Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 7

Korteriotsing osutub korralikuks kadalipuks. Saan teada, et esiteks peab mul olema ametlik palk ja palgaväljavõtted ning minu netosissetulek peaks olema kolm korda suurem korteri üürihinnast. Teen lihtsa arvutuse: teenijatuba maksab 500–700 eurot, võtan keskmise – 600 euro ringis. Selle ametlikult üürimiseks peaks palk netos olema 1800 eurot. Juurdlen teemal edasi: netos 1800 teeb brutos ligikaudu 2300 eurot (keskmine palk jääb 3000 euro kanti) ning sellist palka teenib Prantsusmaal suur osa ühiskonnast, näiteks kassapidajad, juuksurid, ettekandjad, kokad… seega peavad päris paljude elukutsete esindajad enda isiklikust korterist suud puhtaks pühkima, isegi ühetoalisest. Selle 600 euro eest saavad nad tõesti vaid teenijatoa või ühe toa mõnes suuremas korteris. Ja me räägime siinkohal vaid üürimisest. Kui 1960. aastatel sai lihttööline osta ühetoalise korteri, siis tänapäeval saab ta endale lubada… kolm ruutmeetrit põrandapinda! Ruutmeetri keskmine hind on Pariisis kerkinud 11 000 euroni.

Ametliku tööta peab leidma prantslasest käendaja või laskma broneerida oma pangakontolt terve aasta üüri. Ent ei maksa heituda. Õnneks saab ametliku töö, sugulasteta Prantsusmaal ja kopsaka pangakontota alati hakata allüürnikuks. Nagu Saksamaal, nii on see ka siin päästerõngaks paljudele inimestele, kes koopereeruvad, et jagada hingematvaid üürihindu (keskmiselt 35 eurot ruutmeetri eest). Paljud veebiküljed (appartager.com, leboncoin.fr) on täis kuulutusi, kus üks või teine suuremas korteris elav prantslane pakub tuba. Selle idee vastu polegi mul midagi, nimelt saan ma prantslasega koos elades samal ajal ju ka keelt praktiseerida. Saksamaale kolides oli just see mu kiire keeleomandamise saladus: teadlikult või alateadlikult valisin korterikaaslase, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Nii olin sunnitud õppima keele nagu väikelaps paari kuuga selgeks, kirjutades esemete peale sildikesi ja korrutades korterikaaslase öeldut mõistmatult järele. Aga toimis, sain keele selgeks ja isegi sekretärina tööd. Nii veedangi ma esimese nädala päevast päeva kuulutustele vastates ja kortereid külastades. Eks nii mõnigi kord tuleb tõdeda, et otsiti pigem elukaaslast kui korterikaaslast…

Sean sammud Pariisi ühtede väheste tornide poole 13. linnajaos. See 1960. aastatel ehitatud urbanistlik elurajoon erineb „päris“ Pariisist nii drastiliselt, et ühtäkki tunnen, nagu oleksin sattunud Manhattanile. Juba keerleb peas, et milleks ma siis Pariisis elan, kui minu ümber on vaid pilvelõhkujad. Tänan mõttes toonast Prantsusmaa presidenti Valéry Giscard d’Estaingi, kes 1974. aastal rahva tungival soovil otsustas urbaniseerimisprojekti lõpetada ja naasis vanamoodsate ehitiste juurde.

Torni nimi on Verdi ja tema naaberpilvelõhkuja on Puccini, see on vähemalt muusikuhingele kosutav teadmine. 30. korruselt on tõesti ilus vaade, aga mind vastu võtma ei tulegi abielupaar, nagu kuulutuses kirjas, vaid hoopis üksik mees. Eraldi tuba enda jaoks ei näe ma kusagil. Oleme juba tiiru peale teinud, aga mida pole, seda pole. Lõpuks küsin tagasihoidlikult: „Vabandust, härra, kus mina siis magaksin?“

Selle peale näitab mees võidurõõmsalt enda voodit ja lisab: „Ära sa muretse, ma ei norska.“

Korraga hakkab mul väga kiire, aga härra soovib veel väga mulle kohvi pakkuda ja näitab kapis olevat Starbucksi tasside kogu. Ma ei suuda oma imestust varjata: „Kust te need küll saanud olete, neid ju terve kapp täis!?“

„Panin põue iga kord, kui kohvi joomas käisin,“ vastab ta uhkelt. „Ja näe, siin on mul mõned suhkrutoosid ja lusikad ka!“ võidurõõmutseb ta.

