Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 9

Juba Saksamaal olin teise tööna pidanud ooperiagendi ametit. See tundus mõistlik kombinatsioon minu ooperilauluõpingute ja unistatud ärinaise elukutse vahel. Lisaks tundus see väga glamuurse ametina: ooperiteatrite külastused, šampanja, uhked kleidid, reisimine, palju raha ja kohtumised kuulsustega. Tegelikkus näeb välja aga pigem selline: lõputud Exceli tabelid, kohe rämpsposti sattuvad meilid, telefonikõned, mida ei võeta vastu, teatrite pommitamine, casting’u-direktorite taga ajamine, ja raha… no sellest ärme parem üldse räägi. Siiski tegin seda tööd südamega ja kulutasin tunde ja tunde oma ajast, et leida internetisügavustest uusi talente, keda teatritele maha ärida.

Pariisis asutan seni pigem Saksamaal ja Skandinaavias tegutsenud agentuurile Prantsuse osakonna, sest olen ainuke, kes „oskab“ prantsuse keelt ja kes kohapeal elab. Pariisis on ainuüksi ooperiteatreid juba seitse, seega tööd peaks piisama. Alustan ikka kõige huvitavamaga neist ehk Prantsuse rahvusooperi Bastille’ga. Kuna aga meie agentuur on Prantsusmaal veel tundmatu, siis pole mul loota kutsetele teatritesse ja soojale vastuvõtule, šampanjaklaas käes. Mind see aga ei takista. Rahvusooperis ei saa agendid tasuta pääsmeid, isegi lauljad saavad vaid kaks pääset etenduse kohta, mis tähendab, et nii palju sõpru või sugulasi on küll igal lauljal, et mitte neid kaht väärtuslikku piletit võõra agendiga jagada. Piletihinnad on röögatud, ikka üle saja euro. Arvutan endamisi, et sellistel tingimustel töötades läheksin juba esimesel kuul pankrotti. Aga kus suurim häda, seal lahendus ka lähim. Avastan ooperimaja ees vonkleva järjekorra. Küsin huvi pärast inimestelt, et mida te siin ootate, ooperiks on ju natuke vara veel, alles lõuna. „Oma viieeuroseid pileteid ootame,“ seletab kaasaskantaval klapptoolil istuv hallijuukseline madame. Ta jutustab mulle, et igal hommikul müüakse õhtusele etendusele kolmandale rõdule viieeuroseid pileteid, müügis on aga vaid 32 pääset ning neid saab osta kaks tükki inimese kohta. „Seega vaid esimesed 16 saavad koha! Aga see pole veel teab mis koht, see on… seisukoht ja ega midagi sealt kõrgelt rõdult ei näe kah.“

Olen seisukoha suhtes natuke kahtlev: „Aga kas jalad ikka peavad vastu kolm tundi järjest seista?“

„Oh là là! Ega me siis seisa seal,“ pilgutab naine mulle silma. „Meil on salakoridor, kus pole kontrolle ja kust pääseb istuma 150euroste kohtade peale! Viie euroga, mõtelge!“ seletab ta vuhinal oma salaplaani.

Tuntud prantsuse väljendi oh là là kasutamise järgi tunned ära pariislase, nii levinud on see just pealinnas. Laias laastus on nii positiivset kui ka negatiivset oh là là’d. Kui su sõbranna ostis uue kleidi, võid sa öelda: „Oh là là, küll sa oled ilus!“ Kui aga autojuht su ülekäigurajal peaaegu alla ajas, võid vanduda: „Oh là là, milline mölakas!“ Kui metroos teatab naishääl, et liiklus on katkestatud, siis silmapöörituse ja ohke juurde kuulub jälle ei miski muu kui „oh là là“. Kui tahad oma frustratsiooni veelgi rohkem välja näidata, siis lisa veel kaks või neli là’d ehk siis „oh là là là là“ või „oh là là là là là là“! Eesti keeles võiks tõlkida seda ehk kui: oh sa raks, ah sa mait, heldeke, ossa, või, nagu slängis öeldakse: pekki.

Aga uudis soodsatest ooperipiletitest kõlab kui kingitus taevast. Võtan järjekorda, ootan oma viis tundi ja viieeurone pilet on minu! Kus täpselt on see salakäik, kust piletit näitamata istuma saab, seda lubab mulle proua ise juhatada, nii et liitun temaga. Näitame piletid ette ja kontrollid vaatavad meid kahtleval pilgul: „Kolmas korrus, onju?!?“

Madame kinnitab: „Jaa-jaa, muidugi kolmas korrus!“

„Seisukohad, te ei näe sealt midagi, jah?“ ei jäta kontroll rahule.

