Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 4

Järgmisel hommikul on mul Notre-Dame’i vaatamise isu endiselt suur, nii et värvin huuled taas punaseks, ajan juuksed sassi ja lähen uuele katsele. Mis jama see aga on – tänavale viivat ust ma lahti ei saa… lükkan ja siis tõmban, no ei miskit. Uksel seisab „pousser“, mis kiire tõlke järgi peaks siiski „lükka“ olema. Nii et lükkan ja lükkan, kuni äkki paiskub uks lahti. „Oh, sorry, sorry, mercy!“ Uksele on nõjatunud keegi turist ja kui lõpuks välja saan, kustub hetkega mu unistus romantilisest ja autentsest Pariisist. Kogu tänav on nii paksult rahvast täis, et isegi 20 meetri kaugusele toidupoodi minek tundub võimatu missioon, mis siis veel rääkida Notre-Dame’ist oma paarisaja meetriga. Ah, need neetud turistid ka igal pool ja ei tea, miks too tüüp, kes minu kodu uksele oli julgenud nõjatuda, mulle inglise keeles „mercy“ ehk halastust ütles, aga mitte „merci“, nagu prantsuse keeles tegelikult öelda tuleb, mõtlen ma pahuralt, unustades, et mina ise olen oma punastest huultest ja sassis juustest hoolimata samuti kõigest turist.

Teen tähtsa näo pähe ja lähen taas kodumajas olevasse saiapoodi, sinna on õnneks vaid paar meetrit kõndida ja see paar meetritki on järjekord. Seekord olen end paremini ette valmistanud. Harjutan mõttes võidukat naeratust ja „une baguette“ ütlemist.

Kui aga kord jõuab minuni, näen leivariiulil musta kogu liikumas. Hing kinni, karjatan midagi, nii et pagar vaatab üle õla – riiulil sööb avalikult saia suur paks rott. Pagar ütleb mulle hoiatavalt inglise keeles: „Olge jumala eest vait, hirmutate mul veel kliendid ära!“ ja teeb paar liigutust, et rotti ära ajada. Rott panebki plehku ja hüppab saiavitriini, otse šokolaadicroissant’ide vahele. See manööver ei jää aga märkamata ülejäänud kümnele turistile, kes kõik pistavad õudusest karjuma ja jooksevad poest välja. Jään süüdlaslikult vaatama pagarihärrat, kes nähvab mulle vihaselt: „Noh, saite, mis tahtsite. Kui mitu baguette’i soovite?“

Loodan, et mu kõrvad petavad mind, aga igaks juhuks pomisen ruttu: „Ei, ei midagi ei taha enam“ ja teen vehkat. See on küll võimalik vaid Pariisis, mõtisklen endamisi. Jään veel aknast natukeseks jälgima pagarihärra käitumist, kuid tundub, et rotid on tavapärased külalised, sest ei viska ta ühtegi saia prügikasti, isegi seda mitte, mida rott oli otsast närinud. Ja milleks peakski? Hetke pärast on pood taas uusi turiste täis ja vana jama kordub. Minul aga kadus isu baguette’ide ja koogikeste vastu tükiks ajaks ja kogu Pariisis elatud aja jooksul pole ma tollesse „rotipagaripoodi“ enam sisse astunud.

Rahu ma aga sellest ajast peale enam ei saa, karvaseid „sõpru“ kohtan ma Seine’i jõe kaldal, parkides, prügikastides ja tänavail. Isegi unes kangastuvad mulle suured paksud Pariisi rotid, kes oskavad mööda treppe ronida ja hüppavad mulle otse voodisse.

Loendused ja uuringud räägivad kuuest miljonist rotist Pariisis ehk siis neid on kaks korda rohkem kui elanikke! Linn on käivitanud kampaania „Stopp rottidele“ ja kulutab neist vabanemiseks miljoneid eurosid. Kasutusel on traditsioonilised „mustad kastid“, mis eritavad rottide lemmiklõhna ja sees kostitavad neid mürgiga. Samuti püütakse teha prügikaste rottidele vähem kättesaadavaks ja utsitatakse inimesi toidujäänuseid maha mitte viskama. Viimast soovitust väga tõsiselt ei võeta ja kõlab ka vastuargumente, mille kohaselt olla rotid isegi väga kasulikud, kuna nad söövad aastas ära 30 tonni jäätmeid. Pargivahid Pariisis kurdavad inimeste halbade kommete üle prügi maha visata ja kuigi selle eest võib saada kuni 70 eurot trahvi, jõuab asi nii kaugele ülimalt harva. Tegelikult paljud pariislased teadlikult toidavad rotte piknikke pidades ning peavad linnavõimude karme abinõusid genotsiidiks ja kutsuvad neid rotifoobikuteks. Seega on rottidel pidu. Vähemalt tänase päevani pole rottidest lahtisaamises läbilööki tulnud ning kui turistid jõllitavad neid suurte silmadega või kiljatavad, siis päris pariislase tunned ära selle järgi, et ta ei liiguta kulmugi, isegi kui rotid sahmerdavad temast poole meetri kaugusel.

Saatuse kiuste pean hiljem ikkagi rottidega vaherahu tegema: nimelt armastab üks minu Pariisis elavatest sõbrannadest, kirjanik Kaisa, samuti Descartes’i vilistlane, pidada neid lemmikloomana. Kasutud on mu seletused, et kui mitte minuga, siis olgu Kaisa solidaarne vähemalt Pariisi linnaga ja ärgu toogu närilisi lisaks, neid on juba piisavalt! Võtku kass või koer või kalad, aga mitte ometi rotti. Kaisa naeratab vaid kavalalt: „Luban, et ei võta rotti… võtan hoopis kaks rotti!“

Nii olengi ma tasapisi sunnitud harjuma kahe rotihärraga, Voltaire’i ja Baudelaire’iga, kuigi südames tundub mulle väga vale kutsuda neid nii aukartust äratavate nimedega. Ja kui ma varemgi olin Kaisa Eestis käimiste ajal natuke nukker, siis nüüd ootan ma tema reise veelgi vähem, sest siis saab minust nende rottide hoidja.