Nüüd hakkab mul veelgi rohkem kiire ja suure vaevaga pääsen viimaks lifti (jah, siin majas on lift). Järele kostab veel meeleheitel hüüe: „Ega ma üüri sult ei võtakski!“

Otsingud jätkuvad. Ühel päeval tuleb Ania ülikoolist suure sõnumiga: nimelt oli ta kohanud metroos vanemat naisterahvast, kes just olla sõbrannale kurtnud, et tahaks endale üürilist – vabu tube on nii palju ja tal igav, sest mees on nii sõnakehv. Ania võttis siis kiiresti tema kontaktandmed ja nüüd ongi see paberilipakas mul peos – proua Jeanne ja lauatelefoni number. Selle otsa komistan tulevikus veel palju kordi, et suur osa pariislastest kasutab endiselt lauatelefone ning peab mobiile ebavajalikuks.

Helistan ja lepime kokku kohtumise place des Vosges’il Marais’ kvartalis. Tundub turvaline variant: pole mees ega vallaline. Vaatan naist oodates enda ümber ringi – loetakse raamatuid, peetakse piknikke, tehakse tervisejooksu. Silma jääb paar vanemat prouat: kontsakingad, huuled punaseks värvitud, kaunid kübarad ja Chaneli kostüümid seljas. Loodan, et ka minu proua on selline! Ootan ja ootan, keda pole, on aga minu proua. Tunni aja pärast annan lootusetult alla ja mõtlen koju minna.

Teel põrkan kokku hingeldava vana naisega, kes välimuselt on pigem stiilsete prouade vastand. Loodan, et eksin, aga tema paistab mind ära tundvat: „Ah, see oledki sina! Palun vabandust, mul kodus toru lõhkes! Tule kaasa…“ Ja jutt jätkub. Oma nigela prantsuse keele oskuse juures teritan kõrvu, et üldse millestki aru saada, ja kui see võimatuks osutub, hakkan hoopis teda piidlema: seitsmekümnendates naisterahvas, rasvaste juustega, kampsun hargnemas igast nurgast ja seelik on lõhki. Tuleb nentida, et ka duši all ei käi ta vist just väga tihti. Aga muidugi, mina ka ei käiks, kui torud lõhkevad, kaldun oma mõtisklustesse ja tunnen südames pettumust, et minu proua ei osutunud üheks nendest kaunitest Chaneli-prouadest.

Lähme kangi alt läbi ja jõuame vaiksesse sisehoovi. Proua Jeanne ei elagi siis korteris, vaid lausa oma majas, Pariisi südalinnas! Äkitselt kostab naabermajast klaverimängu. Proua Jeanne pistab karjuma krehvtiste sõnadega, nii palju, kui aru saan: „Kas sa juba lõpetad kord selle õudse klimberdamise!? Ooh, ma ei salli seda klassikalist muusikat, ja kõige vähem kannatan ma ooperit!“ Viimase sõna peale võpatan üle kogu keha ja vaatan piinlikkust tundes maha.

„Millega sina tegeled?“ vajutab ta alateadlikult just valusale kohale.

Pobisen midagi stiilis: „Ee-ee… paljude asjadega…“

„Noh, millega iganes, peaasi, et sa vaid ooperilaulja pole,“ nähvab ta. Enne kui arugi saan, seisan keset väikest tuba. „Sinu tuba on siin, tunne end koduselt,“ ütleb ta ja kaob kus seda ja teist. Vaatan vargsi enda ümber: vana ja lagunenud maja, ime, et üldse elekter sees on! Äkitselt tundub mulle, et astusin nätsu peale, kahtlane asi jäi talla alla. Tänan mõttes, et eestlaslikult kingi jalast ära ei võtnud. Täpsemal vaatamisel tundub terve põrand olevat mingit valget ollust täis. Kummardan lähemale ja karjatan. Oh õudust! See polegi närimiskumm, vaid hoopis vagel ja neid valgeid limajaid elukaid on täis terve põrand. Enam pole aega viisakusteks ega hüvastijätuks, torman paanikas kodu poole. Vastu võtab mind rõõmus Ania: „Noh, kuidas läks, millal kolid?“ Vaatan teda kui suurimat reeturit ja pomisen: „Tundub, et mitte niipea.“

Lähen uuele katsele, sest ega magavale kassile hiir suhu ei jookse. Uus välja valitud korter tundub ideaalne: hea hind ja kuigi see ei asu päris Pariisis, vaid äärelinnas Suresnes’is, tekitab see usaldust, sest tegemist on tüdrukute colocation’iga ehk ühiskorteriga ning pildid on ka väga kenad võrreldes vaglaproua majaga.

Sõidan läbi Boulogne’i metsa ja imetlen, kui suur, vana ja kaunis see mets on, ja seda kutsuvad nad pargiks? Metsa ääres seisavad suured furgoonautod ja nende ümber sehkendavad naised. Ka tee ääres ootavad naised midagi. Ja mitte päris tavalised naised, vaid kahtlaselt mukitud ja paljastavas riietuses… Pariisis miniseelikuid ei kanta, ega ka lühikesi pükse, sellepärast torkabki see kohe eriliselt silma. Oma naiivsuses ma rohkem selle üle pead ei vaeva.