„Jaa-jaa!“ korrutame nüüd juba kui ühest suust.

Kohe, kui oleme kontrolöride silme alt väljas, läheme hoopis esimese rõdu suunas, kus on just need kõige kallimad kohad, ja keerame paremale, seal näitab silt meeste WCde poole. Katkestan ettevaatlikult madame’i: „Mul pole vaja tualetti kasutada ja… need on meeste WCd seal,“ lisan natuke piinlikkust tundes. Ta paneb sõrme ähvardavalt suule ja sisiseb: „Tssss!“ Mõistan, selge, ma olen amatöör ja pigem mitte küsida, vaid järgneda! Oh aga mu üllatust, kui tõesti meeste WC kõrvalt viib „salatunnel“ esimesele rõdule. Tahan tormata rõõmsalt istuma, kui tädi mind tagasi tõmbab ja sosistab: „Kuhu nüüd!?! Peame ootama siin nurga taga ja varjuma, kuni saalis tuled kustutatakse. Kontrolörid aimavad, et me siin redutada võime. Kui nad meid nägema peaksid, viskavad nad meid välja! Tss!“ Ja ta surub end vastu seina, et mitte tähelepanu tõmmata. Teen ka nõnda ja sama teeb veel vähemalt kümme inimest, kes kõik kuuluvad salajasse ooperijüngrite jõuku, kellel aga ei piisa raha, et mugavamal moel oma suurt armastust nautida. See-eest jätkub neil aga taipu ja nutti jääb ülegi, et selline vingerpuss välja mõelda. Kohe, kui tuled kustuvad, tormame saali… Need, kellel veab, saavad istuma, kellel veab vähem, istuvad trepile. Vaade on aga küllaga seda pingutust väärt.

Nii algavad minu iganädalased ja vahel lausa igapäevased ooperikülastused, kus saavad ära nähtud ja kuulatud peaaegu kõik maailma suurimad ooperitähed. Ooperiagendina ei aita see mind oma eesmärgile siiski palju lähemale. Mul on vaja ju tutvuda ooperi casting’u-direktoriga, kellele lauljaid maha saaks ärida. Tema aga veedab oma aega lava tagaruumides, šampanjaklaas käes. Pean sinna saama! Mõeldud – tehtud.

Otsin üles artistide sissekäigu ja… kaigas kodarates number 1: sisse pääseb vaid kaardiga või peab ära rääkima administraatori. Kaarti mul ilmselgelt pole, seega ajan rinna kummi ja teen julgelt juttu: „Tere, siin suurest ja kuulsast rahvusvahelisest ooperiagentuurist agent, kes tahab peole tulla.“ Olen kindel, et mu sõnad panevad teda ust avama, aga eksin.

„Mis nimi, ahh? Kelle juurde tulete? Kes teid kutsus?“

Olen löödud! Kas tõesti mu suurustav jutt ei teinud mind piisavalt tähtsaks? Ütlen suvalise nime ooperikollektiivist ja administraator läheb helistama. Ennäe imet, uks avaneb ja välja tulevad mõned orkestrandid, kasutan hetke, lipsan sisse ja kaon lõpututesse koridoridesse.

Kaigas kodarates number 2: kus ometi see pidu on? Uitan mööda koridore oma pool tundi, leidmata õiget kohta. Lõpuks näen suitsunurgas paari inimest, teen juttu ja uurin peo asukohta.

„Kas te ei tea, kellega te räägite?“ pöördub suitsu pahvides minu poole viiekümnendates aastates härra ülikonnas.

„Ee, ei tea,“ tunnistan ausalt. Ta ei saa ometi olla mõni lauljatest, ta ju suitsetab, jään ma oma loogikale kindlaks.

„Laulsin tänases ooperis üht pearollidest!“ nähvab ta solvunult. Hoolimata minu ilmselgest matslikkusest juhatab ta mu üles rõdule, kus toimubki pidu. See pole just selline koosviibimine, millega olin harjunud Saksamaal, kus sai süüa-juua uhketes laudades istudes. Siin pakutakse vaid vahuveini ja sedagi plasttopsidest.

Hakkan juttu vestma enda kõrval oleva abielupaariga. Nad on õige lihtsalt riides ja kiidavad minu turult ostetud kleiti. Hästi sõbralikud inglased ja, nagu aru saan, elavad nad kusagil lossis. Meiega ühineb üks väga hädise väljanägemise ja punaste silmadega mees.

