab, et meil pole kunagi samaaegset pilti kogu Universumist. Vajalik info koosneb ajas nihuta-tud pildikestest, mis paiknevad kauguse järgi. Iga objekt Universumis annab meile teavet selle kohta, milline ta oli siis, kui kiirgas selle info meie suunas. Ajaline inter-vall nende momentide vahel, kui objekt kiirgas info ja kui see info meieni jõudis, ongi (vahemaast sõltuv) val-guse liikumise aeg. Kui vaatleme kaugeid galaktikaid, tähendab see nende noorusaja uurimist. Nii saab uurida galaktikate evolutsiooni.