Читать книгу Minu Pariis. Oh là là! - Triin Lellep - Страница 5

Varsti jõuab ka suur fotograaf ise kohale ja hakkan tööle. Suurte säravate silmade ja laia naeratusega Gozoga kohtusin mitu aastat tagasi Saksamaal, kui ta tuli külla oma sugulasele, mu toonasele korterikaaslasele. Mind vaimustas kohe tema elustiil: kuuekümnendates eluaastates fotograaf on siiamaani vallaline ja kodutu. Mitte et Gozo elaks silla all, kaugeltki mitte. Tema kodu on kogu maailm. Tsiteerides teda ennast: „Ümbrus peab olema kogu aeg uudne, siis alles märkab fotograaf, mida pildistada.“ Nii elabki ta, kus tahab: paar kuud siin, paar seal, sidumata end ühegi maaga või kultuuriga päriselt.

Olen elus alati tahtnud palju asju teha: olla laulja, näitleja, ärinaine, tantsija ja modell. Gozoga kohtudes tundus mulle, et ühe nendest ametitest saaks lõpuks ära proovida ja nii võtsingi julguse kokku, pakkudes ennast talle modelliks. Kuna Gozo Saksamaal kedagi peale oma sugulase ei tundnud, too aga polnud ilmselgelt modellitööst huvitatud, tuligi mu pakkumine talle õigel ajal ja õiges kohas ning ma sain võimaluse katsetada.

Esimesel fotol pidin ronima kraana otsa ja teesklema minestamist. Mul ei tulnud pähegi kahelda tema ülesannete turvalisuses ja see meeldis Gozole. Sain kasutada ka oma loomingulisust ja tegime koos ajurünnakuid uute fotoseansside väljamõtlemiseks. Nii algaski meie koostöö, pildistasime Saksamaal, Iisraelis, Eestis ja Ameerikas. Nõnda ma ei imestanudki, et ta just mind Pariisi oma modelliks kutsus.

Gozo on geniaalne fotograaf, aga tal on üks suur fetiš – jalad! Seega ei tule mulle tema uue fotoprojekti idee üllatusena. Nimelt soovib ta teha fotoraamatut „Missing Identity“ (puuduv identiteet, ingl k) ehk siis palju pilte jalgadest. Modellile muidugi väga lihtne – pole vaja juuksurit ega meiki, piisab ilusatest kingadest. Nii alustamegi Pariisis ringisõitmist ja otsime kohti, kus oleks kõige põnevam jalgu pildistada. Tundub ideaalne töö, et õppida tundma oma uut kodulinna ja teha paar ilusat pilti ka. Kõik põnevad seinad, müürid, huvitavad vaated saavad läbi pildistatud, aktsendiks väljasirutatud jalad.

Siiski pole modellitöö alati nii roosiline: Gozo on vahel päris hullumeelne, pidevalt on poseerides vaja taluda külma, ka need hommikud, kui peab hästi vara ärkama, et parimat koiduvalgust saada, pole mu lemmikud. Mõnikord tekib Gozol päris veidraid ideid, aga ega ta mind niisama modelliks kutsunud. Eks ta teadis, et enamikul kordadel lähen ma tema imelike ideedega kaasa.

Näiteks ühel päeval räägib Gozo mulle vaimustatult uuest visioonist, kus on natuke rohkem tööd vaja teha kui vaid jalgade väljasirutamine. Saame kokku Pariisi suurima ja kuulsaima kalmistu Père-Lachaise’i peavärava juures. Üle miljoni haua, 44 hektarit ja rohkem kui 3,5 miljonit külastajat aastas teeb sellest mitte ainult Pariisi, vaid kogu maailma külastatuima surnuaia. Eestlastest on sinna maetud näiteks graafik Eduard Wiiralt ja režissöör Vladimir Karassev-Orgusaar. Olen seal ennegi jalutanud, tõsi, Eesti surnuaedadest on see vägagi erinev: ei ole väikeseid hauakive ega ristikesi, ei ole ka küünlaid. On hoopis sinka-vonkalised sammaldunud alleed täis hauakabeleid, suuri ja väikeseid, ka 19. sajandist, kus mõneski veel esemeid sees: vanu toole, vitraaže, riste, vaase, raamatuid, talismane. Sellest saabki, õnneks siiski lühikeseks ajaks, mu hobi – käia piilumas akendest ja ustest, mis põnevaid reliikviaid neis küll peidus on.