„Bill, palun ära nuta rohkem,“ lohutab teda naine ja mina saan kui puuga pähe. Bill on ju Bill Viola, tänase Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde“ videokunstnik, maailmakuulsus.

„Ma ei jaksa enam, see on ju reproduktsioon ja möödas on enam kui kümme aastat selle lavastuse loomisest! Toona mind vilistati välja! Lootsin, et nüüd on publik natukene arenenud, aga ei mingit muutust! Selles elus ei hakka mind vist keegi mõistma!“ pühib Bill pisaraid. Tõsi see on – kohe, kui Bill tuli kummardama, tabas teda suur buude ja vilede koor, polnud enne sellesarnast näinudki. Eestis, kui ei meeldi, ollakse viisakad ja plaksutatakse ehk natuke vähem. Tänasel etendusel aga karjus publik kõva häälega buu! ja ka solvanguid stiilis „kao me silmist!“ ja „häbi, häbi!“. No see on küll võimalik vaid Pariisis! Vaene Bill hakkas laval nutma, aga isegi see ei pehmendanud publiku karmi vastuvõttu. Võtame koos Billil ümbert kinni ja toome näiteks postuumselt kuulsaks saanud kunstniku van Goghi ning tundub, et tal hakkab kergem.

Hiljem pean veelgi üllatuma, nimelt saan teada, et armas inglise pere, kellega Billi lohutasime, on rahvusooperi üks kauaaegseid suursponsoreid, kes aitab teatrit igal aastal miljonite eurodega ja kes on üles töötanud paljusid ooperitähti, näiteks tenor Juan Diego Florese. Imestan, kui lihtsad ja sõbralikud inimesed nad olid. Ei olnud briljante, uhkeid haute couture’i (kõrgmoe) kleite ega uhkustavat kõneviisi.

Hiljem mõistan sedagi, et Billi väljavilistamises polnud tegelikult mitte midagi nii erilist ja buutamist peetakse lausa prantslaste rahvusspordiks. Nii nagu on neile meeldinud mässata ja oma meelsust näidata kogu ajaloo vältel, ei jäta nad seda demonstreerimata ka teatriseinte vahel. Kõige karmimaks kujunes olukord Puccini „Boheemis“, kus libreto järgi toimub tegevus Pariisis. Ooperilaval oli tegevus toodud aga Kuu peale ja tegelasteks olid skafandrites astronaudid. Minu arvates üks geniaalsemaid uuendusi oli ilmselgelt liig konservatiivse Pariisi publiku jaoks. Minu ja Ania meeleheitlikud katsed „tsss!“ ja „vaikust!“ publikut taltsutada mattusid ooperi esimestest nootidest peale kuni lõpuni, kui keegi parasjagu ei laulnud, rahva meeleheitliku karjumise ja solvangute alla: „Kretiin!“; „Ooperimõrvar!“; „Me teame, kus sa elad!“ jne. Samas, ära ei läinud ka keegi… ju vist selleks, et lõpukummarduste ajal lavastaja järjekordselt nutma panna. Kummardama ta siiski ei julgenud tulla ja õigesti tegi!

Teine asi, millega mul agendina tuleb rinda pista, on „lillelastest“ prantsuse ooperilauljad. Kellelegi töö leidmiseks olen mina vaeva näinud ja välja uurinud, kuhu rolli kedagi otsitakse, olen leidnud sobiva laulja, olen teatrile korduvalt peale käinud, et nad laulja CV üle vaataks ja ta ette laulma kutsuks, teatri nõusolekul olen viimaks inimese saanud ette laulma ja suure õnne korral olen pidanud nädalaid läbirääkimisi palga ja muude tingimuste üle… Lõpuks olen tehtud töö eest valmis saama oma agenditasu, aga saan hoopis sõnumi: „Kuule, mul jäi kass haigeks, ma ei saa etendusele minna.“ Või: „Sorry, venitasin jalalihase välja, ei saa laulda.“ Ja ei aita siinkohal seletused, et ega sa jalgadega laula või et ma tulen kasvõi ise su haiget kassi hoidma… Töö eest jääb mul loomulikult tasu saamata ja tuleb uuesti pihta hakata.

Viimaks saab mul lillelastest ja teatri tagaruumides hiilimisest villand ning otsustan ameti maha panna. Küllap on Pariisil mulle veel palju muudki põnevat pakkuda.