Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 6

Kuigi töö sujus ja pilte kogunes ilusti, ei saanud Gozost Pariisi fänni ja nii teatab ta ühel päeval soovist lahkuda. Mina aga olen hakanud sisse elama: just paar päeva tagasi tervitas poemüüja esimest korda mind nähes „bonjour“ ja mitte „hello“ nagu seni! Olin ka asutanud ooperiagentuurile, kelle heaks ma Saksamaal sekretäritöö kõrvalt töötasin, uue Pariisi haru ja seda ei saa ju ometi kõigest kuu aega hiljem sulgeda. Nii sünnibki otsus jääda Pariisi. Üksinda.

Selge on see, et kahe tuhande eurost korterit ei saa mina mitte mingil juhul endale lubada, nii tuleb mul uus elamine leida. Ah, käkitegu! Eeldades, et otsingud lähevad kiiresti, palun paariks nädalaks öömaja teiselt endiselt koolikaaslaselt Anialt, kes õpib Pariisi 8. ülikoolis lavastamist. Kui ma arvasin, et Pariisi korterid enam väiksemaks minna ei saa, siis eksisin rängalt.

Tassin oma kahte suurt kohvrit kitsukesest trepist üles seitsmendale korrusele ja lift ei tule enam meeldegi. Kohale jõudes tabab mind aga üllatuste üllatus – korter on imepisike… kümme ruutmeetrit. Köök mahub vaevu ühe seina äärde, toa ainsaks sisustuseks olevad voodi ja laud on lahtikäivad. Kui voodi on lahti, siis lauda lahti teha ei saa ja vastupidi. Samas on sel ka positiivne mõju, sest enne hommikusööki peab kindlasti voodi ära tegema. Vannitoas saab näiteks poti peal istudes käsi pesta, aga jalad tuleb igal juhul lükata dušikabiini.

Selliseid viimase korruse tube-kortereid kutsutakse chambre de bonne’ideks ehk teenijatubadeks. Neid hakati Pariisi ehitama 1830. aastatel, kui ühiskond hakkas rohkem kihistuma ja enam polnud kombekas lasta teenijatel pererahvaga samades ruumides magada. Toad olid eraldi sissekäiguga ja pole vist mõtet mainidagi, et liftita. Katusekorrusel, imepisikesed, köögita ja isegi WC oli korruse peal ühine. Mina hakkan teenijatube kutsuma hellitavalt „heade tubadeks“, sest sõna „bonne“ tähendab eesti keeles nii „teenijat“ kui ka „head“ ja meie toas on häid inimesi palju.

Teenijatoad on Pariisis kuum kaup eriti õpilaste ja madalapalgaliste seas, sest odavamat üüripinda on väga raske leida. Siin läheb kõik müügiks! Hiljuti mõisteti süüdi korteriomanik, kes üüris 15 aastat oma üürilisele „tuba“ suurusega 1,56 ruutmeetrit hinnaga 330 eurot kuus! No see on küll võimalik vaid Pariisis! Seaduse järgi peavad teenijatoad olema siiski minimaalselt üheksa ruutmeetrit ja hind jääb neil 500 ja 700 euro vahele. Sellele, et Eestis saaks mõnes kandis selle raha eest juba ilusa maja, proovin mitte mõelda. Pariisis elamine nõuab ohverdusi.

See ei jää aga ainsaks üllatuseks. Nimelt ei ole me Aniaga kahekesi. Sel ajal on ka Roti-Kaisa just Pariisi kolimas ja otsib korterit, ajutiseks peatuspaigaks saab Ania „heade tuba“. Uksele kõlab koputus ning sisse astub ka meie vana koolikaaslane Ena, jutuvestja, giid ja hüpnoterapeut, kes kavatseb Pariisis paarinädalase puhkuse veeta.

Ja kuidas võisingi unustada Ania kümnekilose kassi Possumi! Seega kümme ruutmeetrit, neli eestlast ja üks kollane kass.