Kohe, kui mets läbi, peatub ka buss ja seal ongi maja, mida otsin. Ega vist üllatusteta ei pääse ma kunagi, mõtisklen, kui ukse teeb lahti mustade juuste ja silmadega tõmmu mees. Kahtlen hetkeks, kas tasub üldse oma aega hakata raiskama, aga juba ta juhatab mu kärmelt sisse, enne kui olen midagi öeldagi jõudnud. Mees näitab kolme magamistuba ilusate kaheinimesevooditega, suurt vannituba ja kööki. Kõik näib natuke hotellilik ja kasutamata. Pole paha, mõtisklen ja annan mehele uue võimaluse, ta võib ju ka olla lihtsalt korteriomanik, kes ise elab hoopis mujal. Viimaks juhatab ta mu elutuppa, kus istuvad veel kolm meest, kõik sarnased: mustades ülikondades, tumedad silmad, juuksed. Mind pannakse istuma nende vastu, kahe teise neiu vahele: üks neist neetidega ja üleni mustas, teine pigem sekretäri tüüpi, pintsakjakis. Mehed mõõdavad meid pealaest jalatallani oma pilkudega ja liigagi kaua vaatavad jalgu… Siis räägivad omavahel midagi araabia keeles. Kuigi vahel võin ma naiivne olla, on seekord mullegi selge, mehed räägivad meist. Võtan julguse kokku ja küsin, kas nemad elavad ka siin korteris, mille peale üks vastab: „Ei-ei, meie elame Lõuna-Prantsusmaal, vaid vahel käime siit läbi…“

Selle vastuse peale hakkab mul taas väga kiire, üritan viisakalt lahkuda. Üks meestest annab mulle visiitkaardi, lausudes: „Tulge kindlasti meile töö… see tähendab, elama, te ei kahetse!“

Mu katsumustest kuuldes kinnitavad Ania ja Kaisa kui ühest suust: see on ju sulaselge bordell. Nimelt olevat Boulogne’i mets ehk 8459 m2 suurune park Pariisi lääneosas just kuulus prostituutide kogunemispaik. Tihti töötavad nad tee äärde pargitud furgoonautodes, neid olin ka ju oma silmaga näinud! Kuigi võimud on üritanud juurida inimkaubandust sealt välja, pole see siiani vilja kandnud. Prantsusmaal on prostituudi teenuse kasutamine seadusega keelatud ja selle eest saab karistada 1500eurose trahviga, teisel korral tõuseb summa juba ligi nelja tuhande euroni, lisaks peavad trahvitavad läbima koolituse prostitutsiooni pahupoolest. Sellest hoolimata on Pariisis hinnanguliselt 3000–5000 prostituuti. Ja mina otsustan hakata senisest veelgi ettevaatlikumaks, et mitte seda arvu kogemata ühe võrra suurendada.

Olen juba lootust kaotamas, aga ega see kadunud lootus minu eest korterit ei otsi. Nüüdsest hakkan kuulutusi lugema veel kriitilisemalt, kõik, mis natukenegi tekitab kahtlust, jätan kõrvale. Reegel on üks: kui pakutud tuba on väga soodsa hinna eest, on seal mingi konks. Saan teada, et paljudel kuulutuste-külgedel käib ka tihe tüssamine ehk prantsuse keeles arnaque. Võetakse Airbnbst korter paariks päevaks ja üritatakse seda väga soodsalt välja üürida. Kuna tahtjaid on muidugi palju, siis nõuavad üürileandjad ettemaksu ja sellega nad kaovadki teadmatusse. Kaevata pole pärast kellegi peale, sest Airbnb inimesed ei tea midagi sellest, et nende korterit välja üritati üürida, pahalaste nimed ning kontaktandmed on muidugi võltsitud.

Juhtusin kokku ka pensionärist prouaga, kes oli allüürnikest teinud lausa oma ärimudeli. Tema kolmetoalises korteris olid toad puugitud täis narivoodeid, nii et iga tuba mahutas neli inimest. Kööki palus ta mitte kasutada, teadagi, miks – sest kui kõik see 12 inimest hakkaksid veel iga päev süüa tegema… Ja ka duši all käimine käis graafiku alusel. Huvitav, kuidas WCga oli… Õnneks seda ma teada ei saanudki.

Ania soovitusi ma enam tõsiselt ei võtnud, aga tõeline päästerõngas tuli hoopis Kaisalt. Ta olevat ülikoolis kuulnud, et keegi härra Antoine otsib uut allüürnikku…