Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 3

Logisev metroorong kriiksatab ja võluv naisehääl teatab: „Cité.“ Olen kohale jõudnud. Oma kaht rasket kohvrit mööda pikki treppe üles tassides mõtlen, et kuhu küll kõik liftid jäid ja mis on saanud liikuvatest treppidest. Liigun edasi teosammul ja südames ootan lootusrikkalt, et kas äkki mõni Pariisi härrasmeestest pakuks abikätt ja ehk isegi tutvustaks linna ja viiks kohvile… aga selleks ajaks, kui ma oma unistustest välja tulen, pole peale minu enam hingelistki, nii et annan jalgadele valu.

Päise päeva kätte astudes pean üllatusest käpuli kukkuma. Tean küll, et Pariisis on Jumalaema kirik Notre-Dame ja et see on väga ilus ja suur, aga et ta nii võimas on ja kohe metroopeatuse juures! Ja kõik need inimesed – kas nad ikka annavad endale aru, milline õnn on käia päevast päeva mööda sellisest iludusest? Vasikavaimustusega istun tunde kiriku ees platsil oma kohvrite otsas ja piidlen halvustavalt möödakäijaid, kes ei tõsta pilkugi maast. Kui ma vaid teaksin, et samamoodi ei tõsta pilku ka mina ise juba kuu aja pärast, sest mu esimeseks koduks Pariisis saab Cité ehk „Notre-Dame’i saarest“ kõigest väikese silla kaugusel asuv vennaraas-saar Saint-Louis.

Olen Tartu Descartes’i lütseumi – kooli, mis seisis alati selle eest, et prantsuse kultuur ja keel sügavale südamesse jälje jätaks – kasvandik ja kooliekskursiooni ajal 8. klassis andsin oma pinginaabrile lubaduse, et ühel päeval ma veel kolin Pariisi. Ei lähegi kaua… kõigest 15 aastat, kui Saksamaal elades ja sekretärina ühes tehases töötades kutsub mu fotograafist sõber, Iisraelist pärit Gozo mind Pariisi elama. Ta lubab katta korteri- ja elamiskulud, mina aga olen vastutasuks täiskohaga ta modell ja aitan tal töötada uue fotoraamatu kallal. Ega minu elu sekretärina polnudki kiita – lauljahing, nagu ma olen, ei sobitunud ma väga kollektiivi: küll rääkisin liiga valjult, küll naersin liiga palju ja kippusin kolleegide mõtteid töölt eemale viima. Tehas tegeles millegi väga ebameeldivaga: loomade tapamasinate tootmisega. Ehkki kuulsin palju seda juttu, et need masinad just vähendavad loomade kannatusi, tuli otsus lahkuda kiirelt. Nii pakkisingi kohvrid ja „auf wiedersehen, Deutschland, bonjour, Paris!“.

Kui lõpuks olen oma kohvrid mööda kitsukest treppi ükshaaval neljandale korrusele tassinud, pean jälle nentima: kuhu küll need liftid jäid? Palusin Gozol võtta mulle korter ikka heasse kvartalisse, sest olin kuulnud õudusjutte mässavatest linnajagudest. Kuna ma ei teadnud täpselt, millised need on, siis pidasin kindlamaks valida koht otse vanajumala (Notre-Dame’i) selja taga. Sellele, et Gozo peab pisikese, 30ruutmeetrise korteri eest kuus välja käima üle 2000 euro, ma hetkel veel ei mõtle.

Korter on kopitanud, väike ja pime. Aga kui veeta oma esimest õhtut Pariisis, siis see ei morjenda! Tõttan alla esimesel korrusel asuvasse saiapoodi, nii kange tahtmine on baguette’i ostvat prantslannat mängida! Ajan juuksed natuke sassi, värvin huuled tulipunaseks (tundus, et metroos olin seda nagu näinud) ja astun sisse. Oi, kui imehea või ja suhkru lõhn! Võtan end sappa ja kui järjekord minuni jõuab, teatan uhkelt, üritades matkida prantsuse aktsenti: „Un baguette.“ Pagarimütsiga vanem meesterahvas vaatab mind täiesti arusaamatult.

Kordan ebalevalt, nüüd juba natuke piinlikkust tundes: „Un baguette.“

„Mida, mida?“ kaotab müüja kannatuse.

Viimases hädas näitan näpuga riiulil oleva pika saia peale, kuna minu tagant kostab juba pahurat torisemist: „Kuradi turistid!“

„Aaahhhh, UNE baguette ja mitte UN baguette,“ pööritab pagar silmi. Oi jah, prantsuse keeles on ju sõnad kas mees- või naissoost. Saksamaal mind kiideti artiklite kasutamise eest – ma ei tegevat vigu nagu tavaliselt välismaalased. Saladuskatte all olgu öeldud, et ma lihtsalt jätsin kõik artiklid ära: polnud eksimisi, polnud probleemi. Prantsusmaal on ju siis nende artiklitega lugu karmim, mõtisklen endamisi. Kas tõesti oli nii raske aru saada „meessoost pikast saiast“ ja ei tea küll, miks ta üldse naissoost peaks olema?! Sellised mõtted vaevavad mind baguette’i hammustades. Hea küll, veel olen nagu rumal turist, aga ta veel näeb. Varsti tulen tagasi ja olen rohkem pariislane kui ta ise!