Huvitaval kombel soovib Gozo kohtuda õhtul, vahetult enne surnuaia sulgemist. Ta juhatab mind läbi teederägastiku ühe väljast vaadates täiesti tavalise kabeli juurde. Aga see on väga eriline kabel, sest see polegi lukus! Nüüd hakkan Gozo ideed mõistma ja punnin vastu: „Ei, mina küll sinna sisse ei julge minna! Ja mis siis, kui keegi näeb?“

Aga ma teadsin isegi, et surnuaed on juba peaaegu tühi ja viimasedki inimesed suunduvad väljapääsu poole, sest vaht käib kella helistades ringi, mis tähendab peatset sulgemist.

See pole siiski veel kõik. „Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab ta mind tagant.

Viimane lause on päris suur motivaator. Kui teeme pildi ruttu ära, saame koju, kui kaua mökutan, siis läheb surnuaiavaht minema ja jääme lõksu. Nii roningi kunsti nimel alasti hauakabelisse.

Äkitselt kuuleme lähenevat kellukese häält! Vaht! Ta nägi meid, ta tuleb siia! Gozo paneb kaamera ära ja mina surun ennast eriti sügavale kambri sisemusse varju.

„Kas te ei kuulnud, et ma juba kaugelt helistan – oleme kinni!“ pöördub vaht kannatamatult Gozo poole. Gozo proovib kõigest väest tähelepanu minult eemale viia, rääkides, kuidas ta on väga vana ning on liiga palav ja ta tuleb kohe-kohe rahulikus tempos järele. Tundub, et vaht jääb seletusega rahule ja seab sammud väljapääsu poole. „Ma lähen teen seal ka tiiru peale, täna küll ei tahaks hullumeelseid ööbijaid siia jätta!“ toriseb ta valjult.

Tihtilugu kasutab Gozo oma fotosid, et anda edasi mingit poliitilist või ühiskonnakriitilist sõnumit. Pariis on tuntud oma suure immigrantide arvu poolest – viiendik Pariisi rahvastikust ehk 440 000 inimest on immigrandid (enim on sisserändajaid Alžeeriast, Portugalist, Marokost ja Tuneesiast). See inspireerib Gozot tegema rassismivastast fotot. Mulle partneriks on meil vaja seega mustanahalist meest. Läheme Seine’i jõe kaldale ja jalutame ringi, kuni Gozole jääb silma sobiva välimusega noor senegallane nimega Akabykah – minul läheb keel enne sõlme, kui ta nime selgeks saan. Lepime kokku pildistamise kell kuus hommikul Seine’i kaldal. Jube vara, aga mõistan, et siis on ilus koiduvalgus ja linn on täiesti tühi.

Ilmub meie modell, kuid ta keeldub poseerimast ja nõuab Gozolt „töötasu“ 5000 eurot, millest varem juttugi polnud. Gozo on šokeeritud, sest tegemist pole mingi supermodelliga, vaid poisiga tänavalt, kes oli ju nõustunud tegema pildistamise tasuta kaasa. Poiss on aga nupukas, sest Gozol on kõik organiseeritud: valgustusmehed on kohal, paik ette valmistatud ja iga minut arvel, sest liiga suure päikesega ei saa enam sama head tulemust. Samas pole nii vara tänavalt ka inimesi leida, et teda asendada.

Lõpuks on Akabykah nõus tegema suure allahindluse, juhul kui saab minu telefoninumbri. Tühja kah, annan oma numbri, pärast saan ta ju ära blokeerida, kui peaks liiga peale hakkama käima. Imestan, mis kasu on tal minu numbrist ja mulle ligi ajamisest, kui ma huvitatud pole.

Need jäävadki küsimusteks, millele fotoseansi ajal oma peas vastust otsin. Pilt sai tehtud ja ka Akabykah’ number asjaolude sunnil blokeeritud.